Sügis on juba kord niisugune, kui ta jõuab oma lõppu et ta väga ei kutsu välja enam matkama. Vahel on märg ja vahel on külm ja vahel on juba libe. Ja raskevõitu. Aga kui ikkagi mõelda natukene suvel jäi meil ju seal käimata, polnud maht. Ja panna soe jope selga, müts pähe, käed võivad taskusse ja astuda. Aga kus, kus on rohkem avastamise rõõmu ka hilissügisel. Näiteks Laulasmaal edasi Paldiski poole rannamaanteeserva pidi, kus sillake tee peal ja kui te natukenegi vaatate vasakule, siis tuletan meelde, et selle koha nimi ei saagi olla midagi muud kui treppoja. Siin võib lihtsalt vaadata seda kohinat kuulata. See väga võimukas ei ole, sest need trepiastmed on parajad kui neid on palju ja nad on siiski erineva kõrgusega ja Astangute hulgaga. Nii et siin nõlva pidi kõndides, eriti kui on ka tee ju. Ja täna meil on hea teejuht. Veljo Ranniku. Treppoja on ääretult erineva ilmega, sõltuvalt aastaajast. See suvi oli ju uskumatult ja vaene ja kestsid suvelt mööda kõndis võis seda treppoja pidada lihtsalt mingiks pae murruks tähendab erineva kõrgusega hambulised paeastmed ja kuskilt natukene natukene nirises siis ka vett alla ja kõik see oli lehtede hämaruses puude hämaruses. Nüüd vastu sügist on jõgi vett kogunud ja kohe üsna häälekas ja üsna vahuline. Treppoja on üks meie väikestest jugadest, mida Eestimaa põhjarannikut pidi on meil kümmekond. Ja üldiselt rahvas tunneb, vähe, tuntakse suurt üle viie meetri juga, kus ka suvel vesi võimsalt alla kohiseb. Aga need marjulised, väikesed metsade rüppe peitunud Astangulised ojad ja Joakesed on enamikus rahvale tundmata. Ja kui pilkupüüdvad nad on ühed. Kui astme pealt jookseb vesi hästi korraga tavapäraselt ei ole vahtu ega pulbitsemist pool meetrit allpool vesi pritsib, on valge, on vahune, siis on kemaste, näeb seda paekivi, Astandud isegi läbi vee, nii et läbi valgest vahust kuni pikkade pidevate niredeni ja vahepeal on seda v jooksu rahulikumad. Siis aga jälle trepid. See jõgi jookseb lausa vaese põhja peal meetrite 300 ja languski on tal siin oma kaks pool meetrit, mis jaonduks siis nende treppikeste peale ära, nii et ei saa arugi suurest laskuvast jõest kaks pool meetrit, kas rohkem ei ole? Tundub ainult nii, et see maa on meil nii nagu püsti natukene ees. Ja eks siin jäägi kaob kevadeti nii etta treppe juurde ei lõhu inimkäed teda hoiavad, sest ümberringi on suvituspaigal suvilad. Suveti on see lastega vähemalt siinsamas kõrval on lastelaagrid siis pilkavad lapsed siinpealsel suvel olid nad teinud lausa siia ühele Saarele endale telgitelkmaja ja ma kujutan endale ette, kui vahva ennil võis olla, kui kahelt poolt kohises vesi astangu pidi alla. Nüüd on ta muidugi võimsam ja sellele kohinal lisavad veel Assanguid juurde langenud puud. Need jõgi jätab üsna metsiku mulje. Suur kuusk on jälle äsja murdunud risti üle jõe ja täitsa kohe küsitav, kas tasubki seda praegu ära koristada, see annab talle nagu looduslikust juurde. Samal ajal tuli maantee ääres saab juba sisse sõtkutud rada pidi väga hästi käia. Ja siin ma ütleksin isegi, on võimalus minna trepi keskele kingadega see vesi on siin niivõrd madal. Kohati ta jah, pritsib silmad ka täis, kui hakata trepist üles minema, aga ta annab endale üsna lähedale minna ja sisse minna, nii et kes tahab pilti teha, ta oma nurga kursi leiaksin igal juhul ja, ja suur üllatus nüüd hilissügisel, et see treppoja on vaatajale nii lahti. Rahulik laine. Randa jõudes vastu liiva, murdub viimast korda ja ja teeb oma tasast häält. Me oleme praegu paigas, kuhu palju aastaid üldse tulla ei saanud, Eestimaainimene. Paldiski sõjaväravast. Vana teed pidi kaks kilomeetrit edasi. Kunagise ja nüüd jälle lepiku talu kohal lahe rannas. Teist poolt ja sealtpoolt, kus on lohusalu tib. Sealt sai vaadata üle lahe Paldiski poole. Aga vastupidi, vaatamine oli vähestele võimalik. Ütleks, et kuigi külm aeg, aga ilus liivaga puhas rand lookleb natukene, on suuri kive. Ja see kalda Sein tõmbab ka pilku. Sinist värvi on kõvasti sees. No Šveitsis algaki Pakri paljan või Pakri klint Pakri astang. Nii kui me vaatame ida suunas on veel leebet liivast randa, vahepeal ta on ka üsna klibune siin lepiku talu all ja suurepärane supluskoht ja kohe tõuseb lausa seinana merest üles, siis klint värviküllus sõltub siis lasunditest. Siin on niukene roheka tooniga liivakivi glaukoniitliivakivi mis paljendub kohati kolme-nelja meetri kõrguste varingutega. Treeni allpool tulevad jälle liivakivid ja kuskil kõrgel seal, kus paistavad männid ja, ja, ja natukene okaspuid on juba lasnamäe mäekompleksi paekivi lubjakivid. Eladon karniisidena kohati selle varingute kohal ja mida läände, seda võisemaks tõuseb? Astang ta vahepeal lahkneb kaheks mere pool. Pisut mandri poole on paekiviastang, kuni taas kasvab üheks seinaks ja läheb suisa merre välja. Nüüd siin sellel Astangul on ka praegu väike Joakeste kompleks, mis suvel kustub nüüd kraavidest, õieti juba vanadest hääbunud kraavidest vett kogub ja siis nii kahe kolme meetri kõrguselt alla kohisevad siinsamas kaela peal, kus me praegu seisame. Lepikust pisut edasi on üks selline astang, kui me olime siin mõned nädalad tagasi, siis oli ta veel kuiv, no praegu peaks seal juba esiolema sees. Vastaskaldal paistab siis pikalt tagalahe läänekallas, liivane rand, siin liivast randa on viimane jupikene enne klienti. Ja kui me nüüd läheksime lääne poole, kui me läheksime ümber Pakri neeme, siis liivast randa ei tule kümnete kümnete kilomeetrite pikkuselt enam meile mere äärde. Siinaga murrab vaikne ummiklaine, seda viimast viimast liivaranda. Ja seda kohta tasuks isegi enne talve tulekut käia vaatamas, kes ei ole veel käinud ja teha varakevadeks plaane. Siin on neid rohukamaraga Astanguid ja tuule varjulisi kohti, kust saaks juba ilmselt väga vara päikest võtta Ennast pruunistada, olenevalt muidugi tuulest, kas see on lahe poolt või selja tagant. Aga oma nurgakese leiab siin igal juhul ja see vaatepiir on Klooga poole kinni, aga mere poole lahti, nii et kuidas keegi oma silmi tahab seada. Kui tuleb veel päike ja pilvede mängija vastavalt valgusele on see lahe vesi kas roheline või sinaka siis on ta meeleolu jaoks küll üks äraütlemata ammendamatu nurgake Eestimaa ranna loodusest. Kõige olulisem see koht tuleb taasavastada sest nüüd on ju siiatulek meile kõigile vaba Me võime, tundsin ennast peremeestena. Ja avastamiseks on siin võimalusi, nagu öeldakse, kahel pool teed. Nüüd mühiseb meie pea kohal männid väga ei mühise, aga, aga ikkagi kui tuul tugevam, ka jämedamad, oksad liiguvad ja okkad võtavad siiski tuule sisse ja teevad kuigi palju häält. Tulime rannast üles ja, ja Veljo ütles, et jumala õnn, et need vanad männid ette jäävad. Nende taga vaade, suurem asi ei ole. Siin on suvilaid tahetud ehitada, siin on päris suuri maju pooleli, päris valmisine midagi olevat. Ja kui veel teada, et ühtegi ruutmeetrit, et nendel inimestel ei ole seaduslikult siit maad saadud, vaid omal ajal admiral ütles, et võta sina sinna ja sina sinna kõrval. Ju ta nii käis. Siis on siin tõesti kontrastide piirkond. Aga siin väga vanade mändide all. Puud ise on väga hästi säilinud. On üks perekonna matmispaik. Ja selle kõige merepoolsemas nurgas meile tuntud meeskunstnik. Nikolai Triik sündis 1884. Elude lõppes 1940. Selle kivi allservas on 1965 kunstisõpradelt. Nii et kunstiinimesed oskasid ikkagi suletud väravate taha tulla. Ja põhjus muidugi oli olemas ja see ka õnnestus. Mina olen siin esimest korda. Ka 65. aastal kunstisõbrad, kes taotlesid õiguse tuua siia tema hauale. Mälestuskivi olid esimest korda pääle suuri sõjasündmusi, kui poolsaar suleti lõplikult lukku. Nikolai Triik on siin sündinud ja see perekonnakalmistu küll kannab teist nime Eevaldid. Ühtegi teist nime siin ei ole, pääle kunstnikku ta nendega sugulussidemetes olnud ja mäletatavasti enne surma töötas Tartus Pallases ning enne surma avaldas soovi jõuda siia oma sünnikodu mulda. See on huvitav nähtus Eestimaal. Matkates. Vanade põliste talude lähedastes metsades võib aeg-ajalt siin-seal leida talu omaniku või talupere kalmu norrakas unustatud tänaseks või ka linna läinud lapsed hoidnud selle kalmu korras ja selle maa saamine mõisa käest riigi käest. Selge, et kui ta juba saadud oli tahetud ka peale surma selles maantee lahkuda ja nii need metsakalmistud perekonna kalmistud tekkisid, need on eriti palju põhja eest, siis see ei ole mingisugune padruneid. Ta jäljendamine kell ka olid tihti kodukalmistud pisut eemal mõisast, aga mitte kihelkonna kalmistul või kiriku juures. Selles on midagi ürgset maatunnetust ja, ja Nikolai Triigi haud on valitud imekenasse kohta siit hädapärast paistvat nüüd juba kasvanud lepiku talu põllud. Siit paistab ka merd ja siin on kuulda merekohinat alati. Sest ükskõik, mis, aga sellel poolsaarel tuul ikka pühibi mere poolt maa poole. Triikeks me ikka natuke teademast, kes ei ole ka läbi kunstiinimene, ta oli portreemaalija, tegi seda õlis ja ka teises laadis. Ja talle ma isegi mõistan, miks ta siia tagasi tahtis tulla talle põhjamaa loodus. See looduslähedus oli ilmselt juba sündides sisse kodeeritud. Sajandivahetuse järel ta veetis kolm suve Norras, kus võib-olla see põhjamaisus veel rohkem. Ma mõtlen siin kivi on seal rohkem, mäge on rohkem, meri on madalamal ja mäed on kõrgemal. Ja ikka need okkapuud seal mägedes. Ju see talle sobis, oli tema geenide kohane. Sealt on ta ka pilte teinud. Ja nüüd ma arvan, et siia võiks Miculaid riiki tema manalapaika tulla külastama. Siin on ruumi mõtisklemiseks ja looduse vaatamiseks ja ka väike kese põllulillesülemi toomiseks on see plats avar. Siin on tugevad palgist istepingid, siia saab tulla ka ekskursiooniga. Tuleb jälle see Eestimaa üles leida, sest ta on meil väike ja kahju, kui me ei tea, kus on ajaloolised nurgad kus on kunagi elanud inimesed meie hulgast tuntud inimesed, kes Eestit väljaspool Eestit tutvustanud. Peame hoidma oma vara ja mälestusi. Seisame nüüd ühe lehtpuu all mille tüve ümbermõõt on aga puudega, juba on kord, nii, et kui lehte ei ole, siis on nende liigi kindlaksmääramine küllalt keerukas. Kas siin aga puusile koor mis erineb meie vanade puude korpas koorest juba midagi, ütleb, et Ta ei ole väga levinud puupea, need looduskaitsjatele plaanis puu võtta suisa kaitse alla. Aga vist pikemalt pole mõtet salatseda ka. Tegemist on siis hariliku püügiga ja sedapuhku veel sellise punalehise tormiga. Neid meil Eestimaal jagub. Vanades mõisaparkides ja, ja isegi Tallinna linnas rohelisel turul on võimsad löögid, mida tavalised inimesed ei oska nagu äragi tunda. Väga kõrgel ja vaatad ikka nagu oma perspektiivist ei märkagi seda helehalli tüve sügisel. Need puud panevad ennast maksma nendele eelnev Bronxiaks ja ka siinsele püügi all on kord pronkseid lehti. Need puud on meil eksootidena istutatud parkidesse ja kümmekond üldse neist on Eestis looduskaitse all. Vast kõige toredamad olid meil Matsalu pargis, aga seal torm käis üle ja murdis vaske kiusama. Puu meil maha. Meile pöök on kas puu ja Meimetaminetele kui eksooti, kuid euroop pass on pöök ääretult, et oluline puu. Ta on andnud paljudele väga tuntud kohtadele Euroopas nime kõigepealt Meist, mitte eriti kaugele. Bukovina. Suur piirkond mägedes, külasid. Pukk vene keeles on pöök veel pisut lääne poole minna, on Böömeid. Tšehhimaa üks tohutu suur ala, palju vaidlusi ja palju-palju verd on selle maa pärast valatud. Ja veel süngema mälestusega on meile Weimari juurde puh Enn vall pöögimets täpses tõlkes. Ja lõppkokkuvõttes on pöökanud ka saksakeelse nime vuh raamat, sest köögist tehti puitu, puidust tehti tselluloositselluloosist, tehti raamatuid. Nii et Euroopa jaoks sõnatööd on suured tähendusega sõna, meie jaoks on ta kaunis kummaline siledale tüveline puu, mis meil küll viljukuid vili ei anna järeltulevat põlve. Siin Leedsee pargis on see üks väärikamaid puid, kuigi lõõtsapark on suur ja, ja alleedega ja erinevates tasapindades viidud määrinnakuga. Me seda parki siiski praegu enam sellise kaitset vääriva pargina ei näe, sest aeg on temast julmalt üle käinud. Leitse mõis omal ajal oligi pigem suvituskoht linnas elavale aadelkonnale. Siit mõisa juurest oli avar vaade lahti raiutud mereni, meri ei jäägi siit eriti kaugele kuskil kolm-nelisada meetrit ja, ja mõisamerepoolsetest akendest, siis oli meri näha. All olite, rassid, Lill partnereid, purskkaevud. Seda loeti Tallinna linna lähedal olevatest suvemõisatest üheks kaunimaks. 150 kilomeetrit on ka Tallinnasse. Praegu on ta kõik varemetes ja näeb välja üsna traagiline, kuid teatav optimism on olemas. Selle maja seina najale on tõstetud suur valge silt. Ja seda võib tõesti kõvahäälselt lugeda objekt Leetse mõis tellija ja nüüd olge tähelepanelik, Christian Rudolf Alexander von Wistinghausen. Ja on ka peatööettevõtja r projekt siin kirjas ja kes valvab, kes on arhitekt Urmas Arike. Kuid tõesti, siin on tegemist tööga, mis peab algama nullist. Ja kui siin lähemas ümbruses on näha, et sõjaväe parrace on lammutatud ja, ja pargialust on puhastatud ja ja midagi on juba nähtavaks muutunud, mingisugune kordon majja saanud looduses siis mõisamaja. Siin on ainult ja müürid ja aknaaugud, Kuut. Aga kõrval üks maja on juba ilusa punase katuse all ja aknad ees. Nii et ei ole see tühipaljassilt. No mitte ainult siinsamas mõisa esiväljakul on maas kaks ilusat graniitsammast ja nende baasid ja kapiteelid. Kunagi olid need mõisapargipoolsel küljel ja siis Nad kadusid nagu palju asju kaub ja nad ilmusid välja kuskil Tallinna pool ja ilmselt taheti neid seal kuskil maja ette uuesti püsti panna. Noh, miks ka mitte, kui see mõis oleks jäänud pere Meetult siia varisema, aga nüüd on selle hoone omanik nad üles leidnud, tagasi toonud, kavatseb massis püstitada siin taas rõdu ette kohale, kus need ajalooliselt olid. Mõnigi kuulaja võib nüüd sisimas küsida, et miks need omaaegsed parunid, õigemini nende järglased siis nüüd saavad oma vanad pargid ja varemed tagasi. Aga antud juhul on ajalooline taust siiski selle suguvõsa kasuks Eestimaale. Noh, nad ei ole selle mõisad tagasi saanud, vaid selle uuesti omandanud. Nende suguvõsa on seotud Läänemaa mõisate ka näiteks kas või Lihulaga ja vanavanemate kaudu. Eks need perekonnad olid kõik ju põimunud vanavanemate kaudu, ka. Gustav Gustav von Wistinghausen on seotud selle mõisa kunagiste omanikega. Selle mõisatulek noore Gustavi omandusse on seotud tema isaga, kes oli iseseisvuse taastamise Eestis esimene suursaadik Saksamaalt ja kes mitte lihtsalt pisut armus eesti maas, vaid, kes tundis siit välja kasvanud olevat oma puu, ta leidis oma juured Eestimaal. Ja kui ta siit oma aja täis teeninud seal on lahkus, siis ta endale esitati küsimus, et kas just jääb ka mingi jälge, kas mingi soov on sul tulla siia korda veel tagasi ja siis ta ütles paljutähenduslikult, et ma ikka mõtlen ja ma tahan saada siit endale midagi püsivat. Ja nüüd me näemegi siin enda ees möödunud sajandi lõpu sellises Sistoritsistliku stiilis hoonet mis on kavandatud taastada täpselt selles samas laadis, nagu ta kuskil 1880 ehitati.