Ma ei tea, kuidas asjaosaline ise sõnastab seda minekut, aga mina, kes ma natuke kursis olen julgen öelda nii, et noormees pühkis Eestimaa tolmu jalgade küljest. Ja see, et oli viis aastat meie kõrgemas muusikakoolis konservatooriumis õppinud ja veel enne seda kursustel käinud arvas, et nüüd tuleb ise proovida. See aeg oli möödas, Moskva valis ja saatis ja kindlustas ja. Nüüd tuli see proovida. Kuid minu jaoks on sellel minekul üks suur konks küljes minna Itaaliasse ooperit laulma, kui ise ei ole veel päris välja kujunenud sellel teel sellel väga raskel lauljateel. Mis aga siis kotkapoja lendu ajas? See soov oli mul tegelikult südames juba pikka aega ja mul oli juba kujunenud lausa kinnisideeks, sellepärast et konservatoorium nagu hakkas läbi saama ja ja ma olin seda võimalust ammu otsinud, aga see oli veel vene aja lõpp ja ei olnud niimoodi, et võtad raha ja ostad pileti ja viisa ja sõidad. Siis oli palju konks asjal juures, aga ometi ometi ma leidsin selle võimaluse, sest ma seda palavikuliselt otsisin. Ja see juhtus niimoodi, et 89. aastal juba siis käisime koos sõbra Jaak Lutsuga, kes on pianist, tema praegu töötab Soomes kantorigu kohal. Temaga koos Roomas Valentino pukki nimelisel konkursil, see oli kaasaegse muusika konkus. Valentino pukki on üks Itaalia kaasaegne helilooja ja noh nemad Itaalias küll palju kaasaegset muusikat mängija sellegipoolest oli selline rahvusvaheline konkurss. Ja sinna me 89 aasta sügisel siis läksime. Ja peab ütlema, et noh, konkus kui selline ise ei läinud just kõige paremini, aga sidemes seal tekkis selline korvamatu, sest tänu sõpradele kes olid tekkinud juba ennem siin Eestis, kuna käiseks Rooma koor Eestis laulmas, siis mina otsisin palavikuliselt neid gruppe või nii-öelda Itaaliast, kes siis käisid neil nii vähe. Nendega sain väga hea kontakti, ennem juba, nii et kui rooma läksime, siis oli see vastuvõtt selles suhtes meil muretud terve koolirahvas meid sisuliselt pidas üleval. Sel ajal ei maksnud lennupilet nii nii palju, et see oleks probleem olnud sinna minna materiaalsest küljest. Ja peale seda konkursi nende abiga sai suhte ühe pedagoogiiga, kes oli žüriis see naisterahvas ja tema ütles päris tunnustavaid sõnu ja ma rääkisin oma probleemi ka, õigemini mina siis ei rääkinud. Sõbrad rääkisid, et võiksid minna Firenzes koolmeistrile ette laulma Firenze linnateatrisse ja muidugi siis mõeldud tehtud paar päeva hiljem siis kohe käisime ära ja laulsime ette ja minu rõõmuks ütles see koormeister Robert Kambjani, kes on praegu skaalas koormeister. Et võtaksime kohe sind väga sobilik, võtaksime, siin on suured asjad tulemas. Legend Kiteesi linnast, Rimski korsakovi, suur ooper, siis saksa ooper mahagoni linna hukkurtwayl ja oli veel tulemas trubaduuriks. Kell käis seal veel Mefisto Arrigo poitume fisto, mida ma olin just Estonias siis kooris laulnud, läks originaalis, Mati Palm oli veel solist. Aga hetkel ta ei saanud mind võtta tööle, kuna olid kohad täis, kõik sellegipoolest ütles, et lepime kokku kevadel 90, meil tuleb palju solistide väljastpoolt Euroopast ja ja Venemaalt terve hulk, kas Moskvast või Leningradist pidin tulema, et siis tuled sina ka. Mina sõitsin rõõmsalt muidugi koju tagasi, selles mõttes sõjalised, mul oli mingi punkt olemas, et nüüd hakkab asi kujuna. Siin keegi muidugi ei uskunud seda, tead, parandus ahistati teatri peale, et ära nii palju suud laiuta, et ei tea, mis sellest tuleb ja kas sa ikka saad ja aga jõudis kevad kätte, mul tuligi kutse. Siis hakkas jant peale, sest noh, et sinna minna kõigepealt ju siin veel olid institutsioonid, kes tahtsid kuulata suitse kõlbad minema ja sel hetkel ei olnud asi enam nii karm, ma lihtsalt läksin nendest instantsidest mööda ja ühel hetkel ütlesin, et mul on pilet taskus ja ja lepingupakkumine olemas. Lähen kui nüüd aga kevadeks oli kutsutud mitte ainult Aare Saal, vaid ka teisi ja lubatud ja see idalaine tuli aga mujalt Euroopast. Kuidas õnnestus siis seal öeldakse mina ikka vee peale. Ujuda ma. Pean ütlema, et alguses sõprade abiga, siis kui ma läksin, ma olin küll itaalia keelt hästi hoolega õppinud, aga praktika on midagi muud ja kui sul on viis paari pruune silmi kiirgavad sulle vaatavad laavat sul tuulte pealt sõnu, et kas sa, no mis sa nüüd ütled-mõtled tuleb, sätib itaalia keeles. Nemad teisi keeli ei räägi. Vee peal sain lihtsalt selles mõttes, et nagu ma sinna jõudsin, kohe tehti leping. Ja järgmine päev visati mind lavaproovi. Mul ei olnud loost veel õrna aimugi ja kolme nädala pärast pidi tulema esietendus. Karmid tingimused ja, ja töö, see protsess oli õudselt tihe ja pingeline. Mul jäänudki muud üle, kui ma õhtud ja poole tööd läbi siis õppisin ja et proovisin ennast ikka normaalselt, tunneksin. Aga seda enam, see mõjus kõik nagu uudselt ja ja muidugi koosseis laulis seal, nüüd siis selles Vene ooperis Rimski korsakovi legend Kiteesi linnast olid ju parimad vene solistid ja lugu läks loomulikult originaalis, see tähendab vene keeles. Ja palju nalja sai selle ümber, kuidas itaallased vene keelt hääldasid ja kukkusid mind Cavel õpetavaga. Seda polnud tarvis loomulikult see, et vene keel oli suus. Et see selles suhtes läks mul lihtsa lihtsamalt, aga samas ma pidin ja ma tahtsin selle itaalia keele saada perfektselt selgeks. Kaua see pressing kestis, kui tundsid, et nüüd ei pea enam muretsema ega higipull otsa ette ajama, kui räägid. See pressing kestis kuskil kaks ja pool nädalat kuni kolm nädalat, nii et kuskil vahetult enne esietendust. Mul hakkas peas juba Saaremaa, ma hakkasin mõtlema juba itaalia keeles ja ja siis ta läks nagu normaalseks, ise kogu aeg õpid juurde, ostsin lasteajakirju ja noh, lihtsalt kus on pildid, eks ole, pilt ja sõna koos siis sa haarad selle märksa Ruteni. Ja tegelikult oli mul leping veel selle saksa ooperi peale ka siis kurt faili mahagoni lina hukk. Avastas praegu maailmas väga hinnatud Graham Vik ja tema oli selline põnev mees, tema lavastas kõik ära absoluutselt, ta lavastas nüüd solistid ja koori kõik personaalselt. Ja see oli väga põnev, sest nagunii kaasaegne ooper peaosas, seal laulis Katerina morfitaanu, mis on praegu väga-väga tuntud nimi ees, kes kursis asjaga. Samas läks ju ka seopper originaalkeeles saksa keeles, nii et juba kaks originaalkeelt sinna kõrvale siis itaalia keele kõrvale. Ma tean ühte teist noort meest, kes hoopis murdis välja siit kodukandist. Ja teisel alal tegi tööd, aga mure keele pärast ja töö oleks tipp-topp tehtud. Aga korralikust perest noormees ja see tahtmine mitte eksida ja tahtmine hästi teha ja kiiresti kõike õppida. See kokku moodustas säärase koorma, et kuskil kolmandal nädalal ta tundis, et öösel temaga midagi juhtub. Rahvakeeles öeldakse, et luupainaja tuleb peale, tekkisid niuksed, sisemised pinged ja ta oli täiesti juba kahevahel, kas salaja jalga lasta, mitte tunnistada, mille pärast. Aga see oli läinud kani pooleteistnädalaga üle ja pärast sõda ütles ta, tundis ennast vabalt ja ja keel ei olnud enam küsimus, ta õppis talviti siin ka seda keelt, mida tal vaja läks, aga hiljem tunnistas, et pidi peaaegu murduma. Ega niisugust murdumise kohta ei tulnud. Ei, vastupidi, oli niimoodi, et aprillikuus, kui ma läksin, sinna leping tehti ja kohe hakkas peale kõik siis itaallane ütleb, et aprilenud ollakse torniire tähendab aprillis magus magada ja no tõepoolest see õhk ja see maitsen daamiga. Õhtul hilja veel õppisin, et selles suhtes ei, ei olnud sellist asja, et midagi peaks öösel juhtuva öösel tahtsin magada, hästi magada. Jõusaal oli juba enne tuttavaks saanud või pärast Ausalt öeldes ma olen sporti teinud juba lapsest peale liikunud palju. Mulle meeldis õudselt joosta ja hüpata. Ja keskkooli ajal ma tegin kergejõustikku päris tugevalt. Pearivaalid olid Valter küllalt ja Nazarov oli natuke noorem, aga noh, mina nende seltskonda ei jõudnud, sest ma jätsin peale keskkooli seal kergejõustiku maha. Aga sellegipoolest maksin konservatooriumis tegelema ujumisega, siis ma tundsin, et seda on vaja lauljale kui hingamist ja kui kõike professioonis omane Ja kas sellepärast ei kannata absoluutselt neid kogunemiskohti, kus suitsetatakse, et oleks ikkagi lõõtsadel puhas õhk kogu aeg võtta? Mõeldes küll, aga teatris on see möödapääsmatu, sellepärast et ikkagi palju neid, kes suitsust lugu peavad, aga ma lihtsalt siis püüan omale otsida värskema kohasest, näiteks kui on midagi, eriti, kui on midagi tähtsat ees seismas mingi esinemine, siis sa tahad, sul on kõik värske mõte on värske, värske. Sa suudad selle hingamise välja pidada, aga see suitsu teinekord palju halba teha. Mis edasi sai? Mul oligi tegelikult leping on kahe kahe nende ooperi peale, aga siis hakkasid seal juba kulissidetaguseid jutud käima. Et noh, ma teadsin küll tuleb Verdid Ruba tuur. Aga keeled rääkisid, et laulma tuleb Luciano Pavarotti man riigot. Ja noh, minu jaoks oli see muidugi mõelda vaided nähtud-kuuldud, et kas, kas nüüd saaks, aga oli hoopis niimoodi, et et mulle pakuti küll seda koori lisaks siis trubaduuriks. Aga seda pakuti nii-öelda selle lepingu sisse, et noh, tasuta mõtled, Pavarotti tuleb ja seal oli hulka prantslasi, kes olid kõik nõus sellega. Aga mina ütlesin, et vot mul võimalused ei luba, lihtsalt. Noh lihtsalt teha niisamuti. Aga siis nendepoolne vastutulek oli ka kohe palju ei mõeldud, tehti uus leping ja numbrid läksid suuremaks ja ja sain teha ka koos Pavorotiga laval trubaduuriks, kusjuures teha sain veel niimoodi, et koos ühe passiga laulsime ooperis mõlemat poolt, siis man Rico ja tema vastase poolt, nii et meil oli väga kiired vahetused ja me saame kogu loost saime suurema mahvi kui teised koori liikmed. Ja muidugi see ei lähe kunagi meelest ära, kui Pavarotti laulis seda man Rico Stretat. Ja enne lõppu siis keeras veel sillutas mõõga üles, keeras meie koori poole, siis niimoodi endale pruunid silmad särasid ja siis võttis, keeras tagasi publiku poole, siis võttis selle rinnatoo väri naha alt läbi. Käin tunneli kujutades ja maha, kergtuuridel tõmbab ühte nooti ja no muidugi pärast ta kummardas oma veerand tundi ja peab ütlema, et ta on ka inimesena, on väga tore ja see nende kõigi puhul tema ei olnud üksi, see nüüd maailma nimi, seal olid kõik ta ümber Chorizo Sancanaaro, tema vist enda koolivend, bariton, suur pikk mees, nagu meil Silde Puuranud teatris. Ja Asutseenat laulis, nende ematolora sai, kes on väga võimas metsosopran ja neid nimesid veel hiljem, seal oli Don Giovanni Mozarti Don Giovanni, kus sammul räni laulis. Kõigilt oli võimalik midagi küsida või, või autogrammi võtta. Minek üks eesmärk oli peale selle, et saada ka seal laulda teiste kõrval ja sees et saada ka lisakoolitust. Lavastaja teeb oma tööd, aga tema teeb justkui valmis materjaliga, vormib juba seda valmis savi. Aga enesetäiendamine õnnestus selle rea pealt ka jõuda. Kuulsuste juurde õnnestus ja see oli niimoodi, et mul sai leping läbi siis juuni juunikuu sees selle lühikese ajaga olid siis kõik need ooperit selgeks õpitud, maha mängitud. Mul sai leping läbi ja siis ma nägin, teadis äkki bukleti, et maestro siin objeki korraldab oma suvekursust. Ja ma ei uskunud oma silmi selles mõttes, et ma olin koolis raamatust õpikust olin lugenud nende kuulsate paritonide kohta, et mees elab ja töötab siinsamas Firenzes, teeb mu suvekursust. Ega ma palju ei mõelnud küll siis, sest kuigi oli, oli keelis, rääkisid toomisest, siin on pekki või õpetaja eriti midagi ja nii edasi ja nii edasi. Ma neid asju ei kuulnud, ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin tema juurde. Aga enne veel ma jõudsin ühel konkursil ära käia. Tootidel Monte konkurss, televiisor linnas, mis igal aastal läheb konkursi alla, lähevad rollid mingis ooperis ja siis oli see Mozarti Figaro pulm, mida ma in Estonia teinud ja õppisin seal originaalis ära ja ja sain seal kuskil seitsme või kaheksa hulka, aga noh, edasi minu jaoks sulgus uks ja siis ma tulingi kohe tagasi, et sinu plekki juurde Firenzes kursusele. Jaa, tema korraldas seda niimoodi, et oli kindel osavõtumaks, mis oli päris suur, aga ei valmistanud peale lepingu lõppemist raskust mulle, nii et ma maksin selle ära ja siis oli ettelaulmine kus noh, oli rahvast rohkem muidugi kui ta välja valis, sest sest tema kuulas üle ja ütles kohe, kas sinuga teeme tööd või sina jääd pingile kuulama, sest noh, liiga vara midagi ette võtta. Aga minuga ta õnneks hakkas tööd tegema ja peab ütlema, et seda tööd ma oskan alles nüüd nüüd alles kuus aastat hiljem tõeliselt hinnata tagantjärele. Sest sel hetkel juba kõik, kus sa olid olnud teatrist suurte keskele ja nii edasi, itaalia keel juba suus juba mõtlesid itaalia keeles, kõik hakkas nagu loomulik tunduma. Ja samamoodi tema kursus, aga sellegipoolest see, mis ta sel hetkel tegi minuga sellest ei selline jälg järel, et noh siiamaani maas selle, sealt ammutan endale energiat ja. Sest siin on pekki, ise oli fantastiline olnud omal ajal kohe peale sõda, suur ju. Itaalia kuulsa Tito kombi rivaal number üks enne kopitreilia kopi ise kirjutas oma raamatus. Kui hästi ta tegelikult hindab sinobeekid, sest ta oli laval fantastiline, seda kirjutatakse igal pool, kus on veel lugeda. Ta ikkagi tegi häält ise ette ja andis sellise innustuse, ta teadis kõike, nii täpselt, seletas rolli või aaria kõik lahti, parandas veel kontsertmeistrit, mis märk seal peab olema selles kohas ja nii edasi. Ja oli lihtsalt ise niivõrd elav eeskuju kogu aeg ütles, et oi seda seal laulda. Sest siin on pekimeistrikursus lõppes kontserdiga Henriku karuuso villas kus sel ajal anti iga aasta välja Itaalia Enriko Carooso nimeline preemia ühele maailmakuulsale solistile siis itaallasele enamasti, kelle karjäär on möödas ja selleks oli 90.-le Johnny Raymondi. Kõik suured kuulsused, del moonakkuja, Alfredo Krause kõik juba olid varem saanud. Peast ei oska öelda neid aastaid. Ja siis need kaks asja olid nagu kokku viidud, et preemia väljaandmine Chino peki, õpilaste, siis kontsert Stavalis välja ja ja mina sain ka laulda seal siis samamoodi Mozarti Figaro pulmast. Figaro teise aaria. Ja see oli jälle omamoodi, sest kontsert oli vabas õhus. Terrass karusoo villas on selline hästi suur ja avar ja publik pandi rõhu peale istuma ja siis seal seal toimuski nagu esinemine. Ja nüüd, mis juba tükk aega kuulaja, tahaks kuulda ka esineja häält, kui ta laulab, kui tal on juba nii hea minek olnud. Julgeminek Itaaliasse ja sealt tuult saanud tiibadesse juurde. Kuid kahjuks me peame ütlema, et argu kuula edaspidi pahandagu, kui meie need ilmestamiseks jutu juurde kuuldavad aariad või, või parti osad ei ole tehniliselt kõige paremad, aga tänu Aare saalile endale nad ikkagi oma isiklikku ja sõbra abiga isikliku magnetofoniga sõbra abiga lindistatud veel midagi on, aga see on kurb küll, kui särava hääleaegu ei ole stuudiofondivõtteid. Ja mitte ainult noored mehed ei lenda kodunt maailma vaatama, vaid lendavad ka. Küpses olekus artistid, solistid või pedagoogid ja meile hästi tuntud Ženni Anvelt töötabki seal riigis. Ja Anvelt töötab nüüd Milano konservatooriumis. Minu teada laulupedagoogi dotsendina. Ja minu arvates see on temale kindlalt ametikõrgendus, kuna ta oli enne seda parmas ja nüüd ta on kaks aastat käinud siin aastavahetusel siin neelauljaid rehitsemas. Ja peab ütlema, et ta on üks väheseid, kellega on tõeliselt hea koostööd teha, kellelt tulevad kohe tulemused, kui sa ise oled selleks valmis, ütleme puhtfüüsiliselt, aga mitte veel. Mitte veel nii targalt, analüüsides oma oma võimalusi, mida tema kui pedagoog kohe kõrvalt näeb ja oskab sind juhendada, siis on tulemus päris kiire tulema, kui sa ise selle nimel tööd teed. Ja minu meelest väga hea kontakti sai temaga Vello Jürna ja lill, Pille ja mina ka, siis tahaks meelsasti nõus Itaalias veel seda tööd jätkama, aga noh, see on praegu küsimärgi all, sest selleks on vaja ikka selliseid suuremaid finants ja mida meie praegu endale siin eesti tingimustes lubada ei saa. Samas on päris võimalik, et tuleb ka siia veel. Aga ütleme selline järjepidev töö, mis võiks kesta mingi paar kuud. Sellega võiks teha praegu suurt suurt ära selles mõttes, et kui tema, kui pedagoog tõesti näeb, et sa oled võimeline enamaks, sinust saaks selle välja koolitada ja sa ise oled selleks valmis. Tunned, et see hetk on käes, kus sa oskad hinnata seda, mis sa teinud oled ja näed ja tunned üldse, mida see laulmine tähendab. Selles. Suurepärane, ma ei oska võrrelda, kumb on raskem, kas minna siit Itaaliasse laulma või minna Itaaliasse õppejõuks Milano konservatooriumi. Ilmselt ja teine on ka raske. Tema läks aastaid tagasi, siis, kui mina ei teadnud laulmisest veel midagi ja Ta on seal laulnud ikka kooslutsjanova rotiga ikka solisti ja ta on praegu ise väga heas vormis ka jätta, ei esinenud ise siin Eestis. Ta on väga heas vormis ja tema õpilased hakkavad laulma väga lühikese ajaga. Kuigi Itaalias on pedagoogidel palju nii-öelda jaapanlasi, hiinlasi, Korealisi õpilasteks, sellegipoolest on nendel oma oma lemmikud itaallased kaks või kolm tükki, kelle nad väga hästi välja koolitavad. Ja seni on ju ka ikkagi päritolu, ta ei ole ju, eks ole. Itaallanna nii et seda enam tema tööd seal hinnata, sest tal on väga palju õpilasi ja kui praegu üldse tuleks kõne alla ja võimalikuks osutuks sinna minek, siis ta lihtsalt, nagu ta ütles, ta võtab teistelt tunnid ära, et saaks sinuga tööd teha. Ma kujutan ette küll kuidagimoodi, et seal nimekas muusikaõppeasutuses olla nii nõutud ja nii tulemusrikas. See näitab muidugi inimese isiklikku annet, kohanemisvõimet. Aga võib-olla ta ikka näitab seda ka, et meil siin Eestis on olnud läbi aegade heliloojaid, lauljaid, oma lavakultuuri. Meil on olnud kuulsaid soliste ja koore keda ka Itaalias on hinnatud ja sealt on tuldud ju esimeste auhindadega. Nii et meil on pinnas, mis kasvatab. Aga siin tekib üks suur, aga kasvatab lopsakad võrsed. Aga edasi juurduda või veel pikemaks tugevamaks kasvada, on vaja head mulda. Tänasel päeval nimetatakse mulla asemel teist sõna, ütleme vahendeid. Ja noored mehed on kindlasti mõelnud, et läheks veel, õpiks veel. Aga kas üldse kuskilt on võimalik ise selgeks teha või niimoodi mõistlikult mitte anudes ja paludes rääkides, et tullakse appi, sest teatrid ilmselt ei jaksa aidata. Ma arvan, et on küll teatrit praegu tõesti ei jaksa aidata, aga aga jääb üle loota, et inimesed, kellel on suuremad võimalused ja vahendid käes, et kui nad ühel hetkel kokku puutuvad lihtsalt tuuri inimestega lähemalt või on või on kasvõi tutvusringkonnas sõpru või tuttavaid ja osatakse probleemist aru saada. Sest kõik räägivad praegu suurt minekut Euroopasse. Aga kui oled ise ära käinud, mitu korda seal oma eriala, siis sa näed seda vahet, kuidas meditsiin hinnatakse, kuidas metsiaal hinnatakse, tähendab mida hinnatakse, sinu tööd hinnatakse. Et see vahe on niivõrd suur, aga teatud elukutsete puhul on see vahe juba ära kadunud, kes elavad, noh, väga hästi, nendel ei ole probleem mingi minna mingiks kuuks või paariks Itaaliasse või Rootsi või kuhu tahes, aga kultuuriinimestel on see ja ma arvan, jääb pikemaks ajaks. Aga võib-olla on ka ära selles, et et kui me üldse praegu nii palju ooperi ümber siin vestleme, siis ma arvan, et võib-olla Eesti rahvale on natukene ikkagi lähedasem see operett ja kõik see maalähedane muusika. See on see, et meil on tohutu koorikultuur ja see on maailmas ainulaadne. Näiteks kirjutas oma raamatus Hendrik Krumm, kuidas tema peale Itaaliat ka hirmsasti tahtis esineda kodusaarel Itaalia muusikaga ja ta tegi seda ka. Ja pärast juhtus niimoodi. Tuli üks külamann, kuidas tema. Kuidas ta veel ütles, et tema kohta ütles, et. Vanasti laulsid ikka oma häälega, nüüd sa laulad nagu plaadi pealt. Nii et see nagu ei, see nagu ei jõudnud rahvale pärale ja siis ta oli selle üle hirmsasti juurelnud, nagu mu raamatust aru sain, ise mujale Krummigi sel teemal muidugi rääkinud. Et, et ilmselt meil on ikka see kadaka ja kadakane saaremaa ja meri ja kõik, kõik see on nagu lähedasem põhjamaine kargus ja loodus siia tulla nüüd Itaalia ooperiaariaid ega kedagi lööma siis see nonsenss. Samas samas ma võin öelda plussi jälle nii palju, et kui me suudame publikule pakkuda seda väga hästi. Et see, mis me teeme, on tehtud professionaalsel tasemel südamega hingega, et tekstist on aru saada, mida sa laulad. Siis ta peaks kohale minema, sest pelk Anto, mida mina kõige rohkem hindan, on see ilus itaalia laulmine, mis on arendanud selle hääle ilu minu arvates maksimumini. Seda ei saa ju üheski üheski teises laululiigis välja tuua sellisel määral. 32 aastane mees on noormees laulja jaoks ka veel noormees. Ja teha mingit kokkuvõtet nüüd elust ja karjäärist, on veel väga vara. Aga kes ära ei arvanud, kust mees pärit on ja võib-olla ei ole kursis, kus ta siis kodulähedamal on laulnud? Võib-olla natukene ka sellest siin korra üks sõna õppinud andis vist ka ühe saare kätte, et peaks olema nagu saare pealt pärit. Aga hiljem, kui juba pikkus oli välja kasvanud ja sport oli selja taha jäänud ja laulmise õppimine päevakavas suurema osa endale võtnud. Missis on õnnestunud teha, ega siin Eestis palju võimalusi ei ole, aga Eesti ümber on ka ooperilavad ja kui nüüd nii natukene jutustada Teha on päris palju õnnestunud. Pärit olen ma tõepoolest Saaremaalt lapsena mulle meeldis juba juba maal koeraga võidu joosta ja siis kastani otsas kõvat häält teha, sest linnas ei saanud seda Kuressaare ikkagi linn, olgu nii väike, kui ta on Eestimaal saanud teha päris palju kohe peale Itaaliat, mis ma sealt üldse tagasi tulin. Ma sain veel siin objekilt kirja. Tähendab, mitte mina ei saanud kirjaga tema kirjutas kirja politseisse, et saaks pikendada viisat minu seal olekuks. Aga minul mõlkus meeles hoopis Vanemuise pakkumine, sel hetkel oli see don su vanni siis Mozarti samanimeline ooper. Ja lavastama hakkas Ülo Vilimaa ja ma olin sellest kohutavalt huvitatud, sest ma ei olnud selleks hetkeks rohkem teinudki Estonias Figaro pulm ja, ja armujook. Ja sellepärast ma tagasi kibele siin. Ja noh, sealt läks asi loomulikku rada pidi alates 91 sügis, ma olin siis Vanemuise solist ja ja selle aja sisse viie aasta sisse mahtus seal vist kuus, kuus rolli. Pise karmanis monatesta Sharmoon ja nii edasi. Kui hakati lavastama tantsu vannite, siis ma tegin veel ühe tagasi jänesehaagi Itaaliasse, sest siin on peki, ütles, et sa võiksid. Sa võiksid võtta osa konkursist Sitsiilias marsalas marsala linnas marjudel Monaco-nimeline konkurss. Ja kuna Mul Itaalias oli variant tagasi tulles, kas ma ostan tagasi pileti või edasi-tagasi, hind oli üks, ma ostsin edasi-tagasi, et sisuliselt ma kasutasin pileti ära. Ja see seekord läks konkursse märksa paremini, sellepärast. Ma sain isegi diplomi sealt, kus on näiteks Monaco venna ja Chino pekija, Ferdona barbeerija kõik suured tähtsad allkirjad. Et minu jaoks on see dokument, külma ei ole kodus seina pannud, aga äkki kunagi vanaduses. Panen üles. Mis nüüd saab edasi, sest värskelt jälle Estonias ametlikult. Praegusel hetkel saab mingi ring täis minu jaoks selles mõttes, et Figaro pulma, aga alustasin Estonias siis konservatooriumi ajal ja nüüd hakkab Figaro pulma lavastama Roman Baskin ja praegu ma olen ka Figaro rolli peal, nii et mul on nagu taas taas huvitav ja ma olen ise oleme väga põnevil. Sellepärast et iga iga uus lavastaja midagi uut ja värskendavat Ja kaks päeva tagasi Estonia talveaias oli ka esinemine koos kolleegidega. Nii et võimalusi kuulata siiski meil nüüd on ja Tallinna rahval jälle nüüd hõlpsam. Miks sai nüüd see viimane ümber võtta just lõppu jäetud? Aga midagi on seal sees, seda, mille poole ma olen nagu püüdnud. Et võib-olla võib olla, tunneb kuulaja selle äraga Seppe Verdi ooperist Nabucco, Nabucco, teine aaria, kus ta siis. Tänab juudi jumalata, mida ta alguses ei uskunud.