Tänases luuleruumi saates kuuleme mõtisklema siia omi luuletusi lugemas Aivo Lõhmust, kelle sünnist möödus täna 60 aastat. Paraku ei tähistame täna juubelit vaid sünniaastapäeva. Seetõttu pöördume tagasi aastasse 1990. Alguses kavatsesin ma seda pisikest luulevalikut teha küll natuke teistmoodi, aga oma ilmunud luulet natuke lehitsesin, siis kujunes sellest ikkagi just nimelt läbilõige ilmunud tekstidest ja ja tagantjärele hakkas mulle järjest rohkem tunduma, et üks olulisemaid asju minu luules on, on olnud suhe loodusega. Ja, ja kuidagimoodi tänapäeval on see jälle muutunud tähtsamaks, kui sa vahest oli aastat viis või, või kuus-seitse tagasi ja, ja tundub, et et homme on see meie suhe inimese suhe loodusega veel tähtsam kui täna. Ja muutub järjest olulisemaks, kuna loodust jääb vähemaks ja see loodus, mis meie ümber on ei ole enam kaugeltki see, mis ta kunagi oli. Sünnilugu esimene. Kui ma sündisin, tassis mu laande vana katkutud karvaga ilves läiklevas lättesta ristis minu heinakuu januseks pilveks ja siis toimetas tagasi voodi. Juba memm oli valudest ärganud oma rinnale, selle, kes toodi tema varas ja üldse ei märganud, et ta ligi on ainult mu keha. Läände taanduva tuulise Ehal oli hing, on olnud lättele jooma väga kaua, nii testisime lahus. Aga nüüd kõrvekuuskede rahust, pean ta ometi ilmale tooma. Olen maalt pärit ja üdini maa mulla sosinaisse põimitud. Monaba lõhnab õitsi tulede järgi. Luha jahe udu voolab ülejäänu varvaste. Austan hiietammede tarkust ja tööd, mille piirid õhtuhämaras laialivalguvad. Üht taret mäletan kus keegi ei elanud ometi lihtsate inimeste eluaset. Tunne söömaaegade rahu ja vaikust. Andante dekreshenda vaata kuidas järved kasvavad kinni ja tei tõlgendatakse. Kui sa kõlad sellele pildile kaasa, siis pead teadma, et niisugust lindu ei olegi keda ei tapetaks, mis aga tulu saada? Ohutuid rõõme pole enam olemas, kuigi põhjused jäävad tumedaks ja tagajärjed tundmatuix. Ometi mõtlesin ma alles 200 vastad tagasi inimelu puhkemise, kummalisest, juhusest ja 100 aastat tagasi selle kustumise kohutavast korrapärast, mille ornament üle kogu maa on joonistatud. Nõnda sureb igav päeviks täht, kui sünnib inimene ja muutub lootuseks igatsuseks ning unistuseks tema südamesse. Kas tema silmadesse ja sõrmedesse. Kuni need muljete mõrvamise magusust tunda saavad ja kõverduvad tunni kui tööriista ümber siis algab lõpmatuse lohutu lagunemine argi päevadeks ning tumedatõusulaine vahk lahutab mandrist uue saare. Sünnilugu kolmas poole teed olen üksinda käinud, tõrkub süda, kui ohvrimärk huulil, kuhu saab, on sealt ammugi läinud, on mu hõim maha, unusta truunist, oskan lugeda Sinutuid sihte. Nõnda kaugel käes on mul sinna üle keeldude keegi ei näita, keda trotsensel ohutul pinnal. Liiga pikalt mul polegi püsi järjest ekselda, tummade jälil. Need ju kunagi minult ei küsi. Milleks joobumust ihkan ja hurma. Sina tantsid oma surma jalus loomise piiritu väli. Ajalugu ahelikku mööda antakse sõda taasi minevikust tulevikku. Seni on ta alati pärale jõudnud. Sõda pole kusagil liiga kauaks peatuma jäänud. Et inimesed ei kaotaks meeltest olemasolu jäika, seaksid oma elu tema järgi. Kõik inimesed, kes maa peal, elavad väga väikestest, alates väga suurtega, lõpetades mida kaugemale elu küünib vaatama, seda vähem märkab ta sõda oma jalgade varitsema kasvamas. Nii oli see siis alles kivi- ja puuga sõbrustas. Nii on see nüüd, mil ta isegi oma käte kõike sulatava ja kõikjale ulatava jõues hirmust, jäikon kõikjale sõda, kohutavalt vaba ja seoseta sõda, mis ainult iseennast esindab ja ainsatki vahele hüüet kuulda ei võta. Üks teab, mis asi on lill. Kroonlehtedest ümbritseb Tuprovad tolmukad ihalemas aina viljastada, aina ühineda. Et hetkekski ei alaneks õitsemispinge ja ei tuleks vahet sajul kuristiku jõgedeks. Lastele olen ma neid näinud ja mägede kivisel laupäeval igal pool olen paistnud nende kergeid lõhnu. Aga mõelda ei ole ma nendest osanud. Tahan küsida, kas igaüks teab, mis asi on lill ja kuidas seda tarvitada. Alati polegi just seda ja mille järele puudust tuntakse vaid hoopis muud, mille poole hing küünitadagi tihka. Kasta külmadest kätest. Ta need õied ja viia endaga kaasa ka sinna, kus ainsatki head sõna öelda ei osata. Näida jahe nendele, kes üksindust ihkavad. Ja ainus nende jaoks, kes tõeni loodavad jõuda, muutumiste reas, armastus endas sisaldab. On see vähe või palju, mida otsin, tahtes näha pilke, mis heidetakse lilledele. Puuma mees, linn on minust tõepoolest maavarade erinev, et ma ei tea, kas tohingi käia ta tänavail metsast, mõeldes maa kiriku sõnatu ühtsusta ümber seisvate tammedega tõrudest rohus kuni kolletanud lehti kandvate oksteni välja läbi mille Ta on üles ta torni poole. Minagi kõrvalseisja ja möödamineja lõikusest osa, kui mitte muust, siis hõredast paatiast, lõhnast, mis teede kohale laotub. Värske kõrrepõllulõhn, kohevil, põhu, kuhilate lõhn, sekka aganate ja terade vaevu tajutav hõng. Muld aina millegi varjus mulda alati miski katmas rohi võilille, et või vili või tuul või puud või inimesed. Rohi niidetakse, lilled nopitakse, vili lõigatakse, puud raiutakse, inimesed tapetakse. Tuul ei Saniit aega noppida, lõigata ega raiuda. Tema katab künni muldagi ja kalmu. Pihtimus mu isa, kalliste kätega aednik sigitas mo metsale mõeldes tollest kaugest ajast peale, aga tean kindlasti, et sünnin metsana ja võin seista ümber väikest õdusat järvede ning mööda põlluääri. Olen süvenenud metsa mõtteisse ja tunnetesse, ta harjumusse, sügisel iseendasse keskenduda ja kevadel teistesse. Elujoon esimene kaasvettinud hoones keset metsa, terve oma elu elan ihuüksi. Elan ihuüksi terve oma elu nagu hämarusse Habiseva viipeterve oma elu elan ihuüksi nagu jääda ja märkamatu viipeelujoon. Teine pikas vettinud hoones keset metsa, terve oma elu elan ihuüksi, elan ihuüksi oma elu nagu tulijale tervitava viipeterve oma elu elan ihuüksi nagu jõulise ja veresooja viib. Kahe puujuured tungides läbi mullase määrate pimedas, puudutavad teineteist. SUUR heinaline. Suur heinaline, meie maile jõudis. Paisjärvel põlenud paIju sidus paadi, kes teab, kui pikka maad maha sõudis teab mitmest Varavalgest saadik. Kuid nüüd on siin juba luhas, luiskab täis leivakoti lähker puhma. Varjuspäev tuleb tuuline. Mäel tuulde, hõiskab üht kõhna musta lehma, kaitseb karjus. Seal olen mina, poiss veel valge, aga üks suveõun ja lepapulgad taskus. Hallvares liugleb niidumaale. Seal ta pool pendinud kuhja varda otsa laskub. Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu. Argvärin läbib, et pilliroogu linud paiskub lendu. Äkki tajun ohtu. Suur Naline hõikab võtma loogu. Laman tamme all, tõrud peos. Nende rasket ja Hellasiledust on mõlemad peod riiki. Metsa kohal suure tuule sees ekslevad kaks ronka. Ülemu käise ronib krobeline mets, lutikas tundla otsad, kollased on suur. Tuul septembrikuu kallal. Rahu ei ole. Paremast peost tõuseb kaks ja vasakust neli tamme. Kambri ja küünlaga kambris jahtuias laua ääres, vahin kustu ja küünlaleeki. Arutan kuhugile, oleks parem minna keisrikotta või seeki keisriga. On kole kaugel, kõht kulub tühjaks ja kingatald katki. Kollasel keisrile au ega häbi. Ja rahvas räägib veel hullematki. Ma olen osav igale tööle ja igat ametit proovinud, aga seesugust isandat teenida siiani pole veel soovinud. Parem siis juba soojas seegi toas enda lustiks lae pooles hüljata. Kui tuleb ükskord tõesti see kamber ja see kustu ja küünal hüljata. Kroonika kauge lukku laud kuulutab, miskit. Ei tea küll veel, mida ja kellele, kuid küllap nälga ja sõitjad seda mulle ja minu Welle'le. Vellest varsti saab kaelakandja. Minu päevad on loodelisi aimanud või tean või oskan käte juhatan temalegi. Sulg kui pudeneb kord mu sõrmist, siis mu Lauzzile paneb veli jama asemel öösiti kuulab lukku laudade ängset heli. Tsükkel päive kaequi suuri lumel tahvlit tule nagu tsirkus sattasse maha likka mulla pääle likka heina sisse. Ediaks nüüd tulebki talv. Varblane näed nii, väikene tsirka lendas läbi lume, São lumi ei saakidele hääle sata. Kummak silmitu jää seest küünitas külm kondine käsi ja haaras mul ümbregaala. Päiv veri soolatseviisest vea lootsiku hirmsada, Rabolajat kalla pääle minekis käen Niildma haigubiti alla. Kõdak. Võõrast Circuhatas lendu ja pai Kaiata värve ei hell, kullelda. Niida kaovski hämariku. Kõik haig vingardas haig läbi ülesajaja, kelle kate Haroline kiil vilksatas vahepeal lõugu vaialt vällja. Pilt ajalooõpikust üks aeg on katsudes teine vaadates verine. Musta hambune ahervare kõrgest hoonest ei erine. Tule kahi on igas majas teed ummistunud taolistest tahma viirgudes vihm aina sajab üle nägudest vaolistest. Ajad on muutunud ja inimesed on muutunud ja sellepärast olen ma viimasel ajal kirjutanud natuke teistlaadi luuletusi. Ja ma loeksin kolm tükki neist ette. Need kuuluvad tsüklisse territooriumi valdaja laulud. Territooriumi valdaja nokk, törn. Pilvedes arenevate peadega sõduri panna ruut, pesitsi mulda vaheldumisi mõne ohvitseri ja kindraliga pealtväetada tublisti naiste Raukkade ja lastega künda, päästada, vahelt harida, kivid, koristada, vahel harida, unustada kivid, koristada, unustada. Territooriumi valda igaviku lauluke. Jälle kord vastupanu on ületatud, luud on katki murtud murtud luudega, vastupanijad asutustes, ettevõtetes, ühishaudades, kuni mu riik suur, ühtne ja väge tuleb, tulvab puhub puhtaks, lihvib siledaks, kannab lademes ja kõik nad kondid. Järgmine kord, kui mu riik alaneb, voolab tühjaks. Läigivad nad mudas. Valguse allikad. Territooriumi valdajamäärus intelligentsile, kõikmõeldavaist parim viis maailmavaatelise eks eneseväljenduseks intelligentidele vastuvaidlematu allumine käsule. Käsk kui kõrgeim ideaal, Oll vaimu, täiuslikke vorm, tema iseolemises, käsu täitmine, veenbaim argument jumala tõestuseks. Kuuldud saates luges oma luulet Aivo Lõhmus helisalvestis aastast 1990 saate toimetaja Mari Tarand, helirežissöör Urve marka.