Agu Sihvka annab aru Kuidas me rikkusime internaadi rahu, Agu Sihvka seletuskiri kooli žeeerrektorile. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama filmist, kus fantoom tegutses jälle ja mida meie käisime vaatamas. Mina kaks, Kiilikke kaks top kaks ning Kaur kolm korda. Kunst ergutab mõtlemist, ütleb joonistamise, õpetaja ja õigus ka. Kui me õhtul jälle internaadis olime, tõstis Kiilikke kohe üles küsimuse, kas meile meeldiks, kui saaksime endale vahel mõne teise näo võtta, nagu selles filmis fantoom oli teinud? Minule küll meeldiks, arvas top ja lubas endale siis tundide ajaks Timowskini näo võtta, sest Timowskinil on alati kõik õpitud ning õpetajad teda ei küsi. Minule ka meeldiks, arvas Kaur ning lubas endale matemaatikatunniks võtta matemaatikaõpetaja näo või veel parem direktori oma. Aga mina ei öelnud midagi, sest sain aru, et need on tühjad unistused. Keelikke oli minuga ühel nõul ja ütles seda tänapäeva tehnika muidugi veel ei võimalda, et iga mees võtab endale uue näo. Aga mõned asjad sellest filmist annavad ka praegu ellu rakendada. Ja selgitas, et peab silmas kohta, kus prantsuse politseinik heitis magama voodisse, mis hakkas öösel liikuma. Nüüd tärkas ka meis huvi ja kui meie toa viies pois Trauberg, kes seda juttu pesemisruumis olemise tõttu ei kuulnud, magama jäi. Tõusime üles ja pugesime neljakesi tema voodi alla. Üks-kaks ja korraga, sosistas Kiilikke ja me kandsime voodi ahju juurde. Üks-kaks ja korraga luges Kiilikke jälle ja me tulime voodiga tagasi. Kuna Grauberg magas, nagu enne oli selge, et voodi sirgjoonelisel liikumisel ei ole tema peale mingit mõju ning on iseenesestmõistetav, et tekkis huvi, kuidas võiks kõverjoonelised olla ning eriti niisugusega, kus voodi rapuks ka parasjagu. Aga kui me proovisime seda katseliselt teel kindlaks teha, hakkas Kiilikke voodi all röökima, sest all oli reform põhja lahtine vedrud, sattunud ribide vahele. Me olime Kiilikese peale väga pahased, sest Rauberg ärkas nüüd üles ja sai kõigest aru, mis ajast täiesti nurja kavatsuse kindlaks teha, kuidas reageerib tänapäeva inimene seletamatut jõudude tegevusele. Ehk teisiti öeldes tondi tembutustele. Mina ütlesin. Sõja ajal kannatasid inimesed igasugused piinad välja, sina ei saa väikest valu ka kannatada. Nüüd on see ilus plaan mokas. Aga Kiilikke ütles, sellest pole midagi. Ma võin kohe uue plaani mõelda ja pani ette naabertoa ukse taha kodukäija riputada, nagu filmis oli fantoom teinud. Et kõik oleks arusaadav, tean ma nüüd vahepeal sellest eesti keele tunnist rääkima, kus õpetaja seltsimeeskorp ütles, et mõelgu mõelgume hästi, kas kellelgi ei ole kodus hobuserange, mida vanemad lubaksid ära tuua tema uue korteri kaunistamiseks. Nagu kõik teavad ja televiisoris näidatakse, on nüüd vanad asjad eesotsas vokkide, vankrirataste ning kohviveskitega väga moes. Seepärast ei üllatanud õpetaja soov kedagi. Ja Kaur läks pärast tunde koju ning kui õhtul tagasi internaati tuli, viskas rangid koos mõnede rihmadega, mida, nagu selgus kutsutakse leideks Bransti põrandale. Aga pärast tõmbas välja kaks vasksed Kuljust ning veel Kurinad. Muidugi jooksis selle peale pool internaati kokku, sest paljud ei olnud hobuseriistu lähedalt näinud, sest koduloomuuseumid on ainult linnades ja justkui iseenesest tekkis harras meeleolu. Lapsepõlv, ütles Kiilikke ja tuletas meelde, kuidas tema sai kolmeaastane olles hobusega sõita. Karja kop tael, ohkas topp ning rääkis kivist, mille pealt tema isa ikas sadulasse roninud. Aga Kaur laulis tiliseptilised aisakell, lumi hell, lumi hell, kasutades kahjuks vale viisi. Mõte toob ikkadeeoo kaasa, ütleb klassijuhataja seltsimees pük ja õigus ka, sest parajasti siis, kui me kurvastasime selle üle, et tänapäeval ei kuule enam aisakella häält, tuli Kaurile idee, kuidas seda asja parandada. Ja surus samas rangid endale kaela. Aga kuna leid koridoris traavimist segasid, lõikas need lihtsalt ära, mis sündis Kiilikese noaga. Et Leisi tubade kaunistamiseks veel ei tarvitata, olid need sellest ajast kauri voodi all ja tulid nüüd Kiilikesele meelde. Ja kuna kaheksanda klassi poiste toa ukse taga oli koridori laes paras kolks, riputasime leid ühte rõngast pidi üles ning tõstsime kauri nendele kõikuma. Hea ikka, et vanasti hobusel sabalt ka rihm läbi käis, ütles stopp. Nüüd võib kaur vajaduse korral sellele rihmale istuda. Aga Kiilikke vaidles talle vastu. Seda pole isegi filmis nähtud, et tont puhkama istub. Väsimuse puhul on õigem ta välja vahetada. Kui nüüd Kaurile voodilina ümber sai, keerasime koridori pirnid kuuvalguse mõjule pääsemiseks pimedaks ja hakkasime arutama, kuidas saaks kedagi üles äratada ning koridori meelitada. Kaur arvas. Mina võiksin siit tondihäält teha. Top ütles. Mina võiksin tuppa hiilida ja mõnda jalast tõmmata. Aga Trauberg oli vastu ja ütles. Ei, ei, ei, see ei lähe, et nagu elust on teada, paneb jalast sikutamine ainult teist külge keerama ja nagu hommikustest äratustest näha, ajab kokkuvõttes veel hullemini magama. Mitu pead on ikka mitu pead, õpetab vanasõna. Ja õigus ka. Sest nüüd tuli Kiilikesel meelde, kuidas ta kord internaati kolm atlandi suitsuheeringat ja kuidas terve tuba ei saanud magada, sest käis öö läbi pesemisruumis joomas. Meie ei saanud algul aru, miks ta seda räägib. Mina ütlesin. Tore küll. Mismoodi sa mõtled magajatele heeringaid sisse sööta? TOP küsis ja kuskohast praegu neid heeringaid võetakse. Aga Kiilikke ütles, et asi ei ole heeringas, vaid soolas. Ja soola leidub internaadi köögis küllalt tarvis ainult tuua. Siis ma tõingi Kiilikese soovitusel pakki soola ja Kiilikke võttis kodukäija käest, kes keelust hoolimata oli selleks ajaks enda eespool nimetatud rakme rihmadele istuma seadnud taskulambi. Aga kui me läksime naabertuppa vaatama, keda siis soolaga kostitada, selgus, et meil polegi valikut, sest ainult Peterson magas selili asendis ja lahtise suuga. Mis sa arvad, kui palju soolajanu tekitamiseks läheb? Küsisin mina. Aga Kiilikke ei teadnud ning arvas, et proovime ühe teelusikatäiega. Pärast seda hiilisime jälle välja, andsime Kaurile lambi tagasi ning peitsime endid oma tuppa praokile ukse taha. Nüüd ta varsti tuleb, ütles Kiilikke. Nüüd peaks sool juba sulama. Ja nõnda oligi, mis lähtus sellest, et naabertoa uks läks lahti ning Peterson ilmus lävele. Aga röögatuse asemel kraapis ta ainult kukalt vidutas laes rippuva kauri poole silmi ja läks rahulikult pesemisruumi. Nagu arvata võib, olime me väga hämmastunud ega teadnud, mida sellest arvata. Seal see siis on, kui kodukäijad mugavaks muutuvad, kurjustas Kiilikke mõju, kinnitasin ette, ei tohi saba rihma peale istuda. Ja miks kaur lampi hammaste vahel ei hoidnud. Aga kuigi Kaur kohe kriitikat arvestas, ei aidanud see midagi. Peterson astus joomas, tulles temast ikka niisugusel näol mööda, nagu oleks ka põlevat lampi linal hoidev ja nüüd juba sirgelt rippuv kodukäija igapäevane asi. Muidugi tekkis meil seda nähes meeleolu langus, sest aeg oli inimese kallim vara ja mis mõte on seda vara asjatult kulutada. Tahan kõike teada, ütleb plakat füüsikakabinetis ja nii oli ka meiega. Hakkasime sealsamas arutama, mis siis Petersoniga lahti on. Peterson on kanapime, ütles topp, mille all ta mõtles, et hämaras ruumis võis Peterson kauri üldse mitte märgata. Seda ei uskunud keegi, sest pärast oli Kauril põlev taskulamp hammaste vahel ja tänavapoolsest aknast paistis valgust. Võib-olla oli ta ebanormaalses seisundis, ütles Kiilikke, mille all ta mõtles, et Peterson kuulub kuutõbiste hulka. Seda ei uskunud samuti keegi. Sest nagu üldiselt teada, hoiavad kuutõbised öösel ringi liikudes käsi ees, mida Petersoni juures ei olnud märgata. Nüüd tegid Rauberg suu lahti ning lahendas ühe ropsuga selle mõistatuse. Peterson käib ajalooringis, ütles Trauberg, kus teadus nimega materialism teeb selgeks, et kodukäijaid ja vaime pole olemas. Aga kui mõnele inimesele on enne kõvasti selgeks tehtud, et midagi ei ole, siis sa võid talle pärast seda või käega katsuda anda. Tema ikka ei usu. Kuna Trauberg on tark poiss, ei kahelnud nüüd enam keegi, et oleme kauri ilmaasjata rippuma seadnud. Ja kellelgi ei olnud enam tahtmist Petersoni asemel mõnda teist õpilast soolata sest tänapäeva teaduse jõud on teada ning ajalooringi liikmete nimekirja ei olnud õhtul hilja kusagilt. Ta kui inimestel on maailmavaade välja kujundatud, ei tähenda neile see, mida oma silmad näitavad, enam midagi, ütles Trauberg ja soovitas kauri koos rakmete ja valge linaga maha võtta. Aga kui me just kavatsesimegi seda teha, kostsid trepi pealt sammud koos kepi kõpsatustega, mis, nagu kõik teavad, on kadakapuust. Ja kuulub majahoidja Siidorovile, kes valvab kohakaasluse alusel ka internaadi öörahu järele. Nüüd ma olengi jõudnud selle juurde, mille kohta internaadi juhataja ütles, et öörahu rikkumine ning vanainimese ehmatamine, sest tema ei tahtnud kuulda, kuidas tegelikult oli ja ta ei olnud rikkumistega ehmatamist. Keegi ei ehmatanud Siidorovi. Tema ehmus iseseisvalt ja omal algatusel. Teadmine, valgus, mitteteadmine, pimedus, ütleb vene keele õpetaja ja õigus ka. Oleks majahoidja Siidorov nooruses ka ajalooringis käinud, poleks ta viirastust silmagi pilgutanud. Leid ja teised koolitööks mittevajalikud riistad on Kauril nüüd koju tagasi viidud. Jaan Rannapi kooli jutte Agu Sihvka annab aru, loeb Tiit Sukk. Kohtumiseni nädala pärast.