Tere jälle teatrisõbrad. Aasta hakkab lõppema ja vikerraadio kutsute taas üles teatama oma lemmikteatrielamustest. Kes jäi sellest aastast kõige positiivsemalt meelde naisnäitlejate seast, kes oli lemmik meesnäitleja ja milline lavastus teile sel aastal 2012 kõige rohkem on meeldinud. Kui lemmikuid on igas kategoorias rohkem kui üks võite need julgelt kirja panna. Meie meiliaadress on teatrisse r punkt ee või postiaadress. Kreutzwaldi 14, Tallinn vikerraadioküsitluses teeme kokkuvõtte aasta lõpus ja kõigi vastajate vahel. Loosime välja hulga teatripileteid. Meenutuseks, kes olid mullused laureaadid. Lemmik naisnäitlejaks valiti Ita Ever vajulat vestoni rolli eest Eesti draamateatri lavastuses augustikuu, mille lavastas Priit Pedajas. Peab ütlema, et tegemist on ju väga hea näidendiga ja väga hea näitetrupiga ja lõpuks eks see näidend sellepärast saigi kavasse võetud, et meil on selle jaoks noh, väga-väga hea trupp eesotsas Ita Everi, eks ole. Kui me lugesime seda esmakordselt, siis kõik ühel häälel ütlesid, et no lõpuks ometi on üks tükk, kus on kliima suurepärased rollid suurepäraste võimalustega, et kuidas me suudame seda realiseerida. Augustikuu läheb täissaalidele veel praegugi ja mitte keegi ei keela ka sel aastal hääletada sellise lavastuse poolt mis on esietendunud juba kunagi varem. Tähtis on, et lavastust oleks sel aastal aga veel mängitud. Lemmikmeesnäitleja 2011 oli Priit Võigemast, kelle puhul toodi peamiselt esile linnateatrilavastusi Ma armastasin sakslast ja kuuba pärast. Mõlemad lavastused on ju juba päris mõnda aega mängukavas, need ei, et ei saa nimetada uus lahastusteks. Aga ma pean ütlema, et mind eluaeg on kiitus natukene laisaks teinud või et mind ikkagi käivitab see, kui halvasti ütleb. Või noh, ühesõnaga natukene piitsutab tagant utsitama, sest ma olen väga laisk. Kogu mulluse edetabeliga võite tutvuda teatri saate vikerraadio koduleheküljel. Aega mõelda ja vastata on nüüd kuni jõululaupäevani teatrisse ät r punkt ee või Kreutzwaldi 14, Tallinn vikerraadio. Kuulata. Ju võib? Ja. Minul. Sünnib. Vaid kuu see. On? Kui kelluke Mis tänaseni? Priit Võigemast eelmisel aastal, kuis osutusid meil kuulajate küsitlusel lemmik meesnäitlejaks, ütlesid sa niisuguse lause, et ega see kiitus sulle nagu väga hästi mõjugi, et pigem selline laitus oleks see, mis oleks käimatõmbav jõud. Aga nüüd vaadates, millega sa sel aastal oled hakkama saanud ja viimase aja tegemisi, siis mulle tundub, et seda kiitus siiski nii palju. Ei olnud jah, ootamatult palju on tööd olnud. No teatris Lauri Lagle ka, elavad pildid film Hardi Volmeriga. Oh, ja siin-seal veel. Aga kõikide nende tegemiste kõrval filmi töö ja no teatri Suurügimine on sul see Hamlet, nagu ikkagi näpus olnud, ma olen saanud ka kolleegide jutust aru, et Priit käib ringi ja, ja Hamleti näidend on tal käes ja ta nagu loeda sirvib seda ja see on juba pikemat aega niimoodi olnud. Nojah, ma olen seda nagu. Maininud ennem ka, et ega see idee on üks, kolm aastat olnud mul. Esimene kokkupuude oli siis, kui kümmekond aastat tagasi Elmo lavastas siin Hamletit ja Indrek Sammul Nikastas oma jala. Ta mängis seal lärtest ja Elmo siis nii-öelda õpetajana teatrilavastajana langetas sellise otsuse, et kutsus mind Lairtest mängima ja siis ma tegin ka nii-öelda teatrikeeles öeldakse püstoli tegelikult ise päris täpselt aru saamata, mis asi see on, kuhu ma sattusin ja mida ma täpselt seal teen. Ma ei oska tagantjärgi üldse nagu sõnastada seda täpselt, mis asi see oli, mis mul nii tohutult mõjus seal. Et kas oli Matvere väga jõuline ja selge Hamlet. Et mulle kuidagi see puges nagunii naha alla. Sellest nagu oli väga raske lahti saada ja nüüd, kui ma seda Hamletit, siis ise hakkasin lavastama, siis ma sain aru, tegelikult kui sügavale ta oli pugenud, et mul on väga keeruline lahti saada sellest esimesest Hamletist, mida ma nägin. Ja teha nii-öelda see oma variant, aga mitte teha seda niimoodi, et ahah, neil oli seal niimoodi, et ma nüüd niimoodi ei taha teha meelega. Aga see oli päris keeruline. Mis ongi vist see raske koht, mulle vähemalt tundub, et kui seda lavastama hakata, siis tahes-tahtmata küsitakse, et miks sa just praegusele võtsid ja justkui nähakse nagu eeltingimusena, et Hamletit tegema hakata, et aeg justkui peab olema liigestest lahti seal nii kulunud tsitaat sellest Hamletist. Aga ikkagi ma küsisin sedasama asja ka sinu käest. Mind nagu tabas selline mõte. Tsitaat see aeg liigestest on lahti, see oli aeg, niisugune huvitav aeg, nagu nõukogude aeg. Oli mõeldamatu, et seda võiks laval öelda ilma et sellel oleks selge nii-öelda ühiskondlik-poliitiline alltekst. Ma tahtsin seda vältida. Nojah, sa ei ole toonud seda Eestisse 2012 ja näiteks võimul oleva partei peakontorisse Jah, esiteks mulle tundub, et see oleks liiga otse. Mulle tundus, et see oleks nagu pane isegi praegusel hetkel. Ja ma saan aru, on selliseid arvamusi, et ei ole mõtet Hamletit teha, kui sul ei ole nagu selget poliitilist, mingisugust agendaks manifesti sõnumit, mida ma tahan nüüd miskit on mäda eksale Taani riigis ja kõik saame aru, et me ei räägi Taani riigist, me räägime, eks ole, sellest riigist, kus me elame. Ma kuidagi tahtnud minna sellele teele, et hakata kujutama Claude, just siin presidendi või peaministrina tuua sisse nii-öelda päevapoliitika, mulle tundub seni lameni pane ja ausalt öeldes ma võib-olla kõlan siin praegu nagu mingi kibestunud kultuuritegelane, aga. Minu meelest ei vääri need inimesed seda, et neid kulutataks läbi Shakespeari teksti. Noh, nagu Hamletit seal tekst on, eks ole, et mis on üldse teatri mõte seal asetada peegel näidata voorusele tema võlu lollusele, tema enda palet, ajastule, tema toimimist ja vormi. Ja nad on täpselt selles järjekorras seal ja minu jaoks on see järjekord ongi tähtsuse järjekord, näidata voorusele tema võlu lollusele, tema enda palet ja siis alles ajastule tema toimimiste vormi. See, kes selle sealt välja loeb. See on nagu boonus. Ja mida seal omleti tegemine sulle, kui nüüd lavastaja oli, ikkagi õpetas sa näitlejana oled nüüd Hamletit laval ära käinud ja täiendanud seda eesti näitlejate rida, kes Hamletit mänginud, on üks asi ja sellest on juba juttu ka ja me ei pea sellest rääkima. Aga kas sa said enda kohta midagi uut teada? Julgust lavastada on või mõneks ajaks oled. No ma muidugi tahaks olla nüüd mõnda aega jälle jälle näitleja, kuigi ma ütlen, ma sain vastandudes rahuldada oma kirge mängides mõttes ja, ja ka ja ka laval läbi peaaegu kõik need tegelased, kes seal laval astuvad, kaasa arvatud Ofelia ja Gertrud. Et see on nii-öelda see lavastamise sihuke helgem pool, sa saadki läbi elada, kõik need tegelased, seal mis ma avastasin, oli see, et selles materjalis on on midagi väga-väga-väga tumedat. Ja ma ei ole päris 100 protsenti kindel, et see mõjub näitlejale kui tuvastajale psüühiliselt tervendavalt seda tumedat poolt katsuda. See seispiri tekst, ta tõmbab nii endasse, et väga raske on pärast seda võtta kätte mingisugune Vuelmeid play, mille Maal on võimalik võtta kokku ühe lausega. Aga jätkame siit juttu maris peterselliga, kes on Sekspiroloog ja üksiti teatriuurija, tere maris. Tere. Mida üks seik spiroloog uurib, see ei ole ometi nali, sexpyrioloog on päris tõsine mõiste. See on päris tõsine mõiste ja on natuke segane, kuidas kasutusele tuli. Ma ise kahtlustan, et seal oli Margot Visnap, kes millalgi minu esimesse sirbi arvustuse alla tahtis mind kuidagi nagu lugeja jaoks tutvustada ja siis ütles, et kas mul on midagi selle vastu, kui ta kirjutab sinna Sheiksperoloogianiseses jäi. Mida teie konkreetselt eksperdi juures olete uurinud? Tegelikult oleme tegelenud nüüd mitte ainult seikspireaga kogu selle renessansiperioodiga laiemalt ehk et olen tegelenud nii perioodi selle perioodi draama tema kaasaegsete näitekirjanik käiga, aga samas kõik, mis eksperdi kohta meile teada, on alates eluloost kuni näidenditeni kuni nende näidendite kriitikani erinevatel ajaperioodidel, kaasa arvatud näiteks näidendite trükilugu, need kõik seinast seina. Kui palju see eksperdi puhul veel teadmata on või on see tõlgendamisvõimalustest, räägime nüüd juba pigem? Jah, osaliselt kindlasti tõlgendamise asi, aga samas on tore, et tegelikult tuleb küll kildhaaval ja mitte väga tihti, aga siiski välja uusi fakte ka Shakespeare'i kohta kindlasti Eesti meediassegi, ühe viimase suurema asjana jõudis ju see väidetav leitud Shakespeari portree, mille ümber ikkagi vaidlused siiani käivad, et kas see on siis nüüd Shakespeari portree või see ei ole nüüd Shakespeari portree. Kui ei ole, siis nugis teda nüüd teab, kas on või ei ole. Võib ju arvata, et kui nüüd on leitud see algmaterjali üles, et siis äkki on nagu tõsi, aga samas kui see algportreed nüüd on kellegi teise oma, siis võib selguda, et ka need teised portreed ei olegi see ekspert. Nii et kes detektiivilugusid armastab, siis soovitan Agatha Christie asemel küll nagu seda maastikku pigem jälgida. Maris me sattusime Hamleti esietendusele mõlemast samale etendusele. Samale etendusele ma olen nagu üle 10 aastane üritanud Eestis ikkagi asjad kõik ära vaadata ja vaadata just nimelt esietendusel. Miks mulle tundub, et see on see hetk, kui teater nagu Omalt poolt saadab selle sõnumi, et see, meie asi on nüüd valmis. Ja see on nüüd see nende sõnum, mille nad välja saadavad, see esietendus hetk on nii-öelda peatunud hetk mingis mõttes, et see on see, mida me teie jaoks tegime ja see on see, mida me teile näidata. Teatriinimesed ütlevad ikka, et ära sa esietendusele tule, tule kuskil neljandale-viiendale parem 10.-le. Ja siis oleks hea, et juhe on just et muidugi ma tean seda, teater ei olegi kunagi valmis ja, ja tõenäoliselt hea lavastus just selline ongi, et ta ei saagi päriselt kunagi valmise päris kuni selle hetkeni, kui ta mängukavast maha läheb, seal midagi ikkagi toimub alati, sest ei ole see seltskond sama, kes saalis istub. Ei ole näitleja, kes tuleb sinna sellel õhtul, sellele etendusele tuleb ikkagi kuskilt päevast mingist kontekstist ta toob selle kõik teadlikult või ebateadlikult endaga kaasa. Teater on tõesti see kaduv kunst ei ole seda fikseeritud hetked, nüüd see asi on valmis. Jah, no see on juba pikem TEMA etenduste uuringud ja tõepoolest selline filosoofiline küsimus, mida me siin saates olema ka käsitlenud, et kui palju üks lavastus võib etendusest etendusse nagu muutuda ja kas ta peaks muutuma ja kui, siis millises suunas, et siin on väga erinevaid lähenemisega igas asjas on ju mingi konks, et mis selle Hamleti konks või siis nahkhiirelõks on millesse võib kinni jääda nii lavastaja kui ka see trupp, et tegelikult me ei saa ju päriselt ikkagi seda nagu eitada, et sa läksid siiski oma varasema Sekspiri, rääkimata siis Hamletiga Nojah, see on kindlasti nii, et eks ma selle oma teadmistepagasi vean sinna loomulikult kaasa ja ukse taha, isegi kui ma üritan välja lülitada, näidend on ikka nagu kipub olema tervik, vist, et ma väga ei armasta neid selliseid hirmsasti kontekstist välja kistud asju, et oleks väga kummaline, kui me teeksime kogu lavastuse ühtviisi ja siis mingi klõpsu kohaline, mis meie jaoks tundub, et on klõpsu koht, teeksime hoopis teisest ooperist lihtsalt sellepärast, et see on nüüd see klõpsu koht meie arvates. No aga ärme siis räägi hiirelõksust, mis selles ametis võib-olla räägime sellest magnetist või maagiast, millega see näitemäng tõmbab üha uusi ja uusi põlvkondi. Hamlet on ilmselt mingis mõttes märgilise tähendusega, Aja jooksul on ju väga paljud rahvad arvanud, et nad on Hamleti rahvad ja minu arvates ka eestlased on tahtnud ennast nagu Hamleti rahvaks pidada ka, aga et ta on nagu märgilise tähendusega. Hea näide jälle kord. Reid Neymari raamatust sajandi 100 sõnalavastust on kuskil kas üheksa või 10 eksperdi lavastus selle 100 hulgas. Ja sellest omakorda kolm on Hamleti lavastused. Ehke tundub, et nagu igal põlvkonnal peab ikka sama Hamlet olema ja ta on nagu materjal, mille juurde ikka tahetakse tagasi tulla. Ja tundub, et sealt ikka on veel nagu midagi uut leida ja midagi uut, mis on nagu sõnum ja mida tahaks välja öelda ja tahaks seda oma aega ja seda oma maailmatunnetust sinna kuidagi sisse panna ja seda teha, nii et see kõne läks ka nendele, kellele ma seda lavastust pärast näitan. Priit Võigemast on igal juhul omaenda puudutuse sellele lavastusele väga tugevalt külge jätnud. Oled sa nõus minuga? Jah, tal on vot just seesama see, mina uitasin Hamletiga käsikäes, et neil on tekkinud see side ja see kontakt, et nüüd järgmine asi on see, et mis ja kuidas sealt tegelikult nagu lavastusse jõudis Ta pakub välja sellise võib-olla ootamatu maailma Sekspiri käsitluseks ja, ja Hamleti küsimusteks 1920.-te aastate Eesti koos piirituseveoga. See võib olla üsna segadust tekitav, et mul endal tekkis mõte, et võib-olla rohkem kõlaks praeguses ajas näiteks 1930.-te aastate eest ja kui eriti julge olla, siis võib-olla selline vihje vaikival ajastule. Et kui minna nagu lõpuni selle teemaga Mulle tundub, et nende mõlema puhul siiski nii nüüd selle piirituse vedamise konteksti kui ka selle vaikiv ajastu konteksti puhul me hakkame eeldab vaatajalt mingit sellis teadmist, mida mulle paraku tundub, et Eesti inimesel siiski ei ole, ta teab päts seda teab Eesti esimest vabariiki. Tal kuulnud vaikivasse ajastust, aga detailides ma kahtlustan, suur hulk inimesi, mis värk oli, ikkagi tegelikult ei tea ega adu, et kuidas see, nagu see ajalooline kontekst oli, mida see kõik tähendas. Aga kuidas see kontekstis praegu toimis, ikkagi, kui me toome renessansiaegse näidendi kahekümnendat aastat Eesti vabariiki ja need olid väga selged Ikka võib tuua, seega ma ei arva, et see piirituse vedamise kontekst, halb kontekst oli, et see piiritusekuningriigi tee. Mulle endale päris hästi meeldis iseenesest, et nüüd jällegi see, et kuidas need kaks asja nagu kokku kõlama hakkavad, et kumb siis nüüd kummale vastupanu avaldab ja sõrad vastu ajab, et kas Hamlet avaldab vastupanu sellele, et see kontekst omaks võtta või see kontekst on selline, et ta ei võta nagu hästi Hamletit külge? Sellest. Mul jäi selline tunne, et seal oli natuke juhtunud just see, et Hamlet on ikkagi nii võra tugev ja võimas, et ta ei võtnud seda konteksti hästi külge. Et seal esimeses pooles veel oli nagu sedasi noh, sinna Liivi toodud palju neid ilusaid laulukesi ja selliseid lõbusaid episoode sisse ja hea näide seesama autosõit seal rikaste-vaeste laulu saatel. Need lähevad kindlasti publikule hästi peale, aga teiseks vaatuseks oli tegelikult see kontekst laiali vaenudelt olidki jäänud need tühjad kastid ainult ju siis hooti see, et keegi võttis jälle mingi napsupudeli kuskilt põuest või sahtlist välja. Et selleks ajaks oli nagu Hamlet muutunud ikkagi iseenesest domineerivaks. Et kui see kontekst oleksid külge hakanud sellele Hamleti hästi, siis oleks ideaalis võinud juhtuda teiseks vaatuseks see, et ühtegi vihjet ei olekski olnud vaja sellele teha, inimesed oleks suutnud lugeda seda lavastust selles kontekstis ilma selleta, et neil oleks pidanud seda isegi meelde tuletama. Aga mulle tundus, et siin nagu dominant oli ikkagi Hamlet ja see Hamleti-lugu ja siis tuligi teda ilmselt Hamleti loona vaadata ja katsuda lihtsalt üle elada see, et hooti nagu üritati seda esimese vaatuse piiritusekuningate asja ikka veel natuke sisse. Jaak Allik ütles ka, tegelikult viitas nagu samale asjale oma arvustuses, et lavastus pöördus teises vaatuses nagu turvalise Sekspiri teksti juurde tagasi ehk et siis need mängureeglid, mis publikule kätte mängitakse, eks ole, esimeste stseenide jooksul esimese vaatuse jooksul kogu see stilistika algvorm, et see kadus ära natukene teises vaatuses. Noh, kui hästi selline õel ja pahatahtlik olla, siis võib öelda võib-olla nii, et võib-olla said lavastal ideed otsa, et kõik läks esimesse vaatusesse, teiseks vaatuseks jäänudki midagi järgi, aga ma arvan, et see et see oli ikkagi rohkem see, see Hamleti-lugu, kuidas ta iseenesest areneb, et seal juba jäi tõenäoliselt natuke vähemaks seda võimalust, et sinna külge seda esimese vaatuse konteksti nagu niimoodi orgaaniliselt kleepida, et tõenäoliselt lihtsalt see Hamleti-lugu iseenesest niivõrd tugev, et ta sai selle dominendi ikkagi sealt kätte. Mängis selle jah, et minu arust oli seal esitanud seal kohal ka selle seal alavina raamatu autor Raimo Pullati minu arust tema teiseks vaatuseks tagasi tulnud, kui ma ei eksi, nii et tema nägi ilmselt oma raamatu konteksti ära selles lavastuses. Mis selles lavastuses Maris Peters kõige rohkem meeldis? Mulle tegelikult meeldis trupp väga jaamast otse küsida keskel. Et mulle meeldis Troppega, sest minu arvates näitlejad tegid väga head tööd. Ja neid oli nauditav vaadata, nii et kõik see, mis minus seal hetkeks ka nagu selliseid kahtlusi või kõhklusi tekitas, sellega ma mõtlesin, et no see ei ole tegelikult ilmselt näitleja otsus, et siit tuleks nüüd vaadata, kui palju selles lahenduses on, lavastati, kui palju on näitleja, nii et et selles mõttes minu jaoks oli erakordselt tore naisnäitleja nendes rollides näha. Ja mulle hirmsasti tegelikult meeldis Alo tehtud Hamlet. Ja Tal oli seljaga probleem, et ta ei saanud lavale minna. Soovitan inimestel David Tennetti Royal Shakespeare Company Hamletit vaadata, ega temal olid seljaprobleemid, nii et noh, jällegi selline täiesti ei tea, kust tekkinud seos. Üks selline hiirelõks võib-olla ongi siis Hamletist seljaprobleemid? Noh, jah, ta on väga nõudlik osa ja seda Hamletit on peetud üldiselt näitetrupi jaoks väga selliseks suureks väljakutseks, sest ta on pikkade rollidega, seal on noh, seekord oli meil küll rebitud kujul, aga seal on väga palju tegelasi, seal on palju kostüümivahetusi, kui teda mängida niimoodi põhjalikult. Et heliefekte on seal lõputult, nii et tegelikult see on nagu ikkagi mingis mõttes, ma arvan ka iga trupi jaoks, kes sinna kallale asub, ka mingis mõttes proovikivi. Kes ongi, kes meil on öelnud, et eesti teatrites klassikat peab lavastama, muidu lähevad näitlejad roostet, see on nagu selline vormis püsimise värk, et selle võimlemise jälle vahepeal läbi, siis nagu on hea edasi minna. Pidi olema keegi väga tark inimene, kes ütles jälle kellelegi tsitaat. Peaosalisi võime ju veel natukene kiita. Evelin Võigemast, Ofeliana. Noh, minu esimene mõte oli muidugi, et ta on väga kena noor näitleja, aga ma tahaksin praegu öelda, et ta on natuke liiga vana selle osa jaoks, nii et selles mõttes mulle tundub, et Evelinil on praeguseks hetkeks natuke liiga palju küpsust ja elukogemust selle rolli jaoks. Gertrud yks veel natuke liiga vara. Gertroidiks on sutike liiga vara, kuigi väga varsti hakkab olema see aegses Gertrud on noor naine. Ja mul ei ole mitte mingeid etteheiteid ega mitte mingeid küsimusi tema rollilahendusega seoses, et minu arvates sobis väga hästi sellesse rolli Ja vaheajal tundus, et publiku lemmikuks on ennast mänginud Andrus Vaarik. Noh, tal on seda, sellist mõnusat muhedat huumorisoont, mida polooniuse tegemiseks vaja on, et see asi nagu päriselt selliseks labaseks toitukeseks Ta ei lähe, nii on ka polooniast võimalik mängida. Aga et kuidas välja mängida kõik see, et ta ongi selline natuke juba võib-olla positsiooni kaotamas, samas ikka veel nagu väga tähtis jõuline tegelane seal selles õukonnaringis. Et sellega on küll vist ilmselt Andrus Vaariku polooniasse lahendusega ühed kõige sellised muhedad hetkel ka jälle seotud selles lavastuses. Ja Rain Simmul mõjus EPS päeva kõrval seal sellise ohtliku karakteriga. Minu üks mõte oli, et noh, näed, et siin ta siis nüüd eelmisel taevalava Hamleti lavastuse lollijasin, nõukondade jäi ja näed, nüüd on ise peremees majas. Et kuidagi see tema küpsemine ka sellesse rolli ka jällegi väga põnev ja väga huvitav oli küll üks detail, mis mind hirmsasti segas, mind segas hirmsasti see paralleel, mis tekkis ja mis minu arvates on vale paralleel. Et kui Hamlet, Ta oli seal alguses endal seda kuube särki seljast maha kiskunud siis seal näopesu ja palvetamist, Tseenistev Rain Simmul sedasama see tekitab nagu selliseid kohatu paralleeli nende kahe tegelase vahel, me peaksime ilmselt olema Hamleti pool, aga mitte kaasan tundma Claudiusele, aga see paratamatult tekitab selle tunde, et ka tema on mingit pidi nagu selline hädas olev ja sipleb ohver. Kindlasti mingis mõttes ongi, aga, aga noh, kuidagi see paralleel oli tol hetkel väga vale. No mis me lõpetuseks Maris Peters soovitame ikka minna vaatama Hamletit, kui piletit saab. Ma arvan küll, et minna, aga kui nüüd kooliõpetaja klassiga tahab minna, siis mina soovitaksin sellel kooliõpetajal natuke ennem teha selgitus selle kohta, kuidas suhtuda sellesse ohjeldamatusse alkoholi tarbimisse seal lavastuses selle koha pealt mõeldes, kuidas ilmselt Hamlet on see, mida kooliõpilasi vaatama müüakse, on nagu selline valus teema jälle. Ja kas šeik spiroloog Morris Peters jõudis ka esietendusel Sekspirile noh, kas või sammukese jälle natukene lähemale või tekkis palju uusi küsimusi jälle juurde? Oi, neid küsimusi tekib alati ja kogu aeg, et selles mõttes ei ole ilmselt sellist päeva, kui ma vähemalt korra mingitsugustes eksperdid ka seotud asjade peale ei mõtleks olla või mitte olla, ei olla või mitte olla, seda ma ei küsi, nagu enam ammu tegelikult selles kontekstis oleks huvitav, kui keegi võtaks tõlgiks ära esimese kvart väljaande teksti Hamletist, mis on hoopis üks teistsugune näidend ja kes oleks julge, kes selle eesti teatris lavale paneks. Me saaksime ühe, väga-väga vahva kogemuse võrra rikkamaks. Tulevikumuusika tulevikumuusika, üritan seda ideed lavakas, meie juba mitmes aastaga ei ole siiani olnud või see ei ole veel julgelt leidunud, nii et et oleks, oleks ka selline välja katse võimalik. Julgete päralt on maailm ja suur aitäh, maris Peters meile stuudiosse tulemast ja Hamletist Sekspirist rääkimast. Aitäh. Näitleja Jaan Rekkor, me oleme nüüd tänases saates üsna pikalt pool tundi rääkinud linnateatris etendunud Hamletist, et mis teie arvate, kas on olemas siis teatris rollid, mida ükskõik mida näitlejad ise räägivad, aga mida ikkagi tahetakse mängida, nimetame siis võib-olla sellisteks suurteks heeruse lollideks. Ma arvan, et kellelegi ikka on, aga nende suurte rollidega on ikka seada tahtmata sa satud dialoogi eelnevate lavastustega ja seetõttu nad ei ole nagu päris puhtalt rollid, vaid nad on nagu millegi projektsioone millegi tagasi projektsioon, millegagi, vaidlus, alati millegi teistmoodi tegemine selles mõttes ta on nagu muu tähendusega või natuke suurema tähendusega, nii et selles mõttes ma ei pea neidki nagunii väga lollideks ja ja nendega on ikka väga kerge alt minna. No te olete enda näitlejatel ka sellist ütleme siis painet pidanud tundma. Ja seda olen kogenud hotelloga kust ma nagu olin saanud kunagi varematel last hamba veriseks oli, oli Saartri Kiin Kiin selle pealkirjaga näitavad, Pärnu teatris lavastas Roman Baskin väga hästi. Kusjuures ja, ja seal on üks terve vaatus toimub teatris, kus siis näitleja kiin hullub ja, ja mängides hotellot hakkab paiskama, siis omanda tõdesid. Ja, ja sealt nagu tundus, et Othellot võiks mängida küll ja hiljem kui seda mängisin, siis lihtsalt see asi ei olnud sugugi nii roosiline ja aga selle konkreetse hotelli laada võib-olla oligi see, et tal puudus see dialoog eelnevate hotellodaga või üleüldse eesti teatripildiga või, või et ta oli niisugune iseseisev, liiga iga üksik, lihtsalt selline hotello. Noh, võtame sellise hotelloya ka ja vaatame, kuidas ta omaette elab, aga vist ei ela. Pärnu teatrit juba sai mainitud, et kus see kodu siis praegu on, rohkem Tallinnas või Pärnus, sest võta teatrite kodulehed lahti, siis justkui mõlemast teatris olete näitlejad. Teater on teater, teater on töö, ütleme nii, kodu on kodu ja kodu on mul ikkagi Pärnus selles mõttes, et mu lapsed elavad seal ja mu naine, koer ja kass ja majapidamine seal. Mis tähendab siis tegelikult ikkagi seda, et hommikul ärkasite Pärnus läksite Pärnu teatris proovi, Heinrich, neljas on praegu ja õhtul Tallinnas kontakti Pärnusse tagasi. Jah, õhtul Tallinnas kontakt Pärnusse tagasi, peaks printsiibis toimima, aga meil läks, tänane proov läks üsna normaalselt ja lavastaja andis mulle homseks vaba päeva, et kuna mul on homme õhtul ka Tallinnas etendused, ma peaks siis kaks korda edasi-tagasi sõita, et tal on seal natuke nipet-näpet teha veel teistega ka, et on selline väsitav periood. Praegune periood on üleüldiselt põhimõtteliselt jah. Kaks viimast nädalat ja ikka ajukiirus on mul täna täiesti kinnised, on seal täiesti seletamatu tunne, kui sa teed rasket tekst ja ühe korra teed läbida teise korra läbi ja siis kuskilt hakkab sassi minema kinni kiilunud, enam ei saa aru, kus sa oled ja aju lihtsalt keeldub töötamast, saadab signaali välja. Ma ei räägi enam. Teha hajulivad, ütleb lavastaja Enn. Gerd ei ole ilmselt küll sellise põhjendusega. On küll vist ta saab ka aru, mis toimub, ütleb, et puhkust vaja natuke sellest kasu hunne puhkepäev, siis jah, pomme, mulle kuluks puhkepäev siin väga marjaks. Magan kohe pikalt. No see neljas ka ikkagi selline suur roll, selline heerose roll, mida võiks tahta mängida. Mis puutub sellesse, siis ma ei tea, kui palju neid näitlejaid on, kes tegelikult neid rolle tahavad mängida. See võib-olla on sellise esimese viie aasta noh, sinisilmne vaade tulevikku, et oi küll oleks tore, mõned nimetatud unistuste rollid nimetame niimoodi, aga, aga tegelikult see asi vist niimoodi ei ole ja kui see sulle ette pannakse, siis tegelikult sa tõlgut tükk aega, et ega sa ei tahagi seda teha. Ja, ja see küsimus, miks, miks, miks on see ikka muutub aastatega järjest olulisemaks ja kui sa sellele küsimusele vastust ei leiagi, siis, siis tõesti ei ole mõtet, nagu see on maailma kõige keerulisem näidend minu jaoks. Ma olen teda noores põlves lugenud, tundus mulle tollal väga intrigeeriv ja nii nagu noorele inimesele ikka tundus, et oo, see on just nagu mulle kirjutada nagu rusikas silmaauku, selles mõttes, et oi küll ma saan hästi aru nendest mõtetest Kalambuuridest ja sellest absurdist ja vaat see on väärt näitemäng. Ja nüüd kus ma olen selles eas, et seda mängida. Ma nädal aega on, esietendus on aega ja, ja ma olen ikka no mitte nii ummikus, küll. Aga vastuseid otsida, palju veel, tegemist on ristsõnamõistatusega selles mõttes tõesti ütlemata keeruline näidend. Mitte ainult sellepärast, et seal on tegemist sellise hullu inimesega, kelle hulluse piiri on väga raske tõmmata, vaid juba puhttehniliselt Itaalias toimub, seal on, inimesed on margiisid ja margiidjassenioradiseniaalid ja need itaallased mängivad 11. sajandi Saksamaad, kõik see asi kipub omavahel nii sassi minema. See hull seal keskel nii-öelda hull, kes su valdab nii-öelda tänapäevast seda suhtemaailma, kui ka seda Heinrich neljanda aegsete suurte maailma, ta valdab seda täiuslikult perfektselt ja võta kinni, kus mängus ta parasjagu siis on, mida ta mängib parasjagu millal ta on tema ise. Mis teeb selle asja keeruliseks, eks ole, et ei olegi päriselt jõusele hallis neljandaga tegemist, vaid mees, kes saab trauma vigastuse, hakkab järsku ennast tundma selle isikuna, kes ta tegelikult ei ole, et kuulge. Ta nagu mõtles, ta mõtles enne selle ürituse välja, ta mõtles maski kostüümi välja, et ma mängin selle maski kostüümi ainult neljandate, siis ta saab vigastada. Ja ta ärkab ja ta On hull, ta arvab, et tal Hainriks neljas ja tegelikult on see natuke kriminaalne lugu ka, et ega seda niimoodi päris ümber jutustada ei olegi nagu vist mõtet, et seal on oma oma saladus ka peidus, mis siis tegelikult juhtus ja, ja mis, mis selle mehega juhtus? No aga kui räägime natuke üldse näitlejatööst, siis ikkagi seesama asi, et tajumine, kuidas mina ennast laval tajun, kuidas publik mind saalis tohib. Need on sellised põhiküsimused, millega igal õhtul tegelikult näitleja peaks. Kulutama, ja kui ta hakkab selle peale mõtlema, et kuidas publik mind tajub, siis võib natuke nihusti minna. Jäneseraamid tuleb ikka kuidagi proovides üles leida ja tuleb tunnetada, muidugi ainult siis tekib etendus, kui me vastastikku nagu mõjutame 11. Ja ega piranud Ellon, see on sinna salakavalalt veel, see see alltekstide alltekst on ka seal sees tõesti, et et kuidas näitlejana tuleb, sealt mõne kohaga võiks seal välja lugeda täpselt, et ta on sinna sisse kirjutanud ka selle veel, et seal on tegemist näitlejaga, kes mängib Ühte meest, kes mängib Heinrich neljandat ja see aineid näljasele omakorda mängib seda meest tagasi vastu. Räägin seal seal hullumeelne puslede publik praegu kokku selle pusle. Ma arvan, et tegelikult ei peagi et hea, kui sealt jääb mõni kiltki niimoodi külge või mõtlemiseks, sest nad Hamleti puhul me rääkisime sellest, et klassiku juurde on näitlejatel trupil hea aeg-ajalt tagasi pöörduda. Et see kuidagi lööb mingid asjad uuesti paika. Ta sunnib mõtlema jah, põhiliste õpitud asjade peale. Sest. Vigurdamisega läbi ei saa peab midagi väga tõeliselt head endast üles leidma ja ja sellepärast on ka sellest rääkimine natukene keeruline, sest kui nii Hamlet, kui ma nüüd selle julguse võtan endale, okei, hotell on, on tumedanahaline ja aga nii Hamlet kui ka andiks neljas ilmselt on neid rolle veel. Nad ei ole mängitavat kui rollid, vaid nad tuleb mängida ikkagi vist väga ausalt enda pealt. Et siin ei aita see mõtlemine, et, et kuidas see tegelaskuju seal muidugi see aitab tekitada teatavaid sildu. Aga lõppkokkuvõttes on sul ikkagi selline tunne, et sa lähed. Sammun alastadest ette. Palun. Kas sellised muud tööd teatritöö kõrval pean silmas siin näiteks seriaali tööd, mida te teete ja reklaamida, te olete väga nõutud reklaaminägu ja hääl otse ei taha öelda ju teisejärguline või teatri kõrvalt midagi justkui, aga naljakas paralleel ikkagi, et te olete laval Harris neljandana ja järgmisel õhtul telerist võimendeid vaadata, noh üsna sellises lihtsakoelise süžeega ajamas hoopis mingeid muid asju. Mulle väga meeldib, Marika Vaariku on UVA kolleegi teleekraani kolleegi arvamust selle kohta, et tõesti, kui me seda ise ka tõsiselt võtta, kes siis võtab. Ja ma olen väikseid korrektuure ka enda sisemises hoiakutes nagu teinud selle järgi, et võib olla pahal läinud võttele natukene pealiskaudselt ja kerglase suhtumisega, aga tegelikult see niimoodi ei ole ju, me tegelikult teeme seda tööd ikkagi väga tõsiselt kõike ja nii ka reklaamide puhul, et noh okei, ma toon sellise näite, et viinareklaami puhul, mida on ette heidetud, miks sa loed viinareklaami. Ma küsin vastu, mina ise ei joo viina mitte tilkagi ja teen viinareklaami. Kas siis see variant on halvem kui see, et ma ei tee viinareklaamijoon viina, kumb on nagu mõistlikum? Minul isiklikult ei ole sellega mitte mingit suhet, et aga ma lihtsalt kasutatakse minu häält maid sosinal, Novi on ikka metsas. Ega midagi kontakti etenduse alguseni on jäänud vist ainult natuke tunnike, aitäh, Jaan Rekkor selle väikese intervjuu eest ja kõike head ikkagi esietenduseks, aitäh. Jõudu on vaja. Byron tello näidanud Heinrich neljas niisiis esietendub tuleval nädalavahetusel Pärnu Endlas Enn Gerdi lavastuses. Jaa. Valvuri. Ja siis see on nii. Et siin paraadi jaga, langeb siin. Head oma. Aga sel nädalavahetusel on olnud ja on rida esietendusi. Lavaküpseks on saanud kolm algupärandit, millest me loodetavasti veel kuuleme. Esiteks eilne Musta pori näkku Tartu Vanemuises Andres Noormetsa lavastuses ja Leino Rei autori töö üürnikud Võru linnateatris. Andrus Kivirähki kauaoodatud Kevadine Luts Uku Uusbergi lavastuses jõuab Tallinnas Draamateatris publiku ette täna õhtul. Kuid homme just nimelt esmaspäeval jõuab esietenduseni pärimusteater Loomine. Lavastaja Erki Aule teeb koos trupiga läbi intrigeeriva mõttemängu. Kuidas võiks käia Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehni käsi, kui ta ühtäkki maanduks tänapäeva. Palusin Erki huulel seda asja lühidalt selgitada. Spekuleerime natuke selle väitega, et klient oma eluajal mitu korda ütles, et nii tugev mees, tema elab, 200 aastaseks, siis ma mõtlesin, et miks mitte. Kleer võiks olla tõesti 200 aasta ja ilmuda nüüd äkki siia välja ja öelda, et tal on ikkagi see mõte, see linn valmis ehitada endiselt aktuaalne? Üritame ka võrrelda, ütleme tolle ja meie aja inimesi, kui nad satuvad kokku sellise tüübiga, kes mõtleb teistmoodi, kui nemad mõtleb nende arvates hullumeelselt või, või liiga valesti või ebakonventsionaalselt naljakal kombel. Just need inimesed, kes on mõelnud teistmoodi või meie arvates valesti, ongi jäänud ajalukku või nende teod on omanud mingisuguse tähenduse väärtuse ja kes mängivad. Nikolai von Glehni mängib Egon Nuter ja teistes osades on Külli Reino Mägi, Tarvo Krall, Madis Milling ja Jüri Aarma. Ja millal võib vaatama tulla kohtunik Legendaarne Glehni loss, kus mujal see olla saakski? Jah, kohtunud legendaarne Glehni loss ja kuupäev, kui see esietendub, on 12 november, mis on muide Nõmme linna asutamise 86. aastapäev ja mängitakse seda viis korda 12 13 14 15 ja 18. November kell üheksa, teistes Glehni lossis. See on siis alates homsest juba esmaspäevast aitäh lavastaja Erki Aule. Eile oli legendaarse Salme Reegi 105. sünniaastapäev. Eesti telefilmis 1993. aastal valminud portreefilmis üks kord elus oli, nii meenutas Reek üht kummalist juhtumit oma pikal näitlejateel mille üle võis tagasi vaadates tema silmist isegi õnne ja rahulolu lugeda. Selle meenutuse sissejuhatuseks võiks jällegi öelda Hamletist olevate sõnadega. Valmisolek on kõik. Isegi väga raskel hetkel, kui näitlejast on kadunud igasugune jaks ja vägi astuda õhtul publiku ette. Paradoksaalsel kombel võib lunastus aga just sealt tulla. Kohtumiseni teatri saates kahe nädala pärast. Ja siis, kui ma sinna läksin, mängima, Tärkisilinen käin, ma kartsin seda, ma teadsin, sama ainus päästage ja seda elu seal mingi teine sisemine tunne. Kas ma jaksan seda teha. Ja siis, kui ära läksin, siis oli niisugune tunne, et tervisesaali rahvast oleks mind nagu kähkile võinud selline tugi. Vaat seda ma ei oska seletada, mis see on. See on nii hea, kui sind hoitakse sinuga midagi seal juhtuda, halb sai nii nagu õhk, oleksin seisma. Et ma sõidan, ma tunnen, et olen, ma ei oska seda seletada. Siin ma ütlen, see on armastus ja see kohustab siingi, kui see niisuguseid tunde näitlejana oled. Ülejäänud, mis võib tulla su elus, kui ta tuleb üksainus kord. See, kus sa oled kõik antud momendil nägu kõika, pena.