Kui see hetk saabus, et Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktor Tõnis kaasik kutsus spetsialiste kolleege raamatu Euroopa Liidu keskkonnapoliitika esitlusele siis tekkis nagu tunne, et miks sääraseid raamatuid ja mitte ainult keskkonnast pole rohkem ilmunud. Meil kõigil on suus sõna opoliit, läheme Euroopasse, aga sageli Ki üksikasjadest me pole kuigi kursis, mida see meie jaoks tähendab selle rõõmu võib-olla, või plussmärgi, milleks ta meid kohustab. Ja ma arvangi tega raamat, autor ise ei hakka oma tööd kiitma, aga mida elavaks saatesõnaks võiks öelda kaasa neile, kes seda raamatut kohtavad või tahavad endale muretseda. Mis minu eesmärk oli, ma püüdsin nii natukese kõrvaldada, vaata analüütikuna rääkida Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast, mida ta endast kujutab, et jätta võimalus nendele inimestele kes siin selles valdkonnas töötavad või peavad ka otsuseid tegema ta õiguse ise otsustada, kas see on pluss või miinus. Nii et ma ei, ei püüdnud kaela määrida Euroopa liitu, kuigi minu isiklik arvamus on see, et keskkonnakaitseliselt tuleb see kasuks hoolimata sellest, et sellega kaasnevad ka mõned probleemid, aga noh, alati on niimoodi võime mure. Positiivne negatiivne on koos, aga ma arvan, et vähemalt keskkonnakaitseliselt täiesti loodusele niivõrd oht suurt ohtu ei kujuta, me peaksime nagu temast kõrvale hoidma juhul kui poliitiliselt, julgeolekuliselt ja majanduslikult teised argumendid on. Selle poolt on siiski juba arvatud, et surve Eesti loodusele võib tükati minna tugevamaks kui seni, et meil on väga palju puutumatut, väga palju ehedat, mis on väärtus Euroopa jaoks? See on vist ainult üks pilk asjale. Aga noh, kui me tahame areneda, aga me tahame muutuda tugevamaks, rikkamaks, siis surve tugevneb paratamatult loodusele. See turve ei tule Euroopa Liidust vaid ta lihtsalt on objektiivselt olemas ja me peame nüüd ühiskondlikult leidma konsensuse, mis täna nii Eesti loodus, Eesti riik ja rahvas kannatab seda survet, aga surve, ega ta ei tule ei, Portugalis, Hispaanias tuleb ikkagi meie oma majanduse ja võib-olla teiste valdkondade arengus, nii et me peame siin leidma ikkagi ühiskonnas mingisuguse üks keele ja siis arvestama selle Euroopa Liidu faktori kui suudled tugevda, fakt on lihtsalt sinna sisse, aga Euroopa Liit ise automaatselt Eestile mingit erilist survet, ma arvan, ei avaldagi tema loodusele. Keskkonnaminister Villu Reiljan ja oma esimestest muljetest, aga kohe räägib. Tore ei ole seal vaeva kokku hoidnud ka üldharimisest on hakanud meie europarlamendis, komisjonis kui ka kohtust ja kõigist muudest tähtsatest. Asutustest, mis selle mängu juurde käivad, pealegi töötanud ja siis võtnud tõepoolest juba natuke kaugemast minevikust lepingu aegadesse nagu maasse ristini ja sealt edasi kahtluse alla mis teeb tegelikult meile Poliitikutele ja nendele ametnikele, kes selle asjaga peavad tegelema tegude äsja kättesaadavaks ja lihtsaks vaeva on igal juhul kõvasti vähem, siis sealt võib otse lugeda. Samal ajal ta teeb tõepoolest pildi selgeks, mis meid keskkonnaasjus Euroopas ees ootab, kus on need kitsaskohad ja kus kohal me võime noh, niimoodi uljalt rinna ette lüüa ja ütelda, et me oleme tegelikult valmis sinna juba minema. See töö on ilmselt olnud pikaajaline ja autona ei kõnelenud sellest, kui palju ta seda vaeva näinud. Aga kui viljad on valmis, siis on nopijaid ikka iga valitsuse ajal ja ja see on tallurmaale. Andres Tarand on valmis paar sõna ütlema. Ülemasjaolu, kui me räägime sellest Europe annan neist või Euroopa Liidust ja sean boot, geograafiline nimelt, kui te vaatate, siis kus on tegelik Euroopa piir, siis on see kriips valgest merest, sirgjoon valgest merest musta mereni. Võite muidugi joonistada teise, mis läheb nende idakallastelt, see on ülemineku annat Euroopas. See on niivõrd lihtne tõde, et keegi seda ei usu aga tähendab üldiselt sellest, et siia lääne poole jääb selline poolsaarel enne osa hädasid tuleb üks suur kontinent ees, sellega ma tahan ainult rõhutada seda, et loomulikult me kuulume paraku sinna ja see piir, sirgjoon on ka kliimamuutuste piir, olgu märgitud. Siinpool läheb asi viimase maksja soojemaks, mis seal juhtub? Vaatame igatahes, see on üks ja kõige kindlam sellest praegu kliima soojeneb, järelikult me liigume Euroopaga ühinemiseks poole. Järgmine asjaolu, et üleülem, šeik nii-öelda kõige eelistatum on kõige kaalukama meie julgeolek. Ja kuigi Euroopa liitu minek ei tähenda muidugi unistusi Natost otseselt, annab see siiski kõva kaardi kätte meie ohutuse tagamiseks. Tavaliselt mõistetakse julgeolekuall varaku relvastatud nahi mehi ja naisi. Ja räägitakse seal lastega, kes kannab poliitika keskkonnaseisundi ise. Need on olulised julgeoleku küsimused. Ja nüüd tuleb see kolmas, mille lubaga peatute on siis. Meil on ju kiire, aga kahjuks nagu kõikides sellistes asjades ei saa minna üle rahva pea ja meie riigis Eestis on alanud alles organiseeritud ettevalmistust aeg. Teatavasti on meil olemas eurominister enne sõda organiseerimise organiseerimise ettevalmistused ainult. Ja kahjuks on meil selline üsna levinud komme, mille peale tihti mõeldagi, et kui on üks amet või on teinud selle töö ja siis minnakse üle pea ja siis tekitab rahva hulgast teatud hämmingut. Ja see on asi, nagu näete neid kahte valget laiku kus kaks väga kõrgel tasemel elatusmõttes ja kõikide kommete elukommete mõttes Euroopa maad on praeguselt välja Šveits, Norra Etmeid, selline saatus vaks, selleks on tarvis muidugi üksipulgi läbi käia ka see hind, mis Ma ei julgeoleku küsimuse tagant tuleb. Ja need on äärmiselt palju. Nov plusse ja miinuseid, mida kõik meie inimesed siiski, kes vähegi soovib, teadma peavad ja ma usun, et pikemalt ei ole mõtet seletada. Ma ostan praegu küll põrsast kotis, selles mõttes, et mina seda raamatut avanud ei ole. Aga ma ei kujuta, et, et oma suhteliselt rikkaliku rahvusvahelise kogemusega Tõnis Kaasik oleks saanud siia kaante vahele panna täiesti asjatuid materjale karja lugejat silmas pidades, nii et raamides nii sulle kui raamatu levikule kõikjale. 127-st inimesest, kes diplomi said üle poole sajandi gaasi, elab teadaolevalt vähemalt 17 inimest, kes jõudsid kaugele. Esimesena nimetame emeriitprofessor Endel Laasi. Edasi doktor refor Elmar kohv, endine ülikooli metsanduslik, uurimisinstituudi juhataja. Peale sõda Rootsis, metsaldust keskasutuse büroo direktor. Metsateadlane professor Valdur künd, Eesti vabariigi lõpul metsanduskonsulent, aga peale sõda meditsiini instituudi direktor professor Arnold Waltav. Sõja järel tõusis ta Iraagi põllumajanduskolledži metsandusinstituudi direktoriks. Praegu elab Saksamaal doktor Weir Forfonoorist. Kausa Walther kreemser. Praegu Saksamaal uurib seal Eesti metsandusajalukku dotsent magister for Peeter võigas. Tartus elab dotsent geograafiakandidaat Leo Vassiljev Tartusse lap magister refor Nikolai Küttis Eestis Eesti metsatööstuse eksportosakonna juhataja. Peale sõda tõusis Kanadas metsanduskompanii presidendiks. Sel kompaniil oli tervelt 12 osakonda kanada mitmesugustes piirkondades. Edasi nimetame magister Ford Victor oobetit. Komandas. USA-s ka maastikuarhitekti kutse ja sai jõujoogiparkide kujundajaks. Praegu elab samas linnas ja veel enne siiasõitu saatis mulle viis kastitäit oma raamatukogust raamatuid metsamuuseumi jaoks. Ja tal oli südame pääl ka meie teaduskonna kujundamine. Ja ta tegi oma ettepanekut, mis ma edasi andsin dekaanile. Hans Kosenkranius oli sõja ajal veel tihemetsa metsatehnikumi direktor. Sõja järel sai välist maal juhtivaks mullainseneriks praegu USA-s. Puiduteadlane Endel, tere. Sõja järel sai ta rahvusvaheliselt tuntud puidu anatoomiks ja teatavasti enne seda oli ta õppejõud. Metsaosakonnas. Edasi nimetame soojalas kaasov. Sõjas järel tõusis Rootsi metsandus keskasutuse büroo direktoriks, aga enne sõda oli või sõja ajal oli ta veel assistent metsaosakonnas esimene naine, kes sai 1943 diplomeeritud metsateadlaseks. Edasi nimetame metsanduse õpetaja Helmut Taimre. Siis Kalju Soter sõja järel Rootsi Kimble pargile läbi metsahooldusvalitsuse metsahoiuosakonna juhataja. Enne sõda ära minnes oli ta Tallinna metskonna abimetsaülem. Praegu elab Rootsis endine metsaülem Johannest kääni. Praegu on ta USA-s vanadekodus ja kahjuks invaliidina nimetada veel endiseid metsaülemaid Eduard Eslas ja Eduard Kaljuste.