Klounid Piip ja Tuut jutustavad need eesti loomamuinasjutte. Mida valmis vannis, mitte vannis. Sa ütlesid vanni, valmis ütlesi valmis peale. Oota, oota, oota. Töötab või? Oota, oota, ma testin, kes töötab? Üks, üks, üks, üks, üks, stopp. Töötab töötab sissetuutu, mis sisse keegi koputas, mis hakkab peale, et keegi koputas, hakkab peale tuulde, hakkab jälle peale jälle peale tuud, keegi koputas, laseme sisse, mina koputasin. Aga sa oled juba sees ju. Ma koputasin seda vibra koputaja vastu mikrofon joosta, nii, hakkan peale, ootan natukene. Ma võtan lõõtspilli välja. Nii. Üks, kaks, kaks. Kas kolm, kolm, neli, neli, neli, viis, viis, kuus, kuus, seitse ja kaheksa, üheksa, 10 10 10 10 ootamal 100. Siil pikap, oota nüüd natukene, tahtsin liigas siil, on kokk või siis taan, Kolkja hakkabki siitikad praadima piparsitikas äkki ei ole nõus sellega, et ma arvan, et ega ta ei ole. Siil kaebsetikat. Siis emase mööda. Metsaotsis toitu vaatas läbi kogu võsa, puistas läbi kõik põõsad, ei leidnud aga midagi. Ilm oli vihmane, putukad ja Matikad istusid kodus ja ootasid, millal sadu üle läheb. Kui siili kõht juba väga tühi oli, nägi ta järsku mööda teed. Sitikas on ise rõõmsas meeleolus. Käibki eksildia, ajab laulujoru. Niimodi sitikas laulis nii, krapsti kargas Tseedikal kuklas kinni. Kes ma olen ja mis sa minust tahad, küsis sitikas. Või ei näe, ja mis ma sinust tahad ära Su sõber, vaat seda tahan, vastas siil. Aha, aha, paike, paige, äss mind ära pisikene, olen, pean veel kasvama, pole Solzin enam kasvada midagi. Olen söönud. Ega näidanudki sitika, alandlikud, palved ja halenud siili süda jäi kõvaks nagu kivisiili, kõrvad jäid kurdiks, nagu oleksid nad kaaseid ohust. Ja viimases hingehädas võttis sitikas kavaluse appi, pühkis silmad pisaratest puhtaks ja õpetas. Kui see tõesti sinu kindel tahtmine on, siis prae mind vähemalt pehmeks nõndaviisi kõlbama ju kuhugi. Seda võib, seda võib, oli siil kohe nõus. Et aga siilil endal parajasti taela ega tulerauda kaasas, ei andnud hakaste mõnd head naabrit otsima, kes oleks nõnda lahke, lubaks ta oma pliidi juurde Aadzis patsi saatsis. Ei leidnud aga ühtki kohta, kus uks poleks halva ilma tõttu kinni olnud ja mõtlesin viimaks. Hea küll, olgu, kõlbab see toit mulle vähenõudlikule mehele tooreltki. Sitikas aga saidaplaanist aru ja õpetas. Läheme karjamaale, seal on küttiseid igal künkal. Ega sa viimaks ei valeta, küsis siil, ei valeta, ei valeta, ütles eetikast pop-up ja lasi laulujoru. Hea küll, eks siis läheme, pealegi oli siil jälle kohe nõus. Siil läkski kabinal karjamaale, ronis kõige kõrgemale kohale, vaatas ringi ja nägigi ei olnud sitikas tõesti valetanud, mulluse ei tuleasemeid mustas, nii siin kui seal. Aga panni jobale tuli siilile äkitselt meelde Saabima panitegi sõber saab ilma pannitagi tröösti sitikas. Sina kaablis süte alla auk, mina poen sinna sisse, sina lükkas söed uuesti peale, küllap ma siis küpsen, küllap ma siis pehmeks pudedaks, lähen. Peaasi ära võta mind välja liiga vara ja ära jäta mind liiga kauaks. Pooltoorelt ei kõlbama kuhugi. Liiga kõrbenud olen ma lausa hirmus vaestik, tegigi siil nagu sitikas, soovitas kraapis augu süte alla, lükkas sitika sinna sisse, kühveldas söötale peale, istus tuleaseme kõrvale maha, hakkas ootama, luges ise aega. Nii üks-kaks. Ja kui oli jõudnud 700-ni, mõtles ana, nüüd peaks aitama. Nüüd ta on juba kindlasti küps ja kõlbab süüa. Sel ajal, aga kui siil 700-ni luges, tegi sitikas endale all augus paksu söguue. Pugesin üleni sile sisse, jättis ainult silmad välja. Siil vaatab, vaatab, kohkub kangesti ja hüüab. Oih, Ell toost oledki liiga ära kõrbenud. Kõrberande täitsa kõrvarad, kas sa siis ei kuulnud, kui ma hüüdsin, kiidasin, et pood, popup, popup, popup, et aitab juba, et kuumustan liiga palju sõitles sitikas. Siil ei lausunud kurva meelepärast musta ega valget pööras nina tagasi metsa poole ja jooksis tühja kõhuga minema. Sitika taga istus murule maha ja naeris rõõmust ning õnnest. Kuni saevammus selja pealt pikuti lõhki kärises. Sellest ajast ongi pärit, siit ikka kõvagub ja ta paksud mustad tiivad, millega ta lennates säärast Tugevat urinat tee. Siin aga. Pikalt ei puuduta. Kardab, et on liiga kõrbenud. Kas sa tead, missugune on õige koorem kala mise elab Peipsi järves Peipsi tint ja aga ta ei ole kõige suurem Modoun hingelt väga suunaga. Peipsi tint on väga tähtis kala insest vanal ajal. Kõik lapsed õppisid kirjutama tänu Peipsi tindile. Peipsi kinni, kässaid tilti ja lapsed õppisid kirjutama. Tänapäeval on igasugused muud pliiatsid. Aga sina tead, mispärast ei ela mahlas kala Peipsi vees mispärast ei ela valaskala Peipsi vees. Kard. Tahtnud väelas kala tulla Peipsi järve kiisk lännu talla vasta jõelahkmel ja hüüdnud. Seal äär säär, Kogaa säde äärde, mina siin kiisk. Väelas Kälast A koga. Teadsa Mess, ära mine sinna. Sinust ei jää seal Peipsi järves mitte midagi alles. Mina aline varem palju tugevam. Mul oli seitse sülda silmade vahel. Vaata missugune luu kondine ma nüüd olen. Ega sinu sugusestki ei jää ühtegi järele, kui juba mina niisugune olen. Selle peale keeras vaalas kala ümber ja läks kohe Merde tagasi. Muinasjutte rääkisid klounid Piip ja Tuut Hayden Rannamäe, Toomas Tross.