Tere õhtust, tänases kavas kuuleme jälle kord Ernst Enno luulet. Ernst Enno on juunikuu laps. Enno looming on väga laialt tuntud või õigem oleks öelda osa tema luuletusi, hulk tema luuletusi on kogu eesti rahvaleht teada, lasteluulest rääkimata. Mõni osa on aga keerukama, filosoofilise koega. Tema looming pole kunagi unustusse langenud. Ehkki pikal poolsajandil ei ilmunud peale väikese luuleraamatu mitte midagi. Aga rahva hulgas liikus 1937. aastal ilmunud Bernard Kangro koostatud valitud värsside eksemplare. Ja ikka ja jälle kandsid Enno loomingut ette. Meie pardid, meie laulvad näitlejad, need, kelle esituses hulk eesti luulet on vaated rahvalauluks saanud. Nende seas on kindlasti ka, ma kõnnin hallil lõpmata teel mis teatavasti kõlab Toomas Nipernaadi filmis ja selle on lindil laulnud Anne Maasik, just Anne Maasik, see Tartu laulev näitleja on üks neid, kes Enno loomingusse on eriti sügavalt süvenenud. Täna kuuleme üht varianti läbilõiget kavast pealkirjaga, nii nii ei lõppe kõik see milles laulavad Anne Maasik ja Heikki-Rein Veroman. Helisalvestus on tehtud 1995. aastal. Head kuulamist. Elu. Ja. Ja ei, no ta Me ja onu voola, see. Ki käedki. R. Kas on? Ta vabateel keelt ei tee. On naa nii sell. Kui pilved on ka Kui ta on siiski nii vaim kui mõte, on. Kui ta on siis geenih haige. Mõõt ta on. Keskümmer veetval, kus on udu? Ta Vazee Kauooge. Mäel kõnni ja ära, et Bay Eestis korda ei Seal mälestuskõnni ja ära paistis kogurthi eni. On kääna Eestil. Laului nolood, lai. Veel üksinda iis eel. Olgul tunud-le. Üks siin ja. Tõnu. Mets oo. Kui maanteed ka Ta. Ees. Ikka on. Metz O A. Enn Eesmaa la harra. Kus ta Käedki nii kuu laksu. Keelega nii nagu. Vaikne. Raud uruse. Nii nagu mu vooru Käed. Naera. Ja kuula abi, see. Naera kui tee seestil maa Vooluvoodi ka õõna ta päikse ei tee vastu ka ja. Xi kolduvatul ilmuvas mul. Ma üksi ka hoovate Ta Me viil lillede hal lehteedee. Ta aga. Harjuma. Do süüksi are maastus, see eksi, heidun. Lilled kõi con val kuuse jälgeedee, Su oma lilleet kõik on peidetud kui kiiku kogu oma. Armastuse üksi on võrr suu, ta miin, ecu, udu. Tar koos üksi otsi idees endas van. Nõiakütt, kes jääbub taas ära meeleeestleva teeni laulu. Kõi härra maastuseks lill. Eksi ta ei ka igatsust, siindun. Üle nii idu ikka kui heli käib päi, iiki. Vaikseks. Na. Kutse kui lastelaul Väi iiki Min muu varmaa ostu sinna, kus sõi. Ka laulis taas. Avana anni. Kellegi. Epidin salamuina hauani. Too. Kui jooni käima? Taas A. Mul tared, aga ta, sa, Sinivalge emasooga. Ja ei, no kui kroon-le sinu Me hele. Kui õnn ja laul nii. Hõbeahela on kodu. Tare taga on õi ja. Tuha. Tuhakadu on ta ära. Reedaga. Val ma. Ja. Ja lau. Pole. Üksi. Ja kus keel sala? Muinasjutu. Kui juuni Kutsub kaasa. Kui jooni kutsu ta. Üksi. Nii ligidal kui kauget mattis unustuse, eks udu ja nii kõik valgeks mõt teeks tasa. Püksihärmas talupood kui unistuste kodu siis kõi, kui vangi vajub saal. Ja roosa hel, kui tõuseb lõunate maa, kaeba päike, kui ei lähegi all. Too sol armastuse ees pühendan ma oma vanni keetnutu. Ja läbi udu tõuseb siis, kui v herr veel päiksekuuma? Et õhtu ilma kustuda, kui tee rööveetuste Suuma. Tiksub kell. Ja ju taga. Kilgid tasa laulavad. Vanaema, kus silmad hangunud pelgul vaatavad. Puhkabiisa. Kuulda üksi hingamist. Nagu unenäosõu, udu talu haldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, tuli nagu vuhises. Keegi nagu vaatas aknast tares nagu kõlises. Pimedus käib väljas, ringi, laulab, nutab tuulega. Öödewariood täitvad südant. Üksildusetundega. Nii heli ka v poode? Jai ka v Koovudo? Kui ja ju teeme ta ka v? Heiko on ta suuruste voose. Ja minge, Hiregee, kostab julguvust. Oo. Nagu paist, no tooleks keemi meelde. Ursula paar maastu mu seest kõik, mis lahkoovule. Ehk mis kauge eeldil Mahasükseering elu? Ehk siis tuulesoola? Vennake nii imelik on, kui nutta arhing. Kodu hiina. Aastat ju tuha kodu ta pal. Aastad hiilgan ta kand kiidee märki. Ja naha toonu näikse. Need kes mul on, on mul Nii väike ja. Nii neelu keskränne öelda vaid seda me. Siin-seal on neli, kes keelu külgi vaid raud. Mul meid on. Kaks köik sügaval mõistmata möönu. Kui varre jaoks kõige tuha veel maitsmata mõnu On küll ema, kes. Mure eest Mul on üle nii must. Kui ma teeksin, kui teema mas ta ei, k. Väljas vei Loontaadi. Kui kuuled kuldheli nad kuuskil tontu. Lavamaa ja käivad. Kõik üheskoos oma. Nii voodi 1000 ja ta Noore ja üksteisele kaaslaseksa. Soojenes küll moose Ahto lehed üksteise enam edasi ei kandu. Üksteise Henno saime Reeli. Small mees, joomine, Uudo onu. Vaikime kuus, seal kodu on kuld ja kõik, sõidame. Seal ma ei keeme seal kodu on kuld ja lõppe köhis ta Me. Lil do oblil ka vaal. Ja tall on veel ja kui me on, on. Me elu ei lõpe ja haal Kui me olla Me ei lõpe ja vald Lill tõuse blil. Vaal. Nojaa, kõndi Taani. Kas ta ei jaa. See miksi kõik, nõnda on. Mure suur ja. Mure surm ja. Eks mul on ta must. Ja kuhu jumal val. Te kuulsite laulude kava Ernst Enno tekstidele. Nii nii lõppes, kõik. Laulsid Anne Maasik ja Heikki-Rein Veroman. Saate toimetas Mari Tarand. Helirežissöör oli Külli tüli helisalvestis aastast 1995.