Täna õhtul kuuleme sõna ja muusikat Tõnu Mikiveri ja Heiki Metliku esituses. Hingedega mõtetes ja muusikas. Kunagi esitati mulle ootamatu küsimus. Kuidas on see võimalik, et Bach lõi oma Fooga kunst pimedana. Ja Beethoven kurdina lõi sellist ülevat ning ületamatut muusikat, nagu ta üheksas sümfoonia. Vis pomisesin midagi sisemisest kuulmisest ja katsusin veel kuidagi mittemidagiütlevalt laveerida ent tagajärg jäi samaks. Ma tõesti ei teadnud, kuidas Beethoven kurdina suutis surematut muusikat luua. Võiba pimedana lõi fuuga kunst. Kui keegi nüüdsama küsimuse mulle esitaks, kardan väga. Ikkagi oleks mul raske sellele vastata. Jaan. Ma ehk pakuksin välja mõne targa fraasi ja meenutaksin, mida üks ja teine on asjast arvanud. Ent sellest kaugemale vaevalt küüniksin. Veelgi enam olen sunnitud häbiga avameelselt tunnistama. Mul puuduvad vastused paljudele küsimustele. Isegi neile, mis puudutavad piibli raamatut. Johannese evangeeliumi üheksandas peatükis leiduv jutustus sündinud pimedast, kellele Jeesus nägemise kinkis. Otsemaid lõi lõkkele elav teoloogiline debatt ning vaidlusi jüngrite endise pimeda, naabrite ning variseride vahel. Üsna karmilt kohtlesid abi saanud viimased nende püünisesse püüdmistele ei olnud nagu lõppu. Ütle ütle aga nüüd, kas, kes, kuidas, miks, millal ja uuesti ning uuesti ütle vasta meile. Nurka surutud inimene lausus viimaks. Kas Jeesus. Elu on võimalus. Kasuta seda. Elu on kaunis imetle seda elu nunn, maitse seda. Elu on väljakutse võtta, seevastu elu on kohustus. Täidase elu on mäng. Osale selles Elu on kallihinnaline. Hoolitseda selle eest. Elu on rikkus. Hoia seda. Elu on armastus. Naudi seda. Elu on mõistatus. Uuri seda. Elu on tõotus. Lase sellel täituda. Elu on kurbus, ületa see elu on muusika. Mängi seda. Elu on võitlus võtta, seevastu elu on tragöödia-astu üles selle vastu. Elu on seiklus, julge sellega rinda pista. Elu on liiga kallis. Ära hävita seda. Elu on elu. Võitle selle eest. Inimesed on sageli mõistmatud, arvutud või enesekesksed. Andesta kõigest hoolimata. Kui oled edukas saad kindlasti võltssõpru ning tõelisi vaenlasi. Ole edukas kõigest hoolimata. Kui oled aus ja otsekohene, võivad inimesed sind petta. Ole aus ja otsekohene, kõigest hoolimata. Keegi võib aastatega ehitatu üleöö hävitada. Ehita kõigest hoolimata. Kui oled muretu ja õnnelik, võivad teised olla kadedad. Ole õnnelik. Kõigest hoolimata. Täna tehtud heateo unustavad inimesed sageli juba homme. Ole hea, kõigest hoolimata. Anna maailmale oma parim. Ja see pole kunagi piisavalt hea. Anna oma parim maailmale kõigest hoolimata. Sest kohtupäeval on lõppeks kõik sinu ja jumala vaheline asi. Ja kõigest hoolimata pole see kunagi sinu ja nendevaheline asi. Ma ei mõtle kunagi suurest rahvahulgast vaid ikka üksikust inimesest. Kui mõeldakse massile, ei suudeta millestki alustada. Mulle on tähtis iga inimene eraldi. Usun, et hoolitsus inimeselt inimesele Kui kellelegi tundub, et jumal tahab ta ühiskonna struktuuri muutma panna siis on see tema ja jumala vaheline asi. Kõik peavad jumalat teenima seal kus nad tunnevad end selleks kutsutud olevat. Ma tahan anda vaestele armastuse kaudu seda, mida rikkad võivad raha eest ise saada. Ma ei puudutaks pidalitõbist isegi 1000 marga eest mitte. Kuid jumala armastusest hooldan ma teda vähimagi kõhkluseta. Rikkus iseenesest ei ole sugugi patt. Peab olema mingi põhjus, miks osa inimesi võib heaolus elada. Nad võivad ju olla oma rikkuse tööga, saavuta. Kuid ma ütlen teile, et rikkus kutsub esile ehtsuse ja sellest kasvab välja pat. Rikkus on jumala kink ja meie kohus on jagada seda vähem priviligeeritud. Jumal armastas maailma nii väga, et andis talle oma poja. See oli esimene andmine. Jumala poeg oli rikas. Aga sinu ja minu pärast muutus ta vaeseks. Ta andis end jäägitult, kuid mitte piisavalt. Ta tahtis veelgi rohkem. Nimelt võimalust, et saaksime talle vastu anda. Usk tegudes on armastus ja armastus, tegudes on teenimine. Kui tahame tõeliselt armastada siis peame õppima andestama. Head teod moodustavad armastuse keti. Sügav armastus ei mõõda. Tänapäeval ei ole meil aega enam üksteisele otsagi vaadata rääkimata üksteisega kõnelemisest ja koos rõõmustamisest. Veel vähem on meil aega oma lastele. Ta röövis mehel oma naise ja naisel oma mehe jaoks. Kaotame üha enam nii vajalikku läheduse tunnet. Maailm hukkub lahkuse ja sõbralikkuse puudusel. Oma venda naabrit, meest või naist. Oma last ja vanemaid. Olen maailma eripaigus, palju häda, viletsust ja kannatust näinud. Millest see tingitud on? Liigvähesest armastusest ja palvest. Hoopis kerge nimetada inimeste eest kes on kusagil kaugel. Vahel pole sugugi kerge armastada oma lähedasi. Kergem on ulatada tassitäis riisi et leevendada nälga. Kui leevendada inimese üksindust ja valu. Teie enda naabruses. Hoolige üksteisest ennekõike oma kodus. Sest just siit peab alguse saama ligimesearmastus. Palun sult üht ära väsi andmast. Kuid ära anna oma ülejääke. Anna, kui tunned valu Inimesed aga tunnevad tundmatu ees hirmu. Nad ei taha surra. Kui õpime surma usaldama siis hajuka kartus Surma veel seisame silmitsi oma südametunnistusega. Ma oleksin võinud elada teistmoodi. Paljud surevad nii nagu nad on elanud. Surm ei ole midagi muud kui elu jätk. Elu lõpule viimine. Me ei unusta kunagi, kui palju head võib üks lihtne naeratus korda saata. Me räägime heast eldest ja mõistvast jumalast. Aga kas me ise oleme selle elav tõestus? Kas kannatajad kogevad meie kaudu seda elavat vabadust, andeksandmist ja mõistmist? Kui keegi juba sinu juurde tuleb siis peaks ta lahkudes olema ilmtingimata õnnelikum. Ja tal peaks elus paremini hakkama minema. Igaüks peab märkama headust, sinu näos silmades. Sinu naeratusest. Jumal lõi maailma. Ja vaatas, et see oli hea. Jumal lõi inimese ja vaatas, et see oli hea. Jumal lõi kõik. Ja kõik oli tema jaoks hea. Kas võime jumala kaela veeretada maailma kannatused ja vaesuse? Jumal vaatas, et see oli hea. Silmadest väljuv isik tema mõtestil peedetu ja maetu õnn ja õnnetus, rahu ja meeleheide, armastus ja viha. Ja väiklus. Tarkus ja rumalus, rikkus ja tühjus. Keskpärasuse hallus ja südameavaruse ilu. On silmi mida tahaks uuesti näha. Ja silmi. Kui armastame tõde on ta lihtne, selge ja praktiline. Kui tõest mööda hiilime muudame tõe keeruliseks, abstraktseks kaugeks. Muidugi on nii hõlpsam. Kuigi hiljem kogeme. Ainult see osa meie elust säilib. Mida haual ei õnnestumata. Mõnikord see, mida ligimest tajud on tõele lähemal kui see, mida temast tead. See võimaldab mõista mitte aidata. Inimene on igaviku rannale paisatud ajakild mida on võimatu peatada, teisal nihutada uuesti otsast, alustada. Elu on habras ja kaduv. Ometi kõik meie teotki on raiutud igaviku graniiti. Aeg õpetab. Ometi sellest ei piisa. Igavikuks. Igavik peidab oma tarkust, kuigi selle reeglid on aimatavad südametunnistuses. Me alles tuleme. Aga oleme siiski pigem lahkujad. Me näeme oma eesmärki hämaralt ning valmistume selleks nii halvasti. Ja siis olemegi läinud. Palve rahu eest. Juhi mind surmast ellu. Valedest. Juhi mind meeleheitest lootusesse. Hirmust usaldusse. Juhi mind. Vihkamisest armastusse. Meie universumit. Rahu, rahu. Hingedega mõtetes ja muusikas kõlas tänase kava pealkiri mille esitasid Tõnu Mikiver ja Heiki Metlik. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Helisalvestis pärineb aastast 2005.