Nad hakkasid väsima oma kurnavast tööst igavesest vaesusest ja valgetest puuväljadest. Nad läksid ja mat rongi istuda ja põhja poole sõita. Kuumast Mississippist olnud nõel mustadel meestel suurt midagi kaasa võtta kahest vaid suupill oma tehtud või odav, poegib ta lootused ja bluus see hingemuusika juba möödunud sajandi algusest, milliseid teele ikka rongidega rataste kolin taustaks. Siitpeale kuuluvad rongirütm ja bluus kokku. See on siis rang, millest siin lauldakse. Memphis oli esimene suurlinn lõunast tulnud õnneotsijate teel. Oli neid, kes jätkasid reisi sant, Luisse või veelgi kaugemale põhja Kaagosse. Kuid need, kes tema pillide lootuste ja pluusiga Memphises jõudsid, leidsid siit eest pluusi tänava. Seal Vilstrid. Ilusat pühapäeva ja õnneks oleme täna taas kahekesi seal pluusi rikkal tänaval. Mina olen Helgi Erilaid. Ja mina, Raimo Seljamaa Ja Vikerraadios algas jälle kord Aja jälg kivis. Kui mängid pluusi, puudutab see otse su südant. See on tõeline bluus, kui mõtled, mida küll ta seal kodus teed siis on sul pluus ja tema omakorda mõtled, millega sina tegeled siis temalgi on pluus, sinul on pluus, temal et kust küll oma kallimat otsida, leida, kus ta veetis oma öö. Nii arutleb pluusi olemuse üle papa George laithud Natšissist Mississippist. Eks saab ju öelda, lõhel oma pluus ametlikult väljendudes bluusile tüüpiline meloodia on kolmanda ja seitsmenda ka viienda astme madaldamine mosoorse saate taustal 12 taktiline. Aga Brauni mäki on tõdenud otsustavalt. Pluus pole unistusega unenägu. Luus on tõde. Eric Clapton pluusis steit of mainud pluuse meeleseisund. Need helid tulevad kusagilt kõrgelt, samas sügavalt ja suubuvad imbuvad sinusse sügavuti. See on John Lie Huckeri tõdemus ja millal pluus alguse sai? Kui nüüd toetuda Willi Dixonile, siis paradiisiaias medis Slynn nimetas pluusi vundamendiks Ameerika muusikapinnaseks, kus kasvab kõike, ube, lillkapsaid, ka umbrohtu. Aga nagu Eestiski öeldakse, et mida külvad, seda lõikad. Slim ise aga oli, kui bluusisaadik Euroopas abiellus prantslanna k ja elas aastakümneid Pariisis. Ja siis on meil siis Minni, Liisi taglas kes paneb kitarri soovi korral nutma, ulguma, vilistama, jutustama ja kõike seda ikka bluusirütmis. Need on Big Pill, pruunzi sõnad. Jääbki nii. Ja nad. Näevad kohe roog. Värv PMR-haa paari. Siis nendes Minni, aga mida see siis õige endast kujutab helgi? Novembri, sest on igasuguseid laule kirjutatud. See praegu on maakooni laulu waking Memphis, sellest, kuidas tema mensisesse läks ja, ja mida tema seal nägi. Laia Mississippi kallastel praeguse Memphise kohal elasid kunagi vabad Chicasso indiaani hõimud. Valged mehed teadagi, saanud teisiti, kui pidid teistpoolt ookeani kohal purjetama ja nende rõõmsada paelu ära rikkuma. Arvatakse, et Hispaania maadeavastaja Hernandez Sooto jõudis praeguse Memphise alale juba 1500 neljakümnendatel aastatel. Kui 1680 teatel saabusid prantslased rajasid siia piirkonda esimese Europa asunduse Brothommi kindluse. Terve 18. sajandi püsisid paigad peaaegu asustamata, kuid 1796. aastal said Tennessee osariigipiirid enam-vähem oma kohale. Memphise linn rajati Mississippi idakaldal lehte NS-i edelaossa aastal 819 ja ma nime sai ta tõepoolest Niiluse ääres seisva iidse egiptuse pealinna nime järgi lõunaosariikide puuvillaistandustes see oli kõvasti tööjõudu vaja. Mustad orjad Aafrikast sobisid hästi ja nii hakkas Memphises kõige ehtsam orjaturg tegutsema. Orjad üritasid igal võimalusel põhja poole vabamatesse osariikidesse põgeneda. Selleks oli neile ka võimalus loodud raudteed olid juba Ameerika kodusõja aastatel Memphises olemas. Memphise ja Charleston raudtee sai näiteks 1857.-ks aastaks valmis. Kodusõja ajal lahingus 1862 suvel vallutasid põhjaosariikide väed Memphise linnast sai nende tugipunkt ja baas, mis raske sõja üpris jõukalt üle elas. Kuni 1800 seitsmekümnendatel tuli kohutav kollapalaviku epideemia, mis nii palju linna elanikke hauda viis. Et Memphis peaaegu tühjaks jäi, siis veel ei teatud, et moskiitod pääsed, kollapalaviku edasi kannavad. Aga Memphis tõusis taas mõnel alal isegi maailma suurimaks puuvillakaubanduses ja metsatööstuses näiteks. Ja 1900 viiekümnendatel oli siin isegi maailma suurim muulade turg. Kuuekümnendatel tekkis just siin mustade ameeriklaste inimõiguste eest võitlemise keskus ja just siin mõrvati Martin Luther King juunior. Nii et pluusi linn mitmeski mõttes. Nagu elu ikka rõõmus ja nukruses nagu muinasjutt. Nii jutustab muinaslugu Punamütsikest ja hundist ja mil moel see on seotud tema lavanime, Haulin Wulfiga Sesterberne, et kes oma esimesed lindistused tegi Sam Phillipsi stuudios aadressil 706, juuni on aven ju aastal 1951. See on Philips koos Chathilipsiga vennaga asutasid sansstuudio eelkõige ees märgiga, anda mustadele bluus, muusikutele võimalus oma loomingut plaadile talletada ka kodulinnas. Et ei peaks alati selleks kusagile kaugemale sõitma. Ja nii olid esimeste seas, kes seda võimalust kasutada tasid. Haulin Wulf, Volter, Horton, piibi king, juunior Wheels. Lisaks oli San Philips ka kohalike muusikute vahendajaks suurematele plaadifirmadele eelkõige Chessile ja modernrikootsile muusika ja muusikute osa ja mida, keda lindistada, oli ta üsnagi valiv, kuid samas kuulussani töömeetodite hulka on ta väikese tasu eest võimalus soovi korral jäädvustada oma esinemine plaadile ükskõik siis, mis eesmärgil ükskõik kellele enda tarbeks või mida iganes. 954. aasta suveks aga olid olud muutunud bluusi, ilmumisvõimalused olid üha avardunud. Ikka sagedamini jäi Memphis vaid vahepeatuseks teel põhja ja Sam Phillips hakkas otsima miskit uut, värsket rabavat. Ja justan stuudio oli ju see, kus alustes tulevane kuningas rock n Rolli kuningas. Niisiis LV, sest mõeldes ja Kreslandist Kresland ületus, kui ta vanemate ootused selle valduse, avastasid nad 1957. aasta kevadel kui Elvis Presley tundisi Pader Ameerika, sest ta oli valmis teinud oma esimesed filmid Leosja koloniaalstiilis sammas eeskojaga ning kolmnurkse esiviiluga hoone. Künka tipul tundus suursuguselt rahulikku aristokraat ja luksuslikuna vanade tammede all keset paargi majesteetlik rohelust. Kresland seisis umbes 12 kilomeetrit Memphise kesklinnast lõuna poolhoones oli 18 tuba, lisaks veel hästi suur saal, kus varem kontserti oli korraldatud. Reali president, saanud siin seni elanud doktor Toomas Moore'i perekonna vanatädi nimest, mis oli siis kreis. Veel enne, kui leping sõlmitud oli, teadis kogu Memphis, et Elvis Presley ostab 100000 dollari eest ära, mis noori imeilusa vana lõunaosariikide stiilis häärberi. Juba mõne päeva pärast alustati Kreeslandise ümberehitusi meile juba tuttav stuudio omanik Stem Phillips oli Kaiust uude majja kolinud ja soovite Selvisele oma sisekujundajat, kelle maitse olnud küll natuke eklektiline Elvisel olidega kindlad soovid ja tähtis, et tema magamistoa põhitoon oleks tumesinine. Et üks sein oleks üleni peeglitest, et mööbel oleks mustvalgete nahk kantidega, et põrandal oleks valge laama nahkne vaip, millesse jalad lausa upuvad. Ja et hoone ees hallile agi meenutaks taevast maalitud pilvede ja tillukeste tähelampidega jääd maja lõunaküljes oleks suur ujumisbassein. Elu- ja söögitubade põhitooniks sai Elvise ema käädise soovil paabulinnusinine. Elvis nõudis Kreeslandi oma ema jaoks Memphise kõige kaunimat magamistuba ja oma sõprade jaoks purskkaevu, millest voolaks Coca-Colat. Selline pidi siis tulema ilvese kodu Kreislandis ja küllap rokikuninga soovid ka täideti. MereIsland on tänase päevani kuulsamaid vaatamisväärsusi Memphises ja küllap ka terves Ameerikas. Aga bluusisõbrad võtavad kursi südalinna veel Streetile Memphise kõige kuulsama le tänavale. Alustame koormakandjatega. Meese eesel astuvad mööda teed, aeg-ajalt peatuvad kastavad keelt Jacques Perrin ja koormakandjaks oli siis eesel. Koorma kandmisest rääkimine on igati õigustatud, kui jutuks on piilistriidile nime andnud Edward Fitzgerald piil. Veel tänapäevalgi mäletatakse brigaadikindralit eelkõige juues kämmel Koorbs siis Ühendriikide kaamelikorpuse eksperimendi ellu viiana 1000-ga 857. aastal. Karavan koosnes 25-st kaamelist. Sõjaväekraami vedamiseks kasutas piil neid veel paaril järgneval Ki aastal, kuid siis otsustas armee juhtkond nende teenetest loobuda. Läbisaamine hobustaja muuladega oli mõlemapoolselt problemaatiline. Edasi indiaani nii hõimudega läbirääkimisi pidanud piil määrati president Lincolni esindajaks Californias ja Nevadas. Tänu piili ettevõtlikkusele rajati Los Angelesi maakonnas oluline teelõik läbi mägise maastiku otsetee saini mäeks piilskat mis oli kasutusel kuni tunneli rajamiseni 20. sajandi algupoolel. Lisaks Mehhisele leiab piil striidi ja San Franciscos ja Arizonas maineka peade ruutsixtišiks saarte jäävas Kinksmanis kus lisaks piilstriidile on ka kindrali mälestussammas. Lil Streeti lugu algab 1800 neljakümnendatel. See tänav kulgeb risti tollase peatänava meinstriitiga ja siia tekkis õige kiiresti Memphise külluslik eeslinn. 19. sajandi mehe Physesse voolas igasugust rahvast, kuid esmajoones afroameeriklasi ja Iiri immigrante, kes omavahel kuigi hästi hakkama ei saanud ja ka lausa verised kokkupõrked polnud. Harukordsed. Mississippi mööda sõitvad kaubalaevad peatusid alati Memphises ja kaupmehed rajasid pil Streetile hulganisti väikesi poode. Tänavale tekkis aja jooksul muudki teatreid ja klubisid, lõbumaju, pandimaju ja kirikuid. Juba 1800 kuuekümnendatel esinesid preestritel mustad rändmuusikud ja järgnevate aastate jooksul kuumal õunapuuvillafarmidest üha enam afroameeriklasi meensisesse õnne ja vabadust otsima. Muusikud tõid oma pluusi pil Streetile, kus uue sajandi algusest hõikas kirev elu ning öötunnid ilmselt just väga turvalised ei olnud ja kus muusika kõlas nii ööklubides kui kirikutes. Pluusi ja gospel spirituaalide juured on tegelikult ju Mississippi põldudest hoopis kaugemal aafrika hõimude põliste rütmides mis vanematelt lastele edasi anti ning vägisi Ameerikasse toodud mustadele orjadele polnudki suurt midagi muud kaasa tuua kui noodsamad põlised rütmid. Ameerikas segunes nendega vähe, päeval jälle siin samuti kasvõi näiteks Iirimaalt sisse rännanud ja kohaldunud rahvamuusika. Kogu see protsess oli muidugi hoopis keerukam ja võitis aega kuid tarkade muusikateoreetikute meelest oli pluus juba 20. sajandi alguses sündinud ja meenfisest selle meka saanud. Sajandivahetuseks oli Memphis ja linnahingeks nimetatud peeglist reidi õhk muusikast ütleme paks tähelepanu, väärne ja iseloomulik oli veel, et suure osa kaupluste klubide restoranid omanikest olid mustanahalised. Veel sajandi esimesel kümnendil kandis tänav tegelikult nimed piil, aven ju. Nimemuutuseks andis tõukemeeri kutsel muusikaelu arendama kutsutud tabuljusi händi kes kirjutas aastal 1916 loo, piilstrid, pluus, veel stri, veel Strid, kõige meelsamini oleksin seal ja mitte kusagil mujal. Ja kellega siis Pihl striidil kohtume. Isikupärase häälega povi pland, kes laulis nooruses gospelgruppides sattus piil striidile. Kohtus tutvus muusikutega teiste seas beebikingiga ja see sai määravaks povi plandi edasises elu käigus. Peale armeeteenistust võttis sõbra oma tiiva alla ja lisaks autojuhi kohale juba kuulsust teeninud piibi king andes samas plandile võimaluse edasi arendada talle iseloomuliku laulumaneeri meloodiaiilist bigbänd, bluusisõbrad lavas. Diabeediking, kui 20 aastane Raili tulevane beebi Memphises jõudis, oli temalgi juba kogemusi kostel kooridest kita, põhimängus tänaval esinemistest mõnda aega lasta oma tädipoja piuka White'i pool, bluusmuusik temagi selle kohta tõsi on küll arvatud, et muusika seal õppis ta vanemad sugulased, eelkõige pige pohheimlikku elulaadi Üheteist kuritöö saates syypia Swing show andis Rahelile hüüdnimede Street pluustoi, mis hiljem lühenes pluusboy kingiks siis lihtsalt beebiks. Esimene laialt-laialt populaarsust kogunud lugu ilmus 1951 hommiku kella kolme pluus. Nüüd pihuka Vaidist, kes teise maailmasõja aastatel teenis laevastikus 30.-te lõppu, aga veetis vanglas kaks aastat. Bachmann haamis tülis naiste pärast, tulistas vait enesekaitseks kallaletungija le jalga. Aga selleski loos on oma õnnelikum pool. Mees Ta oli sedavõrd kibestunud ühele kohtus valetunnistust andnud tegelasele, kes väitis siis, et ründajaks oli vait. Et tõotas endale vabanedes, teeb valetajale otsa peale. Tema õnneks vabanemis hetkeks oli too mees juba siit ilmast lahkunud. Vangla Bachmann, fraam oli oma aja moodsamaid asutusi, mida käidi imetlemas ka Euroopast. Muusika oli vanglas kõrges hinnas, lauldi töökodades puuvillapõldudel vabal ajal ja folklorist Alan lõumaks. Vaiti Ühendriikide kongressi raamatukogu rahvamuusika arhiivi jaoks. Seal lindistamas 24. mail 1939. Oma vanglakogemustest tegi vaid mitugi lugu. Üks neist Bachmann, faan pluus aastast 1940. See oli siis üks toreda uhke hääle ja kummalise saatusega musti pluusi mehi. Vait. Aga sansstuudio juht Sam Phillips, meie hea tuttav, kõneleb Stridist Elvise muusikatee algusest jutustavas raamatus laastrein Memphis viimane rong Memphises. Säh, ellips meenutab siis veel Street oli minu jaoks kõige kuulsam paik lõunas. Me jõudsime kohale rongiga varahommikul kella viie kuue paiku ja vihma kallas kuiva Vabarrest, kui need muudkui sõitsime edasi-tagasi mööda seda tänavat. Ja siin oli kõik veel mitu korda uhkem, kui ma kujutleda olin osanud. Varasest tunnist hoolimata voolas veestriidile üha enam inimesi noori ja vanu linlasi. Näib, et otse puuvilja põldudelt tulla, kuid kõik, kõik olid eriti šikiltriides ja oli näha, et sellel tänaval kõndimine oli nende jaoks tõeline rõõm. Jäi mulje, et need inimesed tunnevad end just siia kuuluvat. Jah, millestki olulisest osa saavat. Müstiline, intrigeeriv, kuulus ja kurikuulus pluss veel midagi seletamatut. Sellisena nägi seal ellips veel Streeti Memphises. 1950.-te algul. Samas raamatus laas Chain Domeffess rändab ka Elvis ise möödabiilstri. Juuni 1953. Ta pööras meistritelt piilile vendade länskite rõivapoe poole. Paljud valged noored läksid sinna lihtsalt selleks, et mustade antud etendust vaadata. Länskite poest pisut edasi oli järgmine riidepuud ja seal heitsid mustad kliendid surmtõsiste nägudega põrandale kõhuli ja poemüüja samuti täiesti tõsine, askeldas mõõdulindiga nende ümber ja tõmbas kriidiga põrandale uue ülikonna piirjooni. Näljaseid, nii mustad näitlejad kui valged vaatajad. Aga veel Street oli mustade tänav, siin kõlas must muusika, mida noor siis vaid 18-ni. Elvis imetles, nagu ta imetles ka julgeid rõivaid, mida mustatandid Pill Streetil kõndides kandsid. Need stiilsed moekad, erilised rõivad tõite vendade kaia pöörnarlenski rõivapoeakende taha juba siis, kui tal polnud raha sellest poest midagi osta. Elvis oli siis veel nooruk, kelle sokilise kingades olid augud ja tema rõivad olid tõeliselt vaesed. Kuid juba selles noorukis olnud kõigest hoolimata tagasihoidlik väärikus. Aasta hiljem 1954 kantud poisilikust vaimustusest näljast uute kogemuste järele tavatses helves juba sagedamini Vilstridel aega veeta. Ta kohtus seal veel Strid pluusboy viibiv kingiga. Käis värvikates baarides ja klubides. Dhabljusi händi klubis näiteks mängis Flamingo salongis kitarri. Ümberringi kõlas jutt. Naer, käteplagin, poosid. Rahvas, kes küsib ja vastab, seisab, istub, kõnnib, naerab ja muretseb, vaatab ja kuulab. Elab ümberringi veel streeti, erilist elu. Aga aadressil kolm, kaks kuus piilstritan paik nimega Cheryli Lewis Spot. Alustasin sanrikootsees 1956 Methis enne siis samm ja Chad Phillipsi juures. Vahetasin küll plaadifirmad, läksin Vägorisse, aga olin edukas siis ja olen edukas ka nüüd. Muusikutee algas kas Cheryli Lewisel muidugi tunduvalt varem jutt käis siin siis esimestes anniplaatidest. Aga lähme nüüd piilistriidi hiilge aastate juurde mis olid siis kahekümnendad, kolmekümnendad nende aastate omamoodi sümbol, nii oma repertuaari, paari ulatuse kui koosseisu poolest ta oli Memphis Tšaak, bänd, motoks muusika on muusika. Pole vahet, vahelsile pluusil ja tantsulool laeb esituse värskus, sisseelamine sama kehtis pillide osas kõikvõimalikele keelpillidele, lisaks suupillid, pesulauad ja igat sorti enda valmistatud muusikariistad. Ja sama kirevus oli esinemispaikades ja koosseisu osas. Läbi käisid pea kõik Menfisest või kaugemaltki pärit tundmatud ja tuntud muusikud. Nimesid on mõttetu hakata ette lugema. Õnneks jäädvustati oma ettevõtmisi usinalt ka plaatidele. Kui nüüd veel otsiva pilguga veel striidil ringi vaadata, kes siinsetest muusikutest on jätnud oma jälje nooremat, et põlvkondade muusika ilma olnud teenäitajaks, siis ka siin loobume loetelust laulma hakkab üks neist mitmetest lummavaks lavaesinejaks nimetatud slaidkitarrimängumeister Mississippi Fred McDougall. Fotodel tundub praegune Pihl Streep päris laia ja avara tänavana lausa kõrgu näitusele, kusjuures ei näi seisvat vanemad hooned on vahest kahe kolme korruselised, uuemad viie kuuesed. Aga foto järgi on siiski raske otsustada tõeliselt ajalooliseks unika maalseteks lausa rahvusliku ajalooregistrisse kuuluvateks on arvatud tegelikult vaid kolm majadeblokki sellest Ühendriikide kuulsaimat muusikat tänavate hulka loetud tänavast. Kuid need kolm majade plokki suudavad mahutada rohkem kui 30 restorani, ööklubi ja kauplust. Eriti uhke on öine foto. Pil Streeti muusikalisest südamest lai tänav üleni täis rahvast, säravaid neoonsilte ja pluusi. Paremal pool seisvat hoonet ehib tohutu värviline neoonsilt liibi kingipluus, klubi joonistlus, sill, Speed legendaarne kitarr, taustaks tänava vasakus servas seisva hoone küljes ilutseb silt võlusgaffee pluusi, kohvik ja niimoodi jätkuvat säravat sildilt mõlemal pool tänavat. Muidugi kõlab seal muudki peale bluusirütmibluusi rock n sõule Kazbelit, aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi pluusi linn, sest pluusita poleks neid teisi muusikaliike ja voole olemas. Igatahes mitte sellistena, nagu nad praegu on. Muusikaline Memphise kuulsematest paikadest on seal Phillipsi sanstuudia ajalukku jäänud. Kreislendan vaikinud helves has left elling Agabil Street elab edasi, seal kihab elu ja selle kohta võib küll öelda, et see on üks vähestest tänavatest siin maailmas, mida võib kutsuda ajajäljeks muusikas. Methis linn ütles seda, mina ütlen. Juba kuninganna Victoria ütles, kas tead, pluusil on hing ja pluus sai lapse. Nimeks pandi lapsele rock n roll, marjuataks.