Kust see kõik algas? Kuidas Suure-Jaanis sirgunud poisslapsest sai hiljem arheoloog ja mitte ainult ühe kitsa eriala mees, vaid palju-palju rohkem. Tänase saate peategelane Vello Lõugas jõudis eelmisel pühapäeval oma elumere 60.-sse sadamasse. See on ka arheoloogide hulgas levinud mõtte, et ma olen sündinud Suure-Jaanis, millel külje all praktiliselt asub Lembitu linnus, lõhe, vere linnus, mida juba eesti ajal Harri Moora ja teised uurisid ja mida hakati just siis jälle kaevama, kui ma keskkooli lõpetasin. Paraku see päris nii selle ajaloolise tõe huvides on mul juba tollal tekkis mõte ei või veendumus ja ma olen siiamaale millegipärast sellest kinni hoidnud. Et ajalugu on seda huvitavam, mida lähem on ta meie päevadele, tähendab meile, tädi elas maal ma kõik suved veetsin maalses linnas, oli nälg üldiselt. Ja siis ma nägin, kuidas Maal elati, kuidas seal makse tõsteti, kuidas küüditati, kuidas riiki varastati ja nii edasi ja see kõik pani mõtlema elu mitmetahulisus mitme kihilisusele. Et üks on sõna ja teine tegu ja see kuidagi tegi ettevaatlikuks, et võimalikult kaugemale taganeda. Kaasajast ja arheoloogia oligi niisugune hea väljapääs. Sa avasid nüüd seda ajaloolist tausta enda ümber, aga ma küsiksin siia sisse pisut konkreetsemalt, kes on sind vorminud või suunanud. Sest võib-olla oli sinus juba tänu ümbrusele ja oma geneetikale see vorm juba piirid võtnud, aga kes sulle nagu siis ja edaspidi on olnud teejuhiks. Mida ma austan naised ja ajalugu ja see oli ühes isikus minu, selle klassijuhatajale, ajale, õpetajale, kenale, noorele daamile, kes parajasti oli Pedagoogilise Instituudi tollal lõpetanud, kes ise oli meeldiv inimene ja rääkis meeldivat ajaloost. No ütleme, üks niisule joone. Teine kuidas arheoloogi juurde sattusin? Tol ajal kuulati kõvasti Ameerika häält ja siis ma kuulsin niimoodi äkki hommikul, enne kui olime siin Ameerika Hääl Euroopas. Meie kuulus Loogia professor Harri Moora on hakanud otsima Eestil sõpruse jälgi raekoja platsil Tallinnas ja siis soovitati tal tankitõrjekraavides Tartust otsida neid sõpruse jälgida edasi. Ja siis mõtlesin ja seal on kaevamised ja mul oli just seisis ees ka Tallinna sõita. Ja ma teadsin, et ta oli lõha veres kaevanud. Tulin raekoja platsile Tallinna planguga piiratud, seal oli väikseid lood ja sealt ma nägin esimest korda siis Tallinnas arheoloogilisi kaevamisi üldse seal 52. aastal vist kolmandal. No vot, ja siis ma hakkasin juba jälgima meest nagu Harri Moora, aga meie kohtumine toimus paar-kolm aastat hiljem, kui ma tahtsin sind näha, Brasse kaevama minna. Ja ta ütles mulle ära, juba kaebused olid paar päeva valanud. Ma tulin parajasti Peterburist Tallinna või Leningradist Tallinna, olin jala tulnud ja ta ütles, et õpipoiss kuse arheoloogist tahad saada, siis kuluta need kuud, mis Tartu eksamiteni jäänud. Istu raamatuid aga ei õpi. Kurb oli küll ja, aga nii ma pidingi tegema. Harri Moora on nagu olnud niisugune, nii professionaalses mõttes väga suur mõjutaja. Ja mis temast ka praegu ei räägitaks, mõtlen siiski, tema õpetas suhtuma kõigesse sellesse ajaloolisse pärandisse, mis enne meid enne teda enne mind on kogutud ja seda kaardustama. Mitte et seda kõike halvaks panna, mis on vanem kui meie. Ja võib-olla kõiki samme me ei jõua ühe kõnelusega läbi rääkida. Aga ma tean ja mitte ainult mina, et sa oled väga palju kaevanud igas mõttes välja küll selle maakamara serva alt ja, ja ka mujalt, et aga tundub, nüüd, kui vaadata üle, mis sinult ilmunud ja millest sa oled aegade jooksul rääkinud omal ajal horisondis väga palju kirjutanud, siis kuidagi sinu armastus on käinud rohkem nagu Lääne-Eestit ja Harjumaadpidi. Asi on selles, et omal ajal oli kuidagi periooditi ära jaotatud eesti muinasaeg ja minule langes esialgu Eesti pronksiaeg ja rauaaja algus vanem rauaga. No kui ma sellega väitekirja valmis tegin, siis oli väga tuline probleem eesti muististe kaitsmine selliseid totaalse maaparanduse eest ja me jagasime lauapiirkonnad ära, kus keegi no pidevalt hoiab silma peal, kui midagi kuskil juhtub ja selgitab seal maksimaalselt muistiseid välja, et neid siis kaitse alla võtta. Ja minule langes siis Harjumaa ja Lääne-Eestis koos saartega. Ja noh, see ongi olnud selliseks põhiliseks põhjuseks. Aga muidu jalajälgi on, mul mitte, Rakvere käis nagu laul ütleb vaid kogu Eesti täis. Nii et tollal, kus suur poliitika nii väga ei soosinud, võib-olla meie esivanemate tavade uurimist ometi sina ja sinu kolleegid sellega tegelesid ja anti ikkagi nii palju aega, et kiirendatud korras need avariikaevamised läbi viia, nii et ei tulnud teerullid enne peale, kui teil valmis oli. Päris nii see ei olnud ikka iga objektiga tuli kõvasti võidelda, et seda kaevata, ikka taheti kiiresti kopaga ja buldooseriga teha. Aga noh, tol ajal oli ju see Suzlovi niisugune põhitees, et ei tohi oma pilku pöörata selja taha minevikku, vaid tänapäeva ja tuleviku ülesehitamisse ja kõik, mis sa üle õla piilusid, oli taunitud. Aga noh, see läbimurdmine, et me siiski 60.-te aastate teisel poolel eriti suutsime need asjad siin käivitada. See ei sõltunud ka mitte ainult meist. Me küll taipasime ära need võimalused, kuid võimalused kerkisid nii kummaline kui see ei ole just Moskvast, nii nagu räägitakse praegu Eesti vabariigi taassünni puhul. Ja, ja nimelt miks seal sündis üks fantastiline idee, Venemaal sünnib ikka fantastilise ideed, kommunismi kord ehitatakse, aga see töö oli natuke reaalsem, kuid sama fantastiline. 1967. aasta, kui ma ei eksi oli see, kui furtseva tolleaegne kultuuriminister muidugi igasuguste organite ja igasuguste asutuste, kultuuri- ja teadusasutuste juhtide nii-öelda soosimisel esitas niisuguse plaani avaldada kaante vahel kõik ühel kuuendikul maakeral seda, et Nõukogude liidus olevad kinnismuistiseid ja arheoloogia ja ajaloo ja kunstimälestised. Ja ma ei mäleta, mitu meetrit oli see poiss ajas entsüklopeedia. Niimoodi, see oli ka üks kolm millimeetrit vist küll seitse-kaheksakümmend köidet midagi aga see pidi tulema terve seinatäis umbes. Ja meie kolleegid Moskvas, kes on, olid siiski mõistuse juures inimesed nägid ära, kuidas seda ära kasutada ja et üldse välja tuleb. Nad ütlesid, et see ei ole absoluutselt 10 aasta töö. Seda tehakse sajand. Sest mingi Krasnojarski krai, mis on Prantsusmaa suurune see absoluutselt läbi käimata. Ja iga aasta leiti seal sadu muistiseid. Ei ja siis tekkiski niisugune kahesugune suhtumine asjasse. Osa Venemaapiirkondi osa uurijaid läksid kohe kiiresti, et ratsa rikkaks saada, kõik, mis teada, oli kohe publitseeriti. Kohe moodustati sellest mingisugune koondväljaanne ja Valgevene näiteks ainsana ma peaks ütlema, jõudis oma oblastid niimodi publitseerida. Mitu köidet paksu raamatut on nendele kultuuri ja ajaloomälestiste aladelt. Sellesse aega langeb see ka, kui kolleegid sulle kinkisid punase labida, kas see oli siis nende inspekteerimiste julgustamiseks või oli sul juba mingi etapivõit, mida see labidas tähendas mina enam hästi ei mäleta. See oli nüüd paraku natuke hiljem ma olin nagu kergelt koordineeriv isik nagu siin Eesti ja Moskva vahel ja meie leidsime, et seda tuleb ära kasutada, mis Moskvas niisugune võimas võimas ettevõte on. Ja Needsamad moskvajuhendid. Me osavasti kalleid parandasime seal kolleegidel näitasime ebakohti ette, sest meil oli muinsuskaitse natuke arenenum ja needsamad meie mõtted tulid Moskva kaudu meie ülemuste lauale ja siis juba sunniti meid nende järgi käituma. Ja alustasime otsekohe väga tihedat maastiku üle käimist, et selgitada välja veel need muistiseid, mis seal ajahambast ja maaparandus säilinud on. Ja tulemused olid üllatavalt edukad. No ma ütleks niimoodi, et kui tollal väga hästi jääb meelde 1009 69 oli 1960 ma mõne numbriga kas 60 203960 Mussist ka kaitse all praegu 6100. Nii et kui eelmise 150 aastaga oli vaevalt 2000, siis nüüd, 15 20 aastaga on tulnud sinna juurde üle nelja. 1000 kui palju sina nendest kirjeldustest võid panna iseenda arvele, et vaat on käidud, on nähtud, on kirjeldatud, on jäädvustada. No vot see viimane osa oleks õigem, sest see on suhteliselt alati kollektiivne töö. Keegi Jaan Jung on pannud kuskil kirja mingi kahtlase rea. Keegi ei tea, kus see mustis on. Sa lähed selle ja leiad selle lõpuks üles. Läheb kirja, et sa selle avastanud. Tegelikult on see nagu ühistöö, mitme põlvkonna ja paljude inimeste, aga üks kuuendik kindlasti. Ja ühtpidi sa olude tõttu juba nüüd eriala tõttu kaevusid küllalt sügavale aga sinus hakkas siis välja lööma üks joon, sinu kutsumus kultuurmaastike vastu Nende kultuuristatud maastikke, vaid asja vastu sügavamalt, kaas ja mõttes ja mõtestamises, vajalikkuses. Ja siin sa oled ühtpidi olnud nagu pioneer, aga tüütu ka vist mõnele ametkonnale vä. Noh, tol ajal oli see auasi, see, see ei olnud nii suur kannatus, nüid rahvas toetas niisuguseid asju vastupidi, praegusele ajale, kus vaadatakse väga viltu, et sa takistad hoogsat edasiliikumist helge tuleviku poole. No tol ajal oli muidugi, kultuurmaastiku mõiste oli võib-olla natuke teistsugune, see oli ainult see, kus kultuurmaastik, mida inimene kasutas tänapäeval kuid meil on peaaegu 90 protsenti Eesti maastikust kultuurmaastik. Tähendab, inimene on seal kunagi üle käinud, tihti on ta metsa jäänud metsa alla jäänud juba võssa kasvanud, kuid seal on vanad põllupeenrad, põllukivihunnikud, kalmed ja lihtsalt otsisime neid välja. Ja meile on see maastik kultuurmaastiku mõiste natuke laiem. Aga tol ajal nõukogude ajal ma võitlesin veel nagu sellise laienduse eest, et kultuurmaastik, see peab olema niisugune maastik, mis võimaldab ühele rahval, rahvusel, kultuurset ja vabalt end seal tunda, et seal kõlaks eesti keel eestimaal. Eesti müstilised oleks au sees Eesti ajalugu. Ja vot see oli meie nagu kultuurmaastiku mõistega suurelt osalt. No toetajaid oli seal palju, ma ei jõua neid kõiki siin üles lugeda, kuid see oli moeks niigi nii parteikomiteedest, täitevkomiteedes kui ka mujal nii-öelda oma neljasilmavestlustes, ehkki tõepoolest avalikult anti mõnikord üsna lapiti pähe. Mul tuleb meelde üks niisugune tore mees, nagu elevant oli. Ta oli vist Paide rajooni täitevkomitee esimees, oli küll, jah. Paide rajoonis ei olnud eriti palju, mõistis, et seal oli juba totaalne hävitusüle käinud. Oli vist paarsada või midagi selle ümber. Ja tema ütles, et no kuidas me saame põldu harida, kui seal igal sammul on mingi kivi, mingid ohvrive kultusekivi. Tooge mõned näidised siia, Paide muuseumi hoovi aitab teleküll. Ta muidugi mees ei taibanud, et kinnismuistise on alati seotud maastiku konkreetse ümbrusega, mis annab mõnikord rohkem informatsiooni kui see objekt ise. Ma just paar päeva tagasi tulin Tartust ja ja Vaidas sind, tuhanded autod sõidavad, bussid mööda. Vaida tuleb siis vaadake alati Vaida teest lääne poole, kus seal suur lagendik. Seal tehti Eesti esimene Meligaratsioon kunagi möödunud sajandi keskel. Ja nüüd on siin Maaslikultuuristatud tohutu kari, suuri kõrgepingeposte on kogu see väli täis. Seda nimetati tol ajal kultuurmaastikuga. Õigemini, seesama juhus oligi mulle nagu tõukeks, et ma hakkasin mõtlema, et Eestis on ainult 2000 vinnis mustist põldudel, nendest vaevalt pool isegi kolmandik. Et kuidas ikka segab, et mis seal ikka tõeliselt segab ja hakkasin ära lugema neid elektriposte ja, ja, ja telegraafiposte, mis seal olid, muidugi mitte põllul saaks üle jõu. Võtsin ametkondadest palju, teil on liine mitu kilomeetrit, palju poste ja tuli välja, et haritavalmaal oma miljon posti oli. See ei torganud neile silma. Aga need ilmusid sinna nõukogude ajal, postid, kui hakata otse panema, igalt poolt isegi võidi sulle voodisse elektripost panna, seal niivõrd kindel asi. Lenin ütles. Kommunism, see on nõukogude võim pluss elektrifitseerimine ja seal ei olnud midagi teha. Vot sellestki tuleks lahti saada meie kultuurmaastikul. Jah, kui tagantjärele öeldakse, et vaat selle kaitseala võitles välja Vello Lõugas, siis tundus see kuidagi nagu lihtne ja klaar ja on teada, kes on väärt mees olnud, aga näiteks sa oled ju ühe kaitseala kallal õiendanud väga palju vaid enne, kui ta lõpuks siis rajutiga, nagu öeldakse, seadusse sisse. Me võime seda natuke meenutada, vist. Jah, ma just mõtlesin seda kaitsealale, mis on praegu tegemata, mis tuleks ära teha võhmas Mustjala, Võhma külas, aga aga see on ilmselt Jutrebalast. Jah, Rebala tõepoolest ilmnes, et see on niivõrd rikkalike mustistega piirkond, seal oli 20.-te aastatel käidud korra üle, aga noh, tolleaegne arheoloogiline ettekujutusi, oskused olid teised. Ja kui me 74. aastal Iru kaevamiste ajal kui seda nii suurt jaama ehitati, elektrijaama tegime sinna väikseid sööste, siis leidsime seal arvukalt muistiseid ja siis tekkis idee panna siin Maardu fosforiidikaevanduse mingi piir, sealt luua seal mingeid kaitseala. Ma räägin sellest doktor Artur vasaraga veel ja ta oli nii väga usalduslik, ütles, et see on hea idee, aga sellest välja tuleb, sellest ta küll kahtleb, et aga tema abile võib alati loota. Sama 75. aastal tegime horisondi erinumbri ja kogu sellest materjalist, et üldsust natuke teavitada ja ülemusi, et vot selline asi on olemas. Toimetus muidugi oli ülimalt ettevaatlik. Ma mäletan, et, et selle sisu pehmendamiseks võimendati vormi kaaret tehti igatahes esiplaanil, vist tuli kremli Kremli õue kõik kremli-värk ja tagakaanel punased kirsid. Aga noh, sellest hoolimata see on hea number ja palju autoreid oli seal, kes sai organiseeritud ja see oli 75 ja siis 87 ja Eesti NSV Ministrite nõukogu poolt kinnitatud. Aga ma ütleksin, noh, mina olin seal küll pidevalt, aga see meeskond kogu aeg olid varumehi ringil, kui väsimus tekkis, siis kohe oli toetajaid ja niimoodi isegi kuni Ministrite nõukogu asjadevalitsusele välja. Ja oli mehi, kes teatud hetkel pistsid mõne paberi lauasahtlisse kalevi alla, unustasid selle ühe päeva sinna ja asi jälle nihkus ta ükspäev. Mina ka tean küllalt pikast ajakirjanikuteest näiteid, kus vahepeal väga nooltega läbi pillutud inimesed, kes olid teatud kõrgematel kohtadel Eestis siiski konkreetse asja puhul olid võib-olla julgemad ja nad said ka rohkem teha, kuigi seal ka väiksed varjumängud käisid ja teatud vormid ja kremlijutud, et näiteks Tammsaare väljamäel, kui see taastatud kompleks avati, siis ma ütleks, et seal pidasid tõesti isa maalike kõnesid. Ma ei räägi minister Heino tedrest, kes on hingelt põlluyama maamees ja praegugi peab põldu ja istutab metsaga selgevadel juurde. Vähem kasulikele või noh, käibest välja jäänud maadele ja seal oli Vaino väljas ja seal oli ola vutt niisugune mees, kes nagu ainult hiljem partei liinis ja keskkomitee liinis töötas ja, ja see ring, kus nad ennast vabalt tundsid, see ei olnud väga suur. Aga mulle tundub, et näitemängu pärast nii-öelda selle väikese banketi sees enam kellegi juures ei olnud, kuigi õues jah veel natukene oli, sest seal oli ajakirjanikke rohkem ja seal tuli, nagu me omal ajal elasime, tuli seda kõike mängida, nii et mõnegi mehe juures on, kui nende kõrvale on tulnud noh, tark oma ala asjatundja, kes on sisestanud talle, et see on väärt, see on vajalik, kui me selle ära teeme, meist jääb märk, nii et neil on olnud tuge. Ja siis nad on kaasa tulnud. Ma ei saa öelda, et 100 protsenti, kas neil võimalik oli, aga nüüd ma küsiksin siia kohe otsa. Vaat alguses ütlesid, et juba lapsepõlves tänu nendele karmidele ajalootuultele sai sulle selgeks, et tuleb ette vaata kolla ja tuleb ajalugu nagu hakata ise ka uurimata tõele lähemale jõuda. Aga ometi pandi sinule ju selle suure liidu väravad lukku ja sa jäid enam kui 10-ks aastaks müüri taha, kus sa siis nagu vea tegid, sest sa ju teadsid küll, mida sa tahad ja mida sa ei tohi, aga kus siis nagu palju sai või kes siis kaasa aitas, et sind pandi, sellesse nimekirja ei sõida sa poiss kuhugile. Noh, see seda niimoodi päris öelda ei saa, et mingi suure suur tegu oleks olnud, sest noh, 40 kiri tuli alles mitmed aastad hiljem, millest ma seal osalesin, aga aga vist oli see kompass oli tõesti natukene sealtutes teistpidi. Ja aastate jooksul kogunes selliseid patte, nii et 75. aastal ma käisin veel viimati Budapestis soome-ugri kongressil ja seitsme kuuendal käisin veel Budapestis, tõin oma abikaasa sealt ära, kes suri sinna. Ja see oligi viimane käik, siis 13 aastat oli suletud mitte ainult suletud, vaid juba siis, kui oli see päris reaktsiooniaeg siis mõned parteige nossed, meil siin partei seltsimehed isegi keelasid mul instituudis oma kolleegi välismaa kolleegidega juttu ajada. No see oli muidugi, see oli muidugi nii tühja tuulega võitlemisest. Me läksime kohvikusse aja, sa pead nii palju kui vaja. Aga niisugune aeg oli. Ja sel ajal, kui teised pakkisid oma kohvreid, kirjutasid lõputu hulga igasugused välismaasõidutaotlusi. Ma vist hoidsin aega kokku ja panin seljakoti selga ja käisin mööda Eestimaad. Ja noh, sealt on need avastatud, mõistis, et ka sellest ajast põhiliselt tulnud. Ega see aeg ei läinud kaotsi. Et kui inimene tahab tegutseda, seda leiab igal pool. Paljud Rootsi näiteks rootslased on saanud kuulsaks sellega et peale Poltaava lahingut küüditati nad Peeter küüditati Siberisse ja nad hakkasid seal arheoloogia loodusega tegelema. Pärast sõid veel kuulsamaks, kui oleks need sõjaväljal saanud. Selle nii lihtsalt näiteks. Nüüd aga natukene üksikutest momentidest sinu eluteel ja töö juures. Ma ei tea, kas ma sõnastan selle küsimuse nüüd päris õigesti, aga, aga ma tahaks küsida. Nii, et millest on tulnud sinu eriline kiindumus? Ma tean ka küllalt ebamugav ja kohati isegi võib öelda ohtlik Kaali järve vastu, millest nüüd lõpuks ka raamat ilmus, kuigi käsikiri oli ammu-ammu olemas. Laiem põhjus on selles, et ma üldiselt olen tegelenud nende muistsete kultusepaikadega Väikse, lohuliste, kivide ja nende väljaselgitamisega ja kaitse propageerimisega. Ja Kaali järv kahtlemata on üks ohvripaik. Aga siin on ka palju hoopis selliseid teadusväliseid asju. Ja nimelt üks nendest on 1976. aastal Lennart Mere avaldatud hõbevalge mis käsitles seda Kaali fenomeni. Ja vaevalt Saisi raamat ilmuda, kui avastasime seal ka ühe tõelise arheoloogilise objekti, suure järve või suure kraatri kaldal pronksiaegse kindlustatud asula ja hakkasime kaevama nii, et alati kombineerivad kombineeruvad paljud asjad. Siis tekkis ka võimalus tänu Teaduste Akadeemia president Karl Rebase soosingule siin ja huvile selle asja vastu hakata järve ennast uurima. Paraku oli see siiski ebaõnnestunud aeg, mitmes mõttes meil ei olnud tehnilist varustust ja mõeldud oli see küll luurena sinna järve pilgu eitmisena aga siiski, et raskused on seal palju suuremad ja keerulised, kui me oskasime ette näha. Aga need läksid asja ette. Mis ohtu puutub, siis üldiselt räägitakse, et sigarijärv maksab ta kätte kes sinna oma nii-öelda nina liiga sügavale kui nii-öelda viisakalt ja ja noh, neid asju ma ei võtnud, aga tõsiselt. Aga ehkki rahvajutud räägivad väävlilõhnast, mis põrgust tuleb otse ja et see järv nii sügavat viib põrgusse ja nii edasi. Aga ma olen nii palju tean, et kus suitsu, seal tuld. Et midagi on interpreteeritud niiviisi. Ja tõepoolest te näete, kui aeg-ajalt Leetegi kepi sisse tulevad mingid mullid nagu mõnes teises võib-olla v koguski, aga seal on ka veidi väävli lõhna. Ja kui me hakkasime järves kaevama, siis saime nii-öelda 24. tunnil ma leidsin veel ühe Riia loodusuurijate seltsi väljaande kus kirjeldati 1800 neljakümnendail aastatel ühte suve, kui järv oli täiesti kuiv ja mõisnik otsustas sealt muda välja tassida põllule väetiseks. Ta sundis talupojad seda tegema, ehkki need seal olid selle vastu ja töötuli pooleli jätta, siis kui esimesed mehed juba kukkusid labida najal maha ja esimesed surnud tulid. No nüüd on asi asi muidugi selge, meie oleks ka niisamuti läinud nii-öelda varustamate relvastamata järve sisse ja mõnigi meist oleks võinud jääda. Nimelt on seal kuus-seitse meetrit orgaanilist ladestus sees isegi 2000 aasta vanused, mingid diilid on säilinud, nii et võtad väljakeks, tiivad säravad ja mõne viie minutiga lähevad siis alles pruuniks, niimoodi. Et seal tõeline keemiakombinaat seal all, mis toodab väävelvesinikku ja väävelvesinik tapab, nii et kui ta kuskile kontsentreerub, kuskil lohku tal õhust raskem. Ja kui sa sealt tõmbad paar kopsutäit, siis oled sa surnud. Meie õnneks ja kellegi õnnetuseks juhtus just selliseid asju. Tookord Tartus Põltsamaal mitmel pool ja torud on ajalehte, edasi kirjutas neist. Ja me saime nagu ohust enne teada, enne kui me ise sinna sisse sattusime. Ja sinu erialaseid võimeid on saarlased ja mitte ainult saarlased kõik hinnanud, aga tol korral, kui sa sinna läksid järjest nagu sügav paremale ja avaldasid oma mõtteid, milleks siis ilmusid artiklid, et Vello Lõugas tahab Kaali järve tühjaks pumbata ja, ja see on nagu selle koha mõnitamine ja ja päris kõrgelt tekkisid vastasseisud ja ja noh, lihtne ei olnud. Ei, kahtlemata ei olnud lihtne ja mitte ainult seal mingi ametniku tasemel vaid ma toon niisuguse näite, et meil oli professor klaasi, märkis, oli meie ekspeditsioonist Tartust ja tema pidi nagu looduseküljelist vastutama ja me tegime niisuguse ettepaneku sellelt võtta kraatri siseküljed võsa maha. Hõrendadajat kraater oleks nähtav, kui ta suvel sinna lähete, ega te ei saa pildistada, teil ei ole praktiliselt üldse näha kõikjal võsa seal sees. Ja see leidis tema poolt ägedat vastuseisu, et seal haruldane taimekooslus, mis seal on? No tükk aega tuli ikka temaga seletada, et taimekooslus on tekkinud seal mõisapargis ja kunstlikult ja seda saab alati luua sellisena. Aga kraater on ikka maailma üks ainulaadsemaid ja seda tuleb nende juurde lõhkuva toimest ikka võimalikult säästa. Puu juurtel on kohutav jõud mitme atmosfääris jõuga murravad neid pankasid lahtisel. Nii et inimesel ikka. Mõnikord, kui nad asja päriselt ei tunne, siis on väga ägedalt selle asja vastu, aga kui nad harjuvad ja ja nüüd on isegi juba paljud öelnud, et peaks uuesti alustama sõda Järve uurimist ja, ja seda peaks tegema, siis nüüd on võimalused hoopis teised. Meil on olnud taanlastega juttu, nemad näiteks aitaks Taanis oli just hiljuti oli suur näitus soo või raba inimestest, rappa, sohu ohverdatud inimestest ja neid ilmselt on ka Kaali järves aga meie ei oska neid konserveerida, et nad säilitasid oma sellise naeratuse või karjatuse näos ja nii, nagu nad sealt leitakse Taanis ja kui nad välja olid pandud. Aga ma mõtlen seda, et seda peaks tegema praegu Saaremaa ise. Nemad peaks selle asja üles võtma kogu selle organisatsiooni. Meie lihtsalt võime teaduslikel juhendajatel aidata neid sellest teaduslikust küljest. Miks sinu käsikiri nii pikalt vindus? Kaali käsikiri ja siin oli palju põhjuseid ja, ja nagu juba nalja pärast või keegi ütles, ongi see ka, oli kättemaks, et kui ma ka esimest korda valmis tegin siis lahkus elust, Ago aaloe. Läks natuke aega mööda, lahkus elust selle peatoimetaja, toimetaja, kelle käes käsikiri oli Laido. Ja siis lahkusite ka elust, et kirjastused, kes õigemini oleks sellega nagu pidanud tegelema ja nii ta seisma jäi ja tuli uuesti nüüd ümber teha. Sest kui äkki meenus, et 20 aastat hõbevalgest ja et seda tuleb kuidagi tähistada. Entsüklopeediakirjastus toimetus tuli appi, aga ka sinul just sellel tunnil kui raamatut hakati pakkima, juhtus äpardus, kuigi mitte Kaali järve ääres. See oleks ka muutunud muidugi Kaali järve kättemaksuks jutumärkides sest just sel ajal, kui neid pakke toodi, entsüklopeedia toimetusse tegin ma pistsin ma võtme oma toa ukselukuauku ja mulle tungis väga hea Mansoft mehi kallale, kes mul löökidega ja gaasiga maha võtsid mõne sekundiga umbes nagu vormelirattaid vahetatakse, tegid nad purupaljaks vereloiku. Ja siis ma seal pärast, kui politsei viis operatsioonilauale, siis nagu naised ütles, et oi, USS Liivet, te olete õnneseen, kõik löögid poolviltu, mitte risti. Ja siis ma hakkasin mõtlema oma elu peale. Ja lugesin sealsamas kokku, et noh, tähelepanu kõrvale juhtida toimuvast seal pea kallal. Et ma olen 11 korda olnud, elame niisama kindlas surmas ja, ja siis ma mõtlesin, et kui ma niipalju olen pääsenud, siis ma tõesti õnnese ja mul alati on väga hea tuju peale seda ja imo ja tegevushimu jätkuks seda veel. Muidugi mitte neid juhtumeid. Mitte kuidagi ei saa mööda minna ajakirjast idatee mida tee on tema Pealkiri muinasteadusajakiri. Aga kuna Vello Lõugas on selle ajakirja peatoimetaja, siis ma arvan, et õige mees peaks ikka asjast rääkima. Ta on ka auster veegri nime all tuntud. Kõik küsivad, mis tähendab, see ongi Siidade islandi saagades ja seal oli auster veega ridade, mis viis üle Läänemere läbi Ida-Euroopa läbi Venemaa, Bütsantsi ja orjanti nii edasi. Aga kui me seda hakkasime ilmutama, siis panime sinna ka ühe niisuguse leiukaanepildiks alla. Juubeli 1600 aastat euroopalühenemisest. See oli 395. aastal, kui Rooma riik lagunes ida ja Lääne-Rooma riigiks, tekkis ida-lääne kirik ida-lääne ideoloogiat ja meie olemegi selle lõhe servale Simpiiril. Niimoodi juba 1600 aastat. Nonii, kaua palju muidugi ei ole, see lõhe jooksis siia Põhja-Euroopas palju hiljem. Aga meie ajakiri peaks seda lõhet aitama ületada. Siin autoriteks on Skandinaaviamaade, Soome, Eesti, Läti, Vene autorid ja kõik teadlased mitte mitte ajakirjanikud. Ja temaatika on väga lai muinasajast, kuni keskajani numismaatikud haruldasi mindi, leid näete, siinsamas on just parajasti haruldased tekstiilileiud Kagu-Eestist ja, ja väga ilus surnu, seal kõik jäsemed on ilusti paigal oma kohal välja puhastatud, ilma suuremate kadudeta. Ta sõba jäänuste, palun kõik värvid alles. Ja ja siin ongi jahuks rekonstruktsioon. Nii et see on niisugune materjal, mis on teaduse uudised nii skandinaavlastega, meile kui ka idapoolsetele soomeugrilaste venelastele. Ja ma soovitan seda sirvida. Me saatsime ta peaaegu kõikidel Eesti raamatukogudele nii-öelda tutvumiseks, reklaamiks selle. Vähemalt üks 500 raamatukogu said ja kavatseme ka eesti koolidele saata, kui ta ei ole juba välja saadetud, et lihtsalt natuke silmaringi avardada. Et ega siin 46000 ruutkilomeetril ei ole meie elu ainult. Ja teiseks, Meie Eesti alal ma võtsin ükskord kokku arheoloogiliste leidude põhjal on igasugused import niisuguseid esemeid või asju peaaegu kõikidest Euroopa riikidest. Nii et selleks, et me, et need riigid rahvalt Saksamaa ajalugu kirjutada, peavad nad arvestama ka Eesti materjali, seda ühelt poolt. Teiseks seab siin meie meile ka väga tõsise ülesande, me ei pea kaitsma mitte ainult enda muinasaega ja ajalugu, vaid me kaitseme ka oma Euroopa ja teiste partnerite ajalugu, mis Alt Euroopa, meil on isegi Indiast esemeid. Mida öelda arvatakse nii, et elus võidavad enamasti need, kes oskavad ettepoole vaadata ja Eestis on praegu just säärane, kohati isegi palavikuline tormamine ühest ühiskonnakorrast teise kui lihtsustatult öelda idast lääne poole. Mida sina oma minevikku suunatud kompassi pealt võid? Head soovituslikku tarka öelda edasipürgijatele. No see on minu arust üks väga suur ja hea anne, kui suudetakse tulevikku ette näha, endale kasulikult ja seda realiseerida. Mina ütleks küll, nagu võib-olla jutust paistis, et kõige tähtsam on olevik, et siin ära olla, siin tegutseda. Ja muidugi tulevik seal, kus me tahame homme elada ja kus meie lapsed lapselapsed elavad. Aga paraku paraku on elu siiski selline. Ma võrdleksin seda linnutiibadega. Et mineviku tiib ja tulevikutiib peaksid olema võrdsed. Ei saa olla, et üks on pikem, teine lühem ja mida pikemad kandamad on tiivad mõlemad siis seda kauem püsib rahvas. Ma tooksin niisuguse näite veel rahvast, keda, kelle kultuuri. Ma olen imetlenud Jaapan. Jaapani kultuur on nagu kahe käiguga kultuur. Nad on meist kõikidest asjadest praktiliselt ees kauges tulevikus kättesaamatus kauguses, eestlastele. Kuid neil on ka midagi niisugust, mis on samuti meile kättesaamatuse austus ja lugupidamine oma minevikku oma ajaloo vastu. Räägitakse, et näiteks kollektsionäärid, kes samuraide mõõka korjavad, kurad näitavad oma haruldus kellegile kustutakse elekter ära, pannakse loomulik, tuli põlema ja üliaeglased tõmbatakse Sid, tupes mõõk, haruldane mõõk, et ta ei kuluks, taan võib-olla kuus, 700 aastat vana. Sest nad tahavad, et see postis, mis neil on, et see vähemalt kuus 700 aastat veel püsiks peale neid nemad ei põhjusta lävimist. Vaat selle peale peaksime ka meie mõtlema, et aastatuhandeid on meie maastiku siin kujundatud. Kas meie oleme siis esimene põlvkond, kes võtab nüüd kätte ja kõik selle ära nullib? Ma ei usu seda, et see nii juhtub. Eestlastele üldiselt kui asi läheb väga teravaks, kitsaks, poliitiline surve ja kõik see nii-öelda nöör on kaelas, siis hakatakse meil alati energiliselt liigutama, ütleme see on möödunud sajandil rahvusliku liikumise ajal, kui eesti rahvas taheti ära kaotada kaaluti haritlaste hulgas väga konkreetselt, kas liituda venelastega või sakslastega. Aga nüüd läheb asi päris hulluks, mitte kaks valikuvõimalust, terve Euroopaga tahetakse kokku heita. Jaa, muinsuskaitseseltside loomise ajal siin ja kuu, see 80. aastatel tohutult sajad ja tuhanded inimesed kerkisid äkki metsast välja nagu murust seal kriitiline aeg. Ja kui inimesed mõistaksid praegu, kui kriitiline see on millest me praegu elame, küll need aktiivsust siis kasvab. See ei ole muidugi hoiatus, et me ei peaks maailmaga liituma, vastupidi, küsimus on, kuidas.