Surnud ära keegi mõisahärra. Mõni aeg pärast mattusid kaevanud aga mõisaproua oma teenijatele. Et härra käib igal öösel mõisas, vaatab loomi, silitab neid, need aina nõretavad higist ja värisevad tema silitamise all nagu suures valus. Keegi ei julgenud ega osanud abiks olla, aga siis kutsar võttis julguse kokku ja lubas nõnda toimetada. No enam ei tule. Öösel läks kutsar talli võttis tule laterna hõlma alla ja istus hobuse juures. Tuleks keegi talli, hobused hakkavad norskama ja ammu kutsar tõmbab laterna hõlma alt välja ja näed äkki härrat. Härra teretab kutseriti, küsib. Kas ilmu või kalmu? Kutsar vastab targu armukalmu selleks, et härra ikka hauda tagasi läheks. Hakkavad aitasid ja karja ja kõike, mis mõisas asub, vaatama jõuavad juba häärberi juurde. Korraga. Härra haarab kutsari käest kinni ja mõlemad jooksevad surnuaiale kalmu poole. Kukk härra oli maetud, jõuavad künka ette. Härra tõstab kivi eest ära ja käsib kutsarid sisse. Kutse taga on kaval ja ütleb, härra on igal pool ikka ees. Ja nende olgu ka siin. Härra astunud sihise ees, kutsar aga lükanud kivi uuesti haua peale löönud kolm korda vasaku jala kannaga vastu. Sestsaadik pole härratena mõisas nähtud.