Täna õhtul kuuleme eesti luuletajate värsse aastaaegadest. Kava on koostanud ja esitab Silvia Laidla. Õnne jaga vihnurgi. Aga armastuse ja kannatuse olemus, lävel ollakse enamasti üksinda. Lootused tulevad lagede laotuse alla ja joovad tõeluse pimeda tule voolusest. Minul suurendab janu, see ainult kasvatab kibedust. See ainult pikendab piinu. Taevas tilisev kuuldamatuist, karjatus-ist. Kuu on kahvatu oma uinakus kes teda solvas. Tähed vilguvad ja viippovaid, viirastuslik kult. Igal tähel on oma laule. Igal laulul on oma täht, ei lakka, ei vähene tähelaul. Tuhk sõredad, aeval tüdineb riit. Sajab lund, sajab lund. Mu seljale Liimub hall vaigunebiit. 100 vunud, sajab und. Oodata taevas kõriseb, Ko kajab, tund kajab tund õitsema, pahvatab raagudest, õu. Kajab sund, kajab sund. Kuid silmis sulav ja tasane tuul ajab und, ajab und tukkuda, surreski väsinu suul. Ajab lund. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest. Nii keerleb tuulehoogudest, minu süda, valudest. Tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi kogub aia äärde, valu minus südame. Tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan kuni hauas kaetud. Olen jääst jälumedest. Vett vedama ei saagi minna, keegi. Vett lihtsalt pole. Nii külmal ajal ära parem teegi, kui saad, siis ole. Ei ära liigu, tardu võetud puusi. Edasi, kui läheb valgeks märkatiku doosi. Küll tootkavee. Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu enne kui laguneb, tee. Rajoon raske ja kärsitus kulutab rammu. Küllap me saatus on see. Tahaksin taevani paisata puikleva huike, enne kui ununeb tee. Enne kui laulmise lõpetab musttuhat. Luike puruneb mõtetegi enne, kui igatsus hilineb. Lunastus lammub enne kui praguneb tee. Enne, kui õied on mullale loovutanud, ammu karika Is lõhnanud mee. Kui ma veel sülle saan, kevade tuleku tuike. Enne kui uduneb, tee siis mulle lämmatav sügava sumeda suike tardumus nii palju valu ei tee. Iga hääletult hävinev silmapilk on sillalt aeglaselt pudeneb tilk. Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu. Ja helise vardus ja vabisev valu veel vilksatab korraks kesk ükskõik siit kalu. Jahastu sahtud ja igatsus jahtub ja ihalus lahtub keskmusta vahtu. Valt midagi riivad. Ja juba see mööduv ja kõik su võidud sul peost on löödud. Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud. Ja kõik on tume ja kõik on liige. Aeg irvitab nagu hambutu ige. Kõiku võrdub, et uuesti tunda ja salata. Ja väsinult surra, jäi jällegi alata. Poeetiliste tagamaad ei taha ma langen kummuli, ma langen maha ja elu, jumalikud tuuled ja soojad õhtud, elu hetkeks Siskan. Kui teadmatuse salajasel valgel, aimasin, et see on lapseiga ja lepapuud ja imeline sära. Siis tundsin ära iga sekundiga. Et minu tee viib väga väga ära. Ja et ma siiski kõnnin oma jalgel. Ja nüüd on nii, et siis on sama valu. Ja ometi ja ometi on rahu. Maa pole iial loonud proosapalu. Mis on küll see, mis ellugi ei mahu. Nii taas meid sügisingusesse toodi veel suve väiksest üheteri päi. Mu laulust, mis sind lohutama loodi mu enda jaoks vaid tuska järgi jäi. Aeg hingesügavusse heidab, loodi nüüd mälestuste tuulte rägas, käi. Kui oskad, lugeda ta salakoodi, siis surmgi kohutavana ei näi. Ma tean, et tagasi ei voola veed ja kallilt maksab oleluse hinna. Kes laseb unelmate lahtuda? Me kohtume, et jälle lahkuda. Lahkume, et üha kokku minna. Sesspeete mängus põimiti Medeed. Jääb liikumatult suvisesse sooja ka inimene. See, kes hüüdis teist. Kas tõesti pole külma ega sooja meilis sellest, mida tema mõtleb meist? Hull mälestus mind, ära enam puutu kõikuma, mis on möödas, tardub ega muutu. Ma sumisesin vastu aknaruutu. Kui akna taga ära õitses pärn. Ja mida mõtled temal Saise? Mina mõtlen mina, temal. Kes enda kanda võtab vastamise jääb elama vaid selle koorma all. Ei ole ühtki taime mullas, mis ei kannaks tema ilumeelt. Ei ole ühtki kiudu köidikus, mis poleks täis tema õnnistust. Ei ole ühtki lindu, lennul pole ühtki tähte, taevas pole midagi päikse all, mis ei kuulutaks tema headust. Haigistaminud rahustaminud teemin tüüneks kui sügisjärv mahedal pilvitud päeval. Puhasta mind tuulutaminud nagu tormiiili, mis laiali puhu varahommikuse udu sütitaminud kuuenda mind, sinu vaimu Loitvaleegiga, hoia mind, puuduta mind nagu jumalast oma rinnal. Embamin, toeta mind oma igikestva armastusega. Täna hommikul läidan Madule taevapühade inglite silmal imekauni Arieli silmal võlude rikka Uri eeli silmal ilma kurjuse armukadeduse kadedus eta pelgus ette kartmata kedagi päikese all. Sest mulle on kilbiks jumala püha poeg. Jumal läida sina mu südame sisimas armastuse lee kumu ligimese vastu. Vaprate kelmide ja orjade vastu. Oosina kauneima Maarja poeg, kõige alamast olendist siin maa peal. Kuni müüge kõrgemani üleval taevas. Olgu sul rannale rulluva laines sügav rahu. Olgu sul voogava õhu sügava rahu. Olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu. Olgu sul paistvate tähtede sügav rahu. Olgu sul rahu andva poja sügava rahu. Maarja poeg, mu sõber. Õnnista mu kööki. Tulgu sinult meile täius. Maarja poeg, mu sõber, tuli, õnnistame mulda. Tulgu sinult meile täius. Maarja poeg, mu sõber. Tunnistame kooli. Tulgu sinult meele täius. Maarja poeg, mu sõber. Tule, õnnistame tööd. Tulgu sinult meile täius. Maarja poeg, mu sõber. Tunnistame kirikut. Tulgu sinult meele täius. Puhtuse leek sütite mind kauniduse leek sütite min tarkusele sütite min sõpruseljeek sütitamin õigesti nägemise leek sütita mind tiivustuse leek sütite min läitmise leek sütite mind. Rahu naabrite vahel. Rahu omade vahel, rahu armunute vahel, elu kuninga armastuse toel. Rahu, inimese ja inimese vahel, rahu naise ja mehe vahel, Rahu, ema ja lapse vahel. Ja kõige üle Kristuse rahu. Mis too kristus mu silmi, et need ennisteksid kõike, mida nad näevad. Õnnisto kristus minu palet. Et mu pale õnnisteks kõike, mida nad näevad. Rahusta mind, rahusta mind, oo issand, vabasta mind toimekusest, mis mind päeval ründab. Rahusta mind, rahusta mind ujuma, maalin, eemalemend, juhi lakkamatust, mürast, vaigista mind vaigista mind, oo issand, aita lahti saada, tahtest lobiseda. Siis issand, kui mu süda, mu hing, mu meel, vaim on lõõgastunud, ava mind kuulma sinu vai kuse häält. Ja issand, selles igaviku sügavas vaikuses või mind oma taevase rahupalsamiga. Nende kätega õnnistan ma üksildasi hüljetuid ja eksinuid. Nende kätega kaitsen ma teed, sõnumitoojad rünnakute ees seest ja väljast. Nende kätega hajutelma, pimeduse tõrjun tagasi, kurjad jõud. Nende kätega palun ma võitu neile. Esson lahingus ja surivoodil. Ma tõusen täna taevatugevuse toel valguse ja päikese kuu kumenduse tule toreduse, välgukiiruse, tuule, kärmuse, mere sügavuse, mulla kestvuse, kaljukindluse toel. Siis, kui parve kogunevad mured suured nende tiivalööke kuuled ilma laes. Oma vere kaudu tunned, et su juured kalgil krigin all, ent sirutavad paes ei halasta ja neil ei ole häbi muidu püsima nad kuidagi ei jääks. Ennast Nad igast hädast läbi kõigest hoolimata. Tuleviku hääks. Aga siiski kurb on trepikoja valgus. Iga ukse ees on juba lund ja jääd. Lapsed tuppa, tali tuleb. See on tema algus. Aegamööda halliks teeta teie päev. Majad sisse piirab külm novembri õhtu. Surgisedes voolulambis neelab pirn jõu ja tahk devaral tõused üles õhku ja su suus saab elulauluks. Pime surmahirm. Ma seisan mesilas taruna ja tahan ma siis või ei taha. Pean endasse varuma, varuma. Momeeldija Erkude tuhatkond on ametis painavale sumaal. Võimukalt keelab neil puhata mu süda kui mesilas jumalik. Nad kannavad minusse raugetelt pärnadelt päikselist saaki ja tubakaväljadelt kaugetelt rasked kibedad taaki. Kui viimsete külmade astrite seas. Sügis käib radu märgi suurmesinik tuleb näokate peas ja murrab muist kõigile kärgi. Õhtu tulekul suleti uksed ja tuled surmatilees. Raagus kaseajal viiulit mängis ülarahvale mängumees. Hallis sügises ajust kostis kurb kaebliku viiulihäält et külas suletuks uksed. Ainult kodutud tulid mäelt. Seesid paljapäi hällis sajus musta madala taeva all ja laulsid mehega kaasa. Kodust punaste pihlade all. Nabime igerik videvikusüdamik päeva pära, sügavik, soome-ugri hämarik. Kui ma saaksin uueks täheks pagevaks ja valguskiireks, ah, kui kergelt elu läheks onu teele tuhmiks veereks, näeksin, kuidas Hetconi imetee nii pikk, et pole sihti. Kui süda nukker, pime oidu püüdes nutaks tihti ehma, mõistaks viimaks kõike mis siis tuleb. Eal ei taipa. Aga see leegi hõike sõlmin taeva, palve-vaipa. Ei tule teest ja paremat maailma meie jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber. Tuul taevas täna teine on kui eile. Ei, ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piire. Valgus vaid. Voolaniewoolan muul on sinu poole nagu jõuline jõgi. Mida kiiremini Mavoolan, seda suuremaks kasvab Me vahemaa. Voolan hetkekski peatumata ja merre jõudmata. Teen kõike, mida saab teha jõe tahe, teen kõik, mida saab teha tõetahe. Mitte kunagi ei küünima sinuni. Milles siis süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis. Kuidas keegi kunagi jõgi voolab, ess jaksab liiv lendleb ja vajub. Kruus veereb kaasa, osa teed. Kaljune põhi jääb ajanud, muutvad jõgi voolab mis jaksab üle ümber tselevi. Ja ise. Tead, mida sa sellega teed? Niipalju kui sa tead. Lõpuks oled ka ise üks imelik jõgi, teades teadmata tahes-tahtmata iseendaga ikkagist pärivoolu voolu. Olgu siis muuga kui son. Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole kestma, jääb kaunis. Kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda ja edasi, elu. Jällegi kroonus, et saaks, mõnel elu. Ei ole möödunud või tulevaid aegu, on ainult nüüd joon ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemalt rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju. Kui seda jäävust ka meeled ei taju. Langekuu vihmapiisad õrnalt sinu laugudele. Lahuta kui leebed tuuled sinu vaimu valgust nagu päikesekiired sinu südant. Olgu päevakoorem sulle kerge kanda ja võtku jumalas sind. Te kuulsite luulekava aastaajad eesti luuletajate loomingut ja valiku keeldi, palveid esitas Silvia Laidla. Saate toimetas Mari Tarand, helirežissöör oli Külliki Valdma, muusikaline kujundaja Silja Vahuri. Helisalvestis aastast 2005.