Tänase loodushoiuminutid on meil kõik seotud kodukandi, looduse, väärtuste ja võlude märkamise ülesmärkimise ja mõtestamisega. Ehk teisisõnu aeg alla tõmmata joon toimetuse ja Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali ühisettevõtmisele konkursile, mis algas aprillikuus ja nagu meie saate tähelepanelikumad kuulajad on märganud on pidevalt igas saates ette loetud vähemalt üks kaaster. Nüüd aga tuleb siis ja hinnangut anda. Ja see rasked ka teha, keda esimeseks tunnistada. Ja sellega me kohe pärast väikest muusikalist pausi hakkame tegelema. Head kuulamist. Nii nagu lubatud on, kui ütlemis valmis. Tõnis Kaasik, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktor teadur Kaja Peterson samast instituudist toimetuse esindajana Toivo Makk. Valguseks natuke üldist. Laekus 39 kaastööd, üks oli viis korda pikem, kui me palusime. Samal ajal aga oli ka üks autor läkitanud oma mõtted luulevormis. Noorim osavõtja oli 11 aastane neiu Jõgevalt. Vanimateks olid üle kaheksakümneaastased vanaprouad väga erksa tähelepanuvõimega ja aga selgete mälestustega inimesed. Maakondadest jäi mulje, et üllatas Virumaa nii lääne- kui Ida-Virumaa. Sealt tuli väga kopsakaid kaastöid, samuti Põlvamaa ka Järvamaalt ja Lihulast, näiteks kooliõpetajad kirjutasid meile oliga noormehi kaks kolm, kes käivad veel keskkooli lõpuklassides. Kuid valdavalt peame tunnistama, olid kaasalööjad, küpses eas inimesed. Need, kes juba peavad pensionipõlve ja on üle 60 aasta vanad. Toimetuse arvates sisukamad kirjutised tõime siis Tõnis Kaasiku ja ka Kaja Petersoni ette, kuna sellelt instituudilt on ju auhind võitjale. Me olime üsna üksmeelselt kajaga, et neli tööd, mis olid meie ette jõudnud, me kõik jõud, jah, lugeda olid üsna head ja enam-vähem maastasid nagu meie nägemusele või mõtetele konkursile kuulutasime, millised need võiksid olla. Tundus siiski, et üks töö oli nagu teistest veidi väljapaistvam oli kirjutamisest optimistlikus stonis siis kuidagi kiputakse ja mõne ennegi juttu oli veidi virisema olema küllalt kriitilised, mis ka viib elu edasi. Samal ajal tahaks nõustatav tervet optimismi, võib-olla loodusest ongi see, mis seda tervet optimismi ja nihukest muutumatus järjepidevust edasi kannab positiivset järjepidevust. Tundus, et üsna nii suur töö on ära tehtud ja väga tähelepanelik ja kirjapanija oli olnud Andrest, toht, Pärnust. Meile tundus, et see töö nagu vääris esikohta. Teised. Mitmest Eestimaa kandist võib olla küllalt, konkureeris esikohale ka Johannes Toomi kirjutis mõttekäik mõrum Alt, kus ta kirjutas ka oma koduümbrusest toimunud muutustest oli mõnes mõttes võrreldes võitjaga niukene ühiskonna inimesekesksem oli ühtlasi ka üksikuid kriitikanooli sees. Mõtteid, kuidas mõnda asja saaks paremini teha. Virumaalane Helmi buss, tema oli kirjutanud oma kodust oma vanematekodust Narva lähedal, kuidas seal tema noorpõlves elu oli ja kuidas ta ja on praeguseks kujunenud. See ei olnud ka mitte paljalt kantud, nõustudes nostalgilist minevikku, igatsusest ja ohkimistest seal üsna niisugune heatahtlik rahulik analüüs ja oli märgatud seda, mis mängus nagu loomulik aastakümnetega ja oli märgatud ka seda, mis muidugi praegus, nagu viltu kipub olema. Saatsin Toivo maki märkuseta, palju töid oli Virumaalt, ma arvan, et see oli üsna loogiline, et Virumaa on väljakutse eluma, kutsub ju, provotseerib inimest märkama looduses toimunut ja toimuvat ja seetõttu minu arust oli üsna üsna loomulik kirjutatakse, mõeldakse seal, kus king kõige rohkem pigistab. Väga ilus töö. Mustast tammest oli ka heldela Tederilt. Kuulen, selle autor kahjuks ei ole enam elavate kirjas. Ta oli tagasivaatav ja just nimelt otsis juuli selles looduse nägemisest ja ka oma suhetest peresuhetes nagu mõisnikuga, mis oli väga selgelt, oli ikkagi selge, mis on mõisnike oma ja mis on tema oma. Alist Isavee hakas musta Nõmme aiast välja võtma, siis selgus, et see oli mõisnik oma, seda ei tohtinud võtta teda saaga ja ka tänapäeva tõmmata ja küllaltki paralleele siis hakka pool hooldamine ja siis hakkab noh asi arenema, kui on selge iga asi, kes on kelle oma aia, kes mille eest vastutab eikellegi oma või kõigi oma ei ole ka hästi hoitud ja hooldatud, vot selline oli nüüd nagu meie meie, nagu arvamus nendest töödest. No minu esimene mulje oli kindlasti väga, väga meeldiv ja ja ma olin tõeliselt üllatunud, et sellele kirjatööde konkursile laekus nii arvukalt kaastöid, et sellel saatel ja sellel teemal märka oma kodukandi loodust, oli nii palju kaasalööjaid. Ja, ja need tööd, mis nüüd sai lõplikult välja valitud nii oma sisukuse kui siis ka oma lähenemisviisi poolest olid kahtlemata sellised tööd, mis need ühel või teisel kujul võiksid ka saada. Trükitud või siis ka laiemalt tutvustatud, sest et need inimesed tõepoolest oskavad oma kodukandi loodust väga teraselt jälgida. Ja juba märgitud esimese auhinnatöö mis käsitleb oma rahvuspargi loodust, kõiki neid jõgesid, mis sellel moodustavad selle metsade ja soode rikka ala. Nii mitmel aastaajal, nii kevadel kui suvel, kui sügisel annab tervikliku pildi nii sellest rahvuspargist kui ka nendest inimestest, kes seal elavad kultuuriloolise tausta ja selline terviklik pilt. Tekkis meil lähemal seda esseed lugedes. Eni hinnangud väärttöödele ja sellele ettevõtmisele on antud. Nüüd on meil võimalus võitja Andres tohti jõelugudest esitada veel üks, mis ei olegi eetrisse jõudnud. Selle loo pealkiri on ühe puu lootsik. Hetke pärast Einar Kraut loeb siis viienda kaastöö Andres tohtilt meie konkursi võitjalt. Siin ta on meie paljude reiside osaline, ühe puu lootsik ehk kohalikus kõnepruugis ühest puust lootsik seisab aida ukse ees pakkudel. Tema sõidud on sõidetud veel mullu libises ta kalaretkedel Real Navesti voogudel. Lootsiku kohta on tal aukartust äratav iga üle 60 aasta. Sellele otsiku sündajas mehed tülli pöörama ja karuskose metsades kasvavat lootsikuks sobilikku haavapuud. Ihaldas kaks meest. Kui üksta omale sai, lõi teine, aga kirvesilmi kasvava haava tüvesse. Sina ei pea siit lootsikud, draama sai ikkagi kirvehaavand näha lootsiku põhjas. Hoolikalt parandatud. Lennart Meri oma raamatus Hõbevalge kirjutab, et tal õnnestus ühe poole otsiku ehk haabja tegemist näha Obi ja Jenissei veelahkmel handi paadimeistri juures. Liiga kaugelt otsis, oleks pidanud Viljandi Kõpu kaudu tippu sõitma Jaan Rahumaa juurde. Tema teeb ühe poole otsikuid tänaseni. Ühe pule otsiku tegemine on aeganõudev töö. Jämedusega haavapuu tahutakse ja heegeldatakse paadikujuliseks ning õnnistatakse künakirve abil. Järgneblootsikule laotamine. Lootsik täidetakse osaliselt veega. Mõlemal pool süüdatakse lõke. Puu muutub järeleandlikuks, küljed kuulutatakse laiali ja vajalik kuju antakse seestpoolt toestatud pulkadega. Kui paras laius käes, pannakse paika kaared. Edasi lootsik varjulises kohas lahedast tuule tõmbuses veel ühe suve kuivama. Siis tõrv peale. Jake on tehtud ka pärnapuust loosikuid. Rahvas ütles, et need olevat olnud igavesed. Ühepoolne otsik on oivaliste sõiduomadustega sõutakse Ühemulaga, see nõuabloosikus püsti seistes, head tasakaalutunnet ega muidu eelduda keelt peab tingimata hoidma keset sood. Aastat viis, 60 tagasi oli ühe poole otsik Riisal ja türamaal taevane liiklusvahend. Lootsikuga käidi, veskil, viidi piim meiereisse. Tarvidusel pandi kevadel suurveega kakskolm, lootsikud kõrvuti tehti sinna peale korralik heinakoorem ja sõuti koju. Lakaluugi alla tõusis kevadine suurvesi Riisal nii kõrgele, et tuli tuppa ja lauta. Meie lootsik, mis Navesti kaldal toheras aida ukse ees seisab on palju jõgesid näinud. Navesti, Halliste lemm jõgi, Raudna. Pärnu jõgi. Ta on palju inimesi kannud ja neile kordumatut loodust näidanud. Tõsi küll, kuulutasime mitu korda välja, et jalgratas võiks olla see, millega loodust avastatakse, pakkusime siis, kes siiamaani on käinud, et ta saab nüüd kiiremini. Aga kui me nüüd vaatasin, lugesin neid töid ja selle loo, eks ole, siis tuleb välja, et väga hästi näeb ka loodust jõe pealt. Ja kui nüüd ja soov ja muidugi jalgrattaga sõiduks ei ole kõige sobivam, sest seda ta kipub pehme nagu olema ja tümane. Või võib-olla kui autol pani nüüd oma puust unikaalse loodusliku nüüd igaveseks vanadusepõlve seisma, et äkki on tal ka vaja alati. Nii, et ka meie selle konkursi nagu auhinna välja valijatena oleme veel valmis sel teemal rääkima, siis ka paat on vahend loodusesse sõiduk nägemiseks, nagu väga hästi võite, demonstreeris meile. Ja ma näen, et meie vestluslaua äärde tõstetud Tiit Leito vaikuse värvid ja üks väiksem väljaanne Ida-Virumaast saan õigesti aru, et need on siis ka üleandmiseks. Ja sest palju inimesi on suut tööd teinud ja portselan on alati niimoodi ühene. Aga rumalus, tiitleid, raamatu, albumi pealkiri, vaikuse värvid võtab kokku just see, selle temaatika, mida me arutasime. Need ongi vaikuse värvid üksi käies metsas või jõel. Ja minu arust see on sümboolne, tahaksime nendel ära märgitud inimestele ka väikse mälestusena kinkida nii selle vaikusele värvid kui ka meie instituudi värske välja anda. Mis puudutab probleem ala Ida-Virumaad. Mulle tundub, et nüüd üha rohkem ja rohkem hakkavad kodud lähedased tagasi tulema, kaugele ilmasõda käinud, oleme näinud. Ja mõni käsi tuleb välja, et on kodus nagu varem. Ma tunnen seda oma nahalgi, et sageli seal mingisugused rahwaretsele välismaa linna reisija, lehma eelistan mingeid retke kõrvemaale, näiteks ma seal küllalt palju omal ajal käib päris jalgsi see annab mulle hingele hoopis hoopis rohkem. Ja ma usun, et selline võib-olla mõttekäik kellelegi päris võõras ka teistele inimestele, kellel on võimaluse tahtmine olnud ka kaugemale ära käed uuesti tulla juba targemana ja näinud inimesena tagasi osad võib-olla oma kodu ja loodust hinnata veel rohkem kui ainult siin. Olles tahate midagi muud? Looduse loodus märkamisega ja looduse tunnetamist, seda muidugi ei saa kuskilt peale sundida. Aga kõik need, kas või needsamad kaastöötlemistinud, laekusid sellelegi konkursile need inimesed, kes osa võtsid, neil on kõigil oma isiklik suhe enamasti lapsepõlvest või noorus heast loodusega. Et kui võtaksime lihtsalt linnainimese, kes võib-olla on terve oma elu veetnud linnas ja puudub selline isiklik suhe selle looduse märkamiseks, looduse olemisega või suvel heinamaa pikaliviskamise pilvede vaatamisega siis on muidugi raske teda veenda, et ta millestki ilma jäänud või, või dalam võrrel, raske võrrelda sellega, mis on praegu või mis oli enne. Mina muidugi leian, et ikkagi see hakkab inimesest endast, eelkõige tema soovist, et ta tahab märgata enda ümber elavat ja ja, ja kas või olla üksi ja mõelda oma mõtteid ja minna metsa. Sest ka isiklikust kogemusest ma ei arvaks kunagi arvanud, et metsa puudumine võib sellist ängistust tekitada, kui ma elasin rohkem kui aasta Inglismaal kus praktiliselt meie mõistes mets puudub. Rahvastiku tihedus on tohutu, võrreldes Eestiga 400 inimest ühel ruutkilomeetril, kui Eestis on see veidi üle 30 siis ei olegi kuskile minna inimesel. Ja ja kui ma koju tagasi tulin, siis, siis ma tunnen, et ma olen kodus. Nii et sellist looduse tunnetamine, see hakkab kindlasti inimesest endast. Aga mis puudutab nüüd Eesti raadiot või, või ka ajakirjandust, siis kahtlemata on siin äärmiselt suur roll. Aga meie instituudi uurimuste seal on veenvad tulemused ja nii üle-eestilised küsimustikud, mis me oleme teinud. Uurides eesti inimeste suhtumist keskkonnaprobleemidesse, jagalok reaalsel tasemel, mis oli korraldatud talunike ja põllumajandustootjate seas, Kasari valgalal näitasite veenvalt seda, et siiski informatsiooni allikana on kõige olulisemal kohal Eesti Raadio. Mis puudutab keskkonnaprobleeme, siis Eesti raadio esimese programmi looduses vaated ja ka Eesti televisiooni osooni saade, nii et huvi on inimestel selle vastu ja, ja oskuslikult ära kasutades neid meedia võimalusi on siiski võimalik ka sellist tugida oli informatsiooni jagada ja näidata siiski neid paiku Eestimaal ja ka maailmas mis, mis on väärtuslikud loodusemates. Lubage tänada veel kord kõiki raadiokuulajaid, kes meie konkursist osa võtsid. Õnnitleme veel kord võitjad härra Andres toht. Me võtame teiega ühendust. Kui sa kadel raske pole, siis võite ka uuel nädalal helistada. Toimetusse neli, kolm, neli kolm üks kolm-neli kolm neli kolm üks kolm. Ja siis lepime kokku, kas matkajalgratas muutub paadiks või kuidas teile sobib. Kuulmiseni nädala pärast samal ajal.