Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Jan kausi uuest raamatust koju. Jan Kaus on tegelikult juba tuntud romanisson, tema neljas romaan, mis ilmunud eesti keeles ja eelmine hetk oli juba väga hea, sest siis Eesti inimesest nüüd ja praegu rääkis noorest inimesest rääkis lootusest ja armastusest uue romaani koju. Selline kude või, või ülesehitus on tegelikult kolm eraldi novelli. Nii et võib-olla seda ei anna isegi romaaniks nimetada, et me võime vaielda, ütelda, et see ei ole romaan, jan jälle mingi jama kokku, ilmselgelt ei ole see romaan. Need kolm peategelast siin on, näevad inimesed, need on sellised mõnes mõttes skulptuuri ja Eesti ühiskonnaga laiemalt seotud tegelased, kes noh, nad siin raamatus vist käivad ka presidendiballil, et presidendi siin iseseisvuspäeva vastu võtma, pall on seal raamatus oluline kese, mille ümber asju toimub. Ja need kolm tegelast on siis Rasmus suss mar, kes on kinokriitik, ta niisugune väga karm kinokriitik, selline, keda tegelikult Eestis ei olegi seni kes julgeb öelda Eesti kino kohta halvasti ütlema. Ausalt, ega need eesti filmid ju? Ta on ka mõned on päris head, aga suurem jagu on ikka väga halvad ja suss. Ma arvan, just niisugune mees, kes ütleb seda välja. Ja Temasin raamatus ta armub. Teine mees on Asko oksa ta näitleja, näitleja, keda tuntakse peamiselt Real'ist, kellel endale, kelle jaoks nii-öelda oma elu mõttes ja iseenda mõttes on palju tähtsamad oma rollid. Ja need lavarollid ongi ju olulisemad ja Asko oksa, tõsi, ta teeb reklaami raame, ta mängib telesarjas, aga ta mõtleb endast ikkagi päris näitlejast. Ja, ja mis Askoksosin teeb, ta armub. Ta armub täiesti inimlikult. Kolmas peategelane, kolmandas loosung, kalle, Ellak kuvandi nõustaja, selline nii-öelda promomees, see, kes mõtleb välja, kuidas üks part, tei. Üks poliitikaks inimene üks firma väljaspoolt paistma peaks ja ta nõustab ja aitab neid. Ja ka tema on nagu teisedki mehed, siin raamatus on ka üsna üksik ja õnnetu eesti mees. Aga ka tema armub, et millest see raamat räägib, räägib päriselt võimalikest olemasolevatest kättesaadavatest filosoofiliselt siin, selle sama laua taga aruteldavatest ja rääkitavatest meestest, kes armuvad, nii et minu jaoks on siks üdini ilus armastus. Lugude kogu. Ma ei ole nõus. On võib-olla Jan vaidleb mulle vastu, mulle ikkagi tundub, et see on niisugune hea jutukogu ja need jutud on eraldi loetavat, kuigi nad ka põimuvad siin natuke veel, kui ma peaksin Jäniga pahandama, siis ma pahandaks temaga selles mõttes, et ta katsub meelega olla rohkem kirjanik ja tema tekst katsub rohkemale kirjandus, kui seal võib olla vaja oleks et näiteid tuua, siin ta kuidagi mõtle b teistmoodi kandilisemalt, seal on vähemalt kui niisugune lihtne inimene nagu mina. Näiteks, kui kirjeldab ühte vana vaipa vajunud puumaja, ütleb ta selle kohta flegmaatiline maja tõttu sihukene, uimane, väsinud, kõik on õige, see kujund on väga täpne ja see on suurepärane kirjeldus. Flegmaatiline maja peabki olema. Tegelikult me ju saame aru, et üks läheb vajunud väsinud vana puumaja ja mul on tunne, et mõnikord on targem ütelda läpa vajunud vana ja väsinud kunstragmaatili. Aga see on umbes ka kõik, mis ma Jannil ette heidan, sest et tegelikult ei suutnud ma seda raamatut, kui ma lugema hakanud käest panna. Ja ma pean tunnistama, et mõned kohad siin ajasid peaaegu pisarateni mind. Kui eesti kirjandusele keegi ette heidab, et ei räägi praegusest tegelikust päris Eesti elus, siis ma kinnitan teile, jan kausi raamat koju räägib päriselt praegusest Eesti elust ja ma loen teile esimese novelli lõpulõigu. Swedbanki majas valitses pimedus nagu metsas. Radissoni uksel seisis keegi seljaga tänava poole ja rääkis erutunud seistimbuo pilkas pimedusega. Sušmar suunas pilgu piki Ühispangamaja üles. Konstruktsiooni valgustasid tavaliselt rohelised tuled kuid nüüd oli hoone tipp sama pime kui muu maailm. Või mis mõttes Sušmal korraga ehmunult vajutas pidurit. Auto jäi kaeblikul kriginat keset teed seisma, suss majandusautost välja, ta pilk oli just nagu naelutatud taevasse. Ah siis selline see on, mõtles ta. Selline siis ongi see taevas, mõtles ta. Linnutee säras ta pea kohal. Sušmaril tekkis tunne, justkui oleksite kõrgel lennukil ja vaataks sügavale orgu, mida täidab lõpmatult looklev linn. Seal kuskil ta on, mõtles Sušmolkonnaga murelikult. Ta hirm voolas kokku ühessegi konkreetsesse kujusse. Said, mis tahtsid, mõtles ta. Kujutle veel oma jubedaid mänge, nüüd on see käes või noh, loodame ikka, et ei ole. Kuulis kaubamaja poolt kellelegi metsikut haiget. Jah, Suss, ma näen siin väga kartlik maailmalõpu suhtes ja tegelikult siin raamatus niisugune peaaegu maailmalõpu tunne tekib. Siin tekib maailmalõputunne selles mõttes, et, et me peame endalt küsima, kas meie tunded on otsa saanud, kas meie oskus tundeid väljendada on otsa saanud või mitte. Nii et Jan Kaus ideedele Bay ta ei hellita teid, ta ei anna teile armu, aga ta on kirjutanud väga hea raamatu ja raamatu nimi on koju. Olge Bay, lugege seda. Mina lugesin ja kartsin, alguses võib olla veidikene igav, noh, selle teemapüstituse mõte asjus aga ei olnud. See oli kuradi põnev. Mina olen Jürgen Rooste, nagu ikka, käsin teil lugeda raamatuid.