Tants sajandite vaid aastatuhandete oma. Võib-olla põlesime tollel õhtul eelmistest eludest kusagil seal, kus praegu laiuvad Egiptus või Iraak või Kreeka või Türgi. Meile pole nimetada, kui see äkki ongi nii olnud see hea või halb, et me ei mäleta selle üle mõelda. Igatahes ennustule aegadel saatis inimkond imesid korda. Umbes 140 aastat enne Kristust loodud poeemist nimetabki kreeka poeet, bändi paprus, imelist iidsena ehitust. Seda aastat on mul on hakatud kutsuma sõitsime, eksime emeks. Varasemaid iningatega Nende vanade aegade kohta üpris fantastilist tööd. Osatused on saadud Euroopa tsivilisatsiooniga ning seisnud Vahemere ümbruses, mis pole sugugi ime, siis mingi nimistutel lõuad on olnud just vanakreeka poeedid, õpetlased, oskamatuid, inimesi, ehitusi on olemas ja ka mujal maailmas, kuid vaadelgem täna siiski andi patrasem emaid unimist leidub imestamisväärset kuhjaga. Lase näosaleon hali karnastuses Rhodose konnas Aleksandria tuletorn. Need nimed. Tõnise ajalises järjestuses kaks neist olid tänapäeva Egiptuses kaks Kreekas, kaks Türgis ja üx Iraagis. Ainus tänaseni siin maa peal alles on kõige varem ehitatud suur kiisa püramiid. Ilusat pühapäeva, taas kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Inimene kardab aega aeg kardab püramiide. Araabia vanasõna. Suur kiisapüramiid on ainus seitsmest vana ja imest millegi peegeldamiseks pole vaja uurida ammu elanud ajaloolaste või poeetide märkmeid. Linus, mille välimuse suuruse ja kuju teada saamiseks pole vaja mõistatusi ega oletusi. See on kõige vanem, kuid ometi ainus tänase päevani säilinud vana maailmaime mistõttu sellest ka kõige rohkem kirjutatud ja räägitud on seal ta seisab iidse Memphise metropolis kaheksa kilomeetrit kiisast lääne pool. Ainult üks kolmest suurest püramiidist on loetud maailmaimede hulka. Ehk Heapsi püramiid nimelt. See on hauamonument, mille laskis enda jaoks ehitada Egiptuse neljanda dünastia vaarao Kuufo munka. Aastal 2560 enne Kristust. Arvatakse, et selle hiigelpüramiidi ehitamiseks kulus 20 aastat ette valmistatud paika toodi kiviplokid. Nendest püstitati hiiglaslik püramiid ning kaeti kestaga, mis aastatuhandete tolmuks on saanud. Kuidas õieti kõik need tohutud kiviplokid üksteise peale, et ei tõsta ja paika panna, pole senini täpselt selge. Kuigi teooriaid on igasuguseid. Giza püramiidid on läbi aegade inimeste kujutlusvõimet ja fantaasiat ergutanud. Neid on kutsutud kord Joosepi Aitudeks kordva rõmägedeks ja kui Napoleon 1798. aastal Egiptusse jõudis, läksid ajalukku tema sõnad sõdurid. Nende püramiidide tippudest jälgib neid 40 sajandit. Kui suur Kiise püramiid valmis sai, oli ta ligi 146 meetrit kõrge. Aegade tuultes on tema tipust kümmekond meetrit kadunud. 43 sajandit oli ta kõige kõrgem ehitusmaa peal, alles 19. sajandil suudeti midagi veel kõrgemat püsti panna. Ravimid on kokku pandud umbes kahest miljonist hiiglaslikust kiviplokist, millest igaüks kaalub rohkem kui kaks tonni. Et mõista, mida see tegelikult tähendab, on igasuguseid arvestusi tehtud. Näiteks võime kiisla püramiidi kiviplokkidest võib ehitada kolme meetri kõrguse tiheda valli ümber kogu Prantsusmaa ning maa-alale, mida kattev suur kiisa püramiid mahuksid ära Püha Peetri kirik Roomast, Firenze Milano katedraal ning Westminsteri Püha Pauluse kirik Londonis. Püramiidi sissekäik on põhjaseinas hulk koridore, galeriisid ja käike, millest osa viib vaarao hauakambrisse. Viimane asub püramiidi südames. Sarkofaag on punasest graniidist, nagu ka hauakambri siseseinad Roositeooriaid, millede kohaselt Kiise püramiidi olevat võidud kasutada astronoomiliste Xe uuringuteks või kultuspaikadeks. On arvatud, et need on ammu kadunud tsivilisatsioonide loodud geomeetrilised struktuurid, puurid isegi maavälistest loojatest on kõneldud, kui teaduslikud ja ajaloolised tõendid viitavad ikkagi sellele, et nagu väiksemad püramiidid Egiptuses töötavad ka suured püramiidid endist ikkagi vanade egiptlaste loodud hauakambreid oma hiilgavatele kuningatele. Sealt alustasid viimased oma müstilist teekonda teisele poole. OYO jälg kivis. Ja seitse vana maailmaimet. Esimene oli siis suur kiisa püramiid, vanim neist imedest ja ainus, mis tänapäevani alles. Ajaliselt järgmine ime. Baabüloni rippuvad aiad. Kaldteeaedades oli otsekui mäe Nõlvak ning aste-astmelt kasvasid nad üksteisest välja. Hiiglaslikest mulla vallidest tõusis tohutuid puid ja imelisi õitsvaid taimi. Keerukate masinate abil juhiti vesi alt jõest kõrgele üles, kuid seda aedade imetlejad ei näinud. Nii on Baabüloni rippuvaid aedu kirjeldanud Diadoros sigalasse. Lilled ja puuviljad, kosed paleederassidelt alla rippuvad taimed, eksootilised loomad. Niimoodi kujutab enamik inimesi tõenäoliselt ette Baabüloni rippuvaid aedu. Võib muide olla, et neid polnudki olemas mujal kui vaid vanakreeka poeetide ajaloolaste fantaasiapiltides seal kusagil Eufrati jõe idakaldal, umbes 50 kilomeetrit Bagdadist lõunas. Praeguses Iraagis. Ladu nõunia kuningriik oli kuulsa valitseja kuningas hammurr abivalitsemise ajal õitsele puhkenud aastatel 1792 kuni 1750 enne Kristust. Muide, Mesopotaamia tsivilisatsiooni hiilgeaegadeks loetakse seitsmendat ja kuuendat sajandit enne Kristust. Aastal 604 kuni 562 valitses Nebukadnetsar teine ning tema olevatki loonud legendaarsed rippuvad aiad selleks, et oma mägedest pärit armastatut õnnelikumaks teha. Aedade kirjeldused on põhiliselt pärit Kreekast, ajaloolastelt Babüloonia allikad vaikivad. Nebukadnetsari aegade mälestus tahvlitelt pole avastatud ühtki märki rippuvatest aedadest, kuigi on leitud kirjeldusi tema paleest Baabüloni linnast ja selle müüridest. Kärippu üksikasjalikult kirjeldanud ajaloolased pole neid ise iial näinud. Hilisemad ajaloolased on väitnud, et kui Aleksander Suure sõdurid jõudsid Mesopotaamia viljakatele aladele ja nägid Baabüloni, jäid nad üllatusest tummaks. Kodus oli neil palju jutustada Mesopotaamia imelistest aedadest ja valmidest Nebukadnetsari paleest Paabeli tornist ja vanakreeka poeedid. Ajaloolased panid kõik need jutustused kokku ning nende fantaasias sündis üks vana maailmaimedest. Aed on nelinurkne, sellel on kaarjad, võlvid trepitiivad ülemistele terrassidel. Osa taimi kasvab välja maapinnast, kuid puud on istutatud ülemistel terrassidel. Kõike seda toetavad kaunid kivisambad. Veejoad voolavad mööda kaldkanaleid alla. Rohi on igiroheline, puud samuti. Nyterrassidelt ripub imeliste õitekobaraid. See on kuninglikult luksuslik kunstid ning kõige imelisem on, et töökoda ise ripub vaatajate pea kohal. Nii on vanakreeka poeet kirjeldanud Baabüloni rippuvaid aedu. Hilisemad arheoloogilised uurimused Iraagi muinaslinnas Babülonis on avastanud palee alusmüüri. On leitud ka jälgi võlvitud ehitusest, millel on paksud müürid ning kunstliku niisutamisegaev lõunapoolse palee lähedal arheoloogia rekonstrueeris võlvehituse ning taastas siin ripp tuvad aiad. Kuid vanakreeka ajaloolasest Raboni järgi pidid need aiad Eufrati jõe kaldal asetsema. Oleme ehitus on jõest mitusada meetrit eemal. Jõe kallastel avastati hiljuti massiivsed 25 meetri paksused müürid mis kunagi terrasse moodustada. Just selliseid, nagu vanakreeka allikates kirjeldatud. Eks ole põnev. Tema peas oli oliiviokstest pärg. Oma paremas käes hoidis ta elevandiluust ja kullast võidu sümbolit. Vasakus käes oli valitsuskepp, sellel istus kotkas. Jumala sandaalid ja rüü olid kullast. Nii on kirjutanud kreeklane paus Haanjas teisel sajandil enne Kristust. Ta on jumalakujust, kelle auks iidseid olümpiamänge korraldati paigas, mis neile mängudele nime andis. Olümpiamängude ajaks katkestati sõjad ning võistlejad tulid kohale Väike-Aasiast, Süüriast, Egiptusest ja Sitsiiliast et kummardada jumalate kuningat. Zeusi. Keda on kutsutud ka taeva valitsejaks, pilvede kogujaks, vihmajumalaks. Kõik see näitab sellist loodusnähtust antiikmaailmas kõige tähtsamaks peeti. Kreeka kliima oli kuum ja kuiv ja vihm oli eluallikas. Jõus oli võimsam kui kõik teised Olümpose jumalad kokku. Kuid antiikmütoloogias oli talle antud ka mitmeid kenasid inimlikke omadusi. Ta polnud kõikvõimas ega valitsenud saatuse üle. Valu, nukrus, viha, kõik oli talle omane ning eriti vastuvõtlik oli ta eirose ahvatlustele. Niisiis vägev, suur, hiilgav ja tark, toob ja jumal ka, polnud oma arvukate armulugude varjamises oma naise heera eest näitas ta üles üllatavat naiivsust. Vägev ja inimlik jumal siis. Zeusi kuju, mis liigitatud, sõitsime vana ja ime hulka seisis kunagi iidses Olümpias praeguse Kreeka läänerannikul umbes 150 kilomeetrit Ateenast. Antiik-Kreeka kalender algab aastast 776 enne Kristust sest arvatakse, et sellel aastal algasid vana ja olümpiamängud. Tõusi uhke templi ehitamist alustati umbes 450. aastal enne Kristust. Lihtne tuurja stiilis tempel tundus aint Kreeka üha kasvavas vägevuses liiga ilmalik ja leiti, et sellesse tuleks asetada üks majesteetlik skulptuur. Selle pühaülesande sai Ateena skulptor sõidjas talustest tööd umbes 440. aastal enne Kristust. Juba hoopis varem olid avastanud tohutute kullast ja elevandiluust kujude valmistamise tehnika. Tuli kokku panna puuraamistik ning paigaldada sellele metalli ja elevandiluukihid. Töökojas Olümpias tegi feidjas kuju osade kaupa valmis ning templis pandi ise kokku. Valmis kuju mahtus vaevalt templisse ära ja ajaloolane straabon on kirjutanud. Olgugi, et tempel on väga suur, heideti skulpterile ette, et ta pole kuju mõõtmeid õigesti arvestanud. Tema seos istub ja jumala pea ulatub peaaegu laeni. Nõnda jääb mulje, et püsti tõustes tõstaks jumal templil katuse pealt. Staadionil oli õigus just Zeusi kuju suurus, muutiski selleni imeliseks poeebee ajaloolase innustes, kujutluspilt jumalate kuningast, kes oma troonilt tõustes templi katusel purustab. Kuju alus oli umbes kuus, kolm meetrit lai ning üks meeter kõrgem kui ise oli 13 meetrit kõrge nagu neljakorruseline maja. Inimesed templis pudid kujust eemalduma ja pea kuklasse ajama, et Zeusi nägu näha. Seetõttu ongi tema tooni rohkem kirjeldatud kui teda ennast. Toon oli kaunistatud sfinkside tiivuliste võidu jumalate ning Antiik-Kreeka müütidest tuttavate figuuridega kullakalliskivide eebenipuu ning elevandiluuga. Tervest maailmast tuli templisse rahvast seda imet vaatama. Ajad muutusid meie aja järgi aastal 391 keeles imperaator deodosius, esimene paganlikud olümpiamängud ja Zeusi tempel, suleti olümpia elasile, maavärinaid ja uputusi ning Zeusi tempel sai tugevasti kannatada tulekahjus viiendal sajandil. Zeusi kuju üks seitsmest vana maailmaimest oli siis küll juba Konstantinoopolis kellelegi rikka türklase palees, kuid hävis samuti suures tulekahjus 462. aastal. Tänaseks päevaks pole kunagises hiigeltemplipaigas muudkui kivid rusud ning ümber kukkunud sambad. Aja jälg kivis. Kui ma nägin pilvedeni tõusvat Arteemise pühakoda, kadusid teised imed varjudesse, sest päike ise pole iial leidnud enesele võrdset. Väljaspool olümpast on kirjutanud poeet andi patros Siidonist. See polnud lihtsalt tempel, see oli maailma kauneim ehitus, pühendatud Vana-Kreeka looduse viljakuse ja Hiiumaal Hannale. See oli Artemise tempel iidses effesuses umbes 50 kilomeetrit lõuna pool praegusest Smiirist Türgis. Templi ajalugu ulatub juba seitsmendasse sajandisse enne Kristust, kuid see ehitus, mis on jõudnud seitsme maailmaime hulka, sai valmis 500 viiekümnendatel aastatel. Suur marmortempel, mille laskis ehitada lüüdja kuningas krässus ning mille plaanid tegi Kreeka arhitekt Kercifanas. Karmilt, oli Artemise tempel nelinurkne nagu enamik tolle ajatempleid. Kuid erinevalt teistest oli see ehitus üleni marmorist. Marmorastmed igas neljas umbes 130 meetri pikkuses küljes viisid kaheksaga meetri kõrgusele terrassile. Seal tõusid ülespoole hiiglaslikud Joonia sambad. Neid oli kokku 127 ning nad seisid ridadena kogu tohutul plat vormil, välja arvatud jumalanna Artemise pühamus. Templikeskuses. Templis oli hulk tolle aja kunstnike kauneid teoseid ja kui Püha Paulus linna külastas, ehiti hoonet veel kuldsete tugisammaste hõbedaste kujukestleja maalingutega. Ole otseseid tõendeid selle kohta, et jumalanna Artemise enese kuju pühamu keskuses oleks seisnud kuid väga tõenäoliselt see niimoodi oli. Artemise templi ajalugu Eeeffesuses on pikk ja kirev. See oli algselt nii pühakoda kui laadaplats. Siia tuli kaupmehi, rändureid ja kuningaid, kes austasid jumalannat ning tõid talle kingitusi. Arheoloogid on leidnud palverändurite annetusi kullast ja elevandiluust Artemise kujukesi kõrvarõngaid. Käevõrusid reageesid kunstiesemeid kaugest pärsijast ja Indiast. 21. juuli ööl aastal 356 enne Kristust põletas keegi Herostraatuse nimeline mees templimaatasa, et ajalukku minna ja läks. Kummalisel kombel tuli Aleksander Suur samale tööl ilmale. Ajaloolane Pluutarchos kirjutas hiljem. Jumalanna Artemis oli liiga hõivatud Aleksandri sünniga, et oma templisse abi saata, kuid tempel ehitati ta süles. Ja kui Aleksander Suur Väike-Aasia vallutes aitas ka tema templit taastada. Olemise kultus elas effesuses veel aastasadu. Kuid neljandaks sajandiks. Meie aja järgi oli enamus siinsetest elanikest kristlasteks pööratud ning templil polnud enam sellist religioosset hiilgust, nagu varem. Neile sai esimesel aastal tempel, lõhuti Aja jooksul jäiga effesus ise inimestest tühjaks. 19. sajandi lõpul leidsid arheoloogid kunagise hiilgava templi vundamendiüritused üht seitsmest vana maailmaimest taastada pole õnnestunud, vaid üksikud sambad on suudetud püsti panna. Aja jälg kivis. Ma laman ja minu kohalhali karnastuses seisab monument, mille sarnast ühelegi surelikule seni iial püstitatud ei ole. Nii ütleb kuningas maos ollas seanose surnute dialoogides. Ajalises järjestuses viies vana maailma seitsmest imest on kuningas maos olluse mausoleum, mis meenutas kohale imetlejaid lähedalt ja kaugelt rohkem oma hämmastava ilu kui suurusega. Ta seisis kunagises Haligarnastuse linnas Egeuse mere ääres Türgi edelaosas. Kui pärslased oma iidset riiki Mesopotaamia põhja India, Süüria, Egiptuse ja Väike-Aasias Tarvel laiendasid ei suutnud kuningas oma hiiglasliku impeeriumi üksi valitseda vaid võttis appi asendajaid kohtadelt. Suur osa provints, näiteks k kaarja kuningriik Väike-Aasia lääneosas praeguses Türgis olid väärise pealinnast nii kaugele, et elasid praktiliselt omaette sõltumatute eluaastatel. 377 kuni 353 enne Kristust valitses kaarjad kuningas maos ollus, kes viis oma pealinna sõnastuse linnamoos olla. See elus pole mitte midagi erakordset, välja arvatud tema hauakamber. Projekti tegi kuninganna aine ühtlasi ka õde Artemiicia. Ning ehitamist alustati arvatavasti juba kuninga eluajal. Mausoleum sai valmis umbes aastal 350 enne Kristust kolm aastat pärast maas olla see surma ja üks aasta pärast Artemisia surma. Ehituse põhikujutas enesest rist külikut mõõtmetega 40 korda 30 meetrit vundamendile toetus kõrge astmeline poodium, mille küljed olid skulptuuride ja reljeefiga kaunistatud. Valges tallab astrist, kullaga ehitud sarkofaag asetses poodiumil hauakambris kõrgete Ronja sammastega ümbritsetud sammastele toetuspüramiidikujuline katus. Säärel seisid reas kümned kujud ning mausoleumi tipu ehtis nelja hobusega sõjavanker. Kogu ehitus oli 45 meetrit kõrge, 20 meetrit astmelist poodiumi, 12 meetrit sambaid, seitse meetrit püramiid katust ja kuus meetrit sõjavankrit ning hobuseid. Heleda hauakambri puhtad, selged proportsioonid, eriti aga kaunistused ja skulptuurid. Elusuurused ning suuremad inimeste, lõvide, hobuste ja teiste loomade kujud muutsid ehituse vapustavalt kauniks. Need olid loonud neli Vana-Kreeka skulptorid. Igaüks oli ehtinud ühe hauakambri külje ja see kasutatud oli inimesi ning loomi andis mausoleum ile ajaloos nii erilise koha. See ehitus ei olnud pühendatud Antiik-Kreeka jumalatele. Haligarnastuse mausoleum seisis kuus teisse tuhandet, siis purustas maavärin osa katusest ja sammastest. 15. sajandi algul vallutasid piirkonnad Malta rüütlid ning ehitasid sinna suure ristisõdijate lossi. 1494. aastal otsustasid nad selle kindluseks muuta ja kasutasid selleks kunagisi hääli karnasuse mausoleumi kive. Aastaks 1522 olid enam-vähem kõik hauakambriplokid uues ehituses oma koha leidnud. Suur massiivne loss seisab ka praegu veel voodrumis ning sellest seintes võib näha mausoleumi poleeritud kive ja marmorplokke. Ka mõned seda iidset ehitust ehtinud skulptuurid on ajale vastu pidanud ning hoiul Briti Muuseumis Londonis. Nende seas on osa friisist, millel kujutatud kreeklaste ja amatsioonide võitlust. Üht seitsmest maailmaimest, kauni Stahli karnaalsuse hauakambrit ennast meenutab aga tänapäeval vaid osa alusmüürist. Sinule ooo päike püstitas sõjalaineid rahustanud Jaama linna vaenlaselt võidetud saagiga krooninud Roodes rahvas selle Olümpose poole kätt sirutama pronkskuju raadiusega lossile graveeritud pühendusest. Raadiuse heegelgu loss seades püsti seista vaid 56 aastat. Ometi on ta ära teeninud koha vana maailmaimede seas. Isegi maa peal lamades on ta ime, on öelnud Plinius vanem. Raadiusega loss polnud ju vaid üks tohutu suurkuju. Ta sümboliseeris kauni Vahemere saare Roodes elanike ühtsust. Jälle seisis loodesse sadamasuus. Antiik-Kreekas oli hulk linnriike ning väikesel Roode saarel oli neid lausa kolm. Healüüses Camiiras jälindas. 408. aastal enne Kristust need riigid ühinesid ning pealinnaks sai Roodes. Aastal 305 püüdsid Makedoonia Antigoniidid linna vallutada, kuid see ei läinud nelgorda. Nad lahkusid ja Roodes elanikele jäi saagiks hulk nende sõjavarustust. See müüdi maha ning otsustati saadud raha eest päikesejumala Heliose hiigelkuju püsti panna. Projekti joodise skulptor haares rindaselt kuju ehitamine võttis 12 aastat. Materjaliks oli pronks ning alus valgest marmorist. Tohutu ehitamist alustati jalgadest. Rauast ja kivist raamistikule kerkis hiiglase pronksist keha. Ehitajad töötasid üha kõrgemaks kuhjataval mullapallil missis kuju ümbert hiljem maha lõhuti kuju sai 33 meetrit kõrge ning valmis aastal 282 enne Kristust. Pole teada, milline raadiusega loss täpselt välja nägi, kuid vanade jooniste järgi tehtud praeguse aja pildil seisab too hiiglane, üks jalg ühel, teine teiselsadamaks Rail ning tema kõrgele tõstetud paremas käes tundub olevat tõrvik. Aastal 226 enne Kristust tabas Roodest tugev maavärin. Kolles purunes kõige nõrgemast kohast põlvest ja oraakel ütles, et taastamine tähendab õnnetust. Niisiis jäi Heliose hiigelkuju sajanditeks keset varemeid lamama. 654. aastal tungisid Rhodose saarele araablased. Nad lammutasid purunenud kalossi ning müüsid selle osad kellelegi Süüriast pärit juudile. Kogu selle materjali Süüriasse toimetamiseks olevat läinud vaja üheksasadat kaamelit. Ning veel on arvatud, et too vana ja ime innustas prantsuse skulptorid August part hollit kuulsaima TÖÖ New Yorgi Vabaduse samba loomisel. Sostraatus tekstis Johannese poeg pühendab selle torni päästjatele jumalatele mõeldes neile, kes purjetavad merel Aleksandria tuletorni jalamile graveeritud pühendusest. On jäänud veel viimane vana maailma seitsmest imest ning ainus, millel on titektuurse elegantsi kõrval ka praktiline tähtsus. Aleksandria tuletorn tähendas meremeestele turvalist sadamasse jõudmist. Arhitektidele tähendas ta isegi enamat. Ta oli oma aja kõrgeim. Murran maa peal ning teadlasi erutas selle torni müstiline peegel, mis peegeldas valgust kuni 50 kilomeetri kaugusele merele. Tuletorn seisis kunagisel haarose saarel, millest tänaseks on saanud kaljuneem Aleksandrias. Egiptuses. Varsti pärast Aleksander Suure surma võttis võimu Egiptuses tema väejuht. Tule maius, Sooter. Oma pealinna viis oleme aias Aleksandria linna, mille lähedal seisis väike Farozessaar. Legendi järgi olevat see nimi tulnud haarav saarest, kuid on usutavam, et nimel on. Kreeka päritolu. Päevadel oli Aleksandrias raske randuda, kohati oli vesi ning rannajoon ohtlik, mistõttu otsustati ehitada tuletorn. Valitseja Ptolemaios Sooteri nõudmisel alustati töödega 290. aastal enne Kristust. Valmis sai tuletorn alles Sooteri poja tulema aias finadelekuse valitsemise ajal. Arhitekt oli sõstraatus ning monument oli pühendatud päästjatele jumalatele. Kuuest nüüdseks kadunud vana maailmaimest pidasid Aleksandria tuletorn kõige kauem vastu. Seetõttu teada ka tema täpne asukoht ning välimus. Iidsed allikad, straabonia Plinius vanem on jätnud meile torni ning selle imelise valge marmorkate kirjeldusi. Nad on jutustanud ka sellest, kuidas saladuslik heegeltorni tipus valgust kümnete kilomeetrite kaugusele saatis ja suutis legendi järgi vaenulikud laevad enne randa jõudmist avastada ja põlema süüdata. Aastal 1166 jõudis Aleksandria tuletorni juurde araabia rändur Apouhaga anud alussi. Tema märkmetes on säilinud tuletorni kirjeldus ning mõõtmed. Ehitus koosnes kolmest osast. Kõige madalam oli ruudukujuline 55,9 meetrit kõrge ja silindrilise südamikuga. Keskne kaheksanurkne osa oli ligi 28 meetrit kõrge ning kolmas ümar osa, seitse ja pool meetrit. Kogu alusel seisev torn oli umbes 117 meetrit kõrge, mis tähendab praeguse 40 korruselist maja. Keskset silindrit kasutati käiku, mida mööda saadeti üles põletusaine majaka tule jaoks. Majaka tipus oli reegel, mis päeval peegeldas päikesekiiri õhtul ja öösel tuld. Sajandeid seisis Aleksandria ehk haarose tuletorn oma kohal ja näitas meresõitjatele teed. Tema siluett graveeritud isegi roomamentidele. Egiptuses vallutanud araablased imetlesid Aleksandria ja selle rikkusi ka tuletorni. Kuid uued valitsejad viisid pealinna üle Kairosse, sest neil polnud mingit sidet Vahemerega. Aleksandria tuletorni peegel oli tornist alla toodud. Seda ei pandud tagasi. Aastal 956 peale Kristust raputas maavärin. Aleksandria tuletorn sai pisut kannatada. Kui hilisemad maavärinat. 1303. ja 1323. aastal tegid tornile juba suuremat kahju. Kuulus araabia rändur ei tunta. 1349. aastal läks Sandresse, jõudis oli tuletorn juba varemetes. Viimane peatükk selle ehituse loos saabus aastal 1480, kui Egiptuse sultan koid ai otsustas Aleksandria kindlustustööd ette võtta. Ta ehitas keskaegseks kindluse samasse paika, kus kunagi kuulus tuletorn oli seisnud ning kasutas kenasti ära selle iidse ehituse kivid ja marmori. Niimoodi olid siis lood seitsme vana maailmaimega ja ainus säilina ning vanim nendest imedest suur kiisapüramiid on omal kohal seisnud nüüd juba neli ja pool 1000 aastat. Suuremat imet annab otsida.