Kolmapäeval esietendub Tartus Raadi vanal lennuväljal Ivar Põllu uuslavastus. Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum. Meeldiv võimalus oli kohtuda lavastaja meeskonnaga ja teha etendusest lähemalt juttu. Lavastaja Ivar Põllu, kust tuli idee hakata uurima naiste maailma? See on väga pikk lugu, et selles lavastuses oleks saanud sündina, sest alguses oli olemas laulude tsükkel, mida me kirjutasime koos Tauno Antsi, allan Antiga. Ja siis tuli Eesti Rahva muuseumi poolt pakkumine teha sellest suvelavastus arendada see asi välja, sest seal oli, muidu oli kaheksa laulu ja seal vahel olid monoloogid. Ja siis arendasin seda edasi ja siis tuli välja, et see räägibki naiste harmoonilisest külast, kuhu tulevad sisse mehed, kes proovivad seda veel paremaks teha. Mehi on ju ka vaja ja nad tahavad ju ainult head, aga välja kukub nagu ikka. Milline see naisteküla ja naiste maailm on? Ta on, me oleme seda nüüd siin arutanud ja seda proovides on ta välja arenenud päris hästi, et ta, see ei ole nüüd see, et see, mida meie näitame naiste maailma, et see nüüd ongi naiste naised, ongi kõik need sellised, et pigem on mingid mingid arhetüüpi, olukorrad, arhitektuursed, inimtüübid, mis tegutsevad mingis mingis keskkonnas. See siin on meil lihtsalt selline maailm, võiks vabalt olla ka meeste ja naiste kooseksisteerimise moel, paraku tavaliselt nii ei ole. Kus igal inimesel on täiesti konkreetselt oma mina, aga nad on, samas on nad kõik koos oma minaga, oma isiksusega toimuvad üksteise kõrval nii et nad ei sega 11. Välja arvatud siis, kui mõningaid tuleb külla mõni mees, kes selle kuidagi selle harmoonia sassi. Me teeme intervjuud sellise koha juurest, kust pääseb nagu siia naiste külla naiste maailma. Nad ei karda, nad elavad omaette, nad elavad omaette ja lihtsalt mehed tulevad ja ühel hetkel saadetakse siit minema, kes seda nüüd mõelda, kas nad on, kas need on need kaasaegsed naised, kes on otsustanud minna maale harmoonilist elu elama või tegemist ongi mingi stiilisatsiooniga või mingi mingi sümbolitega, mis kus läbi aja saabuvad siia araablast maadeuurija ja ja risti sõdija ja vene prantsuse mõisnik ja eesti soost fotograaf etnograaf. Põhimõtteliselt on see selle naisteküla ajaloo kaudu on ka raamitud ära kogu Eesti ajalugu, kus pidevalt naised teevad, kasvatavad lapsi ja pidevalt väljaspoolt tuleb uusi mehi ja mõjutusi ja oma mehed saadetakse sõtta. Kui vanasti oli naiste töö kasvatada lapsi tegeleda koduste töödega, siis tänapäeval on see roll muutunud, et naised tahavad ka nagu maailmas oma sõna rohkem maksma panna. Miks naised ei ole veel maailma? No see maailma vallutamine, selline sõna või sinine väljend ongi puhas mehelik mehelik mõtte, et, et see peab olema nagu allutatud või oma kanna all, aga naised ju tegelikult valitsevad juhivadki maailma lihtsalt see ei tähenda, et nad nagu rõhukesid mehi või et nad, et nad nüüd siis, et see oleks kuidagi selline füüsiline, see valitsemine, see pigem on ikkagi see teostuvad sinu plaanid, valitsemine valitseb see, kelle ideed saavad teoks. Meestel on tähtis rohkem see valitsemise väline pool, ütleme nii. Palju neid naisi siin Raadi lennuväljale ehitatud naiste külas tegutsema hakkab ja jaga mehi. Täiskasvanud naisi on seitse pluss neli täiskasvanud meest ja kuus last. Üks jutustus läbi aastate läbi aastaaegade. Üks lugu, mis algab iga kevade otsast peale, milles roog algab, tuleb kevad ja mehed lähevad jälle liikvele. Ja vanamade uurija, kes on juba aastakümneid istunud naiste juures saunas, sest tavaliselt mehi töödeldakse ja lõpetamas oma maailmakaarti, kus ta saamas hardi peale kogu maailma saladused, et maailma valitsevad naised ja maailm ongi. Raili, kes mängivad neid naisi? Naisi mängivad Maarja Jakobson, Malle Pärn, Katrin Pärn, Kristel Leesment, Ragne Pekarev ja Maria Soomet. Nad on kõik emad, noored või vanemad emad, selles mõttes on nad kõik selle naiste ja meeste asjaga ja laste asjaga väga hästi kursis ja paljudki nende oma lapsed löövad ka kaasa. Noh, Malle Pärna oma laps, Katrin Pärn, Katrin Pärna, väiksem poeka. Etendust mängitakse väga põnevas kohas Raadi lennuvälja ühes ühes sopis, siin on üks suur suur tiik ja lava on kujundatud siis selle ümber, et vesi vist mängib suurt rolli. Noh, ta on selline, see tegevus toimub, ühes orus koguneb vesi, siis toimub Kinkude vahendites uni märjas kohas, kus kasvab palju pajusid ja võsa mis paneb siia kohale tulevatel meestel kohe käed sügelema, et siin võiks, küsin nüüd korda teha, siin võiks päris kena olla, aga naiste jaoks võib täitsa normaalsed, siin kasvavad sellised pikad ilusad lilled ja nõgesed ja heinad on segameedia. Siin saab ka väga palju nalja. Aga samas ta nagu noh, kui elu ise, kus on kõike, nalja ja nuttu, seda tuleb ikka ise vaatama tulema, mis ma siin räägin. Vanale Raadi lennuväljale on ehitatud naiste küla, kunstnikuks on Kristiina Põllu. Ega me mingit ajastut tegelikult sellega ei, ei taha rõhutada või tegelikult ta ongi ajast väline. See on selline org, kuhu kunagi sõda ei tule, sest on ülevalt vaadates on see nähtamatu. Ta peaks jätma mulje, et siin pole midagi tehtud v ümber on kõik tegevus v ümber ja vee sees. Need, naised liiguvad nagu kalad vees. See on nende nende keskkondade loomulik koht. Mehed on siin külalised ja ei tunne ennast nii hästi. Millised on kõige tähtsamad kohad naiste külaplatsil? Naised elavad siin kõigi nende vallide sees, nad on peidus siin sees on suur koobastik, mida me ei aimagi ei näegi, vasakule, jääb, kui publiku poolt vaadata, see on saun. Seal hoitakse mehi, kes ootavad pesupäeva, aga paremal pool, see on siis sissepääs sellesse tohutusse, koobastiku naised, nii nagu nad oskavad, on peitnud ennast rohelusse omade vahenditega. Et mehed on need, kes soovivad seda struktuuri muuta, arendada, edasi viia ja naised hoiavad seda alal, et nemad kasutavad teisi vahendeid, teisi teid, väiksed kavalusi. Aga mehed, mehed on uuendajad. Küllap see nii ongi. Etendusele on muusika kirjutanud helilooja Tauno Hints. Selle muusika juures on eriline see, et ta on sündinud justkui nagu tagurpidi, et kui rääkida lavastuse loodud muusikast ehk siis need laulud, mis kõlavad, on sündinud varem kui see lavastus, kuigi samal ajal nüüd selle lavastuse jaoks ma kirjutasin ka spetsiaalseid töötlusi ja ja-tuletisi juba nendest olemasolevatest lauludest. Need laulud sündisid 2010. aastal esietendunud suguse lavastusliku oratooriumi tarvis, mis kandis nime Opus Geographicum ja mis esietendus maailmaküla festivali 2010. aastal. Pirita kloostri varemetes. See teema naised on väga intrigeeriv kindlasti ka helilooja jaoks. Absoluutselt, et see temaatiline materjal oli, on ja jääb intrigeerima tasakaal selles mõttes, et elu ei ole ju niisugune selgepiiriline ja mustvalge vaid alati väga Bentes ja niisugustes tundlikes toonides on olukorrad, mis valitsevad meeste ja naiste vahel. See Ivari käsitluse teemapüstitus on tegelikult selline, mis mängib just nende piiridega ja, ja tähendab, ma arvan, iga inimese jaoks niisuguse loomingulise ja huvitava õhkkonna. Üks seik sellest etendusest, mis nende piiridega mängib Alustame pealkirjast, et kas naised valitsevad maailma, no siis sellel teemal võib pikalt arutleda, aga ma arvan, et sellele küsimusele ei saa enne etenduse esietendust niimoodi ära vastata vaid et see tulebki nagu kohale tulla ja siis sellel teemal lasta ennast kanda. Et see just ongi nii, et tüüri juures ju ongi kohe enamikus mehed, aga kuidas valitsemine ikka nagu tegelikult toimub, seda ju ei näe ja ei tea, et naised on alati meeste kõrvale. Need ongi need niisugused tagatoad, mille üle võib mõelda ja arutada. Milline on olnud helilooja Tauno Aintsi suvi ja milliseks ta veel kujuneb? Augustikuu on veel ees. Praegu käib tihe töö Vanemuise teatri poolt tellitud ooperiga Rehepapp. Tänane lavastus siin on praegu meeldiv vaheldus põhjus kodust välja tulla, natukene hingata teist õhku, 11, teist atmosfääri, selle vahele, mis on minu iga päev praegu sellel suvel. Millal Rehepapp peaks valmis saama? Eks ma julgema häälega saan rääkida siis, kui ta on valmis, aga aasta lõpuks võiks olla see muusikaline materjal vitstega köidetud, aga Orgstreerimine tõenäoliselt teada natukene edasi. Etenduses teevad kaasa näitlejad Maarja Jakobson, Kristel Leesment, Katrin Pärn, Malle Pärn, Piret Simson, Ragne Pekarev, Maria Soomets, Janek Joost, Robert Annus ja teised. Kohe-kohe hakkavad naised Raadil maailma valitsema, kuidas nad seda teevad. Näitleja Piret Simson. Enamusega, et siin elavad põhiliselt naised ja mehed on rohkem selliste külalisesinejatega ja mitte võib-olla nii suurte õigustega, nii et see on puhas matriarhaat. Naised un ja võtavad mehi vastu naiste külamate tööd. Me oleme jõudnud selleni, et see on ilmselgelt utoopiline ühiskond praeguses ühiskonnas meil on väga vähe. Ütleme siis selles ühiskonnas, see on ego, vaba ühiskond, kõik toimib selle pealt, et igaüks teab oma kohta ei anna kunagi kellelegi teisele hinnangut. Ja selline harmoonia naistel võib olla päriselt ei ole see nüüd nii lihtne kätte tulema, et ideaalis loomulikult oleks suurepärane, kõik teavad, kes nad on, kõik elavad hetkes. Loomulikult, see oleks väga tore, ainult ma kardan, et praktikas ei kuku nii välja. Antud kontseptsiooni järgi on nii, et et areng progreestud meeste poolel, siis mina oleksin väga kurb, kui pesumasinat ei oleks, et võib-olla siiski mõned asjad räägivad ikkagi meestega kooselamise poolt. Piret lisab, et naised saavad omavahel ideaalselt läbi ja ainult ühel korral lähevad suhted ärevamaks. Ainult üks kord ma ei räägi seda, ära tuleb keegi, kes külvab segadust, aga me saame üle ja see on kindlasti mees, kes külvab segadust. Etenduses osalevad ka ema ja tütar Malle ja Katrin Pärn, kes teevad koos ühes etenduses kaasa juba kolmandat korda. Liiga tihti laval ei saa koos mängida, elus saame küll see kolmas kord tegelikult päris tore, ta mul väga jutukas. Tegelikult ma ei vaata teda kui Katrinit laval, ma vaatan teda kui seda tegelast, keda ta mängib. Vaat üks asi on küll veel, et kui näiteks ma vaatasin seda stseeni, vaatan mingit kurba stseeni, kus ta siis ma võin südantlõhestavalt nutma hakata, sest et see mõjub mulle rohkem kui siis, kui mängiks seda keegi teine. Üldisi. Milline see naiste maailm siin on, ausalt öeldes ei oska veel öelda, võib-olla seda võiks küsida peale esietendust, sellepärast et, et siin iga hetk sünnib midagi uut ja tõesti vesine, väga vesine. Lava on jah, tõesti väga vesine. Niisugust tükki vist veel ei olegi olnud, kus näitlejad liiguvad vee peal. Põnev seik etendusest noh, ei saa rääkida, ei vaata, see oli väga palju, on siin põnevat ja ei tahaks rääkida põnevaid asju ette ära. Arvan, et see on otsast otsani väga põnev, sest see koht ja viis kuidas on üles ehitatud ja missugune see visuaalne pool on, see on iseenesest, ma arvan, juba väga põnev. Mis teile visuaalsest poolest kõige kõige rohkem meeldib? Noh, siin on väga ilusad naised ja väga-väga-väga ilusad naised, kostüümid selga pannakse, siis lihtsalt lihtsalt võtab jalgadest nõrgaks isegi minul, mis siis veel meestel, ma ei tea, nii ilusaid naisi ei ole kuskil mu sees, seitse tükki seal, aga siiski naised ei saa ilma meesteta, et viis mees ka vahepeal satuvad siia naiste maailma ikka ikka tekitavad natukene segadust. Aga me saame kõigest üle. Üks meestegelane ütleb tükis ühele naistegelasele, et mis elusa naistel ilma meesteta on? Vot ei teagi, tasub kindlasti tulla uudistama. Sest ma arvan, et, et noh, maitse asi, maitse asi, aga kindlasti on see täitsa eriline tükk. Tavaliselt tehakse vabaõhuetendused niimoodi, et otsitakse mingi koht, sobiv koht ja siis tehakse seal. Aga meil on siin lava praktiliselt ehita teatud, isegi see vesi on ju siin ehitatud. Nii et see on tegelikult veel üks tartu imema, ütleksin niisama nagu oli ime see, kuidas uus teater sündis seal selles vanas ülikooli võimlas, kus oli paljad seinad ja siis oli äkki nädala ajaga oli täiesti ilus teatrihoone. Tartu Tartu uus teater ongi ime ja siin on ka veel ja see on see sõnaga, ma ütleksin, et see on Eesti Rahva Muuseumi nurgakivi, esimene esimene nurk, mis on valmis tehtud Eesti Rahva muuseumist, aitäh ja ilusat suve, aitäh. Tartu uus teater mängib etendust naised valitsevad maailma Raadi vanal lennuväljal 20. augustini ja lavastus on valminud Tartu uue teatri ja Eesti Rahva muuseumi koostöös.