Tere õhtust, hea luuleruumi sõber. Täna kuuleme rabindranatav kuuri luulet Maria Klenskaja ja Tõnu Mikiveri esituses. Ära hoia endale oma südamesaladust, mu sõber ütles mulle ainult mulle salaja. Sina, kes naeratab nii leebelt, pehmelt sosista. Mu süda, siis kuuleb. Läbi kõhklevate pisarate läbi komistavate naeratuste läbi magusa häbi ja valu. Kus ta mulle, kas see kõik on tõsi, marke? Kus ta mulle, kas see on tõsi? Kui need silmad sähvatavad välku, siis mustad pilved su rinnas vastavad maroselt. Kas see on tõsi, et huuled magusad otsekui esimese teadliku armastuse avanev pung? Kas kadunud mai kuude mälestused eelnevad mu liikmeis, kas ma otsekui kannel väriseb lauludeks jalgade puudutuse? Kas see on siis tõsi, et kastepiisad kukuvad öö silmist, kui mind näha? Ja hommikuvalgus rõõmutseb? Kui näib mu keha? Kas on tõsi? Kas on tõsi, et su armastus rändas üksinda, ei vastuta ja maailmade läbi otsides mind? Et kui sa viimati leidsid soliidne iha leidis täieliku rahu-Leebes kõnes silmis jäljeways juhustes, kas see on siis tõsi? Lõpmatusse salanud? On kirjutatud Siimu väikesele laubale kosta mulla. Sina oled õhtu pilv, mis hõljub muulmade taeval. Maalin sind, kujundan sind alati oma armuigatsusega. Sina oled minu oma. Minu oma moodsatute ulmade elanik. Sinu jalad on roos, punased mu südameiha lõõmast. Mu loojangul, laulude tähtede noppija. Sinu huuled on mõru-magusad mu valu, viina, maitsest. Sina oled minu oma. Minu oma, mu üksildast, ulmade elanik. Oma kirevarjuga olen teinud tumedaks su silmad mu vaates sügavikku, põliskülaline. Olen tabanud su ja mähkinud sinu mu armuma, muusikavõrku. Sina oled minu oma. Ta sosistas mu arm, tõstas silmad. Makeredelt, Tõralisin temaga ja ütlesin, mine. Aga ta ei liigahtenud. Ta seisis mu ees ja hoidis mõlemat kätt. Ma ütlesin, jäta mind. Aga ta ei läinud. Ta lahendas näo mu kõrva juurde. Ma vaatlesin viivuks talle otsa ja ütlesin. Lase häbi. Aga ta ei liikunud. Ta huuled puudutasid põske, värisesin ja ütlesin julgelt liiga palju. Aga tal polnud häbi. Ta pani Lillimu joostesse. Ma ütlesin, sellest pole kasu. Aga teda see ei liigutanud. Ta võttis pärjam kaelast ja läks ära. Annata küsin oma südamelt. Miks ta ei tule tagasi? Vorm üks kord, laulik saatis purjetama suure sangarilaulu oma meeles. Paraku polnud hoolikas ning ta põrkas sinu helisevate jalavõrude vastu. Ja sai viga. Ta lagunes laulude palakesteks. Ei laiali puistetult. Sõjalgrete. Kogume muistsete sõdade lasti loopisid, naeravad, lained leiutasid pisarad ning ta vajus põhja. Sina pead hüvitama selle kaotuse mulle maar. Kui on purustatud mu lootused surematule kuulsusele pärast surma. Süsteeminud surematuks mu eluaegu. Ja ma ei leina oma kaotust ega sõitlesind. Oi kaunis. Aga sa pead teadma, et see üks vanik, mille punu siin mina on paljudele neile, keda nähakse tilguti õigesse, asuvad uurimata mail või elavad laulikute Laulas. On liiga hilja küsida minu südant vastutasuks sinu oma eest. Oli aeg, mil mu elu oli otsekui pung koguda, lõhn oli talletatud ta põhjas. Nüüd on see pillatud ära, kaugele ja kõrgele. Kes teab loitsu, mis suudab koguda teda ja panna ta jälle suluks sisse. Mu süda pole minu oma et anda üksnes ühele. Tan antud paljudele. Olen valvanud ter ja nüüd mu silmad on rasked, unest. Kardan, et ehk kaotan sinu, kui magan. Ära minema, arm, jätmata jumalaga mind kohkunelasse, sirutan käed puudutama sind. Nõnda et Once ulm. Kui vaid suudaksin su jalad kammitseda oma südamega ja hoida neid kinni vastu oma rinda. Graminemmar, jätmata jumalaga mind. Super ehivad silmad, on kurvad. Nad taotavad mõista mu meelt nagu kuu tahaks põhjani mõõta merd. Olen paljastanud oma elusa silmade eesotsast otsani peitmata midagi takistamata. Just sellepärast. Lina ei tunne mind. Kui see oleks vaid kalliskivi võiksinda murda 100-ks tükiks ja lekkida need keeks, panna su kaela ümber. Kui see oleks vaid lill. Ümar ja väike ja magus. Võiksin noppida varrelded seadade su juustesse. Sa ei tunne selle kuningriigipiire. Ometi oled tema kuningKatar. Kui see oleks vaid viivuks lõbu ta õilmitseks kergeks naeratuseks, sa võiksid näha teda ja mõistatada ärada ühe viivuga. Kui oleks paljult valu. Ta sulaks läbipaistvaks, pisarayks, peegeldades oma sisimas saladust ilma ühegi sõnata. Aga see on armastus, mu armsaim. Ta lõbu ja valu on piiritud ja otsatuta vaeguse küllus. Ta on nii ligi sulle nagu su elu. Aga sa ei suuda iialgi teda tunda täiesti. Lõbu on üürike, otsekui kastetilk. Naermise ajal ta sureb. Aga mure on tugev ja põline. Las murelik armastus olla valvel su silmis. Oh ei, mu sõber Su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid. Lootos õitseb päikese käes ja kaotab kõik, mis tal on. Ta ei tahaks jääda nuppu igaveseks talve õudus ahima sõber. Te kuulsite rabindronata kuuri luulet Maria Klenskaja ja Tõnu Mikiveri esituses. Režissöör Tanel Lään, helirežissöör Mai Männiksoo. Muusikaline kujundaja Heljo Roomere. Helisalvestis pärineb aastast 1980.