Ja see peaks nüüd paljudele teada olema, et Eesti metsanduse paremaks käekäiguks ja kavapäraseks arenguks kutsuti möödunud aastal metsaameti initsiatiivil kokku kodu- ja välismaa selle ala tuntumat spetsialistid ning moodustati töörühmad. Ararati juba laiem huviliste ring. Nüüd käiakse regulaarselt koos, peetakse aru, otsitakse lahendeid, värskeid mõtteid ja ollakse väga tänulikud, kui liitub uusi allapanijaid. Meie toimetus viibis kohal, kui laiendatud seminari pidas. Metsade majandamise ja ökosüsteemide kaitsetöögrupp sattus metsandusteaduskonna suures auditooriumis. Emeriitprofessor Artur Nilsson alustas oma ettekannet nii. Lugupeetavad hele ja tumerohelised, kes te kõik siia olete kogunenud, sest seda värvide peaksite olema. Metsameeste värv on see kogu aeg olnud. Ja peale selle on juures veel neid inimesi, kes üht või teist viisi on metsast huvitatud bioloogid, geograafid, poliitikud. Kõiki neid ühendab huvi metsa metsanduse vastu. Metson erakordselt keerukas, suur nii ruumis kui ajas tähendab pikka kasvu aga jama suuruses süsteemsus keerukuses raskesti haarata näha puude tagant puistud on tavainimesele üpris keeruline ülesanne tegelikult näha puistute tagant metsa tervet puistute süsteemi. See käib vahest üle jõu, eriti selle juhtimine ja, ja nii-öelda majandamine isegi ekstra välja õpetatud metsamehele, mis siin veel rääkida siis hobimetsameestest või laiast avalikkusest. Nimelt inimesel on soodumus vastu võtta teavet, mis haakub tema seniste teadmiste ja tõekspidamistega ning tõrjuda infot, mis senist lähenemisviisi kõigutab. Praegu on aga olukord niimoodi, et, et see laud on tohutu rikkalik ja kui on võimalik valida, siis valitakse ikka delikatesse ju. Seda, mis maitseb, seda, mis haakub minu taustsüsteemiga. Ja selle tulemusena võib mingisugune lähenemissuund tohutult võimendada. Sellega võib tekkida olukord, kus info kasutaja üha kiirenevalt liigub mingisuguse ekstremismi või fundamentalismi või mõne muu niisuguse ismi suunas. Ja ma kardan, et see mõttekäik kajastab mingil määral ka metsapoliitika kujundamise alal tekkinud olukorda nii Eestis kui kogu maailmas. Juhin aga seejuures tähelepanu asjaolule, et metsapoliitikat saab kujundada peamiselt keelevahenditega, see tähendab sõnadega. Sõna sisu sõltub aga tõlgendaja mõtlemise taustsüsteemist. Seepärast ärgem rutakem hinnangute andmisega ja püüdkem mõista, mida üks või teine esineja ühe või teise sõna all mõtleb. Kuid kõige olulisem, ärgem tehkem teisitimõtlejad oma vaenlast ega omistab endale kavatsusi või hoiakuid, mida tal ei ole. Edasi tutvustas kõneleja metsapoliitika põhimõtet töid ja ütles rahvusvahelistele dokumentidele toetudes välja ka metsanduseesmärki hüvede tootmise. Sellest määratluse osast haaras kinni rohelise liikumise esimees Tõnu Oja, kes küsis kohe vastu. Selleks, et vastata küsimusele, mis on metsanduse eesmärk, pean minema vastama küsimusele, mis on elu eesmärk. Ja kui metsanduse eesmärk on hüvede tootmine, siis see minu jaoks tähendab vastust küsimusele, mis on elu eesmärk, et elu eesmärk on hüvede pidev tarbimine. Ärieesmärk võib ju olla kasumi saamine, aga kas see elu eesmärk on? Natuke kahtlen. Hüve, et metsas ikkagi sellesama metsanduse eesmärgi seisukoha pealt võttes ütleme, et meil on metsas üks mahakukkunud puu noh, seal mingi null, kaks tihu puitu võiks saada, me võiksime sellest viis kuni 50 võib-olla isegi 100 krooni saada, kui me nii õigel hetkel jaole saime. Puit on veel täiesti täisväärtuslike. Me saame ta nii-öelda tarbepuiduna maha müüa, muidugi kui me temast Treime mingisuguse objekti, veel parem anname ta kunstniku käte, laseme temast puusliku teha. Ja siis, kui me selle kunstniku juhtumisi Mark, Kalev Kost abiks suudame defineerida, siis me võime selle maa kukkunud puuest hops rohkem saada. Aga see ei ole, sellel pole metsaga enam midagi pistmist. Nii viis kuni 50 krooni ühe mahakukkunud puu eest ja mingis mõttes on õige, et kui ta jääb kasutamata, siis on see raisatud rikkus. Aga rääkides hüvedest, no üks võimalus seda maha kukkunud puud kasutada, on ta ära kütta või lõigata tarbepuuks. Teine võimalus on see, et ma võtan oma lapse käekõrvale ja Kakumäe tema pealt pärast seda, kui paar aastat metsas seisnud on maha puukoort ja vaatame satikaid ja arutame maailma asju. Kas see hüve on vähem väärt kui viis või 50 krooni? Ma ei tea. Jutt võib kõlada emotsionaalselt, aga Need on küsimused, mille üle Me peaksime siiski järgi mõtlema. Metsanduse peaeesmärk on hüvede Tootmine selleks, et neid tarbida. See on kahtlemata õige puu põllu puhul tähendab inimtekkelise süsteemi puhul, aga kui me ütleme, et mets on ainult puupõld või puistute süsteem siis ja sellisel juhul me võime öelda, et metsanduseesmärk tõepoolest võiks olla hüvede tootmine siis see minu jaoks tähendab seda, et inimene toodab varesepesi, toodab rebaseurg ja toodab jäneseid rebastele toiduks. See on natukene naljakas tulemus. Ja see tulemus tuleneb tegelikult sellest, et inimene arvab endast sageli liiga palju. Keskkonda, kus me elame, ei saa määratleda, olgugi Me võime teda väga palju mõjutada ei saa määratleda ainult nii-öelda tootmisobjektina, ta on meid ümbritsev iseseisev nähtus. Ja Sa kasutusalasid võib tõesti olla viis, kui me mõnega neist piirdume, siis on see Kitsendav aga peale nende viie kasutusala, muuseas, mets on lihtsalt olemas, kui mets. Kui inimene välja sureb, siis metsad jäävad alles, mis siis on raisatud rikkus? Vahel juhtub sedagi, et arvustame ja arvustame ega pane enam tähele, kuidas kriitikaalused on oma töös samal ajal jõudnud edasi liikuda. Eestis on looduslähedase metsandusega kogu aeg tegeldud. Ja kokkuvõte metsainstituudi direktori Kalle Karolesi suust peaks endast kõnelema. Mõningad näited selle kohta on loobutud soode ja rabade laus kuivendamiseks. Metsastamisest ei püüta loo aladel pinnasetingimusi muuta ja neid metsastada on loobutud kase ja teiste lehtpuude välja raiumisest okaspuulehtpuu segapuistutes. Uue metsapõlve saamisel püütakse maksimaalselt ära kasutada looduslikku uuendust ja vajadusel uut metsa kultiveerida kasutatakse ERRis Lõhmuse poolt koostatud unikaalset mullastiku ökoloogilist alust püüdes uuendada metsa antud kasvukoha tingimustele. Looduslikult sobivate puuliikidega ja meie suureks sansiks teiste riikidega võrreldes on selles osas kõigi metsamuldade kaardistatud, mida ei ole tehtud enamuses Euroopa riikides. Endistel põldudel majanduslike kõlvikute metsastamisel on enamasti loobutud okaspuu puhtkultuuridest. Esimesest metsapõlvest kasutatakse pioneerpuuliik segapuistud, nagu looduslikult toimuks. Ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on eesti kultuurpuistute osakaal suhteliselt väike 30 protsenti ja ka nendes on rikkalikult looduslikult uuenenud puid, nii et puhtpuistud võime leida vaid ekstreemsetes kasvukohtades. Peaaegu 30 protsenti metsamaast majandatav hoiu- ja kaitsemetsade raieid püütakse vältida. Ja Eestis kasutatav lageraiete pindala või lubatud maksimaalne lageraiete pindala viis hektarit. See on märkimisväärne märkimisväärselt väike meie laiuskraadil olevate teiste maailma riikidega võrreldes. Kasvõi võtaksime kanada näite, siis seal keskmine lageraie pindala tänasel päeval on 40 hektarit kusjuures üksikjuhtudel kasutatakse 200 hektaril lageraielanke. Kümmekonnas metskonnas rajatud katsealasid erinevate turbe valik loodusliku uuenduse viiside katsetamiseks ja praktiliselt on loobutud pestitsiidide kasutamisest metsade kaitsel kahjurite ja haiguste vastu. Need on niisugused näited loodus löödes metsanduse printsiipide ellurakendamisest Eestis. Globaalsemas plaanis lähenes metsandusele rei nahas. Roheliste metsatoimkonna juht. Meil on ettekanne koos Valdur Lahtvee kõiges haigestumise tõttu ei saanud tulla. Me oleme siin Eesti metsapoliitika arenguprogrammi koostamas koos nii ühiskondlikud liikumised, metsaametnikud kui ka looduskaitsjad. Keskkonnakaitsjad on üks globaal Sealse metsa kriisi tulemusi ja kogu seda protsessi võib võtta väga soojalt tervitada, et me oleme siin koos ja räägime neist asjadest, milleks oli viimane aeg. Globaalne metsakriis tuleneb siis otseselt inimkonna kasvavast puidu vabadusest ja inimkonna enda tohutust kasvust kuigi puiduvajadus on viimasel ajal kasvanud oluliselt rohkem võrreldes inimkonna enda kasvuga. Et 1913.-st aastast on inimkond neljakordistunud ja puidu tarbimine seitsmeteistkümnekordistunud ja puidutarbimise suurenemine ja puiduvajadus seab metsis tingimuste ette, et et mida ja kuidas edasi käituda, et kuskilt peab see puit tulema. Ja puidutarbimise üks põhiline auk või väljund, kuhu see läheb, on ikkagi paberi kasutus. Ja kõige kurvem selle paberikasutuse juures on see, et ametlik statistika on, et kaks kolmandikku paberist, mis toodetakse ja paberipuust, mis toodetakse täna veel kasvavad puud tegelikult ühe päeva päevase tarbimise järel suubub otsekohe või isegi tarbimata prügikasti. Et kui selle pilguga nüüd vaadata, siis inimkond ilmselt elab natuke üle oma võimete, pakendite ajalehtede peale raisata nii suurtes kogustes oma ressurssi. Ja nendest globaalsetest ja lokaalsetest hädadest sai alguse siis ühiskondlik, aga ka teadlaste poolt suunatud liikumine siis metsade kaitseks. Ja siin võib tuua veel mõned vahepunktid, et kuidas särkamine metsade suunas algas kaheksakümnendatel just troopiliste ja ekvatoriaalsetes vihmametsade kaitsega. Edasi jõudis Lääne-Euroopas ja põhja Ameerikasse boreaalsetesse metsadesse see kaitse-eelkõige tänu sellele, et troopikametsades oli avalikkuse mõju nii suur, et paljud firmad olid oma puidutootmises sunnitud suunama hoopiski kas Kanada, Venemaa või Skandinaavia metsadesse. Ja lõpuks viimane suund, mille sees siis meie oleme maailmas Ida-Euroopa see on nüüd viimane selline nišš, eriti Venemaa ja Siber, kust on puitu küllaltki vabalt veel saada. Kaitsjate poole pealt on nüüd oluline, et kõik need kolm suunda on ühinenud juba ja tänu sellele surveni rahvusvahelistele raiujatele, kui ka organisatsioonidele on tugevnenud ja see edukas kampaania on siis toimunud eelkõige läbi need kolm alumist punkri, mis on läbi tarbimise mõjutamise, mille efektiivsust ilmselt viimasel ajal olete ise kuulnud millega Soome metsandus kõvasti hävis ja kogu Skandinaaviamaade, et suured kirjastused ja paberitarbijad lihtsalt ei osta enam lagastades toodetud puitu. Mitmesugused demokraatlikud protsessid on arenenud sinnamaani, kus inimeste kogu inimkonna hääl ikkagi jõuab ja mure maa pärast jõuab otsusetegijateni. Aga muidugi on oma rolli seal mänginud otseselt vahelesegamisel, millest mõnest väiksest asjast teinekord on aidanud, et peatada mõned hullud protsessid, seda kasutati nii Amazonase jõgi, Kunnas ja on kasutatud ka siinsamas Soome lahe teisel kaldal. Ja meie Eesti metsanduse arendusprogrammi üks põhiline nõrk külg ongi see mida me peame koosseis klaarima hakkama, et kõigepealt uued väärtused, lähenemised, kogu see programmi ülesehituspuidutarbimise suurendamine, metsakasutuse intensiivistumine, see on tegelikult see, mis toimus siis Lääne-Euroopa mõistes või ütleme, Skandinaavia ja Põhja-Ameerika mõistes 30 aastat tagasi, siis kui mindi võtma tehti uued plaanid, et meil on rohkem puitu vaja. Tehti raiekavad ümber, tehti uued süsteemid ja täpselt nüüd me teeme sedasama õppimata kogemustest, mis on maailmas. Ja selle esimese punkti alla metsanduse arenguprogrammil on veel üks oluline viga tegelikult kogu selle paberite koostamisele, selle programmi kokkupanemisel on äärmiselt vähe uusi, julgeid lõhenemist, teid üldse uusi pakkumisi. Et seal on kõik nagu mingi mall, mida me teame, see on nagu nagu 50.-te aastate kuskilt seisakust tulnud programm. Tollel ajal progressiivne, et isegi imeprogrammi ajal tegi küllaltki kodukootud tüübid, tegid väga häid arenguplaane nii oma valdadele kui ka saapavabrikutele. Ja nüüd on nagu selles programmis selline julge või ütleme, loova mõistusega lähenemine välja jäänud. Ja sellest sõltuvalt siis baasuuringute tellimised ja mitmesugused teised näiteks ka töögruppide moodustamisel. Ja siinkohal pidas vajalikuks arutelusse sekkuda riigi metsaameti peadirektori esimene asetäitja Aleksander Leemet. Kuulates eelnevaid ettekandeid siis kõigepealt Eesti metsanduse arenguprogrammi eesmärk ongi just nimelt see, et kaasata kõik mõjugrupid vabariigis kes on seotud mingil määral varal metsandusega hästi põhjalikult kogu metsasektor läbi analüüsida, teha sellest järeldused ja loomulikud ettepanekud vajalikele institutsioonidele ja leida konkreetsed funktsioonid erinevatele mõjugruppidele, on nad siis väikesed või, või suuremad. Ja jätkuks ütlen veel kord üle, et aktiivset kaasalöömist, nii nagu me ootasime ei ole kaasnenud selle peamiseks põhjuseks, ma pean seda, et seda üleüldise mentaliteedi langust, nagu siin öeldi, et ja me peame seda kahjuks tõdema. Mentaliteedi langus on ka metsandusringkondades, on see kahjuks tervikuna vabariigis kas ei võeta tõsiselt seda või ei soovita osaleda või ei ole aega? Selle üle tuleb hiljem veel analüüsi teha. Väga selgelt ja arusaadavalt, nagu tavaliselt pani oma mõtted kõlama professori varet vähk. Ma tahaks toetada härra Niilsoni seisukohta ja rõhutada seda veel et meie igasuguse metsandusliku tegevuse, olgu selleks siis metsa kasvatamine või metsa uuendamine või metsakaitse või muu taoline. Selle ainukeseks eesmärgiks on võimaldada inimestele metsa kasutamist. Suuremal määral, kui me seda praegu on võimalik teha. Kui meil jätkuks metsa jätkuks metsasaadusi, siis on selge, et keegi ühtegi kõverat kõrt metsas ei liigutaks ühtegi puud, istutatakse ka midagi, teeks selle töö järel, ei oleks vajadust. Aga meil see vajadus on ja me peame tegutsema nii, et me saaksime oma metsa kasutamise võimalust suurendada. Siit hargnevad metsapoliitika põhiküsimused. Esimene metsapoliitika põhiküsimus. Küsimus number üks on see, mida meie tahame metsast saada. Kui see on meil selge, mida me tahame saada, siis tuleb siit küsimus number kaks, mida me peame selleks tegema, et me seda saaksime. Ja kui meil on selge, mida me tegema peame, tuleb küsimus number kolm. Kas see tegevus ennast majanduslikult tasuv? See jutt võib nüüd näida natukese jõhker, aga pidage, palun seda silmas, mida meie praegusel ajal metsa kasutamise all mõistame. Võtke ette metsaseaduse paragrahv number 11 mis loeb üles kõik metsa kasutamise viisid. Ja seal on täiesti võrdväärselt reas nii puidu hankimine, nii marjakorjamine kui keskkonna kaitsmine kui needsamad kultuurilised, ökoloogilised, eetilised ja kõik muud huvid. Kui me nüüd lähtume sellele küsimusele niimoodi, siis ma usun, lepivad ka kõige kirglikumalt looduskaitsjad selle härra nelsoni väitega et meie eesmärgiks on metsanduslikus tegevuses hüvede tootmine. Oli sõna hüved sul ja sellepärast nende hüvede hulka kuulub puit täpselt samuti nagu metsas puhkamine või muu tegevus. Ja siis peaks härra oja ka metsameeste tegevust mõistma, kui härra Nilsson jätnud selle puu sinna metsa alla mädanema. Härra oja saab koore all raskeid vaadata, siis on tema samasugune metsa kasutaja nagu puiduraiuja või marjakorjaja sest see on seaduses fikseeritud metsa kasutamise viis, mis tema seal tegi. Kui meil on selge, mida me metsast saada tahame siis see teine küsimus oli, mida me peame selleks tegema, ma ei hakka siinkohal rääkima igasugustest tehnoloogilistest omapäradest, see on liiga peenike või noh, detailne jutt. Ma peatuksin ühel küsimusel, mis tekitab just tüli selle auditooriumi erinevate poolte vahel. See on suhtumine sellesse niinimetatud kaitse alla võtmise. Ma olen ise juba üks 10 aastat umbes sellel seisukohal, et kaitse alla võtmisest metsa kaitsmisest rääkides kaldume mingisugusesse erilisse äärmusse, millega me kaitsmise eraldame muust majandamisest. Kui me hakkame vaata, milles kaitsmine seisneb, siis metsa kaitsmine seisneb kahes asjas, on kaks kaitsmise varianti. Üks variant on see, et me teatavaid metsakasutusviise piirame teiste kasutuse huvides, sest enamasti või mitte enamasti sageli on kasutuse viisid omavahel vastuolus. Hakkame ühte kasutamisviisi forsseerima, siis teine selle all kannatab. No võtame niisuguse näite, nagu see 1839. aasta seadus, millega 150. ülla kaugusel mererannast keelati puude raie, millega seal siis tegemist on, seal on tegemist puidukasutuse piiramisega muude kasutuste huvides, selleks et seal näiteks hakkaks tekkima tuisk, viivad puidukasutuse piiramine looduskaitse või keskkonnakaitse huvides. Teine kaitsevariant seisneb kasutajate arvu piiramises. Missuguse uhkusega räägitud meil sellest, et juba 1297. aastal võeti Naissaare metsad kaitse alla ja keelati seal raied välja arvatud raied Toompea lossi vajaduste tarbeks. Tähendab, lihtsalt ühed kasutajad tõrjuti välja selleks, et teised saaksid rohkem kasutada. Ja see ei ole ju nii, vananäitejuht ei ole vajagi minna, kui me tuletame meelde Nõukogude Liidu kuulsusrikkaid. Meid kaitsealasid majandeid, kus ühtedel inimestel jahipidamine keelata selleks, et teised inimesed saaksid seal jahti pidada. Et need olid kah kaitsealade kaitsel. Kui me räägime alade kaitse alla võtmisest, siis me räägime seal lihtsalt teatud majandamisrežiimi kehtestamisest ühe teatava kasutusviisi huvides ja siit teeksin mina täieliku järelduse, et mingisugust vastuolu meil metsade kaitsemise metsade kasutamise majandamise vahel ei ole. Kui seda asja mõistlikult ajada. Filosoofilises jaga konkreetsemast plaanis pani mõjusa punkti ettekannete reale teist korda kõnepulti tõusnud Arturnis. See oli sõna võtmida lühendada ei tahaks ja sellepärast tuleb teil head kuulajad leppida teadmisega, et kuulete seda tervikuna järgmisel nädalal loodushoiu saates. See on neljapäeval samal ajal sellepärast ütlemegi lõpetades kuulmiseni.