Sellest on nüüd üle 80 aasta möödas. Kaks tüdrukud olid hommikusel kooliteel Tiheda männiku vahel juttu ajanud. Kui üks äkki hüüdma. Vaata, mis seal on. Teine oli näinud sedasama. Umbes paar sülda teest, suured männitüve kõrval seisnud naisterahvas, must seelik seljas, valkjas suuret ümber. Kui lapsed sinnapoole vaadanud, tõstnud ta mõlemad käed konksus üles nagu koeral käpa Tsitsimis ajal. Kinud männi ladvapikkuseks ja kadunud. Õhtul koju tulles olid kõik seda kohta uurinud aga lumel ei leitud jälgegi. Vanemad inimesed, kellele seda lugu räägiti, arvasid, et see pidi olema lummutis. See on midagi niisugust, mida näed, nagu käib või liigub, aga olemas ei ole, on silma ees koguja kaodera. Ja ühel olnud siis tee peal käiges must-valgekirju siga, hakanud ees käima käibega risti tema ees, ühest tee äärest teise, ei lase ega lase edasi minna. Gemma sussib kepiga. Midagi see ei ole. Ainult silm näeb, see olnud samuti lummutis. Ma olen teda ise ka korra näinud. Olin 11-ni ühes peres karjaseks. Isa oli ka sel ajal seal lähedal tööl üks vest või mis seal vahet oli ja mina jooksin ikka, kui oli vaba aega sealt otse läbi võsa aisa juurde. Pererahvas küll ütles, et kuidas ma sealt julgen minna seal vedavad kanasaadu. Mina polnud siukest asja enne näinud, ei teadnud midagi karta, kuni üks kõht täis jäära nägin. Hämarik oli, tulin võsa vahelt ja korraga oli minu ees valge kukk, kana, kalkun, tiivad laiali, läheb ikak kah kõdi. Kah kadi ja maailmatu suur heinakoorem. Sa aeg küll, kui ma pistsin jooksu ja liin ühe hingetõmbega kodus ei enam julgenud sealt võsast õhtul läbi minna.