Klounid Piip ja Tuut jutustavad need eesti loomamuinasjutt. Vanal ajal lännu külm ja jänes kahekesi võitlema, sest külm lubanud jänese ära külmetada. Külm, priitsitanud, esimene kord jänes heitnud alles põõsa kõrval lumes magama. Külm pitsitanud teinekord kõvemini ja küsinud, kas on külm jänes tõusnud ülesse ja näidanud oma lume sisse sulanud aset. Siis võtnud külm kõik oma jõu kokku ja külmetanud õige hõõvaste. Küsinud. Käes on külm jänesel olnud juba surm keele pääl, sest kõiki liikmed olnud kõvad viimast jõudu kokku võttes saanud veel maast üles tõusta ja üle ühe vana kõdunenud kännu hüpata, ise vaevaliselt hüüdnud. Saesae külmal tulnud nüüd kurimeel peale kõike seda kuuldes ja ütelnud, et saaled mind nüüd võitnud, siis olnud jänesel nii. Mul on hea meel, et teema kavaluse läbi jänesesugu veel elus ei jäänud ja hakanud naerma ja naernud Kõnid mokad lõhki läinud ja tänapäevani ka selleks jäänud. Ja seda ei ole küll keegi näinud, et mõni jänes ära oleks külmanud. Hiir ja varblane just. Siire tervis jäi sahvris põduraks, põsed lõid kahvatama, rinnad hakkasid ragisema, vajas puhast ning värsket õhku. Mõtles siis hiir ja mõtles, millega ennast edaspidi elatada. Jooksis oma vana sõbra varblase juurde ning ütles. Mu tervis jäi sahvris põduraks, vajan puhast ning värsket õhku. Mis arvad? Mihuke töö mulle kõige paremini sobiks? Õige põllumeesteks arvas varblane. Hakkame, ütles hiir ja hakkasidki harisid üksmeelselt tüki põldu üles, külvasid kaera maha ja jäid saaki ootama. Kaer kasvas toore kõrs mühises, nagu metsterad olid suured nagu noori ohtul leiva, Pätsikesed. Hiir niitis vilja. Varbla näoga peksis rehe nagu kord ja kohus. Ja kui kollased kaeraivad ilusasti hunnikus olid, otsustasid sõbrad vaja nüüd saak pooleks jagada, et ei sünniks üle kohut ei ühele ega teisele hiir Iztosteeri lugema. Kumbki sai niipalju, et salvedes kippus nappus kätte tulema. Üks ivake jäi aga üle sellele enam polnud paarimeest. Ja hiir ütles. Hea küll. Ma võtan selle iva endale, koodas, kuidas, kuidas võtad endale, mis seest hüüdis varblane. Noh, eks see olnud ju mina, kes vilja kõrrelt maha niitis. Aa, aga eks see olnud jälle mina, kes rehi ära peksis ja oli alles ränk ning raske tee. Luud-kondid valutavad praegugi veel tagantjärele et ma võtan siiski selle iva endale, ütle siir, mina ju olen viljajagaja Ivalminu. Mina vaatasin pealt, et see õigesti jagaksid, kurjustas varblane. Nõnda vaidlesid vanad head sõbrad, seitse ööd ja seitse päeva ei jõudnud ega jõudnudki kokkuleppele ja otsustasid viimaks, et tuleb kohtumees karu kohale kutsuda. Karu oli lahke, isand istus vedruvankrile ning sõitis õigust mõistma. Kuulas mõlemad pooled kannatlikult ära ja läks lepikusse omaette aru pidama. Mõtles nii nobedasti, et norin üle põldude ning väljade käis. Ja langetas siis otsuse. Müüs puutub see ülejäänu divosse, siis see tuleb teie kahe vahel võrdselt ära jagada. Mis aga puutub muusse viljasse, siis laadige see minu vedruvankrisse, selle ma võtan endale vaevatasuks. Hiir ja varblane olid sõnakuulelikud. Kodanikud tegid täpipealt nõnda, nagu karu käskis. Põllumehi neist küll ei tulnud, sõpradeks jäid nad siiski. Ja kui nad vahetevahel siin või seal kokku juhtuvad, hüüab varblane juba eemalt. Kaugelt ai vader, vader, vader. Kas sul on veel meeles vihukese kaeras? Räägime, saime, no miks ei ole, on küll meeles vastav piir, aga kas sul on see meeles kaim, kuidas karu meie tüli kohta väga targa otsuse tegi? No miks ei ole, miks ei ole? On küll seegi meeles, ütleb varblane. Viib mõne, tegelikult isegi täitsa meeldib, kuidas sa muinasjutte loed, sa võiksid teinegi kord mulle mõnest, miks sa siiamaani? Meil pole mulle üldse muinasjutte lugenud, nad toot mulle jälle meeldib, kuidas sina muinasjutte loed, nii et ma ei teagi, miks sa mulle varem muinasjutte pole lugenud ja ma olen siin ainult iseendale muinasjutt, just seda ma olen muide kuulnud. Ilusad lood. Aitäh siis kuulamast, piip. Võtajaks, tohutu suur tänu sulle ka. Muinasjutte rääkisid klounid Piip ja Tuut ehk Hayden ennane ja Toomas Trass.