Homme, 15. juulil on 75. sünniaastapäev legendaarsel Eestile raadiokultuuri- ja kirjandussaadete toimetajal Helju Jüssil. Üsna kaalukas osa meie fonoteegi varamust on seotud Helju Jüssi nimega. Üht rõõmsat kultuuriloolist üllatust, mille fonoteegi riiulitelt leidsin. Tahan teiega head kuulajad täna jagada. 1977.-st aastast pärineb luulesaade mere ääres metsa taga. Hando Runneli tekste esitavad ja pange nüüd hästi tähele noor näitleja ja luuletaja Juhan Viiding kelle põlvedelt ulatub mikrofoni veel kolme aastane Elo Viiding. Kaasa lööb ka kolmeteistaastane koolipoiss Indrek Tarand. Kava koostas ja saate toimetas Helju Jüssi. Et hakata korstna pühkijaks, peavad olema korsten ja luud. Ja muidugi ahi peab olema ja ahju jaoks halupuud. Ja muidugi mets peab olema ja kiil ja kirves ja saag ja regi ja vanker ja väljatee, mida mööda metsa nisa. Ja metsas peab metsavaht olema, kes näitaks siin kütte, siit palk. Ja muidugi linn peab olema, kust tuuakse vahile palk. Ja linnas peab kuningas olema või vähemalt kuninglik pank, mille keldris on kullakamakad juukse ees, koba ja kramp. Et hakata korstna pühkijaks, on tarvis veel paljugi muud. Kuid kõige tähtsam on alguseks, et oleksid korsten ja luud. Üks kellassepp on kellata ja leiba on tal vähe sest kellad on nii tugevad, et trikki nad ei lähe. Päev otsa ootab kellassepp, ei räägi kellegagi. Ei tule keegi, kellaga ei palu keegi abi. Kõik kellad tervelt tiksuvad on kellakandjad rõõmsad. Nad teevad tööd ja teenivad on prisked ja on rõõmsad. Kuid kellassepp on kondine. Ta hääl on kurb ja kähe. Tal pole tööd, ei teenistust ja leiba on talv vähe. Nii kurvalt elab kellassepp seal kaugel. Isast emast üks Vaini väike kellassepp on päris kahju temast. Hingsank pada tahtis jalutada hall ja metsa alllinna ligidal. Sink, sank, pada kuulis kahtlast vada. Hallija metsa alllinna ligidal. Tulid mööda rada vibublis Yakada, hall ja metsa alllinna ligidal. Sink, sank pada tahtis jalutada hall ja metsa alllinna ligidal Webubis ja kada teda tulistada hall ja metsa alllinna ligidal. Nutikas lutikas laenas suusad. Rajale läks, kus liuglesime tuusad. Nutikas lutikas laenas määret pindega mässis mõlemad sääred. Nutikas lutikas laenas dokid, laenas jalga villased sokid, laenas mütsi ja tõmbas pähe. Siis alles ütles. Ah ei lähe. Kinks Tangstonks seina sees on, kaaluks mina konksust kinni konksu seinast välja seina. Pehmest sepikust mina seina sööma augu sisse, Hampsti läbi augu, õue, õue, peale nõu. Aga kus on konks? Tings tanks tonks? Pull-pull punn ja mull mull mull. Mulle aga meeldib seebimull. Mullid suvel müravad suures pesutoobris lõunamaale lendavad sügisel oktoobris. Mandariin Jeriinim anda, tuleks laste kätte anda. Mandariin on magusam. Riini manda nägusam. Corborborbor porganditest geenma Pirbiir pirukaid, kõrg kõrg kõrg kõrgkõrbenud kontsud Murmur murran Murile, Porborborbor porganditest, Pirbil Pirbiir pirukaid, kõrg kõrg kõrg kõrgkõrbenud kontsud Murmur, purpur, Pirbarbor. Ei tule meie teie poole. Teil on kodus koerad, lapsed, koerad, lapsed, keeled, pikad keeled, pikad, lõuad, laiad, lõuad, laiad, harvad hambad. Harvad hambad, hallid hännad. Ei tule meie teie poole. Jääme koju koti peale. Õige väiksed poti peale. Külmavares ära kärgi. Õmblen sulle sooja särgid, kaelusele tikin märgi, armas armas, alati. Kõik pere on õhtul kodus. Ja isa on kodus, ka on väikesed lapsed kodus. Ja kodus on koerad ka. Ja vanad kassid on kodus. Ja kodus on hiired ka. Kõik pere on õhtul kodus. Kõik heidavad magama. Ainult noored hiired ei maga läbi, närivad. Mis asja, nad? Krõbistasid lapsed hommikul pärivad. Mesilane ära magav karu käib su taru taga. Näosta näitab maruvaga kelmid, on ta mõtted, aga karu on nii suur kui mägi. Suur on tema ramm ja vägi. Kui ta mesitaru nägi, mõtles. Astun aiast läbi. Võtan kaasa ühe. Taru jooksen metsana kummaru, pistan vunts imivaha taru, viskan võsa maha. Mesilane ära maga, asjaga on tõsi taga. Koolitada tuleb karu, tuleb talle teha säru. Aga kärbes on kõige kärmnen tema eduku üldse kuuel jalal, ta kondab. Liigutab tiibu ja lendab lärdi läbi toa. Suitses lõõts ja kärgib õeti. Võrras vurr. Jennestet võeti sulamett ja värsket vahaaidas, anumad said täis. Juba tuul käib kurjast kaarest. Sammub sügis põhjakaarest. Päikeseni paisub pilv, tume pilv täis, külma sadu, poetab õied, kanarbik. Tuleb vaikus. Valge vaikus. Taru nurka tardub, pere. Lakkab lend ja sumbub sumin. Jääb üks vaevukuuldav Kumiin. Ootus näha päikest. Tuli sula tuli, tuuled. Lõhki läksid laste huuled, käed kärna, põsed kesta. Paha oli õhtul pesta. Kahed kaenlas tulid, koolist. Vaevalt võeti söögipoolist, vaevalt puudutati putru jälle välja, joosti ruttu. Õues oli õudne, sulalumi liikus, vesi vulas. Tuul tõi kõrvu metsade müha. Oli pidu, oli püha. Kesk kuldseid õunu tahab, peab vasega väetama. Kõik mõtted kuldsest õunast peab kõrvale jää. Tema kes seitse sügist ja talve ja kaheksa kevadet nii enese üle on valvel. See aimama hakkab, et kuldõunad ei kasva puusse. Ei paisunud puus ega maas. Ehk oma hingepõhjas on midagi uut, üks roos. Mis asi see on, ei ütle, see sinna peab jäätuma. Kes kuldseid õunu tahab, peab vasega väetama. Ei tahtnud ma püüdagi pääsukest. Ma pai, tahtsin temale teha. Kuid linnuke kohkus, kui tõstsin käe, läks kurvana lendu. Nüüd ei näe ma iialgi iialgi enam ei näe. Ta kumavad kurgualust. Võib-olla pääsuke pahanes, võib-olla siis tagasi tuleb, kui köidan ma kinni, endal käed ja silmad kinni. Ja iial ei näe ma iialgi iialgi enam ei näe ta kumavad kurgualust mis Habises, õnnest ja õrnuses tal. Kuid võib-olla surmavalust? Ei tahtnud ma püüdagi pääsukest ma pai, tahtsin temale teha. Kuid linnuke kohkus, kui tõstsin käe, läks kurvana lendu nüüd iial ei näe ma iialgi iialgi enam ei näe. Te kuulsite saadet mere ääres metsa taga. Helju Jüssi koostatud luulekava Hando Runneli loomingust esitasid Elo vee, Juhan Viiding ja Indrek Tarand.