Tere õhtust ja luuleruumi sõber. Täna kuuleme ühte tõelistest pärlitest meie fonoteegist. Betti Alveri poeemi pirnipuu esitab Jüri Järvet. Saade on salvestatud 1979. aastal. Helirežissöör on kurvemad. Betti Alver, pirnipuu mul ammu peenike pihku ja sahver täis külma tuult, märkis nahka köidet vihku leskproua kabjaraud, kes truult veel pidas päevikut. Mis koopast homme tunahomme jäi talle külge kooliajast. Ta vajas pidulikku stiiliat pihtida, kuis kiitis miili, kuis kapis keldrist kanna majast kõik aja jooksul kadus, kuhu tühja tuulde selga suhu aed kasvas rohtu, maja Pehkis. Kõhn ülese pajuk läks kui õhk, kuid vekslitega kurjalt vehkis nii tihti mõni raha tõhk, et läheduses juba kõmas must kurjaendeline kõu. Kust leida taevas, aita nõu. Ma loobun sellest elust, loiust. Lesk tihti kinnitas, täis põlgub paar päeva, rääkis kokkuhoiust, siis aga tegi uusi võlgu. Kes võis küll teada, tema iga? Ainus viga ehk seisnes selles, et ta majas kolm tütart, lopsakat ja pika kõik olid jõudnud mõrsja äika et kulutada, palju jaksab. Noor tütarlaps teab iga isa, kes ähib-ähib ja siis maksab. Ent koormale veel tuleb lisa, kuid tütrel, keda isa Toycon vaimsed huvid, jumal hoidku. Ning emand kabjarauaperes talendist, saatan, peatud piiris, juhistus tüdrukutele veres. Blond rõõsk, Sangviiniline iiris, Kramüüre lõikas öelgem siiralt. Endast mõista polnud Wiiralt. Kuid siiski rõõmustama sundis Ness joontes miski. Pisut loid naiste mul Laura keha, hoidke sellest kodusena, tundis vaid raamatute tolmus kiirust piiga põlgas, kelle tarka ja soojalt sädelevat siirust peaks jäädvustama. Uus Petralka. Mis küsitakse, on sind maha salata ei saa vist keegi, et kunsti vallas appi, et seegi nõuab raha, raha, raha, sest kallimad kui kleidid, soengud on teosed, maitse, treeningloengud ja naine kiusad. Kunstijanust jääb enamasti ilma talust. Kuid lese une sootuks viis ta perekonnas kõige noorem atleedi mõõtudega liis. See hiiglaneiu pesamuna, kel küpsust, reetis püst ning nägu puu otsa ronis vahel, kuna ta kukkus ise nagu kägu. Võikar kudel käis lastemoodi või ajas terve majassegi räbalates mehe tegija peitis vargsi lese voodi. Lesk ohkas, kuiskad, teised katsituubi, mäss, määrik, kleebi, ent suurim rist on siiski paks ja loll, korsetti kandev beebi. Liis kuulas urgitseda hammast. Ma tõesti ei saa aru mammast. Aeg-ajalt lese majas biiti teeõhtuid. Sinna kokku tuli kaks meie andekat puity esteet, kes riides käis kui suli ja töölisrahvalaulik tändi parkkriitikut kolm portratisti, üks pianist, kes tagus listi ning aitab end. Ma muud ei meeldi, kui seda veel, et kuigi näis trots võimsalt kihavad, mis käis kõik hoolimata suunast, koolist üksmeelselt pistsid söögipoolist. Lesk ikka lahke ikka sama käis ringi, pakkus juustusiiga ning hüüdis, kuuldes mõne piiga poeetiliselt udust jama. Oh tore, tore, kallis Elts ja mõtles neetud vandeselts. Just nagu moslemile meka näis talle avantüür, mis tõukas kord nende tuulispeade sekka professori, kes olid jõukas professor, mõeldakse mees, kel pähe tuubitud Esseye, kes iial prille, mis tal ees oma märkmikku ei leia, kes kõnnib kaenlas, kulunud sirm ja kellel on rätsep, ess hirm. Kuid Markus rõigast taevas, kaitse ei seisnud mainitud killas. Tal olid tõsi, veider maitse, kuid saatus nõnda heldelt pillas ta rüppe varandust ja edu. Et iialgi ei võtnud vedu kaasinimeste pilke. Ikka ta kandis lehvivat ja pika vask haakidega, mantlit varjas pääl ajale tekkinud tühjust, seega meelekohalt juukseid harjasta vasakule, Kölni veega. Ent jätkem pisiasjad, ammu meid, doktor probleemi uuris defektid eestlase struktuuris ning sellepärast iial sammuda sekretärid ei astunud Nilulast turul raudteerongis teeveeril trahteris salongis. Ta noore saatjaga, kes märkis kiirkõnes üles, kuidas kärkis ja väljendus Me vilets tõug ning igat kurat, raisk ja trastu pääst Ehimalt kõlbatriknev lõug sai hirmsaks relvaks rahva vastu. Ta ütles, võttes naise Poolast, miks mitte suutäis võõrast soolast kummagi on mis iial tehku oma rass, et panna heera neis pahur, pomises Holleera ja panin poolakaga plehku. Siis vaade seisatus talt, Tartul uus kaasa. Koolitatiatarr hääl karenina nagu kartul, kud, täiuslikke tuli. Nii rohkelt mängis vempeid julmi esmakordselt peale pulmi. Kur Markus naeratas vaid siis, kui naise kabelisse viis. Kes tahab kivinägu valus crap, kübaral peos nuturet. Kuid Me professor, peagi palus liis kabjaraua prisket kätt. Lesk tõmbas hinge ja siis põrkus uut häda vastu. Mõrsja tõrkus. Liisi jätanud, see toetus on või kas saab täna paremini jumalat, et meie kõigi õnneks rõigas naist ihaldab just rumalat liik moodsad okkalised, roosid, pikantne mürk ja vaimset poosid ei võlu teda. Sa ju tead, et üsna sageli me vead on rohkem väärt kui kõik Petar, kus, kas pole küllalt kuulus Markus või rikas. Mida sa veel nõuad? Ta tuleb kolmapäev kell viis, Varmsa pakud kohvi, siis oled nõnda loll, kui jõuad. Kui poja lihtne põhja sõnn viib sinna, kuhu kasvab sammal, mis ime siis, et lapse õnn on kõige tähtsam, Eesti mammal lesk tütre puna põski paitas, siis noomis, köögitüdruk aitas, siis vihastas ja meelehärmi teeklaasi hüüdes totter Ani kuus mehist suhkrutükki panid ta uhkis puhkepäevad läbi. Õied aga kolmekesi häbi, vaid naersid kergemeelselt pihku. Mu närvid hävitab see draama, lesk pihkist tuttavasse vihku, kuid liis peab aru pähe saama. Nii jõudis, kolmapäev on tõik, et moodi salli võõrast kolu, sest nüüd peab kinnitama, et kõik rahvuslikku päritolu lesk, järk ning rikas tükkis vis pööningule vanad maalid mehipusele, luksustrükis, mad andsid laual moe, surmaalid ust, raamist, takune trapeering ning hoopis tõhusam neis heeringa. Must verileib ja singi Tseevid. Neil vast säil vaadnail, mida katsid keraamilised vöö motiivid. Pää ümber paksud ruuged patsid reljeefse rinnal, hõbe Preis lesk vestles, kuigi aimas paha. Õed Mussitasid Kohvikihis, noor kirjutaja, dismaha, professor, tulevane väinaisunistavat, kuhu jäi mõrsja ise, kelle kuju naiivne pilk ja rõõmus tuju tal jälle nooreks muutis, vereuks avanes, professor viskus kui vedrud toolilt viimaks tere. Liis vaatles peigmeest ninal prillid siis käele nahkse kinda kiskus ja lausus. Vabandust, pat sillid. Lesk ahmis õhku, liis mu laps, Ma palun Salon sõstra napsa klaasid, külalistel täida. Mõtlesin, et ei mõista, mamma viin, kas küllalt selgesti ei väida statistika ja meditsiin, et meie rahwarmiini Prappamis pärast Signe võõraid tappa. Kuid Sa ei soovi kohvi, õige, ma lugesin, et üle kõige mõistust kahjustab see jook, mis on seal vaagnale. Miks puudub siin Arsiinik morsk juustrus nii sest nagu teavad bioloogid vitaalsust, halvavad just koogid. Professoristus, silmad pungis, lesk, tundes end, kuis viha okesta, mässas rinda tungis, vaid mõtles, kähvatades makas. Liis jätkas, kuna huulilt tuksus tallu r või pahameel, kes teada on tõik, et hukatusse veab med päämiselt just liigne luksuskütt, vannun teie kõigi ees, et minu tulevane mees, ükskõik, kas vana noor või põdur peab elama, kuid Sparta sõdur, kuid pat ju asendavad laastud ja laia sopat kitsas pink liigsöömist põhjalikud, paastud, oh jumalad, mis tore kink siis korraga leivapala lonks vett ja tulitanud kala. Poksi vehklenud, tõstan pomme meheliga. Paha komme kaob kohe kuuldes naise pilli, kes temale põrgudrilli. Kus noorus tormiliselt trotsib ja paate põletab, täis raevu, seal elutarkus, riismeid otsib ja kokku klopsib uusi laevu. Lesk hingepõhjas tütart sarjas, kuid oma viha vapralt varjas ning silmitsedes kohkunud rõigast, kes sõnagi ei saanud, suust ta mõtteid mõlgutas muust kui millestki just. Küllap tõigast, et kosjaplaan läks lahti liimist ja veidi. Rõigas ütles keski. Nüüd oletab, et köit või vet metoctorotsis tõestab eta vähe tunneb õitsvaid leski ent poogu hapud visanud troobid, kelle osaks eluka Pedja hoobid. Kuid keda nägus naine tröösti siit pehme käe ja maitsva praega. Seal pole surmats lihtsalt aega. Kõik ülistavad kooris huupi, vaid noorust, aga pagan võtku, kui selg meil endiselt lõtku, jääd soojaks köetud ahju truupi ju ihaldavad haiget pead. Pääst kaovad kergemeelsed ihad, romantika ja juukse krussid. Siis on meil hoopis teised plussid. Kui võrgutel muutus õngeks pilk vestluskleidi palistus, siis püütav mõtles, et sa kõngeks näis võitmatu ning alistus lesk lausa nahast väljatükis paarsada kihlakaartidel, kes käis pangas võlgu maksta lasi kuid lõpuks pole see meie asi. Mis puutub, lõikasid, siis paistis ta pisut sünge leskend haistis, kust puhub tuul. Miks Markus käärib nii kaua, sinu vimm, kas väärib su pahameelt? See lapsik tobu, pott oleks näha temas naist, tal puudub lihtne inimpaistes, pall võib papist mängu, hobu on armsam temale kui muu. Ning tule siia pirnipuu, näed, Aias kasvab, selle tippudel ronib ikka mees less käki võõral häälel kiljus. Käest haaras doktoril ja viska minestas. Kuld küpsess viljus, puu õetas ning samas sära maas murul mängles. Noh ja siis seal seisid sekretär ja liis ning suudlesid, kui arust ära. Jüri Järvet esitas Betti Alveri poeemi pirnipuu. Saate toimetaja oli Mari Tarand, helirežissöör Urve marka.