Hea luulesõber. Täna õhtul on võimalus kuulata Friedrich Schilleri ballaade Heino mandri esituses. Ballaadid, kinnas ja polükratta. See sõrmus on tõlkinud Eduard Roos. Sukelduja Jaan Kross. Lõukoerte õue juures hoovkonna loosis suures on kuningas frants. Aukandjate saatjate season ja rõdudel kirevus reas on daamide õrn elegants. Ja kui kuningas viitab sealt alla puuri väravad lähevad valla ja väärikalt, nagu neil viis astub lõvi sealt siis ja vaatab ja lõikan vaka. Haigutab, raputab lakka, turjal pingu, kord tõmbab. Aas heidab laisalt maha ja lebab maas. Ja kuningas viitab taas. Kohe avaneb teine puur ja välja kargab sealt hiigelhüppega suur ja vihane tiiger. Nii kui see lõukoerana näeb. Ta pöörates jääb seisma ja sabada lõhku, tabab Palaigatad keelt. Aga muudab meelt, hiilib lõukoera selja taha ja heidab seal urinal maha ja lebab maas. Ja kuningas viitab taas koheva, jaotub jälle trell väravakaar välja, tormab leoparde Alf verre januselt ründavad otseteed, seal tiigrid, need käpahoobiga Tiige pead eemale viskab. Ning lõugu rajab end sedamaid müürates üles ja kõik jääb vait. Uuri esimene ruum, tapachi, must on kuu ja pikali laskuvad kiskjad. Seal ülalt, kus kaardub rõdukarniis. Õrn kinnas libiseb alla siis ja liivale jääb, seda näeb iga mees just kiskjate ees. Ja pilges on sõnadetoonia tuum, kui lausub preili kuni Kund. Noh, rüütel Pelors, armanniguunagu vannute Mulledeiga tund ekstest käe, mu kinnas, siis üles, seal. Mees alla tõtabki kanna pealt ja miskiks ohtu esineda vaid otse koleda sõõri seest just kiskjate eest. Julge käega ta tõstab kinda. Ja kogu härraste imetlev summ silmapilguga hirmustum. Siis ta kinda toob üles ja terve hoov teda kiidab, täis kiha ja taha. Ning tõeks on minemas rüütlisoov, sest nüüd, kus on täidetud armuproov, tõrkuda kuum, kuni Kund ei taha. Kuid kinnas lendata näkku seal tänu ta May ihka eal. Ja samas rüütel ta jätab maha. Näed siin minu meelevalda, nii vaar Augade juttu algas, eks ole, õnn hoiab mind. Sa elad jumalate, armus neis valitsepsus, ketri karmus, kes olid võrdsed sinuga. Üks elab neist kätte, maksa ei õnnelikuks kiita ei jaksa sind enne, kui on löödud ta. Need sõnad olid vaevalt lõpul, kui käskjalg tuli kiirel tõttud ja teate tõimileetlusest. Nüüd isand, heida ohvrit tulle ja punutagu pähe sulle pärg värskest loorber lehtedest. Su vaenlast tabas viskeoda. Min saatis kuulutama sõda, polüüdoros subjalik hea. Ja saadi käe, tõstad, kust Allam hirmsal vaagnale veri mustal üks mõlemale tuntud pea. Ja vaarao taganeb teise õudu. Kas on su õnnel siiski jõudu ning jätkab mures pilguga? Diameeles laine heitlik tuju võib kergelt võtta tormikuju. Su emme laheb, võib hukkuda. Saab vaevu vaibuda ta sõna kui Rütlawi juubelduse kõma, ühtäkki kajab rannakailt metsanam tõstmas Maste suur laevastik, mis kalleid laste on koju kandmas kaugelt mailt. Nüüd lausub kõrge külaline rind täna tunneb sinu nime. Ju homme on unustanud sul teada Kreeta relva vaprus, sealt ohustab sind raske taplus. Peamaale astub vaenuganud. Ei jõudnud veel ta lõpetada. Rõõmuhõiskeid kajas sadam ja 1000 suud, seal hüüdis võit meile otsas rasked vaenuvaevad torm hävitas kõik reeta, laevad on lõpetatud, sõjasõit. Tõepoolest, õnn su kojas peitub mul raskeks südamed, esseetäit segamatult rõõmu, nemad ei luga surelikule. Ka mul on olnud õnnes edu, sest iga minu tööd ja tegu on taevas helgelt soosinud. Kolm siiski pärija mult röövis. Nii jumal minu südantroovis, nüüd õnnevõlg muld, asutud. Sakardad kannatuse valu. Seepärast jumalatelt palu epe õnnes oleks mure, lõim sesseegel tundmata mure. Iial õnnelikult sure. Nii helde pole taevavõim. Kui muret jumalad ei anna siis sõbra nõgusa meede skanna endise õnnetuks tee silm, lase käia vara üle ja kõige kallim, igavene sa võta, viskame või see, see sõrmus üle kogu saare on minu kõige kallima are vürst vastab talle hirmuga. Rinnustele annan nüüta, ehk jään siis nende silmis süüta ja merre viskab aarde ta. End teise päeva koiduvalgel noor kalur tuleb rõõmsal palgel ja ütleb nõnda võimstyle. Mul ka võrku läinud teis säärast pole silm veel näinud. Mult, isand, võta kingiks see. Seal kokk, kes kala lõhki lõikes ju tuli jooksuga ja hõikas niimoodi üliehmunult. Näe sõrmuse, mis isand, kallis see kala tagasi taas andis, OM ei eal ei võeta Sult. Siis ütled, kohkunud külastaja. Jätan maha, selle maja ei taha sinus sõprustki. Sind tabab jumalate kohus, kui jäänud on mulgi elu aus. Seal öeldud, lahkub kiiresti. Peeker kes julgeb vee hauda laskuda, mis voogab me jalge ees kulp, peek või sinna, nüüd heidan ma kes rüütel või sulas, mees sealt mulle toob karika tagasi, jälle ta vapruse tasuks, saab endale selle kaljul seistes, nii kõneles kuningas kohal ääretu, põhjatu v. Käes välkustel kuldne karikas, vee keerusis, kaduski see, veel korra, ma küsin, kes usaldab sinna kuldkarikas voogudest otsima minna. Ja kuulas pealt seda rüütlit, ring ta ümber ja sõnatuks jäi. Kõik vahtisid vette, kuid ükski hing peekrit endale tahtvat, ei näi. Vürst küsis veel korra. Rajab teed läbi kaaslaste rea üks, kes ohu ess kartma ei löö. Seal kannupoiss, noor tal püsti on, pea maha heidab tavantleja v. Jahmatus haarab vapraid, salle ja daamitasimetlust, vaatavad talle kui kaljuserval kaaluvalt veel ta pilgu veevõrgule, lõi oma sisu alt põhjast, krüptiseneel jälle müürates tagasi, tõi veesaadetud otsekui Kumedast Goest vahtu. Pritsides tõusid mere tumedast põuest Teiskisaya Ulgeid ja müür, geid laht. Pidu peavad seal looduse väed. Et taevani ülestab kobrutav vaht ja kuhjuvad lainetena, et nõiakatlas, mis saab augu, keda üldse ei taha nagu Merisaks veel ühe merega maha. Kui viimaks v keris neis vaibuvad ju keskvahutust, haigutas all sünkuristlik, must nagu põrgusuu, nagu põhja ei olekski all ja vesi, mis üles tungimas Zlatkas musta lehtrisse tagasi valguma hakkas. Rukkijumala hooleks, enda usaldas nüüd Dalaintesse hüppes ja siis ümberseisjate seas kõlas ehmatus, hüüd kohe keerista endaga viis ja haigutav kuristik, põhjatu sületäis saladus jäädavalt sulges seda üle. Suur vaikus on kaljul, kõik jälgivad meetod, mis Kumedalt kohiseb all. Üks mõte on kõigil, mis arvestab verd, ei ole sealt pääsemist all. Minut minuti järel ootuses kulub. Ja kuristik all järgis tõudsemalt uluk. Ja olgu seal põhjas ka kuningakroon ja tehtagu kuningaks mind, kui selle sealt päevavalgele toonud. Liigodav on mulle see hind. Ei algne sellele pilku heita, mida merede põu tahab meie eest peita. Ta küll mõnegi laevamis eksinud teelt on neelanud ähvardav haud kuid tagasi jõudis vee kurgust veel tükk masti või küljelaud. Ja heledama aina, kui tormi müha on kohin, see paisub ja ligineb üha täis kisa ja Ulgeid ja huikida last. Pidu peavad seal looduseväed ja taevani, üles lööb kobrutav vaht ja kuhjuvad lainete mäed. Loodetud otsekui Kumedest Goest sünge kitsendus kajab vee tumedast põuest. Kuid mustade voogude süles, näe luik, valgena oodatud meest seal särava peekriga vasakuga läheda, kõrgele sirutab veest ja parema käega ta agaralt sõuab ja veatult ta saagiga kaldale jõuab. Kui armas on rinnale karastav sõõm, kui aplalt job valgusta silm ja vallandub ärevil vaatajaid. Rõõm ei võitus anda, halvema ilm ei kartnud noor, vägime lainete valle ja pääseski eluga. Au olgu talle. Sealt tuleb ta ümber, juubeldab ring. Ja kuninga ette vajub mees oma tütrele, kuningas viipab ning kuldkarika kõikide ees sees särava viinaga täidab. Nüüd ruttu joob noormees ja nõnda siis alustab juttu. Aastaid veel paljume, kuningal, kuldpäid päikesekiirtes on hea. Kuid hirmu sohhisandon voogude all jumalaid kiusama peame, juhatas sellele pilkusid heita, mida meie eest nemad nõuks võtnud on täita. Välkkiirelt alla mind kiskusid veed, kuid sügavast metsikul vool Uuskeerise tormas kokku, põrkasid need Eitles vihaselt vooluga vool. Mind haaras kui tuulispask, nägin teise õudu, et vastu panna, ei ole mul jõudu, lihases voolus, mis kaasa mind viis Ma olin kui abitu tuust. Kuid kaljust ma õnneks sain haarata siis ja pääsesin surmasuust. Kui ime läbi seal rahnude tipus korallipuu küljes karikas pluss all oli purpurpunane öö merre põhjatu õudne malm. Mind ümbritses ääretu vaikusele. Levima hakkas silm, salamandrid ja lohesid tuhandet tõugu imeloomi, ma nägin keskpõrgulõugu. Seal kubises koheteist, oled neist hirmsaid kobaraid tigedust täis. Laiendasid Salvasid teineteist alalõpmata võitlus, seal käis mõõk alusel, nägin, kes luurata, seisid ja vihaseid merefiäenesid haisid. All sügavik ümber veekiskjate ringvee, tohutud massid, mu peal keskmonstrumeid, ainuke inimhing kalju küljes rippusid seal veekõrbes, kes kõledaid koledaid paiku kus iialgi elavaid hääli ei käiku. Seal märkasin, äkki hakkab ju kõige hirmsam veehiiglaste väest oma haarneid mu poole koralli buumul hirmuga libises käest. Ma uuesti oli meekeerises üles kuid seekord mu õnneks kandis mu üles. Ja võttis tumm imestus kuulajais maad. Ja kuningas lausus. Saadoida. Ja endale saad lisaks saadaga sõrmuse võidmis karikast, kallim on 1000 võrra. Kui voogude põhja sa tungid veel korra siis kuningatütrel läks haledaks meel teie soovide täide Juviis, miks öelge isa, teist korda veel elu ohtu peaks panema siis. Ja kui kedagi saata just tahate sinna siis mõnide vapress rüütlist võiks minna? Käekuningas tõstis jaga oinal, lõid üle karika kokkuvood. Parimaks rüütliks pidada võid, kui peekri veel tagasi tood ja naiseks veel täna saad vapruse tasuks neitsi, kes praegu siin rääkis su kasuks. Kui kuuled noorkannupoiste õhtusi, neid kahtluse vari kaob. Ja nähes, kuis roosina ühetab mehid ja kahvatult murule, kaob vastu seismatu soov, täidab noormehe rinda ja teenima sööstab ta lubatud hinda. Küll kõrgele voogasid vahused, veed ja kuristike omas, kui kõu. Ja uuesti algasid tagasiteed. Grill värises, oota, jäi põu. Kui palju, veed üles ja alla ei käinud? Enam noorukit, keegi ei näinud? Te kuulsite Friedrich Schilleri ballaade Heino mandri esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Heiki Soome režissöör Astrid Relve. Helisalvestis aastast 1978.