Kas olete mõelnud, kui vähem värvilisem oleks olnud meie lapsepõlvemaailm või kui mänguvaesem meie keeleruum kui poleks üht hapra tulemiga väärikat daami Aino tervikut, armastatud lastekirjanikku ja luuletajat? Juba sel pühapäeval on võimalus õnnitleda teda 80. juubelisünnipäeval tänaga müstige mõnusaid sõna, ooper, pallitusi, ime tabasest raamatust ühes väikses veidras linnas. Katkendeid esitab. Linn, mille nimi on nummi pea. Ühes väikses veidras linnas, mille nimi on nummi pea, elas taas hulk veidraid tüüpe ja tüübikesi. Parajalt veider oli isegi nummi pealinnapea, kelle nimi oli proua kummipea. Proua kummi peal oli mõnusalt järeleandlik pea ja mida sai igale poole venitada. Eriti hästi venisid proua kummipea kõrvad. Aga vabalt võis võtta kinni ka näiteks proua kummipea ülemisest või alumisest huulest tõmmata see kuni varvasteni välja. Ja muidugi sai proua kummipea nina tirida nii pikaks kui iganes soov oli. Ja linnakodanikel oli selleks soovi küll ja küll. Nii et proua kummipea oli ikka õige tihti pika ninaga ometi rea vaid nina lahti lasta ja see lendas heleda plaksuga keset nägu tagasi. Selle plaksu peale sai proua kummipeaga ise aru, et teda on jälle ninapidi veetud. Proua kummi peal oli terve kari armsaid lapsi, kes olid kõik Moody kummist peaga kummist pähe mahub muuseas palju igasuguseid teadmisi. Pea muudkui venib ja venib ja venib. Kõigist proua kummipea lastest kasvasid tohutute peadega tarkpead. Ta sai nummi peast, tarkade linn. Muidugi oli nummi peal ka raamatukogu. Kui kuskil on ka mõni ilma raamatukoguta linn, siis sellest linnast ei tasu üldse rääkida. Rääkimise asemel tuleb tunda südamest kaasa selle linnaelanikele. Kui inimestel ei ole võimalik raamatuid lugeda, siis on neile tehtud ülekohut. Kõik muidugi ei tahagi raamatuid lugeda, aga see on juba nende oma asi. Piinlik, muuseas kõik inimesed ei oskagi lugeda. See on veel piinlikum. Väikses armsas linnas, mille nimi on nummi pea, oli raamatukogu muidugi olemas. Raamatukogus käis palju lugejaid kindlalt iga päev käis seal härra lugemishull. Härra lugemishull. Härra lugemishull oli otse pöörane kõige selle järele, mida sai lugeda kõige lemmikumad. Lugemised olid hästi paksud, juturaamatud kuid härra lugemishull ei põlanud ära ka igasuguseid kuulutusi või silte või poetšekke ega isegi rahapabereid. Peaasi, et neil olid kirjad peal. Paljalt piltidega sildid jätsid härra lugemishullu täiesti külmaks. Niiviisi oli härra lugemishullu elu kogu aeg äärmist põnevust täis, kuigi eemalt vaadates sellest aru ei saanud. Eemalt paistis, et ta elu on hirmus igav. Mitte sinnapoolegi. Härra lugemishull elas tohutult huvitavat elu. Kõigesse, mida ta luges, elas ta ju väga sügavalt sisse ja ei olnud midagi, et oleks ainult mingite mereröövliraamatute või rüütlilugude ohtlikke seiklusi läbi teinud. Härra lugemishull võis ka näiteks matemaatikaõpikut lugedes mõnusast erutusest värisema hakata ja saksa keele grammatika ajas ta juba nii põnevile, et süda hakkas maruliselt kloppima. Siis pidi lugemisele väikese vahe sisse tegema, vett jooma ja ootama, kuni süda rahuneb ja ta võib jälle edasi lugeda. Riigi põhiseadust ei saanud härra lugemishull üldse lugeda. Põhiseadus oli ta meelest nii ilus, et ajas juba esimeste lausete juures liigutusest nutma. Härra lugemishullu silmist voolasid nii suured pisarad, et ta lihtsalt ei näinud enam midagi. Kui härra lugemishull silmad ära kuivatas ja uuesti lugema hakkas, hakkasid ka pisarad uuesti voolama. Nii vaimustav oli põhiseadus ja kõik see, mida selle seaduse järgi tohtis või ei tohtinud teha. Igal hommikul oli härra lugemishullu esimene käik raamatukokku. Härra lugemishull läks raamatukokku raamatuid vahetama. Härra lugemishull laenas raamatukogust ikka 10 raamatut korraga ja nii iga päev. Ta oleks rohkem võtnud, kuid rohkem talle lihtsalt ei antud. Teised tahavad ka lugeda, ütles raamatukoguhoidja. Ei saa ju, et üks lugeja viib kogu raamatukogu endale koju. Seda oleks härra lugemishull küll väga soovinud teha. Tegelikult ei oleks raamatukoguhoidja üldse nii väga tahtnud talle raamatuid laenutada. Raamatukoguhoidjale tundus vahel härra lugemishull ei hoia raamatuid ilusti. Mõni raamat isegi kleepis natuke, kui härra lugemishull selle raamatukokku tagasi viis. Aga härra lugemishull oli esiteks väga kena härra, kes lugemist nii väga armastas. Ja teiseks ütles ta alati, et oli raamatukogust saanud raamatu just sellisena, nagu ta selle tagastas. Ja veel ütles härra lugemishull, et ega ta siis ühe päevaga ei jõua kümmet raamatut nii põhjalikult ära määrida, nagu talle siin süüks pannakse. Raamatukoguhoidjal polnud selle peale midagi kosta, ta otsis uued raamatud välja. Tooge palun ikka neid paksemaid, ütles härra lugemishull. Uut raamatuvirna vaadates hakkasid ta silmad särama. Mis ilus päev teda ees ootas. Härra lugemishull viis raamatut koju ja läks seejärel poodi. Oli ju vaja toitu osta. Toiduaineid oli muidugi tarvis, kuid poes ootas härra lugemishullu ees veel midagi pööraselt toredat. Poes oli nii palju lugemist. Kõik riiulid olid täis kaupu, mille pakenditel oli kirjas vapustavaid asju. Kõigepealt oli seal suurelt kaubanimi. Riiuli küljes oli ka kauba hind. Aga kõige lahedam oli lugeda, kui palju valku või süsivesikuid või rasvu näiteks sisaldab mingi leib või kui mitu kalorit on ühe jogurtitopsi sees. Mida need valgud või kalurid seal teevad, seda härra lugemishull ei teadnud. Ja ega teda ei huvitanudki. Aga ta arvas, et kui juba toidupoes müüakse, siis päris mürk seal ei saa olla. Mürkide müümine on põhiseadusega keelatud. Härra lugemishull liikus ühe riiuli juurest teise juurde ja muudkui luges ja luges ja luges. Vahepeal pani ta mõne huvitavama ja pikemakirjaga vorsti või piimapaki toidukorvi. Aed- ja puuvilja ostis härra lugemishull ainult siis, kui nende juures oli midagi lugeda. Näiteks kui kurk oli kile sees, kirjad peal. See oli hea kurk. Kui härra lugemishull lõpuks koju jõudis, algas tõeline mõnu. Härra lugemishull võttis raamatu ja hakkas süüa tegema. Kui söök valmis, hakkas ta sööma ikka raamate ees ja niimoodi, kuni õhtuni. Ükskõik, mida härra lugemishull tegi, ikka oli tal raamat käes härra lugemishull kraamist tube ja ise luges. Härra lugemishull vaatas telekat, raamat süles. Teleka vaatamise ajal ta loomulikult muudkui luges oma raamatut. Telekas ei seganud üldse. Täitsa vabalt jõudis ta ekraani alt servast kirja lugeda. Isegi duši alla võttis härra lugemishull lugemist kaasa. Duši all luges ajalehte. Ja õhtul läks härra, mis hull, voodis terve kuhja raamatute ja ajakirjadega lugedes jäi ta magama ja hommikul ärgates hakkas aga jälle peale. Preili rõõmuraasuke preili rõõmuraasuke oli rõõmus hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Talle lihtsalt tegi kõik lõpmatult rõõmu ja ega ta jätnud oma rõõmu sugugi ainult endale. Ta jagas seda alati ka teistega. Hommikul ärkas preili rõõmuraasuke ikka õige vara, ta lihtsalt ei raatsinud ilusat hommikut maha magada. Suvel läks preili rõõmuraasuke juba enne päikesetõusu välja ja keksis õnnelikult mööda oma väikese kodulinna tänavaid ringi. Rõõmsalt ja reipalt. Hõiskas ta. Puhuvad pasunat, tõuske üles, magajad. Rõõmuraasuke, seal oli ilus tugev hääl, veel ilusam ja tugevam kui pasunal. Sellega võis isegi surnud üles äratada. Preili rõõmuraasuke tahtis, et ka teised linnad, elanikud märkaksid, kui ilus on varane hommikutund ja kui kaunilt tõusev päike majade katuseid kuldab. Ta tahtis, et kõik hüppaksid voodist välja ja tuleksid koos temaga ilusa hommiku üle rõõmustama. Linna elanikud võpatasid preili rõõmu raasukese laulu peale ärkvele. Miskipärast nad ei rõõmustanudki mitte üks põrm. Mõni tegi isegi akna lahti ja hüüdis preili rõõmuraasukesele igasuguseid inetuid sõnu järele. See oli lihtsalt solvav, kuid preili rõõmuraasuke ei lasknud kellelgi oma rõõmu rikkuda. Tegelikult ta ei kuulnudki, mida talle hüüti. Preili rõõmuraasuke muudkui huilgas drill alla, Trallalla, tõuske üles, magajad, kuni kogu linn oli juba koidikul üles aetud. Alles siis oli preili rõõmuraasuke rõõmus ja rahul. Keegi ei maganud ilusat hommikutundi maha, kõik said päikesetõusu üle rõõmustada. Kui linnas aga kellelegi pahasti läks, oli preili rõõmuraasuke alati kohal. Ta naeratas õnnetule oma säravat naeratust ja õpetas, kuidas igast asjast kõige halvemast saab leida midagi rõõmustavat. Kui härra kobama prillid ära kaotas ega saanud enam õhtuti televiisorist oma lemmikmultikaid vaadata, ütles preili rõõmuraasuke härra kobale. Sa oled lihtsalt õnn, Käega koos. Nüüd, kui sa ei pea enam teleka ees konutama, saad sa igal õhtul minna välja värsket õhku hingama. Sa võid jooksma minna, sa võid teha ilusaid pikki jalutuskäike. Härra koba ütles seepeale nukralt. Ilma prillideta isegi õhtul pimedas jalutada, jooksmisest ei maksa rääkidagi. Ma põrkan kogu aeg vastu posti ja aedu ja kive. Pole midagi lohutas preili rõõmuraasuke, sa võid vabalt ka paigal püsida. Ei peagi kogu aeg käima, sa võid värske õhu käes istuda, mõtle, kui mõnus. Siis sa saadki kõige paremini vaikselt igasuguseid vahvaid mõtteid mõelda. See on veel eriti tore. Kui välismaa onupoeg ühel heal päeval preili rõõmuraasukesele oma vana jalgratta kinkis oli preili rõõmuraasuke suurest õnnest lausa lõhkemas. Ta muudkui sõitis pähe, päevad ja ööd jalgrattaga rõõmsalt mööda tänavaid ja tilistas kella. Jalgrattatuli põles kogu aeg. Päeval ei olnud seda hästi näha, kuid öösel põles lamp, seda kirkamalt. Kui ööpimeduses keegi preili rõõmuraasukesele vastu tuli, siis sihtis preili rõõmuraasuke valgus ja talle otse silma. Ta ei mõelnud sellega midagi paha. Ta üksnes tahtis, et vastutulija näeks, kui võimas lamp tal ratta küljes on. Vastutulija saab siis ju samuti lambi üle rõõmustada. Ära karda, ma ei sõida selle mingil juhul otsa, ma näen siin väga hästi. Hüüdis preili. Raasuke on ju lahe lampjalgrattaga sõites preili rõõmuraasuke hästi laulda, ei saanud pedaalide tallamine panida hingeldama kuid sellest polnud midagi. Preili rõõmuraasuke võttis raadio kaasa ja keeras raadio heli põhja, nii et see kostis veel sagedamini kui laulmine. See pidigi laulust valjemini kõlama, sest muidu poleks inimesed preili rõõmu raasukese rõõmu märganud ega oleks saanud temaga kaasa rõõmustada. Õhtuti mängisid neil kodudes juga endil raadiod ja tele, Kant ja pleierit. Aga preili onu, raasukese raadio mängis ikka neist ülepreili. Onu raasukese rõõm oli lihtsalt piiritu. Härra pole hullu. Härra, pole hullu, oli hästi rõõmus ja lahe tüüp iialgi mitte millegi peale pahaseks, isegi kui härra koba kallastele toidubaaris kogemata taldrikutäie suppi pähe raputas. Härra, pole hullu, ainult makaronide kartulitükid enda pealt maha ja ütles. Pole hullu. Härra koda, muuseas, nii ei arvanud. Härra kobal oli oma supist koledasti kahju. Mu kõht on jube tühi, ütles ta. Aga mul ei ole teise taldrikutäie suppi jaoks enam raha. Pole hullu, lausus härra, pole hullu, sa võid võtta minu suppi. Härra koda oli rõõmuga nõus, seda enam, et härra, pole hullu, taldrikus oli hea frikadellisupp, mitte poole odavam. Makaronisupp, mis oli olnud härra kobal. Ka härra pole hullul, polnud uue supi jaoks enam raha järel. Kuid ta mõtles endamisi. Pole hullu ma jõudsin ju süüa päris mitu lusikatäit, seda head suppi. Kõht pole üldse enam nii väga tühi. Härra, pole hullu, hakkas toidubaarist koju minema, ta tahtis võtta nagist jopet, kuid jopet ei olnudki. Keegi oli härra, pole hullu jopega ära läinud. Pole hullu mõtles härra, pole hullu, väljas ei ole üldse külm ja ma sõidan ju nagunii trammiga peaaegu koduukse ette. Härra pole hullu, läks trammipeatusse, jäi trammi ootama. Tegelikult oli küll külm, härra, pole hullu, päris lõdises. Lõpuks tuli ka tramm ja härra, pole hullu, astus trammitramm, sõitis edasi. Ja siis märkas härra, pole hullu, et trammis on piletikontroll. Härra, pole hullu, ehmatas hirmsasti. Tal ei olnud trammipiletit, kuupilet oli jope taskus, aga jope oli ju kaduma läinud. Pole hullu, mõtles härra, pole hullu, murelikult tramm jõuab järgmisse peatusse, enne kui piletikontroll minu juurde. Ja nii oligi. Piletikontrollkontrollis just, härra, pole hullu kõrvalseisja piletit, kui tramm peatus ja uksed läksid lahti. Härra, pole hullu, hüppas kiiruga trammist välja nii suure hooga, et ta kukkus kõhuli autoteele ja lõi nina kõvasti ära. Nina hakkas verd jooksma. Pole hullu, mõtles ta. Õnneks jäävad autod seisma, kui tramm peatub. Üldse pole karta, et mõni otsa sõidaks. Tegelikult sai härra, pole hullu, päris kõvasti haiget. Aga ta mõtles Pole hullu, vähemalt ei pidanud ma piletikontrollile seletama, mispärast mul piletit ei ole. Võib-olla ei oleks ta mu juttu uskunudki. Härra, pole hullu, tõusis üles ja lonkas kõnniteele ilma piletita ja verise ninaga ta järgmist trammi ootama ei jäänud. Pole hullu, mõtles ta. Ega mul koduni enam palju maad ei olegi ja kui ma kiiresti kõnnin, ei hakka mul ka külm. Härra, pole hullu, hakkas pooljoostes kodu poole tõttama. Väga hea, et ma täna ka joosta saan, mõtles ta. Tegelikult peakski rohkem jooksmas käima, see on nii tervislik. Nõnda jõudis härra, pole hullu, varsti koju. Kuid koduukse ees avastas ta, et tal ei ole ju võtmeid. Võtmed olid jäänud jope taskusse. Pole hullu, mõtles ta, Ma võin vabalt aknast sisse ronida. Õnneks on mul köögiakna kremoon katki, nii et köögiaken ei käi korralikult kinni. Iial ei tea, mis millekski hea võib olla. Ja esikukapis on mul varuvõtmed, nii et hätta ei jää, kui tahan jälle välja minna. Ja härra, pole hullu, roniski köögiaknast sisse. Õnneks elas härra, pole hullu, esimesel korrusel. Härra, pole hullu, käis duši all ja pesi ennast verest ja makaronisupist puhtaks. Härra, pole hullu, tegi endale suure kruusitäie kakaod, istus tugitooli ja hakkas kakaod jooma. Küll on hea, et mu oma vana jopet ära ei ole visanud, mõtles ta rõõmsalt. Natuke kulunud ja räbal ta ju on, aga uuest peast oli ta isegi ilusam kui see, mis täna kaotsi läks. Härra, pole hullu, sirutas mõnusalt jalgu ja rüüpas kuuma magusat kakaod. Kakao ongi kõige parem just pärast seda, kui oled natuke haiget saanud ja külma käes jooksnud, mõtles ta. Elu on ikka täitsa mõnus, üldse pole hullu. Härra, ettevaatlik ja härra taha vaatlik. Härra ettevaatlik ja härra taha vaatlik olid südamesõbrad. Tegelikult ei tulnud nad ilma teineteiseta üldse toime. Kui nad välja läksid, siis vaatas härra ettevaatlik alati hoolega ette. Härra taha, vaatlik võis täitsa muretult härra ette vaatlikuga kaasa sammuda. Ilmaski polnud karta, et nad oleksid näiteks kogemata mõnda auku kukkunud. Tänaval on ju tihti igasuguseid lahtisi auke. Aukudes tegutsevad torumehed, kes parandavad kanalisatsiooni. Kuid augus võib vabalt varitseda ka mõni krokodill, kellel on torumehed juba alla neelatud ja kes ootab uut saaki. Muuseas väga näljane krokodill, sest krokodillid ongi alati kohutavalt näljased. Krokodillid ootavadki kogu aeg, et muretud jalutajad neile suhu kukuksid. Aga koos härra ette vaatlikuga ei olnud mitte kui midagi karta. Tema nägi juba kaugelt igasugused augud ära ja oskas käsikäes härra taha vaatlikuga neist ilusti kõrvalt mööda minna. Kuid ega ohud ei oota inimest üksnes ees. Ka selja tagant võib iga kell kaela hüpata mõni koletis. Selja taga varitsevad kõik mõeldavad kurjategijad, kes ainult seda ootavadki, et pahaaimamatut möödujad neist parasjagu nii palju mööda kõnniksid, et oleks hea neid selja tagant alatult rünnata. Selja taga võivad hiilida näljased gorillad või hiigelmaod. Samuti võib selja tagant inimesele otsa tormata näiteks mõni jalgrattur või rulasõitja paljumis pahaaimamatut jalutajad selja tagant ähvardab kõike seda ja veel enamatki pidas silmas härra taha vaatlik. Ükski selja tagant ähvardav ohtlik olukord ei jäänud tal kahe silma vahele. Härra ettevaatlik ja härra taha vaatlik võisid täiesti julgelt minna kuhu iganes ja millal iganes, ka täitsa pimedas. Pimedas olid neil muidugi kaasas taskulambid, millega jalaesist ning seljatagust valgustada. Et ohtlikke olukordi vältida võiks arvata, et nad olid täiesti väljaspool mis tahes ohtusid. Jaometi. Ühel tuulisel tormisel päeval olid härra ettevaatlik ja härra taha vaatlik pargis oma igapäevasel jalutuskäigul. Nii ees kui taga keerlesid langenud puulehed, igasugused käärid ja praht, lahtine liiv ja tuiskab, tolm peksid vastu silmi. Tuul kippus härrasid lausa pikali puhuma. Ometi jalutasid nad vapralt edasi. Igapäevane jalutuskäik oli põhimõtte küsimus, mingi tormituule pärast seda ära jätta ei saanud. Äkitselt kuulsid nad koledat karjatust. Keegi algatas hüpake silmapilk kõrvale. Härra, ettevaatlik härra taha, vaatlik ei saanud üldse arugi, kui nad juba olid täiesti masinlikult pargi tee pealt kõrvale kraavi hüpanud. Ja just sinna, kus nad hetk tagasi olid kõndinud, langes koleda raginaga tohutu suur ja raskeoks, mille torm oli puu küljest lahti murdnud. Tegelikult oli see lausa pool võimsat puud kõigi nahaliste okste ja teravate oksakestega. Kui nad selle alla oleksid jäänud, poleks nad ilma hirmsate vigastusteta pääsenud ja seda ainult heal juhul. Halvemal juhul oleksid nad võinud ka elust ilma jääda. Näiteks, kui mõni oks oleks nagu oda rinda tunginud ja südame läbi torganud. Kraavis kükitas ees juba üks härra, kes samuti oli langeva puumüraka eest viimasel hetkel suutnud ära hüpata. Ei oska kohe tänadagi selle eest, et meid hoiatasite, ütles härra ettevaatlik ehmatusest ikka veel väriseva häälega. Ole sa nii tähelepanelik kui tahes, ikka võib sinuga midagi juhtuda, kogeles härra taha vaatlik. Juuksekarvapealt läks mööda. Õigus, ütles võõras, härra, mina käin siin iga päev jalutamas ja pean neid puid Pole ka silmas. Need on väga ohtlikud puud. Ja härra taha vaatlik lausus. Saame tuttavaks. Mina olen härra taha vaatlik, mu sõber on härra ettevaatlik. Väga rõõmustav, ütles võõras härra, mina olen härra ülesvaatlik. Neist said lahutamatud sõbrad ja nad hakkasid iga päev koos pargis jalutama. Preili juurdevõtlik preili juurdevõtlik oli hästi maiaspreili. Eriti armastas ta igasuguseid koogikesi saiadest, rääkimata kringleid ja kukleid ja kaneelirulle šokolaadikooke, kreemikooke, vahukoorekooke, maasikate ja vaarikatega aga loomulikult ka õunakooke, mustikakooke, ploomikooke, aprikoosi ja virsikukooke. Väga maitsesid talle rabarberikoogid, kohupiimakookidest ei maksa rääkidagi. Eriti head olid ta meelest aga beseekoogid või meekoogid või piparkoogid. Preili juurde võtlikule oli kodus terve riiulitäis igasuguseid kokaraamatuid, kus olid sees kookide retseptid. Õhtuti luges preili juurdevõtliku oma kokaraamatuid ja vaatas pilte kookidest, muffinitesse, küpsistest, saiadest, kringlitest, ise õhkasi katsevalt. Mõelda vaid, mida kõike oskavad suhkrupagarid küpsetada. Ja kokaraamatutesse on kirja pandud ja ilusasti õpetatud. Kuidas peab talitama, et imemaitsev kook või kuklike välja tuleks? Preili juurdevõtlik oskas tegelikult ka ise päris hästi kooke küpsetada. Preili juurdevõtliku ainus mure oli see, et ta oligi päriselt üpris juurdevõtlik. See tähendab, et oli paras trulla ja aina hullemaks muutus, sest ega ta ei suutnud vastu panna, kui kuskil mõni koogike või saiake end pakkus. Ikka sõi ja võttis päev-päevalt üha enam ja enam juurde. Tegelikult poleks trullaks olemine ju midagi tähendanud. Preili juurdevõtliku enda meelest oli isegi päris tore, kui sul oli ikka kena kõhuke ees ja pehme paks tagumik taga ja hästi armas ümmargune nägu peas nagu täiskuu isegi veel ümaram, eriti naeratades preili juurdevõtliku naeratuse liika lai nagu laulukaar. Paraku oli aga preili juurde võtlikul sõbranna preili allavõtlik, kes hirmsasti põlastas kõiki neid inimesi, kelle luudel võis märgata veel midagi peale hästi õhukese naha. Preili allavõtliku meelest olid ilusad ainult need inimesed, kes nägid välja nagu elusad luukered. Kes olidki paljalt luu ja nahkpreili allavõtlik ei söönud kohe üldse midagi. Ja kui ta ehk vahel midagi suhu pistiski, siis sülitas lootsemaid välja. Alla ei neelanud ta mitte kui midagi. Preili allavõtlik jõi ainult vett, veepudel oli tal igal pool ja alati kaasas. Ja kuna preili juurdevõtlik oli tegelikult ka väga südamesse võtlik, siis ta piinles hirmsasti oma koogihimu käes ja ometi võttis ta järjest ja järjest juurde. Ta kohe ei suutnud ahvatlevatele kookidele ja saiakest talle vastu panna. Samas võttis aga preili allavõtlik järjest ja järjest alla. Preili juurdevõtlik paisus nagu kukli taigen preili alla, võtlikaga muutus üha lahjemaks ja lahjemaks nagu kondibukett täitsa kriipsu ujukuks. Kuni heitis maha ja suri nälga. Preili allavõtliku matustel pakuti peielauas vahu. Koore torti šokolaaditükikeste beseede ja värskete vaarikatega selgus nimelt, et see oli olnud preili allavõtliku salajane lemmiktort tort, mida ta polnud elu seeski julgenud maitsta. Härra seal tagareas, härra, seal tagareas armastas kohutavalt käia igasugustel üritustel nagu koosolekud, konverentsid, ettekandeõhtud või kirjanduslikud kohtumised. Härra, seal tagareas ei tahtnud sugugi üksi kodus toanurgas koonutada. Ta tahtis ikka ju inimeste hulka tulla. Üldse ei olnud oluline, et üritus oleks ka kuidagi huvitav. Parem kui ei olnudki. Oluline oli hoopis see, et inimesed istuksid vagusi ritta asetatud toolidel ja tooliridu oleks hästi palju. Kui kõik istusid ilusti toolidel, ei sebinud ka keegi tüütult ringi. Kõik oli kontrolli all. Härra, seal tagareas armastas korda, ta ei talunud liiga valju kära, veel vähemaga ägedat askeldamist. Härra, seal tagareas istus alati kõige tagumises reas. Tagumisest reast sai kogu saali väga hästi silmas pidada. Kui saalis oli palju tooliridu, siis jäi tagumine rida üsna kaugele teiste selja taha. Seal ei pidanudki jälgima, mida eespool kõneldakse, alati ei olnud kuuldagi. Tagumises reas oli ka seepärast mõnus, et kui väga igav hakkas ja uni peale tükis, siis võis rahulikult natukeseks tukastama jääda. Aga seal sai ka segamatult oma mõtteid mõelda, ikka nii, et kõik on kontrolli all ja mõtted uitavad samal ajal ringi. Härra seal tagarea, seal oli nimelt päris mitu isiklikku mõtet, mida ta meeleldi mõlgutas. Kui ta istus suures saalis koos paljude teiste inimestega, siis paistsid oma mõtted hulga tähtsamad kui üksi. Kodus mõeldes. Oli ka üks lemmikmõte, mida härra seal tagareas tihti endamisi kordas. See oli üks salm, üks hästi ilus salm, mis väljendas täpselt härra seal tagareas ja mõtteid ja tundeid. Härra seal tagareas oli oma südames tundeline härra, üldse mitte mõni kuivik. Aga talle oli ka väga oluline, et tema sõna jääks ikka ja alati kõiges peale. Härra seal tagareas, kordas mõttes ikka ja ikka ja ikka uuesti. Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab. Härra puupeaga oli juba sündimisest saadik imelik lugu. Härra Puubia ema märkas seda, kui ta pisikest härra puupead esimest korda vannitas. Juhtus nõnda, et kui härra puupea ema oli pisikese härra puupea sisse seebitanud ja teda hellalt pehme svammiga hõõrus lipsas pisike härra puupea tal käte vahelt välja ja vajus vette. Aga vann oli suur ja sügav ja üleni vett täis. Härra puupea ema ehmatas nii hirmsasti, et ta käed langesid alla ja ta ei suutnud end üldse liigutada. Härra puupea, ema kartis meeletult, et lapseke tõmbab ta oma silma all endale vett hingekurku ja võib isegi uppuda. Ometi nõnda ei juhtunud. Pisikese härra puupea pea jäi nimelt veepinnale hõljuma. See oli isegi päris naljakas. Pisikese härra puupea keha vajus küll vee alla, kuid pea ei vajunud. Pea oli kehast hulga kergem. Tea oli muuseas veel hästi suur ka härra puupea, tema sai kiiresti tardumusest jagu ja krahmas pisikese härra puupea käte vahele. Loputa seda seebist puhtaks, mähkis pehme sinise vannilina sisse ja tegi õrnalt. Hiljem oli pisikese härra puupea ema muidugi väga hoolikas ja ettevaatlik, et enam midagi nii hirmsat ei juhtuks. Ei juhtunudki. Ainult härra puupea pea ei kasvanud mitte põrmugi. Alguses oli pea tohutu suur, siis päris paras ja lõpuks ikka hästi väike, sest härra puupea ise ju kasvas iga aastaga üha suuremaks. Aga pea ei kasvanud. Nagu see tal pisikesest peast oli, nõnda ka jäi. Kui pisike härra puupea hakkas lasteaia vanemas rühmas teistega koos tähti õppima, selgus, et ta ei suutnud mitte ainsatki tähte meelde jätta. Lihtsalt härra puu peale ei jäänud mitte midagi meelde. Koolis oli tal muidugi kohutavalt raske. Lõpuks pandi härra puupea niisugusesse kooli, kus lapsed õpivad ainult seda, mida ise tahavad. Selle kooli lõpetas härra Puubia ilusti ära ja temast sai haritud inimene. Pärast asutus härra puupeapuukooli. Puukool ei ole laste kool. Puukoolis on pisikesed puud. Härra puupeapuukoolis olid tillukesed kuused, pisikesed elupuud väikesed sõnad ja imearmsad tammed ning kastanid. Pisikesed puud. Kodusid kasvasid härra Puubia hoolitseva käe all, kuni neil jõudis kätte aeg kool lõpetada ja ellu astuda. Väikeste puude puhul tähendab see, et on aeg nad puukoolist ja viia ja istutada sinna, kus nad suurest peast kasvama hakkavad parki, aeda puiesteele, mõne tähtsa hoone ette kaunistuseks. Ja peab ütlema, et kõik härra puupea kasvandikud juurdusid Uuel kohal suurepäraselt ja kasvasid seal mühinal suureks võimsaks. Sarapuupea armastas ju kõiki neid puid nagu oma lapsi. Lapsi tal muuseas ei olnudki. Nii et kui härra puupea Jaak sai ja oma maja ees aiatoolil istudes oma puukooli vaatas, ei olnud tal ühtegi lastega lapselast, kes oleks talle sügisel meelde tuletanud, et ta peaks vihma käest ära tuppa minema. Härra puupea ise ei taibanud minna. Sarapuupea jäi terveks talveks aiatoolile istuma. Kevadel aga hakkas härra puupea peavõrseid välja ajama. Võrsetele tulid isegi õiepungad külge ja juba enne jaanipäeva päeva õitses ja õilmitses härra puupea üleni nagu toomingas õunapuu ja kastan kokku. Lausa imeline, kuidas see kõik lõhnas. Ja kuidas putukad linnukesed ümber härra puupea lendasid. Kogu Nummi pealinn lõhnas ja sumises. Ja inimesed tundsid äkki, et tegelikult on neil kõik ikka hirmus hästi. Te kuulsite katkendeid Aino tõrviku raamatust ühes väikses veidras linnas mida esitas Tiit Sokk. Saate helirežissöör Külliki Valdma, muusikaline kujundaja olev ERR-is, režissöör ja toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2012.