See on kehakultuur laste päev. Sellepärast otsustasime eelõhtu viimase tunni sisustada inimestega. Füüsilise mina eest hoolitsemine on olnud hingelähedane ja sisemine sundaastakümneid ning kell veel hästi meeles siiani osavõtja mälestused esimesest pärast sõjajärgsest kehakultuur laste suurpeost Moskvas. Asjaosalised on spordipedagoog Miia Purre, harrastusvõimleja Salme, Hella. Neil oli oma traditsioon juba pea, et kui lähed veel korralikult kevalmistega Tallinnas olime kaks kuud juba treeningus hommikust õhtuni kestnud treeningud kaks korda päevas olid siis kava ettevalmistamine ja kaks kord päevas oli meil veel paraadmarss kadunud Konstantin müür oli see, kes meil seda paraadmarss tegi, nii et meile oli vere maitse vahel suus. Marssisime, marssisime seda joondumist ja seda rivistust ja neid pöördeid ja käsklusi. Neid oli lõputult, aga kas siis tõesti nagu väljatrükitud sõjavägi, käsi ja küünarpõi küünarnukk pidi olema täpse nurga all, kuidas Käi õla kõrgusel siia vaeni pidulemise Käisi küll lolliks. Aga kuidas see Moskvas sisse treening jätkus või see kava viimistlus? Muidugi vastuvõtt oli väga suurejooneline ja viidi meid niukses sauna kohe, kus me pinkide peale maha kukkusime, kuna meil Eestis olid ikka puupingid saunas, seal olid marmorpingid ja seebiga kokkame ärrites olime sealt maha kukkunud ja kõik need protseduurid läbi tehtud, siis viidi meid kasarmusse, kust tulid sõjavägi välja viidud, seal oli siis värske remont korraldatud ja kõik oli puhas ja väga ilus. Ja samas kohe isegi kasarmu õues seal suured õued ja siis jätkusid meil seal treeningud ja staadionid televiidi. Ja muidugi läksime ikka jala marssidest läbimos kallinna oma peatuspaigast sinna staadionile ikka marsklinatud kõigil kõrgusel ja laulsime, kogu aeg jääb niisugune uljas meeleolu sai juba seal esimesest ülestõusmise tunnist peale, kuni õhtu magama eitmiseni. Ja lõpuks koondus kõik see punasele väljakule. Lõpuks jah, ma mäletan selgesti, üks proov toimus meil öösel punasel väljakul liiklusele kõik suled ja see toimus kõik suurte prožektorite valgusel siis kõik need tohutud rahvamassid, kõik liiduvabariikide delegatsioonid, seal olid väga suured delegatsioonid, mõned olid isegi ametiühingute delegatsioonide 3000 inimest 1500 inimest, aga meie Eesti delegatsioon oli siis tol ajal kõige väiksemaid, oli ainult 150 inimest. Isegi meie oli ju need Lätid ja Leedud olid ju ka juba kolmesajased, jääb nii, et järgmisel aastal 40 uus, siis oli meie delegatsioon ka 300 inimeseline, aga esimene aasta 150 75 neist 75 meest. Siis kuidas kellelegi järjekord tuli, kõrvaltänavatel olid siis need nagu meilgi paraadide ajal ära pandud kindlatele kohtadele omad seal asutused, nii olid siis seal liiduvabariikide delegatsioonid. Ja kui siis õige aeg kätte tuli, siis valju hääldates muidugi, vaat nüüd see ja see ja see ja siis me läksime sinna esinema ja minu arvamus järgi olid ikka kõige põnevamad üldine idee siis proovida. Ja seal ma ühesõnaga sain koledat hirmutunde, kas me läksime vist esimene kord öösi selle proovile, jämedituudi seal nendest kõrvaltänavatest läbi, aga teised delegatsioonid ju olid juba seal kohapeal ja muidugi Aserbaidžaan, Gruusia ja üleüldse need lõunani, ma väga temperamentne rahvas. Nemad leid seal oma tantsud ja laulud lahti selle pärast väga kaua tuli oodata ja mäletan, et me läksin, ma olin kuskil lõpupoole, nagu ma olin väiksem ja äkki olid mul kõik kadunud ja ma olin üksipäini mingisugune mustad mehed ja tüdrukud olid äkki ümbermann ringi sees, ühesõnaga kaaperdati ära mind. Ja ja vaat ja mis tantse oli, igatahes käis üks ilmas möll, umbes nagu meil, kes aias, aga mind kuskilt käte alt läbi lastud, jäin sinna sisse, seisma saab, mis saab, igatahes märkasid teised, et ma olen kadunud ja nii et kas esindaja või kes saatis järgi otsinud need, leidsid mu siis üles, andis minema ka edaspidi, ma hoidsin nii kohe kätest kinni, et jumala pärast enam ära ei kaoks, esindajaks oli meil tol ajal võis, on meie Eesti NSV teeneline sporditegelane Raimond Isok ja tema oli ka veel mitu aastat, tema oli nagu delegatsiooni vanem temale meelika soku, ega me siis ei öelnud seal seltsimees Iisak või Raimond tema oli siis see mees kindlasti tibude tibud jälle üle luge saama, kadunud kanakesed kokku korjas. Tol ajal esimesel pealesõjaaegsel esinemisel hinnati isegi harjutuste sooritamist, hinnati paraadmarssi, hinnati riietust, ametlikult tabeleid nende kohta, ilmunud aga tunnustati Eesti delegatsiooni üheks parimaks. Kas millest see marss ja esinemine koosnes? Me olime rivistatud vist kaheksa kaupa või 10 10 oli 10 kaupa olija tuli sealt tribüüni eest ümmargusele jõumeest läbi marssida. Mäletan, et mina olin äärmine paremalt, nii et mina sain ikka otse vaadates minu järgi joonduma. Ja muidugi selle suure treeningu tagajärjel ikka paistelised read ikka olid päris sirged. Kuna mina olen kasvanud kõige pikem, siis mina olen ka esimene nurga peal ja ma olen väga õnnetu, sellepärast et tol ajal oli meil valitsuse juht, oli Stalin ja kõik tema kaaskondlase, et nemad olid seal tribüüni peal, neid tahtsid kangesti näha. Aga rangelt sa pidid otse, vaata, mitte ei saanud silmad ka nii palju osanud pöörata, et sa nägid, nägid ainult kogusid. No teised delegatsiooni liikmed, kes pidid rangelt kõik paremale vaatama, nemad nägid kõik ära ja meie olime jälle muidugi väga kadedad, et nad teie nägite. Rääkige meile ka, et mis seal siis oli. Ja muidugi läbi marssides igaüks jällegi samuti oma kindlale kohale esinemise järjekorras olid need siis paigutatud need kohad ja kui siis kõik olid läbi marssinud, siis algas kõik see esinemine peale. Ema oli veel, ära unusta kremli kell ei ja seda muidu 12 sel momendil hakkas tulema mausoleumi peale alles juhtkond, aga siis oli ju hümni laulmine ja seal ja suureneva arvu tööle ja seal oli tol päeval oli hirmus kuumus ja seal oli tõesti selle oma 30 kraadi kuumust ja päike kõrvetas sulaselges taevas ja kui siis Poskaja tööle hakkas ja siis seda wet meile natukene kaela valas, see oli väga õnnis tunne. Minul igatahes on siiamaani, kui ma hakkan mõtlema, selle peale, on tead, nii et tõesti praegu kajad põleb ja see oli kanala ihu peale, see oli niisugune moment, saled esimest kord Moskvas. Sa oled nii suure noh, niisuguse pidustusi osavõtt ja ja see niuke pühalik, no tõesti, see oli niisugune pühalik, absoluutne vaikus, moment. Ja siis hakkas see hümn peale ja seda enam oli ta pühalik, et mees teadnud seda oodata. See tuli meile täiesti ootamatult, näiteks praegusel rahvakunstipidudel ja võimlemispidudel. Me teame, mis tuleb, see stsenaarium on meile ette selgeks tehtud, me ise oleme sellest osavõtjate tegelased. Me teame, mis sealt on tulemas, tol ajal me ei teadnud. Ja sellepärast ta eriti suurt mõju avaldas. Et kohe tõesti meist tõesti öelda nagu hinge kinni. Täiesti kinni kollane ja need kellad praegultki, kui me kuulame ikka Kremli kellasid, atakki eriti uusaasta öösel, see on ka mingisugune eriline tunne tuleb sinusse. Ja seekord kah ja siis kõik see valitsus sinna tribüünile tõuseb mausoleumi tõus ja no see oli võrratult pühalik. Ja ega siis ju sõja ajal polnud ju suuri pidusid olnud, nii et see oli spordirahva jaoks esimene, kõige suurem, oodatud ette valmistatud ja kuidas seal siis kõik puhkes, ju ta siis pidi mõjuma ka. Ja juba see punane väljak ise terve väljak oli kaetud rohelise vildiga. No mina ei tea, kas see oli nüüd ette juba arvestatud või, või ei olnud arvestatud ette, aga me olime pallidega, harjutusi sooritasin. Ja ma mõtlen, et kui oleks olnud selle kivisillutise peal või seal ma ei tea, kuhu see pall oleks lennanud, kui maha põrgata, et sellepärast, et igast kivinukid jäält pall tahab ikka päris siledat pinda. Aga seal, kui me need proovid ära tegime, harjusime niimoodi ära selle vildi peal ta nii väga viltu ei hüpanud, mõniga, põrgatuse dial pidiga. Ta oli nihukese väikse lisaliigutuse tegema, et kätte saada palli. Aga meil niuke suuri äpardusi nagu ei olnud, et pallid ära kadusid või ma kuskile kaugele veeresid. Ja ma mäletan seda, et seal väljakul keskjoonelt esimene rida keskjoonel täpselt õli, leelo röövel, mina olin parimal pool temast järgmine ja vasakul pool oli Ingrid Popov. Ingrid dist ma enam midagi ei tea küll. Aga see oli ja siis meie saime jälginud, no kas see võis olla 40 meetrit või 30 meetrit mahusel jõudmist eemal oli see esimene rida. Nii et siis silmanurgast ikka püüdsime ikka nüüd tribüüni peale vaadet selle pärast, nagu Salme ütles praegu, et tema ei saanud otse vaadates näha, kes tribüünil oli ja mina ka ei saanud mina linnu väiksem, aga ma olin ka sealt nurga pealt esinenud. Siis katsusime ikka silmanurgast jälgida, kui niisugune, noh, harjutus oli, kus et pall käest ära läheb. Ja ma pean ütlema, et ega mina ei leidnudki Stalinit üles. Meelika tahtsin näha, meie suurt juhti vähemalt ei näinudki ja pärast hiljem oli meil suur vaidlus selle üle, et missugune Stalin oli ja tuli välja, et suurem osa olid kõik Zdanovite arvanud, et kõik olid vuntsidega ja, ja tumedad mehed kõik ja pärast siis ainult üks asjatundjad meil seal ütles, et ei olnud, et hoopis teises reas seisis miteesinseriaal punase generalisimise mütsiga. Aga sel ajal ei teadnud, et tõesti, et see peab punaseks randiga olemas mütsi ja vaatasime kõik need esindusliku valgete mütsidega ja valged ülikonnad ja kõik. Nii et tuli välja, et me ei osanudki siis vaadata, seda otsisime ja siis veel, mis meenub ja hästi meelde on jäänud sellest esinemisest. Miia ütles, et väljakule kaetud paksu pildiga. Ta ei olnud kaetud mitte üksi paksu vildiga, aga paksult metallmaamärkidega. Ja kuna seal, nagu ma enne mainisin, olid delegatsioonid seal 3000 2000 ja 1500 suured ametiühingute delegatsioonid, igalühel oli oma märg igalühel oma värv. Aga meie väike Eesti delegatsioon esines ilma igasuguste maamärkide. Meil oli ainult joondumine ja meie esinemine oli üles ehitatud kolmnurgana, kusjuures kolmnurga alus oli tribüüni ees, kolmnurga tipp olid aga mina jälle nagu kõige pikem olin tipus. Ja nagu joondumine pidi olema siis kõikidesse tippudesse, nii aluse tippudesse kui taha, siis sa pidid rangelt olema omal paigal. Aga meie esinesime paljajalu. Ja nüüd kujutage ette, kui väljas oli 30 kraadi, kuumus, päike kõrgest taevast põletas, ta tegi need maamärgid, mis metallist tuliseks. Ja siis me olime paljajalu seal maamärkide peal ja kui sa juhtusid selle märgi peale joondumisega sa sealt ära minna ei tohtinud, sellest, kui sa olid ära, siis teised ka ära. Ja pärast oli tõesti sõna tõsises mõttes pillid taldade all, aga vapralt kannatasime välja seepärast, et see ettevõtmine üritus tasus seda. No finaal oli siis punasel väljakul, aga eks treeningute vahel ikkagi aega ju ka natukene Moskavad vaadata või vähemalt tunnetada seda, kuidas moskvalased teisse suhtusid. Elamise juures olemise juures. Niisuguste ligilähedast kokkupuutumist ei olnud, kuid üldiselt siiski meie liikusime ringi omal vabal ajal väga palju. Ja kuna me olime esmakordselt Moskvas peale seda eestlastega nagu Moskva inimestel palju enne tegemist ei olnud tulnud teha rääkisime teist keelt ja kuna meie esinemist, dressid ja riietus oli kah võib-olla rohkem omapärasem kui nendel, siis meid alguses peeti välismaalast, eks Külli Hinglasteks küll soomlastelt saami teelt leitakse igasugusteks, teine keel oli võõras ja kui me siis kusagile läksime, kas me tahtsime jäätisebaari minna kohvikusse, siis meisse suhtuti väga aupaklikult ja meile avati uksed kahe ja paluti külalisi sisse tulla. Isegi need inimesed, kes järjekorras olid, tegid siis meile kohe tihedaid, olge lahked, palun astuge sisse, te olete meie külalised. See kasutasite selle väikese viguri kohe ära. Eks, eks ikka kasutasime ära. Jälle üks niisugune meeldetuletused, meie sõitsime ju siit ära läbi Leningradi päeva otsa Leningradi tsest õhtu läks rong edasi, seal kaks ööd-päeva sai Moskva sel ajal sõidetud ja me läksime Leningradis sööma, aga meil oli ju vist kui mitte ainuke, siis väga vähestest delegatsioonist, kellel oli vormiriietus. Meil olid tumesinised püksid, mitte alt kummiga või alt laiad püksid, need olid treeningpüksid ja valgete lamp passidega külje pealt. Tumesinised. Need pealmised pluusid pluusidel valget kraed täpselt ühesugused, kõik anti talle need meid ikka üle kahe päeva pidin vahetama, nii et oleks ka puhtad kitu. Ja kui me siis reego oleks läbi Leningradi marssisime, siis tõepoolest oli kahelt poolt rahvas vahtis ja seal ma kuulsin, kui üks ütles, et Ameerikanskid ja peale selle ju meile valmistati kõikidele tänav, riietus, Meestel olid ülikonnad, naistel kostüümid, need hallid sportliku lõikega, sinna juuralid, siis pruunid tänavakingad, siis meile veel valmistati vihmamantlit kummeeritud valged kõigele leid, kummeeritud alustega, vihmamantlid, nii et me olime pealaest jalatallani väga nooblilt riides. Ja see muidugi tõstis meie enesetunnet hästi, sest peale sõda nagu ikka oli kõikide asjadega raskusi. Kuidas teie kohaliku köögiga rahule jäite, sest igal pool omamoodi kombed ja lõpuks ikkagi pärast sõjajärgne aeg. No mina tean vähemalt seda, et hästi palju pakuti meile makarone, mäletad, meie meil oli tohutult makarone, sõime, sõime, makaron muidugi kõikide lihatoitude juure. Aga hiljem hakkasime järgi hästi palju hakkasime järgi jätma ja siis kokad olid köögis väga õnnetud, et mis on selle Eesti delegatsioonil viga, tema neid makarone söönud jätavad järgi. Ja siis vaikselt siis ma ütlen, et me oleme nii harjunud sellega kartuliga. Aga augustikuu, eks ole, vanad kartulid on otsas, uued on hästi kallid. Ja ma nii mäletan, et meie delegatsioonile tehti värsked kartulid. Ja siis me olime hirmus õnnelikud, et me saime värsket kartulit. Muidugi toideti hästi magustoidu juurde oli iga kord üks tükikene šokolaadi, mis oli haruldus ka muidu peale sõjaaegselt ma just mõtlen. Ja alimi ja me ikka tõesti väga hästi toideti tõesti väga hästi toideti. Süüa anti kohe nii, et võib-olla teised võtsid maha, aga mina võtsin küll juurde kogu aeg, sellepärast et toit oli nii palju ja nii noh, rikkalikult mitmekesine näiteks soomikul kalamari ja mida kõike ei söönud, mina kah ei olnud harjunud, niukene võtsin natukene, sai ka poistele antud, kõik nemad sõid kõik ära, mis kätte juhtus. No hapukoor, pool klaasi hapukoort oli iga hommikul siis veel igasugusid saiakesi jäänud, kõik sinna juurde kuuluvad ja õhtul samuti lõunal kolm toituna, kuhu sa kolm toitu paned? Lihtsalt ei mahtunud, aga jälle läks poiste laua peal lehmadega sõitma, kõige, miks me ütleme, et poiste laua peale, et nemad sõid, kuna meie delegatsiooni mees koosseis oli põhiliselt sõja läbi teinud mehed aga kes sõjast läbi tulid, ega nad ikka seal kalamarja ei saanud ja sokolaadi kaanele ei antud. Aga kuna see oli vahetult peale sõja lõppu, no loomulikult maitses neile rohkem. Nii et elamusi ajast kolm tosinat aastat tagasi, esimesest pärast sõjajärgsest kehakultuur laste päevast Moskvas punasel väljakul ja nendest päevadest Moskvas on oioi kui palju. Ja on ka seletada, mida lastele ja lastelastele ja ka meie mikrofoni tuleb vahel iseenesest meelde see Moskvas käimine. No see on jäänud kõige rohkem meelde, sai hilisematel aastatel, mina isiklikult käisin kolm aastat järjest, aga need teised aastad ei ole nii meeles. Sest ta on rohkem nihukeste tavalistesse raamidesse jäänud, aga see esimene 45 peale sõda ja esmakordselt Moskvas oldud ja nagu ikka, mainin veel punane väljak, see ütleb juba kõik ja see jääb vist eluks ajaks meelde. Moskva päevi meenutasid Miia Purre ja Salme Hella. Reporter oli Toivo Makk. Keskekava jätkub muusika rütmis.