Need lihtsad laulud on ajaproovile visalt vastu pannud. Leidsin meie fonoteegi varamust Külliki Valdma koostatud põimiku Minni nurme luulest, mille esitab Ita Ever. Helisalvestis pärineb aastast 1977. Ai tuli maha. Ükski puuleht ei liigu, lilled, longus kui surnud linnud. Kuhu kadusid rohutirtsude vaesed viiulimehed, akna all mängijad? Võlglane, olen nende ees aine, neid kuulate siin suve öödesse hirmunult talvele mõtlemata. Ju esimene lehekülg on täis, seal pole enam ruumi. Öökülm mul külas käis. Kas sul on üldse kasvatanud tuumi või olen tühi koor ja kardan kurba kadu? Ei püsi keegi, noor toob sügistinast sadu. Kas olen üldse kasvatanud tuumi? Lilli õitseb nõnda palju, palju ei ole puudu neist. Miks siiski üleöö on aed nii hallio? Ei õit, vaid miskit teest, mis oleks igihaljassilm, otsib pärast halla? Punt külmakartlik paljasinud peidab koore alla. Miks siiski üleöö on aed nii halli? Kus on mu oras? Ons vaid kulu maas? Kas tahan või ei taha? Kaob hallienduse raas. Võib-olla siiski, seemneid pillan maha, tuul viib neid siia-sinna, nii kõrs kui lill, kui puu. Raagus lehite võib-olla siiski seemneid, Ellen. Eud mullast kevadpäike välja toob ja uhiuusi, lehti, puu aasta-aastalt täis usaldust ma pööran, kirjalehti on osa elust, need. Mu süda väreleb. Kui algaks eluteed, laps lapse järele, täis usaldust. Paljukest enesest tean kas ühinna oma põhja või tunnetan oma lage. Sellest, mis haarata suudan. Olen sügavam, kaugem laiem. Mõnikord sirutan käe aga eemale, tõmbub süda. Lähenen sammu, kuid kaugeks jään, kaugenen üha. Otsekui kannaks mind tundmatut pinnaalune vool. Kusagil sõlmuvad seosed. Iseend mõista mul sama raske, kui mõista sind. Tuleks end uurida. Ent jälile saamata libisen Endel peost hajum kui Vilbus või uni. Aeg kiiresti veereb. Kas oli see ammu? Kael kookusid, kandis üks naine, seal sammub mees, kellel on juukse Ductusaselt salkus kellel süda Khanis, käskija kivine kalkus. Naist tähele palju ei pane. Ja poolida vaevu ei näe, ega nendest ei hooli. Tühisest ägestub kergesti, vannub ja rusika paukudes lauale pannud, on peremees majas. Kuid talun, vaene Ajad on rasked ja põllupind vaene. Noor naine, kel lapsed poolsabas hommikust õhtuni tööd teha, rabab, kel isegi head sõna lõpmata harva mees karedast suunurgast kinkide arvab. See naine ehk vaikselt küll eluaeg rühib, lault pisaraaeg-ajalt salaja pühib. Nii kuuma kui külmaga, jätkub tal sitkust küll põldudel, kaablid küll ohakaid kitkub, külg Aru, küll kelguga koormaid, ta tirib ja kannul, käib väikeste vada ja virin. Täid hellalt, neil silub, kui vähegi mahti. Last valvetes ööselgi silmad lööb lahti. Kuid elu ja tervist ei ole tal kauaks. Et jaksata, nõnda peaks olema rauast. Ja mehegi tahtmist ta enam ei jõua. Jääb põduraks tüllaga tegemist nõuab. Päevaga aeglustub vaevane aste. Ta võtab end kokku, tal kahju on lastest. Kuid seegi ei aita ta sängi, peab jääma. Lättidel püüab veel pühkida rääma ja ürpisid lappida näppude vahel kuid tõbi ei pööra tal järjest, on pahemarst, võib-olla aitaks, kuid kel selleks aega. Mees kärsitult hommikul metsale saega. Hall hiline sügis on akende taga ja esimest lund jagab pilvede sagar. Toanurgas on hämar, siin ahistab kitsus. Kolm last, oma ninad on aknele litsunud. Neile ema suust soigumist kuuldan, rõhuv ta haledalt ohkab. Kas tühjad teil kõhud? Ent pöörab ja nihutab Heabolaase kui surragi suudaks, kuid mure ei lase? Pilk lastele rebib ta südame pooleks, kui raske on jätta neid jumala hooleks, mis saab nendest halastust? Maailm ei tunne elus nii vähe on armu ja õnne. Ta valuga oigab ja silmalaod sule. Siis nõrkusest une Suik peale, tal tuleb lund, helvendab väljas, räitsmeloor vajub eesriide alla ning silmapiir hajub. Kui uuesti silmata piluki rajab. Üht tumedas palitus, võõrast näeb majas. Liig raske vist naine on olnud sul koorem. Et põed, aga lapsed on alles, nii noored. Näoledel immitseb higi. Kuid võõras nüüd astub taseme ligi. Ma papp ega palvevend pole vaid siia sain koolmeistriks. Siiski sulle ütlen, et iial veel kaotada lootust ei tohi. Sa vaata, laps vaja, kui terveks saad kooli sul saada, Ta jääb vahtima, naine neid võõras, nii tuttav. Ta meenutab aegu, mis mööda on rutanud. Üks nägu on meeles tal selgesti püsinud. Üks pilkonda südames hõõrunud, kui süsi. Ei tea, mis muretsu südame murdnud ja millest Subaleni valusalt kurdunud sa elus ehk asjata kergendust oodanud end lohuta lastesse, usu ja looda. Ma loodan. Ja korraga leiata rahu ning üle ta näo, mida kannatus tahunud. Nüüd naeratus helgib ning kortsud sealt kaotab. Kui võõraste silmalaod kinni on, vaatanud ta paletsi sõnatult tunnistab, kaua. Sügistuulega oksad kriibivad vastu akent, otsiksid öömaja. Kui ma jätaksin maja maha, tuleksid puud uksest ja aknast sisse. Kui ma jätan maja maha ja mullaga heidan ühte siis saan ka mina puuks. Sügistuulega oksad kriibivad vastu akent näidanud tule vanas koldes. Hingeõhuga puhun sütele elussis. Seemned veerevad maha õunasüdamed ja datlikivid pudenevad peost. Päikesepaistelistes põrandapragudes nad löövad idanema. Valgusvõsusid sigineb täis apelsinipuu, Uibu ja datlipalm laotavad oksad laiali. Rutama, juurde rutama, tubaeda latvade varjumis õide puhkemas. Kui päike kaob. Kõik haihtub maa tasaseks kahanevat ööd. Seemned sulguvad endasse. No sellest tühi apelsinikoor. Kaedlikult meenutab päikest. Võõrad lahkusid aga nende varjud jäid maha. Peremeesteta segaduses on varjud. Küünarnukkidega tõugeldis üksteisele varba peale astudes ukse poole tungleb ja kaotanud varjude summ. Taharite surutud varjud seisavad omaette. Kui avanud tuulutuseks ukse kihutab varjude kari rüsinal üle läve. Igaüks kiiruga otsides peremeest. Ainult viimane üksik vari viivitab. Kuigi väljapääs on vaba. Tühi nüüdishetk, lämmatav kui taevasinise õhumulli raskus. Ega linnu Tarv Teeaa, kuhu ta teel ei tea, kas ootab kusagil pesapaik. Imeline puhkemine hädajutte ja puhte suli. Ei tea, aga ikkagi peavad lendama läbi lõõtsa, tormi. Jää, tuule pingutab, tar. Üheskoos igaüks omaette tunne avardub ja aheneb. Nii kui silm, kui süda, sellel, kes nõrkemiseni, heitleb vastutuult veemöllu kohal. Laintemurrud lainte. Valge ja külmundon, ma valged ja külmad on kased. Ääretu tursahall jää lahele laotab aset. Õhtule sumeneb Härmat Ta on haprad kui klaas. Sinavad remmelgas harvad. Peatun ikka ja taas. Kedagi pole mu kõrval ees taga lumine. Varjudest varjeni kaob päikese kustunud tuhka. Hääletult Ehatäht näe, helkiva palja ning puhta rannalena jätab. Valge külm oli päev. Õige külvemm ei lõhtu. Valvake täpina, lind kaugeneb vaiksesse õhku. Ühegi rajat. Pole mul mälestust, muudkui sinu põskede kargus. Pole mul igatsust, muudkui sinu silmade valgus. Vaibane narmastes kohalmu, kuuskede latt särab kristallides kalgeis. Ja nende helvelt dial hingis. Nii valusalt valges hällitlen igatsust. Mis abi on sõnadest mures? Kurvameelsust, sõpru, teesid ja ohkasin. Otsi verest ja rakkudest tõdesid. Läks nii palju on südamerikkeid. Miks kudede kärbumist? Nagu roostest puretud kõrved endas kannane närbumist? Lumeräitsakaid vihisevad vastu akent. Kitsalt härmale, klaas taganeb eest muutub olematuks. Lume räitsme tormavad tuppa, tuiskavad lauale, Peri lehed keerlevad õhus. Valged helbed tantsivad valgete lehtedega. Lumekord katab raamatud, kaaned vajuvad, lukuread talvituvad kui lumealused, rohujuured. Pihutäis luuletusi nagu parv kirjatuvisid, tõuseb lendu ja liugleb aknast välja. Te kuulsite põimikut Minni nurme luulest Ita Everi esituses. Kava koostas Külliki Valdma. Saate muusikaline kujundaja oli Heiki Soome helirežissöör Aino Lauri. Helisalvestis aastast 1977.