Ma mäletan, et kui ma olin laps siis kui õue peal teiste laste hulgas selleks kelkimiseks, et keegi ütles, et mul on kodus üks või teine uhke asi võimu mu isa jaksab hobuse sülle võtta, siis ikka leidus meie hulgast keegi, kes ütles, kes valetab, see varastab ilmselt kodus, tol ajal räägiti niimoodi. Ja see ei olnud mitte lihtsalt ütlemine, vaid öeldi niisuguse erilise hukkamõistva tooniga. Ja minu meelest oli nii hirmus olla. Ta varas. Aga võib-olla see meie protestantlik väärtuste järelkaja, kas kõikides kultuurides vale solvab, solvab inimesi ühtmoodi ja kas kõikjal tähendab tõe rääkimine vastuollu minekut? Sellest me palusin täna rääkima Aasia kultuuriloo õppejõu Tallinna Ülikooli eelmise rektori kirjaniku, luuletaja kolumnisti ja kolmekümmet keelt valdava professor Rein Raua pere. Niisiis, kas valetamine on kõikides suurtes skulptuurides ühtviisi taunitav? Üldiselt küll tähendab, kõikides suurtes kultuurides on olemas mingisugune nisugune, valetamise keeld, aga mitte kõigis suurtes kultuurides, kaasa arvatud ka meie enda väikeses kultuuris ei tähenda valetamine seda, et, et noh, et alati tuleb rääkida tõtt, ainult tõtt ja, ja kogu tõtt. Sest noh, väga hästi, et on ju erinevad viisi ajada teisele inimesele kärbseid pähe ja on ka selliseid situatsioone, kus mõlemad pooled näiteks viisakusest räägivad üksteisele seda, millest kumbki teab, et nad just päris täpselt nii ei mõtle. Aga seda ma siiski isegi valetamiseks ei nimetaks noh näiteks kui toimub nisugune, konventsionaalne, viisakuse vahetamine ja nii edasi, et valetamine on ikka see, kui teadlikult tahan, et teisel inimesel tekiks mingisugune mulje asjadest, mida tal ei tekiks siis kui ma talle räägiksin kõike, nii nagu ma ise arvan. Ja ka siin näiteks päris palju räägitakse ju sellest, kas arst peaks patsiendile ütlema kohe raske diagnoosi tema kõige täiega ära. Ja see võiks murda näiteks patsiendi enda vastupanu võime sellele haigusele, ta nagu kaotab lootuse ja nii edasi või äkki tuleks kuidagiviisi niimoodi pooltoonides teda niimoodi vaikselt sinna sisse juhatada? Selles mõttes on tegemist nagu suhteliselt laia ja keerukas ka sellise eetilise ja kultuurilise valdkonnaga ja tõepoolest nagu erinevad kultuurid. Neid küsimusi lahendanud veidi erinevalt. Aga kui te ütlete või viitate sellele kõne käänule, kes valetab, see varastab siis siin, ma arvan, on üks aspekt veel juures, et see, kes valetab selleks, et konkreetselt saadagi endale kasu, ükskõik kas see on niisuguse sümboolse autoriteedi punktid, et ta nagu teiste laste seas järsku nagu paistab parem välja, saad õue peal või on tegemist noh, nii-öelda valetunnistuse andmisega vekslile allkirja võltsimisega ja nii edasi, selleks et saada endale konkreetset füüsilist raha ja seda liiki valetamist, nüüd küll üldiselt ikka kõik kultuurid tauni on nagu väga noh, ütleme nii, et isegi siis, kui see on juriidiliselt täiesti korrektne. Mõistagi me räägime seda kõike alates 22.-st maist Silver Meikari Postimehes avaldatud artiklist lähtuvast loost Reformierakonna sularahaga rahastamisest, mis ühe märgilise piirjoone sai täpselt kuus kuud hiljem ehk 22. oktoobril, kui Eesti Päevaleht avaldas prokuratuuri nii-öelda seletuskirja uurimise lõpetamise kohta. Mis saab, kui tõe rääkimine tähendab omade hulgast väljaheitmist siis ei saa tõtt rääkida. Vastupidi, siis ei ole tegemist omadega. Sest kui tõe rääkimine tähendab seda, et ma lähen vastuollu inimestega, keda ma seni pidasin endale lähedasteks oma mõttekaaslasteks siis ma tegelikult olen kogu aeg eksinud, sellepärast et nad ei saa ju olla mu mõttekaaslased. Nad kui tegemist on niisuguste inimestega, kes küüniliselt ja isegi ilma eriti suure fantaasiata valetavad selleks, et kinni mätsida mingeid hämaraid rahastamisskeeme. Miks ma peaksin siis oletama, et need inimesed näiteks ei kauple mõjuvõimuga, et nad ei võta vastu väikseid vihjeid, milliseid seadusparandusi võib-olla oleks kuskil vaja ja nii edasi, tähendab ma arvan, et ma olen küll väga kahju, et Silver Meikar visati välja Reformierakonnast, eriti kahju peaks olema Reformierakonna enda liikmetel. Nende juhatas niimoodi käitus. Aga ma küll arvan, et sellega Reformierakonna juhatus lihtsalt tõestas, et nad tegelikult ei esinda neid ideaale, mida nad oma programmilistest dokumentidest avalikes välja astumistes deklareerivad. Aga te ju teate, mis juhtub inimesega, kes omade vastu tunnistavad. Kas te mäletate, aastaid tagasi oli meil üks politseinik, kes rääkis avalikult kui ma õigesti mäletan, taas Postimehe veergudel, mis seal politseis toimub. Nüüd ta töötab vandeadvokaadina kas te mäletate ühte mereväelast, kes rääkis, mis Eesti mereväes toimub? Tema kohta tuletati meelde, et teda on kuskil purjuspäi nähtud. Kõik, kes, kes julgevad midagi öelda nende kõigi minevikust leidub midagi, sest keegi meist ei ole. Ei ole ingel. Kes pärast seda julgeb veel tõtt rääkida, kui sõnumitooja hukatakse. Jah, siis võib ju ütelda, et noh, see on ju kuritegelikult organisatsioonide moraal, tähendab mafioosode struktuurid on sellised, kus tuleb tingimata olla või tunnistada seda olla oma oma nihukeses vaikimiskohustusega mitte anda välja omasid. Ja eks selleski on tegelikult nagu mingi niisugune meie ajalooline kogemus, sest noh, keegi ei salli ju koputajaid, eks ole, keegi ei salli ju siukseid, Pavlik, Morozov, eid või ka inimesi, kes omakasu huvides käisid koputamas kellegi teise peale ja siit on ka noh, niisugune dilemma tähendab tegelikult noh, ütleme nii, et Nõukogude okupatsiooni ajal nagu suurt keegi ei sallinud seda nõukogude võimu ja kui keegi läks ja rääkis oma naabri kohta vastavates organites, siis seda me ka ei saa nagu väga moraalseks tegevuseks pidada, aga seda seetõttu, et kogu see ühiskond, kogu see struktuur iseenesest oli ebamoraalne. Ja nüüd, kui me räägime sellest oma riigist siin, siis ma arvan, et me ei tohiks ei tohiks mõelda temast kui samamoodi nagu niisugusse laev, vale, alustada üles ehitatud ühiskonnast, nii nagu nõukogude liit oli nagu sellegipoolest tähendab on nagu terake tõtt ka siin, kui keegi ütleb, et et noh, miks ta ei rääkinud enne omadega ja enne meie see, ma ei tea, sest olemata kunagi kuulunud mingisse poliitilisse parteisse, ma ei tea, missugused need siis arutelud on ja, ja milline on seal see sisemine kultuur. Siin, see, kuidas praegu mõned Reformierakonna juhtfiguurid nagu kommenteerib õiendavad arveid teiste reformierakondlastega, kes tingimata nende pealiiniga ei nõustu, tähendab väga nagu helget muljet sellest arutelukultuurist ei jäta. Aga sellegipoolest tähendab, ma ei tea, kas Silver Meikari üritas seal sees, kas ta, kas selleks oli mingisuguseid šansse või ei noh, nii-öelda meediasse minek, kui on alati ikkagi niisugune viimane samm, ega keegi ei taha nagu oma nii-öelda oma pere musta pesu minna avalikkuse ette pesema ja lehvitama, tähendab see on, see on mõistetav, see on arusaadav. Noh, ma tegelikult ei näe selles puhkenud skandaalis niivõrd rahastamisskandaali, sellepärast et siin nagu ilmselgelt on küsimus ka selles, kas oli legaalne, kas oli juriidiliselt õige ja nii edasi, ma näeksin siin valetamisskandaali, ma näeksin siin seda, et inimesed lähevad prokuratuuri esitavad ilma silma pilkumata selliseid väiteid, mis on täiesti naeruväärsed ja mille kohta nagu aga tõestage, et see ei ole vale, eks ole, tähendab see on nüüd teie mulle tõestada, et ma valetan ja kui te, kuni te ei ole tõestanud, et ma valetan, iga, ma räägin järelikult ja nii kaua teil ei ole mitte midagi võimalik teha peale selle, et te panete oma toimiku kenasti kinni riiulisse ja ongi kõik ja ongi kõik ununenud. Oletan, et kui nad sinna prokuratuuri läksid, võib-olla noh, eks neid võis keegi olla nii instrueerinud või niimoodi kokkuleppima pindu ja mõtles, et nad omaenda peadega selle mõtte välja, aga et noh, et mis nad saavad meile teha. Ja, ja mul on hea meel, et see jäänud sinna kappi ja toimikusse, see ses absurdide mass sellepärast et, et see kaunis rabav ja muuseas kogu ühiskonnale väga-väga šokeeriv, mis tegelikult ikkagi toimub. Šokeeriv muidugi on ka see, kuidas siis hoitaksegi sellest valest kinni ja nii edasi tähendab noh, ma ausalt öeldes natuke ei mõista peaministri käitumist on selles selles kontekstis, miks ta hoiab kinni nendest oma erakonnakaaslastest, kes on tegelikult tema partei mudasse vedanud ja, ja nii sügavale pealegi. Et midagi tuleb? Missugused võimalused võimupartei juhil ja peaministril selles olukorras praegu üldse on? No praegu on tal neid järjest vähem mu meelest nagu neid mitte üksnes ainult reformierakonnal praegu on nagu kõigil praeguse poliitilise süsteemi, sellistel aktiivsetel osalejatel nagu iga päevaga järjest vähem neid võimalusi. Urmas Reinsalu tegi ju avalduse, ütles, et, et need jutud meenutavad rohkem Lutsu ja Kivirähki loomingut ja siis paar päeva hiljem kui tema käest otsesõnu küsiti pressikonverentsil, et kas te usute, et, et peaminister ja justiitsminister selles kontekstis ei valetanud. Siis ta nagu natukene mõtlesin, et ma usun, et peaminister suudab seda valitsust koos hoida. Sellega ta vastas küsimusele, et ei, ta ei usu, et nad ei valetanud. Aga ta ikka tahab valitsuses olla koos niisuguste inimestega. Ja mida ma siis temast narva pärast. Aga mis võimalused siis praegu selle kriisi lahendamiseks? No õnneks ma ei ole, ei riigikogu liige ka poliitikaga president, nii et ma võin küll mõelda, mismoodi siit edasi võiks minna, aga mul ei ole nagu mingit põhjust või kohustust vastutust seda kuidagi teha. Silver Keiti prokuratuuri ülekuulamiste protokollide osaline avaldamine Eesti Päevalehes, nagu te ütlesite, professor Rein raud, oli šokeeriv. Kuidas saab ühiskond võtta seisukohta, kui ongi sõna sõna vastu, kui eks ütleb, et teine valetab ja teine ütleb, et ei, ei, sa ise valetad. Kuidas ühiskond saab reageerida, kuidas ta saab, kas mitte just poolt valida, aga oma seisukoha? Kujundada avaldamine ei olnud, šokeeriv, avaldamine oli tore, aga šokeeriv oli see, mis seal sees oli. Ma arvan, et sellistes oludes, kus kus me ei tea, kuidas täpselt on, siis me usaldame oma oma kogemust, oma sisetunnet, oma tervet mõistust, niivõrd-kuivõrd meil seda on, aga väga tihti kallutavad meie arvamust sellistes oludes ka oma foobiad, meie oma nõrkused meie oma noh, ütleme niuksed, kehvemad inimlikud omadused. Näiteks, kas me meelsasti usume inimestest halba või mitte. Ja siis me kujundame oma arvamuse välja sellepärast et kui ei ole, et kui ei ole võimalik nagu täpselt, et välja selgitada, mis tegelikult oli, siis saavadki olla ainult arvamused ja praegu tundub, et ühiskonna suhteliselt suure osa arvamus on see, et mõned niisugused absurdsed väited ikka vist ei saa tõele vastata. Meil on täna külas professor Rein raud. Kas teie, Rein raud, usute, et sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Kas te usute, et no-teatrietendus Reformierakonna juhatuse koosolek või Eesti vabariigi presidendi sõrme viibutav seisukohavõtt või IRL-i esimehe Urmas Reinsalu juba teie poolt tsiteeritud seisukohavõtt, et sellel kõigel on mingi mõju, mingi jälg? No loomulikult on sellel mõju ja mingisuguse jälje see jätab ainult et me ei saa väga alati ette ennustada, me ei tea, millised meie tegude tagajärjed meie tegude lõplikud tagajärjed võivad olla, ma arvan No tähendab, igas olukorras on meil mingisugune hulk võimalusi ja iga niisuguse valikuga. Me lõikame ühe osa oma tulevase elu võimalustest ära ja avame teise osa võimalusi, mis meie sees siis avanevad ja neid on ikkagi veel nagu päris lõputu hulk. Ja selles mõttes loomulikult iga üksik tegu ega üksiksõna- ja iga üksikvalik nagu kuidagiviisi seda protsessi mõjutab. Aga me tõesti nagu noh, näiteks siis, kui ma kirjutasin oma arvamusartikli, siis ma üldse ei osanud arvata, et sellele tuleb niisugune suur vastukaja, nagu oli nii ja nii palju, ma pole kunagi varem saanud nii palju võõrastelt inimestelt toetava sisuga kirju ja, ja seda, et tullakse tänaval juurde või siiamaale, tullakse juurde ja tänatakse, öeldakse, et no näed ikka, keegi julges nagu midagi öelda. Aga noh, mis mind nagu rohkem rõõmustab, on see, et pärast seda artiklit, et on ka väga paljud teised, kes noh, tõenäoliselt on mõelnud neid samu mõtteid, aga võib-olla mõelnud, et no mis ma siin, kui me neid üksi niimoodi mõtlesin, nii et mis me siis nüüd hakkan nendega, ütlesin kogu sellele suurele süsteemile vastu minema on hakatud neid avaldama ja, ja noh, on terve suur igasuguste avalduste, artiklite diskussioonide seeria, kusjuures see on juba tegelikult toonud nagu rohkem valgust või nagu andnud, et rohkem aimu isegi siis, kui me peame nagu selle tegeliku olukorra tuletama mingitest vihjetest. Mis siis tegelikult ikkagi toimub ja kes mida teeb, kes kuidas mõtleb ja miks ta seda teeb või miks ta nõnda mõtleb. Ja, ja see annab üldiselt nagu lootust, et ja noh, kui kuskilt noh, see on nagu natukene nagu hollandi tammed, kui kuskilt on nagu hakanud vesi läbi imbuma, et siis varsti tuleb sinna suur auk ja, ja praegu tundub, et selle augu tagant imbub välja niisugust rahulolematuse muud muud meeleolu päris palju ja, ja noh, näiteks ajale Postimees, mis on ju minevikus üldiselt olnud nagu pigem Reformierakonna sõbralik ajaleht, on täna näiteks avaldanud jälle ühe niisuguse ebameeldivalt üllatava loo sellisest poliitilisest korruptsioonist ja nii edasi. Noh kõige lugupidamise juures ajakirjanike vastu nagu päris kindel ei ole, et kõik selline informatsioon oleks varasemas olukorras avalikkuse ette niimoodi. Te viitasite siin tõenäoliselt Toomas raudami Aare Pilve Andres Maimiku artiklitele, mis järgnesid pärast teie artiklit tagasi NSV liitu. Ma tõtt-öelda ootasin humanitaarintelligentsi veel jõulisemat reageeringut. Ongi ju näiteks, kui vaadata, mis on ilmunud memokraadis või siis ka niisugustesse blogi postitustes, mis sotsiaalmeedias liigub ja nii edasi, siis tegelikult on ikka tunduvalt rohkem ja päevalehtedes ma päris täpselt kogu bibliograafiad ise ka ei oska siin praegu öelda, aga mul tuleb meelde, et keegi vabast Isamaaealisest kodanikust ja siis keegi psühhiaater ja siis veel ka Peeter Vihalemm ja tähendab veel mitmed teised on siin siin kirjutanud, nii et noh, ei saa ju nii ka, et need ainult sellest räägitaksegi, et eks nendel lehemahtudele on ka teatud piires. Vaatame siis lõppema hakkamas aastasse tagasi, meil oli kevadel õpetajate streik, siis oli ACTA vastane meeleavaldus, nüüd sügisel oli pea viis nädalat kestnud arstide streik. See ei tähenda ikka mitte midagi muud kui dialoogi puudumist ehk seda, et otsustajate tähelepanu ja neid nii-öelda dialoogile kutsumist ei ole võimalik muidu korraldada kui väga jõuliste meetodit. Jah, ja see viitab sellele, et nagu süsteemis endas on midagi viltu, tähendab see kui keegi meile ütleb, et, et demokraatia seda tähendabki, et me tohime avaldada arvamust korra nelja aasta jooksul valimiskastidesse, kusjuures käies ja siis seal valimiskastide juures me oleme ka, nad on natukene niimoodi segaduses, sellepärast et ega väga valida ju ei ole, tähendab me valime ikkagi alati peaaegu kõige väiksemat halba, mitte aga kedagi, keda me nagu tegelikult toetaksime või nagu südamest programmi kõigi punktidega nõusse jääksime. Siis see on, sest see on probleem ja tegelikult tundub, et kogu see niisugune revolutsioonide laine tähendab, et see on nagu võib-olla mõnevõrra mõnevõrra hämmastav, aga niivõrd-kuivõrd Eesti oma poliitiline eliit. Ta on muutunud sarnasemaks sellisele noh, kasvõi Putini või Ukraina või, või noh, näiteks kas või ütleme Saakašvili, Gruusia kui võtta mõni meile sõbralik riik nendele valitsustele, siis on ju ka oodata, et see Araabia kevade jõuab ka Eestisse mingisugusel hetkel ja näib, et praegu on see hetk nagu suhteliselt käes. No Karl man Haiman kunagi rääkinud konservatiivsest poliitikast, nii et konservatiivsed poliitikud väga tihti mitte ei hoia 10 küünega alles olemasolevat, nagu kõigis tema aspektides, vaid võtavad ette ulatuslikke reforme ja muudatusi, just nimelt selleks, et neid ei oleks vaja revolutsiooniliselt revolutsioonilisel viisil võimult tõugatud. Ja need, kes meil siin ennast konservatiivseks nimetavad, ei ole, nagu sellega antud juhul kuidagi silma paistnud tähendab see kogu olukord praegu kogu maailmas muutunud viimase paarikümne aastaga väga otsustavalt, kas või juba see, mida tähendab sotsiaalmeedias ja mida tähendavad need igasugused IT-lahendused ja inimene kui subjekt eestlase jaoks, kes on mitte üksnes Eesti vabariigi, vaid ka Euroopa liidu kodanik, kes võib leida endale jõukohast rakendust ka mujal juhul kui tal nagu siin väga hea ei ole ja nii edasi, tähendab see kõik on asetanud meie riigi poliitilise eliidi, et väga suure hulga uusi ülesandeid, aga nad ei ole isegi mitte nagu väga mõelnud sellele, kuidas neid lahendama hakata. Tähendab teeme väikese kampaania, talendid koju, eks ole. Ja siis, kui nad tulevad, siis saadame nad jälle minema, eks see nagu see ei ole päris, päris, see tähendab eesti riik selleks, et üldse olla jätkusuutlik. Peab tingimata muutuma selliseks elukeskkonnaks, kus inimestel oleks nagu tõesti hea ja, ja, ja tahe elada mitte sellepärast, et see on meie kodumaa, nagu see kunagine anekdoot rääkis vaid sellepärast, et. Me tahamegi siin kogu aeg olla, hoolimata sellest, et siin on niisugune kliima, hoolimata sellest, et ei ole siin värskeid aed- ja puuvilju nagu kogu kogu aasta jooksul võiks siis teha kasvõi nii, et näiteks inimesi solvatakse nende soo pärast või hoitaks erineva emakeelega inimesi nagu pidevas omavahelises pingise vaenus lihtsalt ja nii edasi. Et siin on ikka nagu kõvasti üht-teist teha. Ma pean küll ütlema, et mu meelest see, et Reformierakond valiti tagasi pärast majanduskriisi oli sel hetkel nagu väga tugev mandaat, see tähendab seda hoolimata kõigist raskustest. Rahvas arvas, et see kurss, millega meid on viidud läbi sellest võrdlemisi raskesti väga raskest majanduslikust situatsioonist, et need valikud ja need otsused on olnud õiged. Ja üldiselt jagan seda arvamust, ma arvan Reformierakonna see niisugune juhtimismeetod või, või ka see, kuidas kuidas selle kriisi ajal käituda, see oli nagu paljude alternatiivsete ja ka siin nagu lähipiirkondades järeleproovitud lahendustega võrreldes õige ja andis ka sobivaid tulemusi. Teisalt näiteks kui ma vaatan praegu, mis on meie inimeste majanduslik olukord ja kes näiteks selle kriisi ajal kõige rohkem on kannatanud, sest selgub, et kõige rohkem on kannatanud see viiendik inimestest, kelle sissetulekud on kõige väiksemad. Ja kui me räägime sellest, et meil on siin justkui madalad maksud, siis põhimõtteliselt ei vasta ka tõele, sellepärast et on terve hulk kaudseid makse ja see jällegi põhjustab olukorra. Inimesed, kelle sissetulekud on kõige väiksemad, loovutavad protsentuaalselt kõige suurema osa oma sissetulekutest maksudeks, nendeks katseteks, nendeks tarbimismaksudeks. Meil ei maksustata kinnisvara, meil ei maksustata tulusid, niivõrd-kuivõrd maksustatakse meil käibemaksuga ka kõige niisugusi, elementaarsemaid ja eluks vajalikke asju. Mis tähendab seda, et seal maksavad ju kõik summades sama palju, mitte protsentides ja need summad moodustavad palju suurema protsendi väiksema sissetulekuga inimeste tuludest. Kui me tuleme veel selle käesoleva aasta niisuguse revolutsioonilise situatsiooni juurde, mis on kord rohkem, kord vähem ühiskonnas esile, siis mida teha, et Need kõik üksteise järel ei sumbuks, nii nagu selgi nädalal on tulnud taas uued ja uued avastused ja paljastused, mis puudub Vat nii politseisüsteemi kui Eesti riigi, Euroopa Liidu rahade kasutamist propagandafilmideks. Ajakirjandus kiiresti haarab uute teemade järgi, mida teha, et see, mis meile tõeliselt on oluline ja tähtis, ei sumbuks üha uute ja uute kuhjuvate teemade alla. Jah, no tähendab see, mis on tõeliselt oluline ja tähtis, tuleb lihtsalt hoida kuidagi teadvuse pealispinnal, ma arvan, et kui inimesed ise ei väsi seda arutamast ja meil on ju ka see ajalooline kogemus olemas, et kuskilt 87.-st aastast kuni 91. nii veel natukene hiljem tegelikult arutasime kogu aeg seda, mis on meile tähtis ja kuidas kuidas edasi minna ja mida teha tähendab seda, et kui kui olukord on noh, nii-öelda piisavalt kriitiline, siis arutavad ka inimesed või suudavad inimesed nagu seda neid teemasid ülal hoida. Hetkel? Mulle lihtsalt tundub, et võib nii olla, et mingi grupeering reformierakonnas ja ka teistes poliitilistes erakondades ongi lihtsalt mõelnud, et ah, see kõik läheb niikuinii mööda, tähendab, et las nad pritsivad meid natuke põriga pärast peseme ära ja ongi kõik sihuke teflonkultuur. Aga see ei ole läinud mööda ja ma arvan, et ei lähegi. Tähendab hetkel on mu meelest situatsioon selline, et vähemalt noh, nii-öelda noorew nooremapoolne, aga mitte ainult noh, üldse nagu vähegi ühiskondlikult kaasamõtlev osa ühiskonnast lihtsalt ei rahuldu sellega, et tehakse midagi kosmeetilist. Mingi kosmeetiline, mõnede inimeste välja vahetamine oleks tulnud kõne alla, võib olla kuskil seal veel paar nädalat tagasi, jah, aga praegu enam sellega midagi ei tee, tähendab seepärast, et noh, see, see vajumine toimub niisuguse kiirusega ja sellepärast ma ka nagu ei toeta tegelikult. Erakorraliste valimiste ideed sellepärast et kui meil on valimisseadus sama kui süsteem, on meil kõik seesama see tähendab seda, et lihtsalt mõni erakond saab endale paar kohta juurde, mõni erakond aga mitte, kusjuures praegu näiteks kui tuleksid erakorralised valimised, siis ma arvan, et kogu süsteemis pettunud inimeste hulk on nii suur, et võib-olla neid, kes ei valima, ei läheks, oleks päris palju, mis aga omakorda tähendab, et andunud valijad tooksid oma erakondadele ka neile, keda me võib-olla tingimata väga ei tahaks praegu parlamendis näha hoopis kohti juurde. Näiteks kui tulevad enne enne järgmisi valimisi, ma arvan, peaks nagu kindlasti juhtuma see, et näiteks valimisliidud jälle lubataks. Sest ma mäletan, et viimati oli terve hulk üksikkandidaate, kes kogusid täiesti märkimisväärseid häältehulkasid, sellepärast et noh, juba siis tundus, et võib-olla on nagu mingi niisugune rahulolematus natukene seal kuskil vaka all, et tahetakse näha uusi nägusid uusi ideid, mitte sedasama samade loosungite kordamist, et nagu järjest. Aga neil ei ole mingeid šansse, praeguse kehtiva süsteemi juures oleksid meil valimisliidud, meil võiks olla täiesti sõltumatutest koosnev valimisliit ju, kasvõi mis võiks tuua natukene uusi tuuli sinna parlamenti ja ma arvan, et see oleks väga vajalik. Aga see kõik eeldab seda, et toimub mingi niisugune noh, tähendab, tuleb välja mõelda, mis viis on, kuidas parlamendile survet avaldada, et parlament nagu hakkaksin konstrueerima seda süsteemi, mis praegu kindlustab tema 101-le liikmele väga mugava elu äraelamise. Nad ei taha seda ise ja mis erakorralisi valimisi puudutab, siis ma arvan, et erakonnad ei taha seda ise, sest nad pole jõudnud selle jaoks raha kokku korjata ja mulle Neical värskeid ideesid Jah aga kindlasti lahendaks olukorda see, et tuleb lihtsalt uus erakond, kes ütleb, et vot nüüd kõik need, kes enne on tulnud ja lubanud ausad poliitikat, aga ei ole seda teostanud, et nemad kõik seada ka meie tuleme ja teeme teile tõesti ausa poliitika. See oleks väga traagiline. Ma usun, et me oleme nagu ühiskond tervikuna on teater NO99 tänulikud algatusel saanud väga võimsa kaitsesüsti ühtse Eesti näol, sellepärast et me näeme täpselt, kuidas selliseid asju tehakse ja, ja nad tõid selle tegelikult juba siis selle, selle süsteemi kohutava, sihukese tagatoa üldiselt ja meile kõigile nähtavale. Mis tähendab, et aeg on järele mõelda, kuidas seda peaks muutma. Rein raudtee siis ei usu, nagu Aare pilv oma artikli pealkirjas ütleb, et ei saa päris täpselt aru, kas Eestis on vaikiv või kurt ajastu. Tee siiski usute, et inimestel on julgust nõuda muutusi, mida nad õigeks peavad? Vot siis, kui Aare pilv kirjutas, sel hetkel, ma arvan, ma ei uskunud, aga praegu mulle tundub, et on ikkagi põhjust uskuda, sellepärast et on kuidagi on tagasi tulnud ärksus või vähemasti mulle tundub Rohkem kui üks parlamendiliige on mulle eravestluses tunnistanud, et et Eestis poliitika ajamine on väga stressirohke, et seda ei jõuakski õieti tee välja kannatada, kui aeg-ajalt ei käiks välismaal mõne parlamentaarse rühmaga, et, et see on nagu puhkus. Teie, kes te olete üks nendest eestlastest, kes töötab paralleelselt nii Eestis kui Soomes. Paljud inimesed ka siin tegija saates on, on tunnistanud, et Soomes on kõik kuidagi normaalne, seal on aega, inimestega suhelda, seal on aega, iseenda jaoks on aega, mõtteid, mõtelda, kõik tundub, et on läbipaistev. On siis kahes nii lähestikku asetsevad ühiskonnas ja riigis eluni erinev. Mass siiski päris võib-olla ütleks, tähendab, on väga palju asju, mis on Soome ja Eesti ühiskondades väga erinevad tõepoolest, ja erinev suhtumine inimesesse erinev niisugune suhtluskultuur, aga, aga see ei tähenda, et Soomes oleks kõik tingimata väga hästi ja et seal tingimata kõike toimiks suurepäraselt ja et seal ei tehtaks ka rumalusi, kulukaid rumalusi teinekord ja, ja nii, see on normaalne, sellepärast et kui mingisugune täiusliku ühiskonnamudel oleks kuskil välja mõeldud, siis tõenäoliselt võtaksid ju aegamööda ka kõik teised, et selle üle. Aga inimene, kusjuures õnneks ei ole täiuslik olend, see teeb ta arenemisvõimeliseks, kui ta oleks miski, mis on täiuslik, ei ole ju arenemisvõimeline. Ja ma ei oska seda öelda isegi, tähendab noh, teinekord tundub nii ja teinekord naa. Et mis on nagu eelistatav, kas eelistatav on selline ladusalt toimiv ja ja selline hästi konsensuslik solidaarne ühiskond nagu Soomes või on siis jällegi eelistatav selline dünaamiline, aeg-ajalt äärmustesse kalduv jaburdus häiriv ja ja nagu stressirohke ühiskond nagu Eestis, et eks ikka siis kui oled rohkem väsinud, siis tahaks, et oleks kõike seda stressi vähem ja siis ka natukene välja puhanud, selle mõtled noh kuidagi nagu need võiks juhtuda jälle midagi. Muidugi, kui vaadata John Roolson ühiskondade võrdlemiseks pakkunud välja sellise nagu mõttelise mudeli, kui mõni ühiskond mulle meeldib, siis ma peaksin üritama paigutada ennast selles ühiskonnas nagu kõige õnnetumad kõige halvemal positsioonil ja vaadata, kas ühiskond mulle siis ka meeldib. Kui mõtleme mingisugusest muinasjutumaailmast ja siis mõtleme, et me ise oleksime seal printsid ja printsessid, tähendab siis on see mõnestu maailm nagu päris tore. Enamus muinasjutte muidugi, sallibkaa sotsiaalset mobiilsust nagu sõjakarjusest kuningriigi etteotsa. Aga kui me niimoodi ringi vaatama ütleme siis siis see küsimus kumas kas Eestis või Soomes on kõige parem, on parem olla inimesel, kes on väga halvas seisus, siis kahtlemata on soomes parem. Sellepärast, et kui me mõtleme näiteks sellele siin Tiina Kangro on kirjutanud sellest, kuidas puuetega inimesed ja nende hooldajad, millises seisus nad on meil siin ja kui me mõtleme näiteks kas või regionaalpoliitikale või maakoolidele, mida meil suletakse seetõttu, et nad ei ole efektiivsed, aga kus Soomes veetakse head füüsikaõpetaja, et noh, kas või taksoga kuskile maakooli selleks, et ikkagi kõikides koolides oleks garanteeritud lastele võrdsed võimalused ja võrdne lähtepositsioon, kui nad oma oma koolihariduse lõpetavad, siis peab mingit küsimust, kumb, kumb ühiskond on õiglasem ja parem. Ma tõin selle mõtte siia sellesse arutellu sisse sellepärast et et väga paljusid inimesi siiski solvata, aga see, mismoodi võimulolijad teevad justkui nagu kõik endale, kui sind vis taas Eesti Päevalehes, oli suurem ülevaade sellest, missuguseid eluasemehüvitisi riigikogu liikmetele makstakse, rääkimata autoliisingute, st ja, ja muudest hüvedest, et see mõjub väga paljudele inimestele solvavalt ja nad lihtsalt lähevad Eestist ära otsima paremat, et elukorraldust mujalt. Et selles mõttes see asi vajaks lahendust. Jah, no Eestil ei ole läinud nii halvaks kui näiteks Lätil ja Leedul, kus migratsioonilaine on tunduvalt suurem, eks eestlane võib-olla on nagu selles mõttes kas koduhoidlikum või nagu hoiab, hambad ristis, nii-öelda kannatab rohkem ära. Aga ma arvan ka, et pikas perspektiivis see ei saa nii jätkuda, tähendab et ei ole võimalik, et Eestis tekiks kogu Eesti muutukski kantseks suvilakooperatiiviga, kus siis nagu välismaal ennast teostanud eestlased võivad käia suviti nagu kodumaist loodust nautimas. Selle poliitika ja valetamise juurde tagasi saate lõpuks. Laupäeva õhtuti näitab Eesti televisioon ühte taani sarja mille pealkiri on võimu kants ja mille keskmes on naispeaminister. Kui ma õigesti mäletan, tema ei, see oli Brigitte ühes seerias taanilist värskelt peaministriks valitud, istub ta autosse ja ütleb oma pressinõunikuna. Kuule ma arvasin, et kulub vähemalt 100 päeva, enne kui ma hakkan oma rahvale valetama. See juhtus väga palju varem. Kas poliitikat on üldse võimalik ilma valetamata teha? Sest et paljud eestlased võivad mõelda, et, et see on ju ka mujal riikides nii, järelikult see, see ongi nii. See on jällegi nii, et kuidas seda valetamist määratleda ma ise selle televaatajate hulka ei kuulu ja seetõttu ma päris täpselt ei saa aru või ei tea, milline see kontekst seal oli. Aga näiteks tähendab ma määratleksin valetamise nii. Ma teadlikult räägin midagi, mida ei olnud, tähendab, ma tean. Tähendab, ma arvan, et asjad on teisiti. Aga ma räägin midagi, millest ma nagu teadlikult tean, et see ei olnud nii, et see on selles mõttes natuke kitsam definitsioon. Et näiteks kui kui ma olemasolevat andmed olemasolevaid andmeid esitades näiteks rõhutan neid, mis kannavad positiivset sõnumit ja jätan tähelepanuta neid, mis kannavad mingisugust negatiivset sõnumit, siis ma ju sisuliselt ei valeta, eks olema, lihtsalt asetan aktsent. Just Eesti valitsusel on väga suur rahva toetus. Aitäh näitavad jah, noh, see konkreetne küsitlus vist oli küll tehtud enne Silvergeeti, ma oletan, et peaminister ei teadnud seda, kui tema PR-nõunik talle selle vastuse tõenäoliselt ette andis, sest kuidas muidu oleks ta osanud kommenteerida artiklit, mida ta ei ole lugenud. Et rääkida ei ole võimalik, sest me kunagi ei tea, mis on, küsimus on selles, kas me teame, et tegelikult me peaksime ütlema midagi muud või ei tea, et see on see, see valetamise koht ja ma arvan, et on võimalik teha poliitikat, nii et ütle kunagi midagi sellist, kui ma tean, et ma tegelikult peaksin ütlema midagi muud. On noh, näiteks kui rahvas on mingisuguse katastroofi osaliseks saanud ja ta soovib kuulda midagi julgustavat ja lohutavat, sest tema juht ise teadmata kuidas ja mida nüüd päris täpselt tuleks teha, ütleb, et me kindlasti leiame, kes on selles süüdi ja, ja nad kindlasti peavad vastutama, tähendab noh, nagu näiteks pärast mingit terrorilööki võiks juhtuda. Siis see ei ole noh, niisugune vale, eks ole, kuigi tegelikult see inimene sel hetkel ju ei saa sajaprotsendiliselt kindlalt lubada, et selgitatakse välja tõelised süüdlased ja tuuakse kohta. Aga see on midagi, mida ta tunneb ise, ta teab, et no me teame seda tegema, eks isegi kui see ei õnnestunud. Aga me peame seda tegema. Ja selles mõttes. Aga kui ta ütleb, et me kindlasti toome need süüdlased, selgitame välja, toome kohtuet ja kui ta samal ajal tegelikult teab, kes need süüdlased on ja ta teab, et nüüd on mingisuguse teise riigi kodanikud, kellega ta ei saa suhteid rikkuda, kui ta ja ta tegelikult võib-olla vihjab neile hoopiski, et kadugu kiiresti, enne kui politsei kohale jõuab, siis ta valetab, eks. Et noh, see on praegu niisugune natuke lihtsustav näide, aga, aga küsimus on ikkagi südametunnistuses. Mis on jällegi selline mitte väga objektiivselt tuvastatav, sõnastatav ja mõõdetav asi. Ja ma arvan, et poliitikute hulgas on päris palju neid, kes arvavad, et nojah, ma nüüd küll valetasin, aga ma tegin seda kõrgema eesmärgi nimel mingisuguse niisuguse kaugema, pikema perspektiivi nimel, mis on meile kõigile hea ja vajalik ja nii edasi. Tõenäoliselt arvavad sedasama ka need nimetuks jääda soovivad reformierakondlased, kellel on 200000 krooni sularaha, koduselt maad osta. Aga no see on nüüd niisugune niisugune koht, kus kergesti asenduvad kaugemad eesmärgid parasjagu Se solidaarsusega sellega, et see on meie jõuk, me ei tohi siin üksteisele probleeme valmistada ja nii edasi ja, ja sealt hakkab see t sohu, kust enam välja isa pärast. Valetamisest ja tõe rääkimisest kõnelesime eile professor Rein rauaga. Küsitles Kaja Kärner.