Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Mart Kivastiku raamatust Vietnami retsept. Kivastik, tema on dialegi sihuke matša sihuke mehelik junn, selline noh, mina mäletan teda sellest, kui ta näiteks Kirjanike Liidu koosolekult kojusõit, sest Tartu poole läks teistele kirjanikele kallale tantsuline mehelik põhimõtteline pidanud tartus keldris selliste salakõrtsi, mida kutsuti meeste varjupaigaks. No see ei tähenda midagi. Ma ootasin, et see raamat Vietnami reisist on selline Tüüpiline Kivastik selline Kivastikes purjutab, märatseb ja sõidab läbi Vietnami. Ei olnud. See on täiesti uskumatu, ta on küll avaldanud mõned jutukogud, mis on niuksed pigem Tarmo tervikult sellised depressiivsed, eestilised kurvad jah, Tederalile muide on ta ka kallale läinud, aga näedsa ta suutis keskenduda ühele teemale, ühele mõttele kirjutada päris hea loo. Kui vaadata neid eesti reisiraamatuid üldiselt, siis need on ju sula, halvad, noh, mitte kõik, aga siiski paljud nendest, mida eestlased armastavad, ostavad ja loevad, räägivad magedal moel sellest, kuidas üks piigale päis vale katsub endale seal noh, ütleme ausalt ägedat meest sebida. Mingis mõttes on Kivastiku romaan täiesti realistlik reisiromaan, sest et ta päriselt läks Vietnami sõitis selle läbi ja kirjutas Sestreist. Aga mis see väga-väga karmilt eristab Kivastiku nendest minu raamatutest on see, et ta ei tee ennast peategelaseks ja see on uskumatu minu jaoks selline matša mees, kes joob palju kõike, ei tee endast peategelast, vaid vastupidi, ta pöörab selle asja ringi ja asetab peategelase kohale poisi, kes on niisugune 21 aastane muusikaüliõpilane, kes on oma klaverimängu pooleli jätnud ja ära tulnud, Eestist tan raamatu, natuke mökud, Tüdrukuid, ta ei ole kunagi joonud liiga palju alkoholi ta seal Vietnamis natuke hakkab jooma. Et see on niisugune Kivastiku lisandus, aga siis tal ei ole isegi oma sihukestel raha. Tema põhiline reisiraha on tulnud ühest hoiub põrsast, mida ta on siis lapsest saati kogunud ja ta see katki löönud, läinud Vietnami rändama. Kohtub seal Vietnamis koha peal ühe tüdrukuga, kellega on Facebookis kokku lepitud Sidney, et rehv ja edasine rännak. Et see noorte inimeste väga ilus armastuslugu, väga hirmus armastuslugu selles mõttes ta laguneb laiali seal Vietnamis. Väike lootus jääb, jah, lootus püsib viimaste lehekülgede ini ja ilmastikule ütleks küll nüüd natuke halvasti ka, et kurat, kui sa räägid lugu, räägi seda veel edasi. Kirjuta kasvõi teine osa, mina tahan teada, mis nende noorte arv maanteega saab, mis siin juhtub. Sest et millest me teada saame, on see, kuidas üks armastus algab. Kuidas selles armastuses tekib esimene kriis, me saame teada, mida nad söövad ja hullult äge, mida nad söövad vietnami road ja, ja kuni retsepti seni välja ainult peavad kurvastama, sest et ei saa seda toitu teha. Eestis ei ole võimalik välisnende koostisosadega, aga muidugi võime natuke pettuda. Ta jäi ikkagi selle vietnamipärase toidu kokku mäkerdada, ka Kivastiku romaani põhjal räägib siin vägapalju roogadest. Teine asi, et, et kui päriselt nüüd täna peaksime sõitma Vietnami ja meil ei oleks ühtegi ees ist reisijuhti või kaarti kaasas, et kuhu peaks minema siis Kivastikul Omaan on ikkagi otseselt ka reisijuht abimees teekonnal ja, ja päriselt kõige rohkem on see üks väga hea jutukas see jutuke, kas see, mis kulgeb, ei kusagil ei kusagile, nii et mõnes mõttes biitromaan mõnes mõttes siin Sautherlikvid vedelik. Aga teisest küljest Ethani lüüriline, nii ilus, ütleme peategelasel ühes kohas läheb kõht natuke lahti, aga selle me anname talle andeks, et tal kõht lahti läheb, sest Vietnami loast ja me võime uskuda, et võib-olla Kivastiku endaga juhtus rännakul midagi ilmast. Tegelikult on see üks helge kulgemine ja ma ei olegi tükk aega lugenud nii mõnusat lihtsat lugemise raamatut Eestis eesti keeles. Et ta ühtpidi on täiesti äratuntavalt päriselt kirjandus. Mis Kivastik pidanudki, päriselt kirjandus teist teisest küljest võttes on ta ikkagi päris korralik praktiline reisiraamat ja ma loen teile ühe lõigu ette. Poiss naeratas peremehele, kui ei oska vietnami keelt, naerata ikka. Et ka temal on hea meel kogusele uued tolmus tärkava elu üle. Peremehele poisi jutt meeldis. Ei tea miks, aga osa Vietnam lastest jättis jube aruka mulje. Võib-olla oli süüdi prillid ja hõbehallid, juuksed ja kõhn, vaimsete silmadega nägu, kuigi mis tähendab vaimset silmad. Kokkuvõttes nägi peremees välja nagu dieedi läbi teinud dalai-laama. Riided olid neil ju kõik ühesugused lofakad ja pillid on Vietnamis nii odavad. Intelligentset välimust on endale palju odavam osta kui Euroopas. Stopp. Kui ma peaksin võtma sellest viimasest aastast Eesti raamatu millel on tähtsus ja tähendus, ma millegipärast usun, et see on just nimelt see Kivastiku vietnami detsept. Seda annaks tõlkida, seda annaks Euroopas müüa, see on lahe lugemisraamat, samas ei ole tal loll raamat, siin on täitsa intelligentseid hetki ja muidugi on siin siukest ameerikalikku lugejale pugemist. Kivastik poeb teile lausa hingest välja, ta seletab igat asja mitu korda üle. Ta räägib ära kogu Vietnami ajaloo. Ta kirjeldab loodust, kirjutab toit, et see on mingis mõttes odav, aga see on ilus. Mina olen ikka ja endiselt Jürgen Rooste, Maalehe kultuuritoimetaja ja tänase Eesti luuletaja. Ja mulle meeldib, et meil on ka mõnusaid jutukaid, millal lugeda just nõod.