Küllap oleks kogu see ime varem või hiljem tänapäeva jaoks avastatud, aga juhtus nii, et maailm peab selle eest prantslastele tänulik olema. Prantsusmaa nimelt leidis ülemöödunud sajandi keskel ülemvõim Indo-Hiina poolsaarel. Sobiks talle küll. Ta tungis Vietnami ning kuulutas 1863. aastal Kambodža oma protektoradiks. Prantsuse kolonistid kuulsid peagi Onlees sapijärve kallastel laiuva tiheda džungliservas elavatelt talupoegadele et džunglisse tunud tohutud templid ja et need on väga ammu loonud kas jumalad või hiiglased. Enamik asjalikke eurooplasi arvas, et tegu on lihtsalt rahva pärimustega, aga mitte kõik. Oli ka neid, kes olid kuulnud kunagise võimse ja jõuka Kambodža impeeriumi kadunud linnast ja oli neid, kes asusid seda otsima. Aastal 1860 avastas prantsuse botaanik anrima hoo dzunglis müürid. Pagoodid teatas, et see hiigelehitus on põnevam kui kõik, mis iidsest Kreekast või Roomast eales leitud on. See oli ankurvad, imekaunis kuninglik temp kunagisest meeride riigi pealinnas. Ilusat pühapäeva, jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Ka taga Indiaks kutsutud Indo-Hiina poolsaar oli asustatud juba 12000 aastat enne Kristust. Mon khmeeri rühma kuuluv rahvas kujunes kohalikest elanikest meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimene suur riik nüüdse Kambodža aladel oli Funani kuningriik, mille loojaks legendi järgisay India Pramiin Gambuu, kes abiellus muinasjutuprintsessiga. Funanis valitses india kultuur nii kommetes, kunstis kui arhitektuuris. Kuuendal sajandil oli Fonani impeerium tugev ning tuntud üle terve Aasia. Kuningas Rudra varman. Tegelikult viimane Funani suurtest valitsejatest rajas oma riigis hindu jumala Višnu kultuse. Kuid Funanist põhja pool oli tekkinud grammeeride riik. Chanla ning kahe riigi vahelised sõjad ei saanud teadagi tulemata jääda. Sõjad nõrgestasid mõlemat riiki ja kaubavahetus Indiaga sama hästi kui lakkas, sest kaubateed polnud karavanide jaoks enam turvalised. On teada, et seitsmendal sajandil Funani riik hävis jäidženla, mille valitsejad vallutasid üha enam ümbritsevaid maa-alasid ning 800. aastal võimule tulnud noor kuningas. Farmandeine arendas oma pika valitsusaja jooksul väljaga meeride kuningriigi oma põhiseaduse usu jah, pealinnaga. Selleks ajaks on aga ajaloo annaalidesse ilmunud ka juba Kambodža nimi. Toosama farmann, teine tõigambuliasse raadius ja kultuse, mille järgi kuningas oli hindu jumala šiiva esindaja maa peal. Sellest peale ehitati templeid nii jumala kui kuninga austamiseks. Ja sellest peale ehitas iga uus valitseja omaenesetempli, millest sai ka tema hauakamber. Algselt tulid need lihtsad ühetonnised, kivi püramiidid. Järgnevad valitsejad nihutasid ka riigi pealinna siia ja sinna ning aastal 889 ehitati praeguse Ankoori kohale Jassothara Puura linn, kuhu pealinn paariks aastakümneks paigale jäi rändama minna. Kuni 944. aastal troonile asunud Räädžendravarmann oma õukonna vanasse pealinna tagasi tõi. Ta laiendas ühtlasi Kakmeerida impeeriumi ning sanskriti raidkirjad tolle ajatempli varemetel jutustavad temast kui targast ja mõistvast juhist. Ankoori rajati tollal mitmeid budistlikke ehitisi. Legendaarseid, selliseid nagu finaakase tempel, kuhu iganes. Tööl olevat olnud madude printsess, Kesk Kuningriiki hoidis ja kaitses. Niimoodi möödusid aastad aastakümned ja aastasajad, Kambodža kuningriigi valitsejad tulid ning kadusid igavikku. Kõik nad püüdsid ajalukku oma jälje jätta ja eks nad seda ju kuidagi ikka tegidki. Kes võitjana, kes kaotas Dajana. Hoidjate sekka tuleb asetada grammeeride kuningas Surje farman, teine, kelle valitsemisaeg oli 1113 kuni 1150. Tema ajal riik kasvas ning õitses, kasvas ka pealinn Angkor. Kuningas laskis linna ja linna ümbrusse mitmeid templeid ehitada, kuid uhkeim neist oli jumal Višnu-le pühendatud ankur, vaat mida asjatundjad khmeeri templiarhitektuuripärliks on pidanud. Ja khmeeri arhitektuur on üpris unikaalne ehitusstiil, mis on kinkinud maailmale kõige uhkemaid religioosseid monumente. Nagu modelgi aladel, on ka selle maa-arhitektuuri aluseks ikka India pärand, millele siis vähehaaval riigiga kasvades rikastudes ka Kambodža enesetraditsioonid. Lisandunud on. Kõige esmane ehitusmaterjal Kambodžas oli puu, sellest tehti nii eluhooned kui templid ning iseenesest mõista pole nendest midagi säilinud. Telliseid asuti sealkandis valmistama juba Funani kuningriigi algaegadel. Ning kuuenda sajandi templid kujutasid enesest vaid lihtsaid, ühe uksega tellistest torne mida ehtisid ka lihtsad ornamendid. Ja sellise templi ainsas väikeses ruumis seisis jumala kuju. Tavaliselt Šiva Višnu. Üheksanda ja 13. sajandi vahel said peamisteks ehitusmaterjalideks lateriit ja liivakivi. Late riit on pehme tellispunane kivim, mis tekib vihmasest troop. Kas seda on kerge murda, kuid päikese käes kuivata tugevaks ja väga kõvaks ehitusmaterjaliks, millesse on üpris raske mustreid lõigata. Niisiis kasutasid meeritseda tugevate vundamentide jah, linnamüüride ehitamiseks. Liivakivi sobis ornamentidega kujude graveerimiseks hoopis paremini ja seda tööd tegid kmeeride nimetuks jäänud skulptorid ning kunstnikud juba seitsmendal sajandil. Grimeerida ehituskunst arenes siis üksikutest tellisetornidest Ankorvaati hiiglaslikke püramiid, templiteni. On teada ja iseenesestmõistetav, et kõik ei läinud selles arengus kaugeltki lihtsalt. Ning mitmedki templid on juba ehitustööde ajal kokku kukkunud. Liivakiviplokid lõigati küll nii, et nad üksteise kõrvale ja peale täpselt sobiksid, kuid Märti nende vahele sideaineks ei pandud. Nii et kui alumine kivi paigalt juhtus nihkuma, võis kogu sein kokku vajuda. Jagneerid ei õppinud iial võlvkaari ehitama, nagu tegid seda Euroopa arhitektid oma võlvitud gooti katedraal ides. Nemad olid seda ju juba iidsetel droomlastelt õppinud. Meeridel polnud seda kelleltki õppida. Nad asetasid üksteise peale suuri kive, mis toetusid vaid osaliselt alumisele kivile ning moodustasid niimoodi võltskaare. Kuid sellised võlvid kukkusid ka pikapeale. Ometi ja õnneks kaugeltki mitte kõik sest inimesed saavad siiani imetleda, kas ankur Läti fantastilist templikompleksi, mis taasavastati kaoga Kambodža džunglites alles 19. sajandi keskel. 11. sajandi alguseks oli Ankooris miljon elanikku. See oli suur ja õitsev linn, paljude koodide ja lugematute hindu, jumaluste templitega. Pagood ütleb tark raamat on tornikujuline, harilikult kuue kuni kaheksakorruseline templihoone, mille igal korrusel on katus. Niisiis, Angkor olevat 11. sajandi alguses olnud kauneim linn kogu Aasias. Siin oli kõikjal jasmiiniõite lõhna ehitud, elevantide seljas ratsutavad printsesse kaitsesid kuuma päikese eest punased eesriided, kõlas Symblite flötide Jakongide helisid. Templites viisid tuhanded preestrid läbi pidulikke usurituaale ja seda linna ning kogu maad valitsev khmeeri kuningas Surje farman teine laskis Ankooria ehitada templi, mida maailmas seni keegi polnud näinud. Ehitustöid alustati 1113 ja need tööd kestsid 37 aastat. Maa-ala uue pühamu ehitamiseks oli sadakond hektarit suur ning selle ümber kaevati 200 meetri laiune vallikraav. Vallikraavi ümber ehitati veel kõrgem nöör, mis nüüdseks peaaegu päriselt hävinud on. Dollastel grammeerib templite kompleksi, seal oli enam-vähem ühetaoline ülesehituskeskse pühamu ümber seisis veel mitmeid ehitisi, mis omakorda ümbritsesid teedega ühendatud siseõuesid. Vähem tähtsad hooned olid kompleksi äärtel kõige tähtsamad ja pühamat keskel. Templiväravateni viib müstiline tee, mida palistavad hiiglaslike madudekujulised valus traadid. Neid peeti kosmilise viljakuse sümboliteks. Väravatest sisse astunud külastaja möödub Sis õuedest, mille ümber on teerimis ruumid ja raamatukogud ning läheneb kõrgel poodiumil seisvale pühamule. Selle ümber moodustavad terrassid ja väiksemad hooned kolm kõrgusse tõusvat ning otsekui sisse poole tõmbuvat astet, mida omakorda kroonib viis tormi kõige kõrgem, umbkaudu 70 meetrit keskel, neli tema ümber nurkades. Need viis torni annavadki Ankorvaati kuulsa panoraami, mis on korrapärane ja kaunis ning kahekordistub eemalt vaadates oma peegelduses Vallikraavi siledal pinnal. Viis pagoodi, mis näivad inimkätega loodud sakiliste liivakivi mägedena. Nad on inimkätega loodud varsti juba 900 aasta eest kuid liivalossidest on asi kaugel. Ta koodid on kaetud peenelt nikerdatud kivist, skulptuuride, lintidega seina. Reljeefedel on ellu ärganud sajad stseenid hindude mütoloogiast. Peamiselt on need stseenid jumal Višnu elust, kellele kogu ankur väeti tempel ka pühendatud anud. Kuid templi ehitaja, kuningas Surje, farman, teine võttis osa jumalikust aupaistest ka enda kanda. Varadia jumal-kuningakultusele, kaklaneeride usundis ning kuningat austati kui jumalat ja ankurvaati. Templi pagoodid pidid sümboliseerima müütilist Meruu mäge mis oli hindu jumalate kodu. Niisiis pidi valitseja Surje farman teine olema jumal, Višnu kehastus siin maa peal ja imekaunis vaati tempel pühendati Nievis nulle kui kuningale. Viimane kandis oma hiilguse sümbolina Indra kuldset mõõka. Ja templi reljeefidel leidus müütilisi lugusid nii hindu pühakute ja jumalat kui ka kuningaelust. Sõria farman olevat näinud igal ööl templi kõrgeima Pakoodi kohal üheksapealist madu, kes muutusime ilusaks piigaks ja veetis öö koos kuningaga. Ankurväetist sai ka selle ehitaja viimane puhkepaik. Ankurvaati imelise templi looja, kuningas Sulev arman, teise viimane katse oma kuningriiki laiendada ei õnnestunud, püüdes valuta Anna Amy juhtistama vahepeal läbi mägise džungli, kus peaaegu kogu sõjavägi palavikku, kus valitseja lahkus siit ilmast samal aastal ning kuningriik, mis temast maha jäi, oli nõrk ja vaene. Läänes oli aga ta impeeriumi üha tugevamaks saanud. Selle pealinn oli üpris ankuri lähedale nihkunud ning tailased asusid meeride riiki Kambodža ja nende pealinna ründama. Rünnakuid too ja lõplikult langes ankur Dailaste kätte. Aastal 1431. Linn rüüstati ning jäi umbes aasta jooksul kad tühjaks, sest tairiigi pealinnaks sai ida poole praeguse ppnombeni piirkonda ehitatud uus linn. Kogu Indo-Hiina poolsaar langes tai ja vietnami riigi kätte. Pioneeride vabadusvõitlus ei kandnud vilja ning Kambodžas sai tai vasallriik. Kuni tulid prantslased ja Kambodža, muutus Prantsusmaa protektoraat tiks veel enne, kui taia Vietnam teda lõplikult oleksid alla neelata jõudnud. Tulid niisiis elurõõmsad prantslased ja püüdsid enese jaoks avastada seda saladuslikku müstilist ida, mis neil ilmselt kõige kerge ei olnud. See oli hoopis teine maailm. Ja kõneldi veel, et tihedas läbipääsmatuks kasvanud džunglis seisavad mingid templid, mille on ehitanud kas jumalad või hiiglased. Prantslasest Botaanikaaia misjonär anrima hoo leidiski siis lõpuks džunglist nööride Pakoodid. Kadunud linn poolenisti varemetes ning metsa kasvanud oli avastatud ja kumu sellest lendas üle maailma. Kõigepealt tulid küll prantsuse maadeuurijad ja ajaloolased ja arheoloogid. Paljud neist ei uskunud, et need fantastilised ankuri templid on ehitanud Kamboolsäravas. Nende meelest pidi see olema hoopis varasem rass, kes oli vallutanud Kambodža ligi 2000 aastat tagasi. Kuid mõnedki salapärased asjad said selgeks, kui sanskritikeelsed kividesse raiutud tsitaadid šifreeriti. Ankoori kauge ajalugu hakkas vähehaaval avanema ja suuresti aitasid selleks kaasa ikka prantsuse õpetlased. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Teadlaste ekspeditsioonid avastasid mitme ruutkilomeetri suuruse Jungle alal laiuvatest varemetest üha uusi aardeid. Jälgi tervest hoolikalt planeeritud palede, puiesteede, terrasside ja templite labürindist kus rikkagneeride riigi kuningas oma õukonna jala vaata ka kunagi elanud oli. Avastatiga targalt rajatud kanalite ja veereservuaarid mis oli kahtlemata väga oluline asi selles suureks paisunud linnas keset kuumi vihmametsi. Prantsuse arheoloogid taastasid murenevaid ehitusi ja üritasid neid kaitsta ning hoida oma muljetes Õnnad kirjeldanud vapustavat pilti, mille moodustas too lagunev, kuid ikka majesteetlik hiigelehitus keset kõikjale tunginud troopilist, rohelust ja vaikust. Kuid sellist ilu jõudsid üpris vähesed imetleda. Ajalugu, nimelt astus oma rada. 18 aastase Kambodža printsi seanoki aitasid prantslased võimule aastal 1941 ning ta valitses kuni aastani 1970 60.-te keskel olid üha aktiivsemaks muutunud punane grammeerid. Ekstreemne vasakpoolne valitsuse vastane organisatsioon. 60.-te lõpul õnnestus seanokil punaspekmeeride liikumine maha suruda, kuid selle juhid põgenesid kaugetesse küladesse uut jõudu ja mõttekaaslasi koguma. Siinsamas kõrval käis Vietnami sõda ja ameeriklased pommitasid Kambodža idapiirkondi, kus põhja Vietnami kommunistlikud väeosad peituda tavatsesid. Vähe sellest. 1970. aastal kõrvaldas sõjanoki poliitiline vastane lon nol printsi võimult ning moodustas uue valitsuse, millel polnud pikka iga, sest jõudu kogunud punased meerid saabusid 75. aastal taas vallutasid pealinna penni ning nimetasid Kambodža camputsia demokraatlikuks vabariigiks. Neid toetas nelja aasta jooksul Hiina valitsus, juhtis kurikuulus Polbot. Viimane oli õieti buda munk, kes oli Prantsusmaal hariduse saanud ja temast tuli Kambodža peamees punaste müüride režiimi ajal, kui linnarahvas maatööd saadeti tegema ning tohutu hulk Kambodža rahvast, eriti intelligentsi massilise genotsiidi ajal lihtsalt hukati. Hokatute seas oli ka enamus budiste ka Ankoori templis elanud buda mungad. 1979. aastal tungisid Kambõõsiasse vietnamlased, vallutasid punapeni ja panid paika uue valitsuse. Polbot ja tema klann põgenesid Hiinasse ja organiseerisid sealt vastupanu. Vietnami toetatud Kambodža valitsusele puhkes kodusõda ja Kambodža rahvas elas pikki aastaid viletsuses. Neljas põgenikke voolas üle piiri taisse. 1989. aastal tõmbusid vietnamlased tagasi. 1991 saabus prints seanukk kampaaniasse, et aidata uut valitsust tõstada. Põgenikud hakkasid oma kodudesse tagasi tulema ja iidse Ankorvaati templi restaureerimistööd said pärast kolmekümneaastast vaheaega lõpuks jätkuda. Angkor väetis elanud buda mungad olid punaste kmeeride terrori ajal oma värisele lõpule vastu läinud kuid tempel ise polnud kuigi palju kannatada saanud. Seda on ikka kaitstud turistide voolu eest, mistõttu kohalik kui rahvakombed ja kultuur sealsetel aladel päris kaua andistena püsisid. Üks neid, kellel õnnestus ankurvaati templit 1991. aastal külastada. Tänud. Ma ei unusta iial seda hetke, mil ma helikopterist välja tulin ja astusin, esimesed sammud sellel ajaloolisel maal, mida Lääne tsivilisatsioon puudutanud, ei olnud selles kadunud linnas keset tohutut tihedat džunglit. Tänaseks on siin mõndagi muutunud siia saabunud arheolooge tervest maailmast, et aidata restaureerida iidseid hiiglaslikke templeid. Nii palju kunagise kadunud linna ajaloost on veel müstilise saladuskatte all kuid Angkor on astunud kokakoola ja kodaki ajastusse ja mida sügavamale läänelik elu viiskamboniasse tungib, seda enam hajub siin müstiline hingus. Mul pole muljeid ankurväetist, kuigi ma neid nii väga tahaksin. On vaid fotod ja kauneim neist on suur ja värviline. Tundub olevat maagiline päikeseloojangu aeg. Valgus on hõõguv valt kuldroosa foto esiplaanil murul Grida suuri madalaid lametäit, kive võib-olla kunagi templit ümbritsenud kõrge müüri alus. Vasakus nurgas istub kahel kivil ristijalu kaks tulipunases rüüs munka. Nende ja kivide taga laiub ilmselt kunagine templi Laiv vallikraav, milles tõuseb hulk veetaimede lehti ja õisi. Teisel pool vett on taas hästi madal kivimüür Maariba, millel kasvab üksildane palm. Ja siis juba templisse viiva trepiastmed ning tempelise. Hästi pikk madal rehv. Nii pikk, et ei mahu fotole ära vaid kõrge keskosa viie vägeva Pakoodiga, mille katuste sakilised ääred üksteise kohale tõusevad. See mahub hästi. Kõige ümbritseva pika madala müüri taga on ilmselt siseõued ja paistab olevat veel pagoodide torne kuigi need on varemetes. Fotolon templikeskne pühamu vaatajast üpris kaugel. Kuid silm eraldab Ametiornamentidega Kivibitsija kujusid. Ja tibatillukesi inimkujusid pühamu keskse Pakoodi sissekäigutrepil. Alles neid nähes võib aimu saada, kui hiiglaslik see püha kuninglik tempel tegelikult on. Keskne pagoodide rühm on palju kõrgem kui kahel pool. Templi ääres kasvavad vägevad lehvik, palmid loojuva päikese kiired panevad mängima varjud ja valguse templi oranž kollakas hoonel. Taevas on valkjassinine ning loojangu roosa. Tundub, et varsti kaob Angorvaat pimedusse. Kui fotol tabatud õhtune hetk ka päriselt sellesse paika jõuab. Pimedusse vajub too hiigeltempel igal õhtul, kuid mitte iial unustusse, sest ta on üks 10-st tänapäeva maailmaimest.