Eesti sõduritund. Mida meenutada märtsikuu sõduri tunnis kaugemast või hoopis lähemast minevikust? Ehk seda, et lätlased mälestasid Riia toomkirikus langenud relvavendi ja viisid Vabadussamba jalamile lilli? Vast alles. Ja sedamaid ähvardas suure idanaabri üks presidendikandidaate tuua üheksanda mai paraad Moskva punaselt väljakult Läti piiri äärde. Ilmtingimata koos soomusmasinatega. Kas tõesti taandub kõik küsimusele, kes tohib viia lilli, millal tohib viia lilli või kuhu tohib viia lilli? Kuigi ähvardaja pole presidendikandidaadina just tõsiseltvõetav on tema ja mitte ainult tema mõttelaad siiski meelespidamist väärt. Aga eks näe, kas üheksandal mail kostab sealtkandist roomikute lõginat või marsi sammud tümpsu. Nojah, üks vägev sõjaväe paraad naaberriigipiiridel oleks kindlasti sündmus, mis ületab maailma suurte telekompaniide ja teadeteagentuuride uudiskünnise. Uskumatu lugu, aga midagi sellesarnast on kord varem juba juhtunud. Nimelt Eestis 10 aastat tagasi, kui ühe Eesti väikeasula nimi kandus korrapealt maailma ajakirjandusse ja levis eetriuudistes. Aleviku nimi oli tori, oli suvi 1990. Ma ei mäleta, kas seda oli ajalehes või raadios, öeldi et niisugune kokkutulek toimub Toris kaheksandal juulil 90. aastal. Ja. Tegi elevust, paljud avaldasid soovi sinna sõita. Mina mõtlesin kohe kindlasti, et ma sõidan seda vaatama. Et kes seda kokku tulevad, et kas ma näen oma relvavendi seal sellest algusest peaks rääkima niimoodi see, kes selle asja kõigepealt algatas, see oli tori muinsuskaitse selts, kes oma selle Tori kihelkonna muinsuskaitseseltsid sätted, õigus ja kes juba 89. aastal tähendab surnuaias vabadussõja ausamba taastas ja nägi siis rektori kiriku varemeid ja siis tekkis see mõte, et aga miks me ei võiks siis teha niisukese asja ja üldise kokkutuleku, kuna ja 88 ja 89 oli aega küllaltki liberaalne juba, et sa võitsid nagu avad midagi öelda vabalt, mida kätava tehke, mis meil olid küll alles punaarmee sees ja ja, ja, aga, aga noh, juba igaüks tundis nagu oma vabadust ja võimu juba midagi ette võtta ja sellesse alguses said. Mõte tekkis sellest, et et kuna see kirik oli torikirik, oli varemetes, oli ühesõnaga ehitatud 1000 862864 145 aastat tagasi, kahe aastaga. Ja 1944. aasta septembris see kirik hävis ja peale sõda püüti seda maa kirikut taastada, koguti isegi katusematerjal kuid punavõimu poolt 1000 961. aastal see taastamistöö keelustatud. Ja see kogutud materjal lasti laiali vedada ja 989. aastal tekkis mõte, et taastada see kirik teise külma sõjaohvrite mälestuseks, ükskõik kus rindel siis keegi võitles, kuna see kirik, ohver nagu paljud mehedki, sellest tekkiski idee taastada maakirik teise maailmasõjaohvrite mälestuseks. Kuna sel ajal ei olnud sõjameeste liikumisega selliseid asju, nad olid nagu keelatud, siis Tori kihelkonna muinsuskaitse selts tegi sellise algatuse et viia Toris läbi ülemaailmne Eesti sõjameeste kokkutulek seitsmendal, kaheksandal juulil 1990. aastal. Ja siis omalt poolt tegime toimkonna, kes hakkaks seda asja siis organiseerima ja, ja kuidas sõnum laiali läks siis sõnumiga oli selline lugu, et, et me tegime ühe sellise kirja väliseesti organisatsioonide poole ja kirjutasime sinna kõik seitse meest alla, kes olid selles toimkonnas. Ja saatsime selle välismaale. Ma täiendan ainult selles kutse osas, see küllakutse läks välismaale, leia reageerimine oli üsna arvukas. Osavõtjaid oleks ilmselt olnud, kuid kahjuks jah, märtsikuu siis olid esimesed märgid, et midagi vaid meie üritusega juhtuda märts 90 ja märtsis 90, kui Eesti Ekspressis ilmus üks artikkel, mis oli sõbralikult kirjutatud, kuid mis ärritas üles interliikumist ja kes veel selle. Aga vahepeal, kuni ütleme märtsist kuni aprilli juuni alguseni oli kõik rahulik. Isegi siin kohaliku võimu esindajad, nagu ütleme siis oli veel täis. Rajooni täitevkomitee esimees ja kohalik miilitsaülem suhtusid mõistvalt sellesse asjasse või mingisugust vastu töötamist ei olnud. Kuidas KGB sellesse suhtlus, seda on raske öelda, sest otsest jälitamist meie suhtes minu teada ei olnud. Ja huvitav oli see, kui olime seal Taanis koos ja siis oli seal selle punaveteranide väärik külm. Ja tema ütles, et noh, et kui ta niisugust ette võtta, siis küsige meie käest nõu. Narva haigla siiski nõu ei küsinud omaette selle ära, kuidas see tegelikult välja kukkus. Ühesõnaga, me olime sunnitud selle kokkutuleku ära jätma lihtsalt ja, ja selle põhjuseks oli see, et enne neljandat juulit saabusid tori piirkonda 13 soomukit Peter ja ühesõnaga masinatel ka Pihkva dessantväelased. Neljandal juulil läbistori aleviku veel 28 vene kergetanki ja Riiast toodi Pärnu lennuväljale kaheksa lahingkopterit. Grupiga juhul me ei osanud arvata ka, et sellist jõudemonstratsiooni tehakse ja teiseks, et meie rahumeelne kokkutulek, mille eesmärgiks on ühe maa kiriku taastamine või taastamise sisseõnnistamine, sellist vastukaja leiab. Ja see läks nagu kulutulena üle see sündmus üle maailma. Ja väga paljud inimesed hakkasid peale seda huvi tundma, et mis seal siis Toris lahti on või mis seal siis teoksil on. Mäletan seda. Tallinnast sõitis rongiga Pärnu, millega minagi olin viis või kuus endist vabadusvõitlejad. Ja Pärnus ostas bussipiletit. Toris ei müüdud, küsiti passi ja kui passis ei olnud elukoht tori, vaid Tallinn, siis seal ei müüdud bussipileteid. Aga natukene aega mõtlesime ja küsisime, kas edasi saab sõita sealt porist üldse ja saab tosi soostid osta piletit Vändrasse jäätise, Toris, maa, tulime Torist maha, Toris oli paar mees seal bussipeatuses, kes ütlesid, kuhu minna kiriku juurde. Ja muide tee peal sõites panin tähele, et igal pool olid paljas, taandab liikluspolitseinik, tollane miilits, muidugi olid miilitsad väljas ja nende juures oli ikka venelased, soldatid. Vot ei tea, võib-olla ka teised meie sõit meid kinni, autobusse kinni ei peetud. Aga väiksemat masinat peeti kinni ja suunati tagasi. Pärnu pole, aga kui Toris juba olime, siis saime teada, et sinna olid tulnud Viljandis, Tartust isiklike autodega, aga kõrvalisi teid mööda teed ei olnud blokeeritud ja nemad said ikkagi kohale. Aga noh, kuna oli selge, et see ära jääb. Vanade sõjameeste kokkutulek jääb ära. Siis hakkas laiali minema, et asi oli selles, et me tegime avalduse ja see ilmus ka pressis. Et see korraldav toimkond jätab selle kokkutuleku ära, kuna see oli, läks nii-öelda meie kontrolli alt juba välja. See seda kokkutulekud ei toimunud ametlikult esimene kokkutulek jäiliselt ära, kuid mehi tuli siiski siia. Mehed tulid, olid mehed olid koos, ainult see initsiatiivgrupp, olime üks, saime kokku ja siis mõtlesime, et mis me teeme välismaalt saadeti meile selle avamise puhul ju telegramme ja et neid ette lugeda. Et no kus seda siis teha, neid oli vist kuus või seitse, mees, kes. Me läksime siit võiste kohvikusse. Jõime seal kohvi ja siis lugesime ette need välismaalt tulnud tervitused. Sestad Torisse ei riskinud minna nende soomukite kõrvale sinna ja peale selle tegime veel selle grupiga veel laevasõidul lahe peal ja käisime Pätsi ausamba juures, lasime seal rakette mälestama, seda, seda, seda, seda näete nii õnnetult lõppes. Mis seal veel juhtus, aga mis juhtub peale selle? Asi oli selles, et sinna tulid kokku 40 ajakirjaniku ja kui kell 12 sai, siis kõik olid, läksid väga ärevaks, et mis nüüd saab, mis nüüd juhtub ja ma mõtlesin, et et see kokkutulek on ametlikult jäetud ära ja siin ei juhtu mitte midagi. Aga kõik nagu ootasid, et midagi peaks nagu tulema või midagi peaks toimuma. Mis oli tegelik põhjus, miks sa ära lähed? Kasvõi sellised tähelepanekud, et, et need nõukogude sõjaväelased kippusid seal saksakeelseid hüüdlauseid hõiskama seal enne vahetult enne seda, ja kuna seene ütelda, meie kontrolli alt oli välja läinud ja seda niite tõmbasid hoopis meile teised tegelased, teised tegelased, kes ei olnud meiega ühes ühes ühes pundis Tantsule tänaval oli majutatud keemia poolt, mingisugune osa seal oli noh, igatahes valvelolek number üks või kuidas neid nimetada, seda ja sõjaväepolitseimasinad olid kõik tänaval sellises valmis ja siis mõni mõni aeg hiljem selgus, et Riiast toodi vaenlase siia. Töölised olid need Pihkva dessantdiviisi mehed ja need seesama seesama üksus, kes järgmisel aastal siis 91. aastal käis seda Tallinna teletorni piiramas, seesama väeosa. Ja muidugi sellega seonduvalt veel nii palju, et seal tuli hiljem välja, et Riias toodi nagu nõukogude sõjaveterane koos pärgadega. Ja nad olid siis Reiu sõjaväelinnakus nagu ööbisid. Aga järgmisel päeval nad sõitsid Riiga tagasi, aga oli muidu plaanitud, et kuisele Doris oleks nagu see kokkutulek olnud, et siis nemad oleks tulnud sinna punaväelasi seal mälestama ja siis oli seal, ütleme, interrindest olid mitu bussitäit oli plaanitud neile saata Torisse need oma intertegelasi seal. Ebamääraselt on niisugused andmed, et üks bussitäis siiski tori seljal välja jõudis, keeras sealt arvatavasti ringi, kuna ei olnud, ei pääsenud löögile. Eks nad valmistusid muidugi provokatsiooni provokatsiooni, aga asi ongi selles, et me olime lihtsalt, ma arvan, et olime hetkel. Trumpasime neid üle, et et, et ei toimunud midagi, et noh, et meie kulul saab siis nagu mingit provokatsiooni organiseerida ei andnud selleks lihtsalt neile võimalust. Jah, ega me ei tea, mis oleks võinud juhtuda sel juhul, kui te oleksite jäänud oma esialgse kava juurde, mida mehed arvavad. Kindel on see, et rahvas saaks palju kokku tulnud, see oli juba teada juba bussid, ott mitmes pool organisatsioonis oli juba tellitud ja oli teada, et inimesed tulevad. Ja sellepärast me üheks ärajätmise oli ka just sellepärast, et no hea küll, vana sõjamees ei jää tanki alla kuskile. Aga sinna tulnud naised ja lapsed ja kõike, aga see oleks võinud väga kurvalt lõppeda. Sõdurid Undi palvel meenutasid tori suve 1990 Jüri Kask, kes on Tori kiriku taastajat ühenduse juhatuse esimees ning vabadusvõitlejad Jaan kuningas, haaralt Nugiseks, Tõnis Oja Berg ja Karl Soomegi. Esimene vabadusvõitlejate suur kokkutulek sai teoks peagi pärast Eesti taasiseseisvumist 1992 Adaveres 1994 sõideti sinimägedele. Järgmisel aastal Elva ja 1996 oligi kokkutuleku kohaks tori. Osavõtjaid umbes 2000, isegi nii kaugelt kui Kanadast, Ühendriikidest, Austraaliast ja Argentiinast. Tervitusi tõi riigikogu esimees Toomas Savikaitseminister, Öövel kaitseväe juhataja kolonel Kert. Avaldame helidokumendi sõduri tunniarhiivist. Kuuljate kõnelemas Vabadusvõitlejate liikumised, tolleaegset juhtkuju, Uudo-rästi. Lugupeetud vabadusvõitleja Lugupeetud juuresolijad, mul on au ette lugeda riigikogu aseesimehe Tunne Kelami läkitus Jüri meile Eesti vabadusvõitluse liidu kokkutulekule. Tänan teid väga, kutse eest osaleda Eesti vabavõitlejate Liidu ülemaailmselt kokkutulekul 13 Toris. Sooviksime sel tähtsal päeval keskel olla, kuid kahjuks pole see võimalik, kuna olen seotud juba vabu kavandatud kohustustega mujal. Külva aga lubage nädala oma tervitused teile kõigile vabadusvõitlejatele kokkusaamise puhul. Täiesti vastuseisund ja survet. Siis hilinesid teise esimese kokkutulekukatse puhul enne iseseisvuse taastamist. Rahvuslikus vastupanuliikumises ja leuko terrorivastases relva võitluses osalenud vabadusvõitlejad. Selleaastane kokkusaamine. Hoolimata eelnevast vabadusvõitlejate liidu ametlikust tunnustamisest kolm aastat tagasi kommunismi vastu aktiivselt võidelnud ja enamuses vene nõukogude vangla, olles rängalt äratanud eestlase panus vabadusvõitluse siiani küllaldaselt väärtustavate. Miks mitte liit, mis koondab endas üle 4000 endise võid teha, on teinud neile oluliste veteranide organiseerimisel nende au ja väärikuse taastamisel ning õiguste kaitsel. Kahjuks ei saa me nii-öelda taasiseseisvunud Eestis suudetud kommunismi pärandist täielikult vabaneda. Selle näiteks on Tallinnas Tõnismäel. Siiani püsib tõugude oko pandi mälestusmärk, mida Tallinna linnavõimud keelduvad käratuvastust hoolimata sellest, et pakutud tsiviliseeritud ja mitte. Kuuldu oli helidokument aastast 1996. Mis laadi mälestusi võiks Tõnismäe sõdur-vabastaja äratada möödujas täna eriti vanema põlve eestlastes. Täna, 25. märtsil, 25.-le märtsil 1944 dol tähe kirkale ööl, kuuldes ülikoolilinna Tartu kohal raskes koormas lennumasinate undamist. Taevas süttisid jõulupuud, nagu siis öeldi. Ja lendur vabastaja vabastas pommilasti. 25. märtsil 1944 karistas Nõukogude lennuvägi öö läbi tutt ägedaima terrorirünnakuga. Viis aastat hiljem, 25. märtsil 1949 asus okupatsioonivõim sõdur-vabastaja osavõtul läbi viima operatsiooni Privoi ehk tõlkes. Murdlaine asus sooritama genotsiidikuritegu kolme balti väikerahva vastu. Algas eestlaste, lätlaste, leedulaste väljasaatmine kodumaalt salakorralduse kohaselt igaveseks ajaks. Nii on meil, mida mäletada, täna, 25. märtsil. On nii palju aega, kui olin vabama, nüüd vennanaa peale elama. Mind kurvaks, kevade ja lõbudes peab loobuma. Et jaa. Vaid tunni kõik. Me ümber hulgume meil vabadu. Mu neiuke vaid kuuluda minule ja tulevikule. Mõtleme. Ma ei külmunud ja tulevikule lähemale meile auto, õige eestlane, mõtle sellele, kus halli kodumaa ja vaba Oikoviga Lohor kõrgel trikoloor ja kale viitama ta vabastada. Jah, kui teadsin langema mu isamaa ausalt võitluses või relvata Eile hommikul ja. Ta kutsub meid. Aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla. Saate jätkudes pöörduvad sõduri tunni kuulajate poole Kadrina elanikud Anne Peäske ja Elmar Tamjuttu tuleb viimasel sõjasügisel septembris 44 Kadrinas aset leidnud kurbmängust või ka sõjakuriteost. Minu mälestustes on ta nüüd niimoodi et siis, kui Eesti leegionärid ja ja Narva rindelt taganesid siis jõudis siia Kadrinasse üks kolme autoga sihuke ekipaaž, millel olid siis mingisugused kahurid või miinipildujad taga ja sattusid natuke segaduses Kadrinas läbisõiduga. Ei teagi täpselt, kas nad tahtsid minna välja Tamsalu peale või oli neil plaan minna Tallinna peale. Ja et nad ühesõnaga tahtsid üle jõe minna, senise väike loobu, jõgi on, tahtsid minna niisugusest kohast üle, kus oli puusild ja nagu hobuveokitele mõeldud, see kannatanud ja siis küsisid kellegi käest sealt Kuke nimelise mehe käest teed, et kuidas me saame, tema juhatas seal turuplatsil vana turuplats, praegu on asustatud selle mõju täiesti, aga aga siis tuli lage plats, seal, keeras seal ringi ja ta juhatas siis nagu kõige kindlamat teed pidi alevist läbi ja ainuke tee, mis siis läks üle raudtee Tapa peale ja sealt sai ka siis edasi assa malle ja Tamsalu peole minna. Juhatas sinna ja need Aapil keerasid ringi ja tulid ühtede järgi muidugi rist, apteeke juurest läheb alla mäest alla surnuaianurgast. Need autod tulid siis nagu alevi poolt öeldakse sealt Fir vabriku poolt. Ja tankid tulid samal ajal piki Rakvere teed, see oli kividee ja tankid tahtsid ilmselt ka minna Tapa poole, raudtee minna, need olid siis venna armeid ja vene sõjaväetankid ja ja nad saivad kokku ristide peal. Ühesõnaga mõlemad tahtsid keerata, seal on üks 150 meetrit maa-ala, kus mõlemad sattusid ühe teise lasteaia ja tankid avasid viivitamatult tule muidugi sinna. Kuulipilduja, tule, mehed istusid taga, seal ekipaažid olid seal lahtiselt, masinad istusid seal peal, nende esimene masin ilmselt sai kõik surma seal. Aga kõige viimane keeras ringi ja need noh, andis ära põgeneda seal taga, haavatuid oli ka ja, ja noh, ei tea täpselt, mida nad jooksid laiali sealt piki alevi vahel seal raha maja tagant ja sealt tulid heina pressinit. Suured heinahunnikud olid sinna vahele ja hiljem siis rukkis metsasid, läksid nagu laiali. Ja noh, see on nüüd kõik mul nagu ühe sellesama inimese mälestusest, kes seda teed juhatas, nüüd hiljem rääkisime temaga mitu korda, näeb, niisugune halb kokkusattumus oli lihtsalt, et nad oleks võinud ka minna, siis ühesõnaga neeruti poole ja sealt üle. Aga noh, võib-olla tahtsid ka Tallinna peale minna. Et selle pärast nad keerasid siia vahele, nojah, ja siis tekkis niisugune olukord, et need haavatud ja surnud, mis olid vene sõjaväelaste, viskasid sinna kivitee peale maha ja lihtsalt sõideti tankidega üle. Sa maha maetud ei olnud seal kedagi, ainult lihahunnikud ja mandriräbala krid seal kivitee peal. Mina tegelikult ise ei olnud sel ajal küll Kadrinas Alin kileveres siit neli kilomeetreid eemal. Aga mehele, missuguses talus sõja Bauskusse, Tallinna maantee oli näha, kui Vene tankid sealt juba läbi läksid, siis me tulime õhtu emaga Kadrinas täpselt sedasama teed pidi kus see tragöödiaealisi juhtunud. Ja noh, see oli ikke nädala kõige rohkem, isegi need lihatükid seal ja ja räägiti oma silmaga. Teine ei näinud, aga ma kahtlen seal ikka, kas üldse niisugust inimest on, kes seda momenti nägi seal lahingus vaevalt et keegi sinna juurde trehvasime asula linki põhimõtteliselt, kes sai selleks sõjapaus nagu eest ära? Kui vähegi sai, aga seda pilti ma nägin küll, mis seal, ja see oli siis, kui juba tankid olid oma töö teinud seal ja. Aga seda ma mõtlesin. Aga no kindlasti on nüüd ma usun, et kas võib olla elus mõnda nisukest meest, kes sellest seal pääses? Ja võib-olla saate alguses tapatalgutest jah, täpselt. Ja saaks siis nagu ühendust võtta ja võib olla Ta teatab, täpsustada ja palju neid mehi oli ja kes nad üldse olid, sest ega dokumendiga midagi pole järgi jäänud. Ja arvuliselt ka me ei tea, palju neid üldse oli, palju sealt pääses ja palju sinna jäi ainuke pärast siis hiljem mehed koristasid siis need laibad, janused seal, mitte laibad, vanad liha jäänused ja need riided jumalat ja need maeti sinnasamasse nurga peale, seal oli üks niisugune saksa sõjaväe poolt oli jäetud kunagi õhkimise jaoks tehtud niisugune betoon, betoon, aga noh, süvend sinna, kus lõhkeainet magneti, vot sinnasamasse süvenemisse, siis neil maeti nagu maha, mis veel andis korjata, kui juba natuke asi rahulikum oli. Aga noh, võib-olla on inimesi, kes mäletab paremini ja see on nagu minu mälestused ja kus need mehed puhkavad praegu, kus see koht on nende matusepaik? Noh, kui palju sealt nüüd matuid maetud on? Võib-olla see siis on seal, kus praegu Kadrinas bussipeatus ja teenurk üks tee, mis tuleb Viitna poolt alevisse sisse ja teine, mis tuleb siia EPT Barca välja või vanasti oli ta kivide ainuke tee, mis läbis Kadrinat, oli siis see kus kõik transport tekkis, hiljem on teised testid on nagu ootamata paik praegu välise märgita tähistamata, see on tähistamata, seal ei ole mingit värki. Ja sel ajal ta muidugi venelased, keegi nagu ei tahtke sellest palju rääkida, inimesed teadsid, aga eks paljud need vanemad inimesed, kes paremini pole mäletasid ja need on ära kadunud juba. Nii et teie ettepanek on, kui keegi raadiokuulajatest juhtub midagi teadma sellest lahingust või nendest meestest, kes seal hukkusid, võiks kirjutada kas Eesti raadiole, eesti sõduritunnile või otse Kadrinasse proua Anne pääskele. Esmakordselt sain ma teada umbes paarkümmend aastat tagasi sellest loost ja sain teada ja see oli veel õitsev vene aeg kahepoolselt inimese poolt, kes oli otseselt nagu kannatanud vene all ja teiselt poolt, kes oli tolleaegne külanõukogu esimene naine ja seetõttu tundus mulle, et see lugu on õige, sest kui kaks vastasleeri räägivad asjast küll oma vaatenurga alt aga ühtemoodi samast sündmusest ühtemoodi siis see peab asjal olema iva. Ja minul lihtsalt inimesena hakkas süda valutama, et Kadrina inimesed noored ei tea sellest midagi. Et väga paljud kardavad, veel ei tea mida. Igatahes Ühes et käiakse üle nende tarbetult mõttetult hukkunud inimeste haudade. Et seal käivad üle teerajad, et sinna loobitakse prahti, kuna ta on täiesti risttee peal ja liikluselt üle käib. Mulle tundus see inimlikkus vastuvõetamatu ja ma lihtsalt võtke siin vallavalitsusega, rääkisin kultuurikomisjonis, kes siin inimestega, kes üksmeelselt ütlesid, et see koht peab saama puhastatud, tähistatud pastori poolt ära õnnistatud. Ja ka minul on väga suur palve. Kui kellegi sugulased, tuttavad, lähedased, midagi teavad sellest Kadrina lahingust septembris 44, et nad võtaksid tõesti kontakti. Kas siis Eesti raadioga sõduri tunniga või kirjutaksid mulle. Minu aadress on Kadrina Rakvere tee üheksa 17 Anne Peäske. Iga sõnumi eest olen tänulik. Kordan, aadressi Anne Peäske Kadrina Lääne-Virumaal Rakvere tee üheksa, 17. Kuid nüüd oleks mitu põhjust jätkata optimistlikumalt helistikus ja nimelt. Eile andis kaheksanda aastapäeva kontserdi Eesti piirivalve orkester. Täna valmistub just neil minuteil esinema seitsmenda aastapäeva kontserdil Eesti kaitseväe orkester. Sõduri tund tahaks aga panna helikandja vahendusel mängima mõlemad orkestrid ühele vanale sõdurile Johannes targale 100. juubeli puhul. Nii tervitas piirivalve orkester Vabaduse veterani Johannes tarka, kes on sündinud 24. märtsil aastal 1900 ja nii tervitab teda marsiga kodumaa kaitsjad. Eesti kaitseväe orkester. Te kuulete sõduritundi iga kuu viimasel laupäeval pärast näljaseid uudiseid, kell 16, null viis jälle kuulmiseni.