Agu Sihvka annab aru Kuidas dresseerisime meremadu Agu Sihvka seletuskiri kooli direktorile? Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma jälle alustama sellest, kui meie klassi tuli uus õpilane Mart hobukakk, kes oskab hästi parmu häält teha. Kui me ühel vahetunnil koolimaja taga jooksime, sest sport on tervisele kasulik. Ja juhtumisi sauna tiigi äärde sattusime, ütles uus õpilane. Hobukakk peaks pärast tunde siia ujuma tulema. Et uus õpilane hobugaks seda tõsiselt mõtles, ei uskunud keegi. Mina ütlesin, ära hüppa vette tundmatus kohas, oktoobrikuus on siin vee soojus alla viie kraadi. Toplittles tiik on keskelt kuus meetrit sügav või kui just nii palju ei ole, siis kaks meetrit kindlasti. Aga Kiilikke? Mina söön oma mütsi ära, kui hobukakk tõesti ujuma läheb. Rohkem sellest asjast ei saanud rääkida, kuna tüdrukud tulid ka tiigi äärde ja me pidime hakkama vett pritsima, et nad eemale läheksid, sest tiigi kaldal on tüdrukutel hädaohtlik kõndida. Aga kui juba kell oli olnud ja matemaatika tund käis, tuli tagantpoolt pinginaaber Kiilikesele kokkumurtud paberileht, mis oli muidugi kiri ja teatas järgmist. Ujumine kell kuus, võta müts kaasa. Hobukakukiri pani mõtlema, mõtlesin, äkki käibki hull vees ära, siis pead sa hakkama mütsi sööma. Aga kiiligi raputas pead ning kinnitas. Mina olen oktoobrikuus tiiki kukkunud, mina tean, mida see tähendab. Vabatahtlikult ei lähe sinna praegu keegi. Pärast seda ma enam vastu ei vaielnud, sest mul oli usk Kiilikese elu kogemustesse. Aga vahel veavad elukogemused Alt, mis lähtub sellest, et kui me kell kuus või vähe hiljem kooli sauna juurde jõudsime Solverdas kummiülikonnas hobugak juba keset tiiki ning muidugi ei karjunud tänu sellele ülikonnale üldse. Kiilikke läks hobugaku alatust nähes näost kahvatuks ja kui hobuga kaldale summas, ütles Kiilikke läbi hammaste. See ei loe, see ei ole aumeeste mäng. Nii võib talvel ka vette minna, sul on kummiülikond seljas. Aga hobugak ainult naeris ning teatas sellest, mis seljas või jalas ei olnud üldse juttu. Jutt oli ainult ujuma minekust. Nüüd läks Kiilikke veel süngemaks, sest kõik said aru, et ta on omadega sisse kukkunud. Ja sellest ei olnud tõesti juttu, mis ujuma minnes on seljas või jalas. Aga Kiilikese kurvastusele ei pööranud keegi tähelepanu, kuna uue õpilase hobu kagukummiülikond pakkus rohkem huvi. Sest kui ujumistoru on toppil olemas ja lestad ja mask Kauril, siis niisugust kummiülikonda, kuhu vett sisse ei tule, ei olnud varem keegi näinud. Nagu me varsti kindlaks tegime, koosnes ülikond kahest osast ja et kummipluus turja kohalt kotitas. Arva stopp, see sulle omajagu küll ei ole. Aga hobukakk ütles, mis sest kui vend kodust ära on ja teada ei saa, võin mina ülikonda alati võtta. Pärast seda me hakkasime arutama, mis kasu võib kummikostüümist olla. Kiilikke ütles. Niisuguse ülikonnaga võib palju nalja saada ja arvas, et hobugakul tuleks mõnikord, kui tiigi juures rohkem rahvast pea vee alt välja pista ja teha. Hobukakk säärasest naljast ei hoolinud. Siis võiksid sa ennast mere maoks maskeerida, soovitas Kiilikke ning rääkis ühest Inglismaa järvest, kus säärane madu juba on. Hobukakk ei tahtnud ennast ka meremaaks maskeerida. Mul ei ole vaja maskeerimisega nalja teha, ütles hobugak. Mulle aitab sellest naljast, et Kiilikke nüüd oma mütsi ära sööd ja ta naeris yhisiisisi ning käskis Kiilikesel võid mütsinokale määrida, et siis läheb paremini alla. Mure on kui kivi kaelas, ütleb vanasõna. Ning kui me Kiilikesega internaati läksime, oli Kiilikke täitsa longus. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sest kooperatiivi puhvetist mööda minnes tuli mulle hea mõte. Kuule, Kiilite, ütlesin mina, tee rõõmsam nägu. Ega sul ei ole vaja just koolimütsi sööma hakata. Kiilik ei teinud rõõmsamat nägu. Kas sa arvad, et suusamüts läheb libedamalt alla, musitas Kiilikke edasi? Sul ei ole vaja ka suusamütsi süüa? Ära söö üldse mütsi, söö paremiks kübar ja ma näitasin akna poole, kus seisid niisugused kooritud kanamunadest seened, millele pooleks lõigatud tomatist kübar peale käib. Kiilikke sai kohe rõõmsamaks ja Me ostsime sealsamas kaks seent, 20 kopikat tükk. Panime tasku, jooksime kooli poole tagasi. Hobukakk oli alles tiigi ääres. Kole hobukakk, ütles Kiilikke. Oh, laula nüüd ja hõiska, ma tulin oma lubadust täitma. Aga enne kui pihta hakata, tahaksin teada. Mis ma siis ära sööma pean, kas mütsi või kübara? Hobuga hakkas heameelest luksuma ja naeris ehhi. Mis vahet seal on, maarahvas, ütleb müts, linnarahvas kübar, tegelikult ühed peakatted mõlemad. Nüüd pöördus Kiilikke minu poole. Kas sa kuuled, sihvka hobukakk lubab mul mütsi asemel kübara ära süüa. Sina oled tunnistaja, mille peale hobuga veel hullemini naerma hakkas, näost punaseks läks ja luksus Jeffi. Ei luba on jah, aga kui üksi on igav, kübarat järada võib sõber sihvka oma jao ka kinni pista. Ja tõotanud säärasel puhul kasvõi kolm korda veel tiiki minna, tõmbas hobugaks suure naermisega ennast nii õhku täis, et palju ei puudunud lõhkiminekust. Nüüd ei hakanud Kiilikke enam ootama, võttis taskust seene ja lõi hambad sisse. Ja päris selge, et mina järgnesin ta eeskujule. Tomatist kübara söömist nähes läks hobugakul üleliigne õhk kohe välja ja naeruisu kadus. Te pidite oma kübarad ära sööma, vingus hobugak. Aga meie küsisime, et kelle omad siis need tomatist kübarad on. Ja teinud teatavaks, mis nad maksid ja kust ostetud. Käskisime hobukakul jälle kummiriided selga panna, nagu ta oli lubanud. Nüüd ma olengi jõudnud sinnamaale, kus meil tuli mõte, et kahju oleks hobuga kul lasta asja ees teist taga tiigis Solverdada. Ja et kui hobugak ei nõustu ise meremaaks hakkama võiksime tiiki kunst mao teha, mille siis hobugak parajasse paika monteerib. Kui järgmisel päeval tunnid lõppesid, ütles Kiilikke et tänasida toimetusi ära, viska homse varna Tõi kantseleist koolitöökoja võtme ning me asusime asja kallale. Kummivoolikust saab hea mao kere, ütles Kiilikke ning võttis seinalt mootorratta õhukummi. Pintsel sobib hästi sabaks, ütles Kaur. Aga topp vaatas ringi, et kuhu on jäänud see lambapealuu, mis viimases zooloogia tunnis aluselt lahti tuli ja koolitöökotta parandada saadeti. Kaua tehtud kaunikene ütleb vanasõna ja õigus ka, sest madu tuli välja tõetruu, mis lähtub sellest, et kui topp läbi akna seda ühele esimese klassi poisile näitas, hakkas poiss hirmsasti röökima ning ei jäänud koguni bussi ootama, ehkki tal oli pool kilomeetrit jalgsi minna. Kiilikke jäi poisi käitumisega väga rahule ja ütles. Kui kunstmadu pea tiigist välja pistab, röögivad nad isegi kõvemini. Pärast seda me pumpasime kummi sisse veel õhku ja viisime kunst mao sauna tiigi äärde. Ja kuna õpetaja, seltsimees pük oli alles hiljuti rääkinud, et kohutavatele loodusnähtustele nagu orkaanid ja vesipüksid, antakse naiste nimed, andsime oma kunstmeremaole nimeks Anette. Aga kui me ane etet tahtsime vee alla suruda, ei läinud see korda, sest Anette oli liialt õhku täis. Ja me ei saanud muidu, kui mina tõin sangaga pommi, mis võimlemistunnis oli laokile jäetud ja topp kooliaiast, peenranööri ja Kiilikke pani nööri pommi sangast läbi ning viskas vette, et siis oleks tiigi põhjas pidepunkt, mis aitaks Anettet vee alla sikutada. Pidev punktist oli kohe abi ja kui igaüks oli saanud annetelt sukelduda ning veepinnale tõsta sidusime selle nööri, millest tõmmata või järele anda, tuli pajupõõsa külge, et Anette järgmise hommikuni ilusasti tiigi põhjas paigal püsiks. Nüüd ma jätkan sealt, kus meie klass läks järgmisel päeval õue ja hakkas puid istutama, mis oli väga tore, sest roheline kuld on kõigile vajalik. Ja istutamine toimus Soloogia tunni ajal. Aga kui roosileht ja tammekõrv hakkasid puude kastmiseks vett kandma ja tegid seda väga aeglaselt, tekkis meis huvi, et kas on etteabiga, ei saaks tüdrukuid kiiremini liikuma panna. Ja Kiilikke hiilis põõsasse, kus see kinnitusnöör oli? Inimene ise ei tea iialgi, mis võimed temas peituvad, ütles ajaloo õpetaja. Kui topp kuulikova lahingu toimumisaja õigesti ära vastas ja õigus ka. Sest kui roosileht ja tammekõrv Anette nägid, jätsid nad ämbrid sinnapaika ja jooksid teiste juurde kiirusega, mis staadionil oleks maailma või vähemalt rajooni rekordi andnud. Koolimaja pargis ei andnud suur kiirus midagi. Kes niimoodi tormab, noomis õpetaja seltsimees pikk ega tahtnud kuuldagi hirmsast elukast, kes saunatiigis pead ja saba tõstab. Aga kui uued veekandjad määrati ja Kiilikke jälle tahtis Anett vee peale lasta jäi nöör millegi taha kinni. Ja kui meie topiga aitasime tõmmatav, läks hoopis katki ja õhk tuliannetest välja ja lambapealuu ka, ainult selle vahega, et õhk tõusis pinnale, aga pealuu vajus põhja. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb tark vanasõna. Aga uus õpilane, hobugak ei pidanud sellest kinni. Ja varsti jooksid lisaks õpilastele ka õpetajad sauna tiigi äärde. Ehkki vaadata ei olnud enam midagi. Nüüd ma olengi jõudnud sinnani, kus bioloogia ja teiste loodusteaduslike ainete õpetaja seltsimees pük ütles, et kuritahtlikkus ja võimlemisõpetaja, et ei ole meil enam loota taltse ega Aleksejev veid sest nad ei tahtnud kuulda, et pealuu ja pommi võib veel kätte saada. Kui koolis hakata sukeldumissporti arendama oleks meie teadnud, et hobugake ei oska üldse vee alla päästetöödele minna, poleks meie hakanud ka seda pommiannetele pidepunktiks panema. Igas halvas asjas tuleb osata ka midagi head näha, ütleb ajaloo õpetaja seltsimees Pugal. Nagu kinnitavad Roosileht ja tammekõrv, seisab lamba alumine ja ülemine lõualuu neil nüüd elu lõpuni meeles. Jaan Rannapi kooli jutte Agu Sihvka annab aru, loeb Tiit Sukk. Kohtumiseni nädala pärast.