Tere õhtust, hea luuleruumi sõber. Täna õhtul kuuleme August Sanga luulet Ain Lutsepp ABBA esituses. Kava koostas hinnak rünfelt ja muusika valis Airi Liimets. Helisalvestis pärineb aastast 1994. Mul meelde tuleb kauge kevad peal, taevas on kui akvarell all orus Toomeda ilmitsevad, kolmveerand üheksa lööb kell. Vaatan inglisillalt linna, mind ootavat auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna, nii, sinine on taevakumm. Mul peas on kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond ja jalas aukudega sokid. Ma olen hästi noor ja blond. Ja kõik on nagu laulus ladus. Ma ootusrikkalt seisan seal siis tõusis pilv ja päike kadus. Aeg tuli. Ellu elu sisse astus ja käskis mind nüüd valitee. Oh õnnis mees, kel valmis vastus. Mullaga polnud valmis. Puud vinges tuules värisesid. Ma seisin keset hangesid mu ümber, relvat värisesid mu ümber, sõbrad langesid. Näen imestades olen elus, mis veel, võin olla õnnelik? Kõik on ju hea, on selginud, taevad, on möödas sõja killavoor ja nähtud valimise vaevad. Kuid ma ei ole enam noor. Ma möödun kõigi maade luudest ja viibin jälle Toomemäel. Käin ümbritsetud põlispuudest. Uus põlv on menu kahel käel. Kui tibuparv, kes murdnud koored, Arg rõõmsad silmad püsti, peas kõik hirmus kenad, hirmus noored. Oma laps on nende seas. Käin nende keskel veidi norus, sest taevas on kui akvarell ja toome tõelmitsevad orus. Kolmveerand üheksa lööb kell. Kord köidame merede vahuse vee ja kokku rullime taeva, neist saavad tugevad purjed, mullast vormitud laeva. Mesoonison rõõmsalt rahutust linnupojana pekslevad kuuma. Sõidame otsima peidetud ust maailma leidmata tuuma. Kui kaugelt silmi lööb tulede lõppmaa päikesest heledam valgus siis väsinud purjed hõiskavad. Lõpp, laevamehed, algus. Elu tuum pole ihade pilgar vaid kõle ja karm traktaat. Üle hallide Arnate ujub kauge kalda poole mu paat. Kui tabab mind ulgu vetel. Su viha möirgab orkaan maa muredest lastele paar korda ja jälle edasi. Saan kord koidiku verises udus lööbinama kaljurand, mida näinud pole ühegi silmadega riivanud ühegi kand. Maast puhkevad kibedad Maltsad ja kaktust kadedad käed. Ülalembuvad aurused, pilved ja lumi, harjased, mäed. Maailmu, mis müütideks saanud? Koopaseintelt nad loevad, kuid mina olen siin, mis tähendab siin rõhuks silma piirides sina ja südames aimuste piin. Mulle Hellase päike, mille paistel kord magama jäin, laborentide lõputuid käike unenägudes käin ja käin kõikes murega leiba. Burnud käisid truult neile määratud teel. Nüüd on isade jumalat surnud ja omi ei tunne veel. Kui sulgusid unede taarnad. Maailm oli piduris, pilvis lendasid terasest kaarnad all õitses Me varajahis. Ristisõduriks kipud, kuid kelle all, kelle all? Vale võiduteel lehvivad lipud. Mäes veel magab mu mõõga metall. Nii elusees. Hävib muu jääb maamehe all, mis, kui tuulde kaob suits ja sau on jälle andumis valmis ja varemed annavad au. Ülalt kõrgusest pilvile pudeneb läbipõlenud tähtede tuhka. Vaikuse hääli jäin kuulama ja mõte ei puhka, ei puhka. Laps muinasjutuga magama jäi ja raske on hoidjate uni. Ja mõlemile ehk valmib öös mitu imet, veel hommikuni. Ma käin ja käin veel meelest ei kao, mis rööviti suurel reedel. Hall laupäev on käes. Ta tulekust lööb tuhmimaks tühjadel teedel. Kukk laulab, on punane silmapiir, see on tuli, ei ole seal taevas. Näe teenedaid pilvi, need vanguvad, kui oleksid sünnitusvaevas. Päev tuleb uus päev ja milline päev sarved kõlavad, majade on teed kehavad võõrastest jõukudest, minu jumalaid nemad ei tunne. Kuigi tuulispasas ehk ilma jääd oma südames sõbrast võib ennast kuigi osaks veel vaesus ja üksindus. Ärami ära iseennast. Tuul valjeneb tigedalt. Mõtlen mängus ei ole, mul on ja naistega mul ei vea. Mind tullakse alati laitma. Mu elu on lohalenud, mu naergi jääb poole pealt vait, ma ju kardan, et naeran, vaid tänud. Ja siiski on kõigist maistest rõõmest minugi päralt üks raas käia Punatet loojangu, paistes teid lõputuid taas ja taas. Arhilisteelist bulvaril luusib kesköö daam kuid minu elust haigunud meelist laob mööda kogu panoraam. Tean küll, et igiõnne ees ust võib avada vaid siiras usk. Kuid mind, kui kurat kõrbes Jeesust, jäta rahule muutusk. Tuisk tänavaile lõi, kandsid ja keerutas pihulist Lond lahkudes käe mulle, andsid ja ütlesid tasa, head und. Sind vaatasin, kaugusid ruttu ja kadus su kleidi veer jäi meeltes nii tühjaks, vaid jutu kuiskas kiretult tuulegeer. Su väikeste jälgede järgi ihad tuisusesse Suistuda tuul silunud, kus viimase märgi valus Angele puistuda. Kõik tõsised laternatuled tahtnuks kaasaku juhata. Tundsid nemadki, kui seal taastuled su mõtteis Malcohata sa lahkudes käe mulle andsid ja ütlesid, tasa. Head und. Tänavalt tuisu kandsid ja keerutas pihulist Lond. Leidsin hangelt surnukeha tillukesel lööritaja, narrikene. Kas sul oli siis nii vara tulla vaja? Tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga. Egas paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga. Rumal olid väikelaulik, tark iialgi ei astu lootuseta võitlusesse toore ülemvõimu vastu. Mis on pakasel Su laulust, tema laulab oma viisi kisendades, kinnimatab sinusse, alusid jahisi. Aga nii nad on, need linnud armastatud metsatukka rutem näha igatsevad. Ja neid hulgani sabuka. Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad, nad teavad, et ka kurjad talvekülmad üks kord taganema peavad. Ja siis kuule, täis on laamed, kõik on haljas rõõmus, hele, kade, olen surnud, laulik. Kade sinu vaprusele. Kui hommik tuppa hiilinud taeval koidu, valge lai süda aasta ringis hiiliks muutub kurvaks, ootab Bay suitsu, süütekstiku rapsid, ümbrust, riivab tühi pilk. Purjus seltskond laual napsid seinal vanamoodne pilt. Mõtled, kuidas veidraid kääre vahel. Ta veab ikka ulmalt seina määrde, nagu välikohus seab. Kui nüüd oleks mõistev sõber hardalt, haaraksid ta käest. Ega nõnda ruttu lõppeks jutt sul luhtunud noorusväest. Süda vallutades tuksel ja nukker sond vaatama, kui saabub uksel talipäev keskpihullunud. Varahommik taevalt põimub tähti, hõlmitsevaid, lilli. Päike ilmub õrn, kuid võimas keset õhetavaid pilvi. Rohu tukil tuksub kaste, aga juba lendu kipub puude saludel, kui lastel viher hõise huulil ripub. Kõrgel lõokest vidin üle Travikkuja voore. Minagi käin rõõmu pidi enesest ja eilsest noorem elu on kui avad värav, kust võib ime tulla vastu. Nõnda mina, õnne äärev kommik kerkusesse astun. Pilv peakohal lehvib kui lohe sadu ähvardav, kitsas ja hall. Teel hõiked ja vankri põrad, kuid need pole meie jaoks puude lopsakad, õitsevad võõrad meile kahele õhtuseks pahaks. Varastab sõnad suust kui pea kohal sahiseb lehis. Meil on sama tunne kui Buil. Mahl pakitseb tuksuvais kesis ja puhkemis aimus. Me suil. Nüüd rabad sulavad lahti ja rõskust auravad ööd. Kuula lindude kisavad jahti. Õlale najatud õla ja tõsiselt küsid siis kui see oleks, kui üksteise süles nüüd laukasse upume suvel pinnale saadame üles, siis hälliva kupume. Lase juuste lõhnavasse, paisus, peidan õnnest hõõguva pea. Meil kahel on üksteise kaisus siin raba servalgi ja. Me ei ole sellest vallast. Maailm on meile karm. Tule suurem mere kallast, näitan sinule, mu arm. Rannaliival elevalev hele sinav taevakaar, millel Eakate malev hõljub, helgib tiivapaar, peegel, tüüneid, sinivesi suudleb päiksekuldne huul. Narooden hiljukesi hõljub kauge meretuul. Või see tuulme salkus asid korraks kohaden, kui tiib tame, mured ühes asib üle mere ära viib. Säravat kastestel kõrtel õnnepisarad silmas otsekui sosistasid. Elame ühes maailmas. Lillelõhn ulatab käe. Tere, kas tunned mind lõputult? Lehtedes laulab linnuke lind. Mesimumm sumiseb pärnapuul pääsuke pessa, viib kõrsi uuteks olemisteks kõik aina otsiva tõrsi. Kuigi rõõm rahutult rännata, nagu ei iial veel. Põhjasto mullisid pinnale. Murelik meel. Vaikust kerivad lihtikingu Pealt tuuliku tiivad. Varjud langevad alla, pilved on päikese ees. Aeglasel värinal kustub virvendus vees. Kallis, kallis, tead sa keskme kambris unevargil käis. Sellepärast koos, sest et kaks kord kaugelt näha võib, vaid kahekesi koos. Ja nüüd ööl on uued kõne tuulel uued viisid suus tuul ja öö on igivanad, ainult meie õnn on uus. Kuid kus meie õnn siis oli? Kui vaid tõelus, rõhustaus, mis anud õelus. Kas me ammu koos ei olnud unenäos. Kuid kas aeg ei, viime armu nagu poisilt kunagi? Kallis arm, mille algust polnud, see ei lõpe kunagi. Süda on, kui ahvatleda ära vastu õnne. Nagu 1000 märga rihma nagu musta külma higi langeb pilvist vihma, vihma ulguneksi, öö ligi raju raskeid pilvi lõhub pajud külmas lõdisevad jõgi, kitsaid kaldaid rõhub, keebia kohub. See on kevad. Keegi mind kui lumme vaataks, raske käega, seonkevad tuules nagu trumme taotaks. See ang, kevad, see on kevad. Südasuvi südasuvi aastal Ööskav lõunal tund kuuma päeva rammetuses käin kui keset kaunist und vaikusele halja oru. Kõik on pidulik ja tumm. Ainult rohus tasast joru ajab hoolas mesi mom. Keset kuldseid viljavälju. Loogiline maanteepael liikumatult põuapilved helendavad taevalael. Kasesalud vaikset talud olla kaunimat ei saa. Selgel puhtal järve silmil tunnistab mind koduma. Kaugel siit on tusk ja tüli kaugel halbus nimetus. Avaruse armasseli. Maade õnnis vaade rändab kingult kingule, nagu pillikeel on süda tõmbunud õnnest pingule. Astun maanteelt männimetsa ja seal hoopis vaibub tuul. Teate ka, kui hea on olla põlislaanes juulikuul. Kuigi kuskil silmapiiril rünkad vihma valavad. Aga siin on päiksekiired. Roiutavalt palavad. Heidad pehme sambla, selle vaikuse ja rahuriiki laisalt kaovad harvad pilved. Uniseks teeb see kiik. Mujal töö ja töötamine ainult siin on aega küll. Südasuves sügav Rahu, männimetsade idüll. Aga oota, ära usu seda. Vaikust. Põhjatult valvas vaikus, petlik vaikus. Varsti tal on teine jutt. Kuula põlispuude vahel ootamatult oksa praks nagu püssilukul, lagin ära laiskle surmalaps, ära laiskled, tõuse, tõuse. Seisu pole taeva all. Ähvardavalt ligemale vajub tume pilvevall. Tuuleiil käib läbi laane. Minu ümber tumma kõnet kõnelevad maad ja veed. Esivanemate hauad, ennemuistsed, sõjateed, sagedasti siin on seisnud vastamisi sõjaväed, malakaid ja pikk Lugandnud tööga kronksu kiskunud käed. Jüriööl ja toomapäeval Mahtra sõjas viiendal üles pilvine on tõusnud leegid selle taeva all. Astud üle haljakingu. Hüüab lihtne nime, laud. Ärgu iial meelest mingu koonduslaagri ühishaud. Sajad olnud inimpõlved nagu pidev heieni halli aja hämarusest ulatuvad meieni pealon lainetavat põllud, eluhooned põlispuud all on mullas mullaks saanud tuhandete kondid, luud. Kalmistu on meie ümber. Kalmistu Mil pole äärt. Ole siis oh inimene, oma suuri surnuid väärt. Oli õhtu oli sügis, oli vaikne, vilu rentslis, koltunud, leheprügis Pehkis suve ilu. Nagu eile üleeile. Kuskil värav sulgus. Pargi hämarusest, eile kadus üksik hulgus. Päevgi tundub pime ja kuulsin, põrnitseb, kui põlglik hiiglasilm. Ja asjadele sain mõista, anda nime ning vaenulik näib võõras ümbritsev maailm. Kui aga sõber on, siis iga raskus lakkab. Ja paljast teadmisest, et hästi lähedal su kõrval keegi käib, sulg kohe kergem hakkab, siis pole hirm ka öös ja võõra taeva all. Koos otsime leek, varsti rõõmsalt laidab luid-liikmeid, soojendab öös selgus, maheneb ja magadagi võib, kui jälle hommik koidab, eks näe, mis edasi. Küll kõik veel laheneb kui vahel väldingi maainimeste kilda. Need ausad mõtted andmis rändavad mu peas. Ma tunnen igal pool meid ühendavat silda ja tean, et minu koht on inimeste seas. Ükskord koos on minu sõbrad sügispäeval sumedal Vana-Pärnu surnuaial varjulist puude all. Leinajad on longus peaga, aga ümber igal pool endistviisi lakkamata. Jätkub elu võimas vool, nagu ikka, luuletajad käidud, radu trotsivad, armastavad, unistavad, uusi riime otsivad. Ja kui jälle jõuab kevad, palju päikest, tuult ja vett kõige enam nende pärast kalliks pean ma kevadet selgel õhtul, siis kui süda õnnest vargsi valutab, piduriides linnarahvas tänavatel jalutab aknaneiud nagu lilled, suured silmad säravad. Mänguplatsil, mudilased jooksevad ja kärbivad kelgetaja naeru saatel keerleb, Veerleb kirju pall. Ikka igavesti kestab rõõmus elu päikse all. Kaunilt, igavene päike läheb looja minu ees. Siin ma seisan suuri silmi, õnnelik, et hing on sees. Taevas leegib meri, voogab lakkamatut, taand ja tründ, liikumine, muutumine, lõpp ja algus, surm ja sünd. Aga taga, teine kumil, inimmere õõtsuv säng, linna 1000 suvine sumin nagu leierkastimäng, õõnsad kõned, kipsist kujud vapralt pinnal, keerleb vaht. Kulg kui vastuvoolu ujud lahti läheb, klaperjaht äärest äärde võngub pendel laimu kooria kiidulaul. Eks me tea, mis hind on nendel ühe päeva häbil aul. Ja kui vähe sellest kõigest püsima jääb ajaloos. Ning ka sealgi sagedasti tõde valega on koos. Tark või rumal, suur või väike klambrimees või värsisepp. Kõik on ühe trepiastmed, aina edasi viib trepp. Aga kuhu seekord jõuab, seda küsima ei pea. Liigne teadmine teeb vanaks. Parem ongi, kui ei tea. Elame siin antud aja, kellel aasta, kellel kuu. Ehitame mõne maja, istutame mõne puu. Mis siin ilmas üldse kindel. Millest sinu ligimene raskel tunnil leidis toe sügav salamõte peitub igas tavalises teos. Nii meid kõiki vastastikku köidab nähtamatu seos. Õnnelikud lapselapsed, rõõmsam, targem inimpõlv, kelle peal kord nooressinas kummub vana taevavõlv. Nii ka teie aega jõuab, see, kes soovis teile head. Ja kes mõtles teie peale, kui ta kirjutas need read. Te kuulsite luulekava selgel õhtul August Sanga luulet esitas Ain Lutsepp. Kava koostas hinna krinfelt. Muusika valis Airi Liimets. Helirežissöör oli Külli tüli helisalvestis aastast 1994.