Täna õhtul on võimalus kuulata soome luuletaja Paavo haaviku loomingut Paul-Eerik Rummo tõlkes. Kava esitab Martin Veinmanni Sissejuhatuseks Paavo Aavikust. Paul-Eerik Rummo salvestus pärineb aastast 1992. Paavo Aaviku on üks tähelepanuväärsemaid nimesid. Kas kirjandus üldse ja luules, eriti päeva Havico puhul ongi raske neid piire žanride vahel tõmmata. Ta on kirjutanud raamatuid, mis koosnevad luuletustest sõna tavalisemas vaieldamatuks mõttes. Ja ta on kirjutanud forismi sarjasid aforismi kogumit, mille puhul tegelikult on, on raske öelda, kas seal on ka päris aforismitmetega hajuvad natuke, see ei ole nii sellised Tiny viidude teritatud mõtteterad, nii et seegi läheb kuhugi luule poole rohkem. Ta on kirjutanud mõndagi sellistesse istliku kirjandust. Hea asjatundlikkuse põsaldav kirjutanud raamatu Kansekund on linn ja mis vaatles soome rahvuse poliitilist kujunemist niisuguste materjalide põhjal, mida tollal Soomes keskmine soomlane ja ametliku tariti soomlane veel ei tulnudki. Selles fakto analüüsi põhinevas raamatus on jälle omakorda sees fiktiivsete monoloogid reaalsete ajalooliste isikute nagu Mannerheimi näiteks Tanneri tekstid, mis aga tegelikult on alko omas selline fiktsioon, siis ütleme, ilukirjandus ja nii edasi Havikronid piirid žanride vahel väga, väga hajuvad. Hoviku õli viiekümneid oli aastatel on alanud ja ka väga kiiresti läbi viidud Soome esimese sõjajärgse luuleuuenduse keskseid kujusid. Uuendus seisnes selles. Põhiliselt oli ennast hoidnud vaimses isolatsioonis üsna tugevasti kogu muust läänemaailmast meie Eestis vaatame praegu Soomet kui läänemaailma lähimat esindajat meile. Aga Soome oligi kaunis kaugel vabatahtlikus isolatsioonis. Ühiskondliku esteetilise igasuguse mu mõte liikumisest. Ning siis 50.-te aastate keskpaiku, kui luulest räägime, tekkisid juba teised vot ja väga kiiresti nii-öelda võeti järele, kaotatud aeg tehti tasa ja sündis selline kõrgmodernistlik luule soome keeles niidiseerivate paudi vaimus. Et selle keskne kuju oli tol ajal tegelikult Noor Havikkumile esimene luulekogu ilmus, siis, siis ma ei julge öelda. Võib-olla tuli 18 üheksateistaastane sel ajal ja võib-olla natuke vanem. Ja sealt. Üks selliseid, nagu meil on kombeks, juhtivamaid autorid sealjuures seisab täiesti omaette, ta ei liigu mitte väga palju kirjanduslikes ringkondades, ehkki ta ise on paradoksaalsel kombel töötanud väga kaua aega kirjastuses olnud selline mingis mõttes maitse määraja. Nii et igatpidi Algne kuju. Aaviku luule on maailmas tõenäolisest sellel põhjusel vähevõitu levinud, et soome keelt tuntakse vähe ja teda ei osata hästi tõlkida. Kui ta oleks inglise sakslasele prantslasele hõlpsamini loetav, siis ma usun, et teda, Aaviku oleksid maailmanimesid kirjanduses tegelikult kadunud Ivar Ivaski poolt algatatud kirjanduspreemia kandidaatide hulgas, kui ma ei eksi ikka olnud ja vist on ka Havikus mingil ajal räägitud kui, kui Nobeli preemia kandidaadist. Aga siiski on see jäänud kõik kuhugi pooleli. Aaviku luulet eesti keelde on tõlgitud suhteliselt vähe. Aga lootkem selle peale, et juba üsna keskmine eestlane oskab juba üsna hästi lugeda ka soome keeles ja ma arvan, Heiko raamatuid. Argo põrandaid on ka Eesti raamatukogudes nagu saadaval. Soovitan kõigile. Vihma lind laulis kui õhtupimedas. Pinnanes karge õhtu. Kirgas kui klaasist tehtu. Merel pimedus purjetas silmade meres mereneid kahlas. Ja mereneid, mereneid, kahju meelesse kahlas. Ja aeg, kahjumeelne, tuhandes-, õhtu. Või 1000. kuldraha uppus. Sinine julm tera lõikas Kuugare äärist. Koost, pudenes kuusirp. Nii juhtus 10 korda. Ja teine 10 korda. Mu armas lõikas oma käände, surevad punased kuud. Kuu on punane? Kuu lõhnab tasa. Mu kätesse kätketuna 10 kuud tõuseb. See silma ripsmed poolpikad ning juus must puude taga suur kuu. Oi, vana tuga lõikaja, teritab hõbedast. On nuga terav, ülal. Juuksetukk on nüüd sinu silmil õlul jahedus all. Ning jahedusse. Õunapuu lõhnab. Pip süda uksele. Pikka tööd nagu unetu öö. Edooline klopib suurile mälu uxile, klopib süda mu mälusse. Nägu kirvena pelglik ja pidevalt kuulatav näo vastas oli. Kui lehed lehekesed, siledad ja kordus ja vilgas tuul. Salagahil lehed Rolluksid kokku ja tuul, nagu kogutakse kitsed puude alla. Oi kui kähku. Nagu südamekaljudele lilled, kukuksid. Nagu kuristiku lehekuuööl Rahade sügavikus. Alati sügelevad valge ja must. Hämarus üleleb nagu sadu. Rohetavad Sõnajalad võlvide all. Rohetab. Igavene sügis. Näitaksime. Olime kaunid. Sadude higi, aia, Maastikud puhkevad udusse. Öö ja päev on kõrvuti võimul. Kui tiik tulvab üle. Buy õitsemisajast õitsemisaega. Ja aasta on möödas. Kollane oma lõhnas nagu õitsevad vahtrad. Nagu sügise puiesteed rändab maastikumaastik tagasi Kui tiik tulvab üle Möödas minust on siitpeale naasmine. Vihmade maad on möödas. Teekonnal unuvad minek ja saabumine. Ühetaolised, tähtsusetud. Päevad on aga kogu aeg laokil. Aastaiks nädalaiks liitumata. Ja mõtted just nagu mälestused pitsereid asjade jätmiseks. Rända palverännakuretkele võõrasse linna, kus ootavad templid ja naised. Et oleksid võõras endale viimasel raskel tunnil. Astu esimene samm. Jaamine. Öö ja päev vahelduvad muud, suutmata rändajad lähevad. Naised kahlavad jõkke, iseenda sarnastena. Suutmata, muud linn, rand, pimedus, sureb. Ja maailmad surevad. Jumalaid sureb. Üht sfinksi, salvestab mõtet igavesest tulemisest. Jälle kord. Pimedus ootab. Kaardistamatute mõõtmete merel maa ilmana maailmade väärsena purunenud muude maailmade vastu. Mustad tallad tulevad. Maastikud puhkevad udusse. Minusse jumalad vajuvad. Minusse vaikused vaibuvad. Kolmanda silla kohal hall mees tuleb, õis käes, punane noorukid, näitsikud sõuavad kaardi all. Kroonimis. Ei maailm vabana sinas liikumas ometi liikudes kuhugi jõua. Ja ta jõuaks on vaheldumisi nähtaval. Lisaks koidik kustumine, puhte valgus, 30000 sammu, kolm mereretke, see on üks päeva ringvabariigis, on see üks ahene päeva ring sama tiigi ümber. Tallad tulevad kuningad tõusevad taldadesse, mida kirjavad neli aastaaega. Viienda algus. Kõik kaksteistkümmend aasta aega. Sõidame öömis, jäi taha. On ees. Sõidame sellest läri. Puistanelli. Kuidas on võimalik, et neika hingame ehkki õhk pole element enam? Kuidas me loodame maa mõistmatu lähedusele? Kui see kannab meid? Kes me ei usumaa, oli kiikuv laev. Kindel alus jalgade all. Nüüd, kui ma pole enam keskel, pole ta kuskil. Neid siis alasti. Ehkki tõde on helpudes ise silt. Kuhu me jõuaksimegi ei ole meil türanni, kelle? Tulemata kunagi tagasi. Jõudmata kuhugi. Üks ainsam türann on suur. Ta on kroonitud ja siin aasta liigub. Kroonimisel türanni auks kes on suur ja suur tema järg. Tema on majakas. Tema on meri ise. Raamatud jäävad, kui rändan ma lindmaailmast. Raamatud. Rännutülikad on aadressid, kirjad, tuul rebib. Ja kui raamat on loetud, siis ta lehed on lehed. Millest hääl neis tuleb? Mis on silmis? Kõne voolab voolavas maailmas. Kõne voolab voolavas maailmas. Ja sul tuleb teada ise. Peaaegu kõik. Uppus meri merilaulude tuulte meri, kust kalastasime Vajumine vees on otsekui sadu meres. Vajumine otsekui sadu meremajas. Viibimine hingemaailmas halval ajal? Sügavad võrgud hõljuvad mööda meist. Üles päämise püüdja võrgud, veemehe võrgud. Lase viludel vetel voolata. Ta läheb isu ära viljadest, mõtle. Laseb iludele vetel voolata läbi su hinge, mis ootab täis kirkuste kartust. Ärevuseta. Nagu paras ihuootabhimu seadusas. Lase veel ja õhul ja elementidele voolata. Sest see sinu osa on oi hing. Surm. Kuhu me lõdvene? Kuhu me lõppene otseselt Halastuse orgudesse. Ilma jumalata, ilma jumala aita. Kust me tuleme? Mererõõmust otsekui meri alguses tuli? Olemata meri. Kellegi kutsumata mererõõmust. Te kuulsite Paavo Aaviku luulet Martin Veinmanni esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Helisalvestis aastast 1992.