See komme on nüüd juba olnud üle 20 aasta, et Võrtsjärve mängudel üks võistlusala või ülevaatus, ala on heakord ja igal aastal valitakse ise objekt. Sedapuhku siis kolmest maakonnas seitsmes vallas, igas vallas oma kool ja kooli puhul. Kooliaed, spordiplats, see, mis on seotud kõige rohelisega, jaga palju värvikam, aga kui roheline. Nüüd me jõudsime tiiruga Kolga-Jaani ja tõesti kui tänava pealt koolile läheneda. Esimesed rohelised platsid ei ole suured, kuid korralike piiretega on kõrged puud on mägi, taimi muru on niidetud. Tuled koolile lähemale, on lillepeenar pikk, mis nagu suunab rõõmsamalt sind kooli tulema. Astud siseõue, jälle on kõik korras. Aga kui tuled koolimajast lausa läbi mööda, siis avaneb siin spordiplats mitu spordiplatsi. Ja siin on niisugune tihe, madal, ilus pügatud ristikumuru, et mõnegi linna jalgpallimehed tunneksid kadedust. Aga nüüd oleme otsaga päris kooliaias. Kiviktaimla, tema on ka vihmase ilmaga värvi pakkuv ja päikeseline siin õieti värvid. Kuid siin on ka muud ja ma kuulsin, et valvekoobas pedagoog olnud vist juba 40 aastat kuigi kirjanduse õpetajana alustanud ja, aga nüüd on siis huvi kandunud siia peenramaale ka. Ja see on mul lapsest saati juba see huvi olemas. Aiandus ja loodusüldse on kõige-kõige parem sõber ja maandaja stressimaandaja, mis paraku ikka selle tööga ju kaasas käib. Suured pinnad nõuavad palju töökäsi või neid, kellel on need käed peab vilkalt ametis olema. Suvi läbi, kuidas lapsed appi tulevad? Eks neid peab ikka suunama ja õpetama ja, ja kutsuma siia, sest tänapäeva lapsel ei ole seda kodust ettevalmistust ikkagi tööks, nii palju, kui seda oli minevikus minu kodus, et minu vanemad õpetasid mind kohe maast madalast, kuidas reha käes hoida ja kuidas kõplaga töötada. Kuid tänapäeva lapsed neid harjumusi ei ole, neid tuleb tõesti koolimajas kooliaias õpetada. Jah, eks kodu ja kool peavadki selle lapse esimese vormimise tööks ja eluks tegema, nii et nüüd on teil siis kanda rohkem kui kodus vähem? Sellega tegeldakse mingil põhjusel. Jah, aga õpetaja tema peab nagu haarama laiemalt, kuidas aed maha märkida, kuidas istutada, midagi kasvatada. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis nii-öelda murumaast üle selle väikese kalda üle kiviktaimla hakkab kõik muu ja mis siin muu osas siis näha ja katsuda ja hoolitseda, õppida veel on. No meil on siin kurgiaed, see annab toidu, oli see meile terveks kooliajaks, nii et oma kurgid on laual ja siis kaugemal on meil veel kartulipõld, juurviljad ja selle tõttu on meie toit ka üks odavamaid kindlasti maakonnas, mida lastele pakun. Sama kooli huviõpetaja Ta sadam, mida teie ütlete oma kolleegi nii suure aia kohta? Ta on lihtsalt fantastiline inimene selles suhtes, et kuna ta on mul naabrinaine, siis ma näen, kuidas ta on, suhtub väga sellesse maasse ja kuidas ta tahab hoolitseda kõigi eest, mis ümbritseb, mis on looduses nagu. Ja kui ta ei tea midagi, siis ta uurib ja puurib raamatutest. Aga üldiselt asju, mida ta ei tea, on väga vähe. Kuidas kasutegur on siis, kui laps tuleb ja pole seda tööriista käes hoidnud ja vaatab niisukese põitliku pilguga, et miks ma pean seda tegema, kas on märgata, et aja jooksul kasvab ikka midagi sisse ikka kindlasti, mida vanematest klassidest, kui juba tulevad siia staadioni pealegi tööle või kooli, aitäh, ikka on näha, et on algklassidest peale nagu tööd õpetatud ja siis nad teevad kõiki nagu noh, meil siin eks vahel peabki. On, temaga ikka meeldib teha tööd, maalastel veel eriti just meeldib, nagu vallavanem. Kuigi jah, ilma vihmavarjuta pea juba märg, aga päris rahulolevalt. Kalevi kaur vaatab ka seda Kolga-Jaani aeda, staadioni ümbrust. Ma vist ei eksi, kui ütlen, Te, olete päris rahul? Olen küll mulle jääb siin teistesse, ei jää muud üle, kui tänada õpetajaid, meie lapsi, kes on oma kätetööga selle siin kõik korras hoiduda, ette valmistanud. Et suur tänu neile ja tõesti, see on täitsa hea seista. Kodune tunne.