Tere kõigile kommetele rituaalides ja uskumustele pühendatud sarja alanud saates proovime mõista meie vanarahva suhtumisi mõningates kividesse just nimelt kividesse, sest kauged esivanemad nägid neis mitmesuguseid imettegevaid omadusi kividel peeti vajalikuks läbi viia ohverdamiskombeid, kividele vaadati teinekord lausa kui jumala asemikele maa peal ning mis kõige toredam, need kivid on ju tänasel päeval täiesti olemas ja alles ning hea tahtmise korral leiab nende juurde ka kindlasti tee. Tänases saates on juhtaga folklorist Marju Kõivupuu ja temaga juttu Haldi Normet-Saarna. Marju. Sul endal olid sel suvel paar taaskohtumist mõne vana pühakiviga Harglas ja milles te omavahel rääkisite? No tähendab, kini vaatas mind rõõmuga, et oi, tere, kui tore, said ka jälle aega minu juurest läbi tulla, mina vaatasin emale otsa, no näed, kui tore, sina ikka veel siin selline dialoog nagu, et sina ikka veel siin ja sina jälle siin noh, Lõuna-Eestis üldiselt on selliseid kive, mille juures on ohverdamiskombeid või muid selliseid talitusi ja rituaale läbi viidud suhteliselt vähem, et me oleme rohkem seal lõunast metsade ja puudeusku inimesed, aga need mõned kivid, mida rahvas tänaseni mäletab, seal inimesed käivad eri põhjustel, üks selline püha ohvrikivi asub peaaegu sealsamas lähedal, kus siis lutsupalus, kool ja seal on kunagi olnud kabeli matmiskoht ja seal siis käivad kooli õpilased erinevaid rahvakalendri tähtpäevi tähistamas ja kuuldavasti ka kohalikud inimesed kas oma muret kurtmas või, või midagi palumas, nii et selline esiajaloost teada. Ümmargune mõnus kivi. Kuidas pühad kivid ana rahvauskumustes ülebja tekkisid? Tõsi on erinevaid ja kuna kivid on midagi niisugust, mis on maastikul hästi märgatavad, nad on suured ja tugevad, nende olemus on üsnagi igavikuline ja paljude kividega on seotud ka niisugune pärimus, et nad on taevakivid, nad on taevast alla sadanud, noh, need suured pühad kivid, mis eestimaal näha on, nemad on siis jäänud siia pärast viimast jääaega, nii et kui folkloori-le tugineda, siis võiks teha nagu kummarduse kahele loojale tänu jääajalehe tänu siis kalevipojale suurele põllule. Sarvik kuule või mõnele teisele kohalikule hiiule on nad olemas, nad on ajas püsivad, nad natukene kehastavad niisugust teatud igavikulised mõõdet, et maastik meie ümber juhtub, aga suured kivid jäävad ja samuti on ka tuurides olnud silmapaistvad, väga erinevad niisugused kivikonstruktsioonid, mida inimesed siis ise on oma kätega teinud päris täpselt me ju ei pea, kuidas näiteks niisugused nagu Stonehenge või mõni teine on siia tekkinud, aga ilmselt just see igaviku lisus ja, ja see teatud salapära on see, miks on siis ka kividesse hakatud suhtuma niisuguse religioosse hardusega. Inimesed on uskunud, et nende poole või pöörduda tervisehädade korral, inimesed on uskunud, et kui kivile viia ohvriande siiski üleloomulik olend, saab need endale ja vastutasuks selle eest siis aitab täita inimese, mõned soovid. Et ta on natuke niisugune igavikulised tari võrdkuju. Kui nüüd küsida, et millal see võis juhtuda, siis taas väga täpset vastust sellele küsimusele on raske leida, aga taaskord arvata Öeldakse, et kui inimene jäi paikseks, kui siin Eesti territooriumil hakati näiteks põldu pidama esiajaloolisel ajal, kui kividele hakati viima ohvrid ja tõenäoliselt noh, arheoloogidele annavad, et ainet ka niisugused lohukestega kivid need on inimeste poolt siis uuristatud on siis noh, tõlgendatud väga erinevalt, et miks neid lohukesi on sinna kividesse uuristatud, kas need on seotud siis viljakuse sigivus maagiliste toimingutega, et kivile ohvrid viidud, sellepärast põllud annaksid paremat saaki ja loomad edenesid hästi või on need kivid seotud tud surnud esivanemate mälestamise ka, et sellele on meil tagantjärgi suhteliselt raske leida mingit ühest seletust, aga olulised nad inimeste usundilises mõttepildis on olnud tõepoolest juba võime öelda iidsetest aegadest peale Need lohukivid sellised kivid, kus on siis uuristatud juba inimese abil kivi sisse lohukesed. Arheoloogid on arvanud, et need pärinevad siis tõenäoliselt esimesest Kristuse-eelsest aastatuhandest. Aga millal selliseid kive hakati pühaks pidama, millel mingeid märke peal ei ole, selle kohta on tõepoolest väga raske mingisugust konkreetset vastust anda. Võib lihtsalt mõistetada, arvata lihtsalt teha enam-vähem sellesse aega, mil Eesti territooriumil hakkasid esimesed inimesed liikuma, nii et ütleme siis tinglikult kõige laiem mõiste, et pärast viimast jääaega Vaar-vaar-vaar-vaar. Nimetame siis eesti imekivisid ja pühasid kivisid ja võib-olla ka natukene, anname vihje ja tõmbame saladuskatte, et kuidas neid ka üles leiab. Tänapäeval on pühakivisid suhteliselt lihtsam üles leida. Ma pean silmas just viimased kümnendid, kus meie Eestimaa maastik on tegelikult suhteliselt hästi tähistatud. RMK on siin vaeva näinud ja pannud teabetahvleid välja on erinevad turismi marsruudid erinevates Eestimaa paikades, aga siis on olnud ka niisuguseid pühakivisid, noh kuhu on näiteks piirkonnas olnud kombeks lapsi ja kooliekskursioonide aegu võib-olla üks populaarsemaid Lõuna-Eestis on Helme orjakivi tõenäoliselt et enamik, ma arvan, et teavad seda romantilist liigutavat lugu selle kivi kohta, et noh, kes seda kivi näinud on, siis seal on aimata inimese istumise jälg, et, et sellest võib välja lugeda, nagu seal oleks võinud kunagi istuda inimene ja siis rahvapärimus on läinud ringlema niisugune jutt. Et kunagi orjaajal siis üks vaene orjatüdruk, keda mõisas väga raskele tööle sunniti ja kes sai pärast seda ka veel karistada, nahutada, et ta teeb liiga kehva tööd. Ta on aeglane ja mis paha, kõik veel ja siis, kui ta hakkas koju minema, siis ta istus kivi peale ja palus, et kivi süda võiks ometi olla pehmem kui mõisasakste ja, ja taluvanemate oma. Kivisüda muutus nii härdaks, et kivi muutuski istumise all pehmeks ja sealtmaalt, et sinna jäljed nagu ikka rahvajuttudega variante on erinevaid, et siis järgmisel hommikul oli kivi pealt leitud orjatüdruk surnuna ja sealt siis rahvapärimus on jäänud ka see väga ilus legend, mida on siis ka kirjanduses kasutatud ja siis oli aasta 1892, kuid Jakob Tamm kirjutas sellest imeilusa romantilise ballaadi orjakivi, mis algab siis sedasi, et Helme mõisast eemal maanteeääre sees, seisak, Kivi kindel kraavikalda ees, kuivast möödakäija teda, malev, iste, aset kohe kivi küljes näeb orjakivi nimeks on sel kivil veel tema üle, nõnda räägib rahva keel ja noh, siis tuleb enam-vähem samamoodi värssidega seatud seesama lugu, mida ma siis ümber jutustasin. Nüüd piss, septembri algus viis mind Hiiumaale, kus on unikaalne kivikangur, mida siis teatakse ja tuntakse kui pühale ja kivid või siis ka põlise leppe kivid, see on selline unikaalne suur kivikangur. Teist sellesarnast Eestis teada ei ole ja on ka natukene ebaselge, kuidas see kivikangur sinna tekkinud on, et nagu ikka, rahvajutte on palju hiidudega seotud mõiste. Lugu räägib sellest, et tõenäoliselt siis, kui hakati Pühalepa kirikut ehitama pühalepe on siis ka Pühalepa üks varasemaid nimekirjutusvorme ja tõenäoliselt sellest tuleb kase pühalepp leppe kivikangru nimetus, seal on ka esiaja Est pärit matusepaik sealsamas ja tulles tagasi selle mõistujutu juurde, et siis väidetavalt vanapagana üritanud nende kividega siis saada pihta Pühalepa kirikus tornile aga see ei olnud tahtnud päris hästi õnnestuda. Teine rahvajutuversioon räägib siis seda, et meremehed, kui nad läksid merd sõitma, siis et nende mereretk õnnestuks. Igaüks võttis siis kivi ja viis sinna püha kohta ja pani selle kivi sinna ja soovis, et ta tuleks eluga ja õnnelikult tagasi. Noh, kui kohapeal käia, siis need kivid on sellised parajad meetrise läbimõõduga ja tõepoolest kujutada ette, et selline päris tavaline mees jaksaks neid kive oma süles sinna tarida, siis võib-olla ma teen eesti meestele liig, aga ma ei kujuta seda tõesti päris hästi. Kolmas versioon on siis säherdune, et kohalik parun Ungern-Sternberg üritas siis egiptlaste eeskujul Hiiumaale püramiidi ehitada, aga ettevõtmine paraku jäänud katki, et noh, see oli millalgi 19. sajandi algupoolel ja niisugused huvitavad huvitavad lood selle kivikangru kohta käivad ja siis kuna tänapäeval aga mitte ainult tänapäeval ka varasematel aegadel teadupoolest ju oli võimalus talupidajatel raha teenida, sellega müüdi oma maa pealt kive ja kruusa, siis ka Hiiumaal ollakse mures, et nüüd taasiseseisvumise käigus rajatakse väga palju väikesadamaid ja kive on võimalik müüa, kui need sinu krundil asuvad, et siis kohalike inimeste initsiatiivil eesotsas Legendaarse hiiglase Tõnu Otsasoniga, siis avati seal uus teabetahvel, et rõhutada selle koha tähtsust ja olulisust paikkonna inimeste jaoks, et muidu järsku arvatakse, et seal on nii-öelda ladustatud vabalt kasutatav ehitusmaterjaliladu ja see unikaalne kivi kuhjatis leiab rakendust kusagil mujal, nii et, et jah, et ma tahaks öelda, et see ei ole ainult tänapäevale tunnuslikaga, aga tõepoolest väga paljud pühad kivid on leidnud ka koha mõne ehitise vundamendi is. No rahvajutt muidugi räägib seda, et ega sellel ehitisel või nendel inimestel, kes seal sees hakkavad elama, nende käsi hästi ei käi, et nad jäävad kas haigeks või nendega juhtub midagi niisugust, noh umbes nii, nagu räägitakse, siis Miikse jaanikivi kohta, mis on siis Setumaal üks legendaarsemaid püha kive, kuhu käidi ka nõukogude ajal, mis siis asub praeguses Meremäe vallas, et seal on ka lähedal siis Ristija Johannesele pühendatud õigeusu kirik sealsis tähistatud takse Miikses väga pidulikult ristija Johannese nimepäev ehk jaanipäeva, seda siis vana kalendri järgi seitsmendal juulil ja vot selle kiriku juurde minna siis paremal pool teed on üks selline väikene oja ja seal oja teisel kaldal ongi seesama jaanikivi ohvrikivi. Ka. Ähvardaja aga Pauli. Palun kuna ma ei ela Meil. Täna räägime pühadest kividest eesti rahvausundis. Stuudios on folklorist Marju Kõivu. Kui ma ennist rääkisin sellest, et mõne püha kivi kohta räägitakse seda, et kui ta on kogemata kombel või meelega mõne ehitise vundamendiks viidud, et siis hakkab minema sealtmaalt selle hoone inimestega kehvasti, siis rahvapärimus teab rääkida, et siis Vastseliina mõisnik olla selle kivi lõhkunud Gideks joon viinud siis kas karjalauda või hobuselauda vundamendiks ja sealtmaalt läks ka siis seal laudas nendel loomadel kehvasti, loomad lõppesid ja kivi tuli oma kohale tagasi tuua, et noh, see on üks võimalik seletus, millega siis püütakse rääkida või selgitada, et miks see kivi on niisugune, nagu oleks tükkidest kokku pandud, aga kristlik pärimus räägib siis seda sellel kivil olla siis ristija Johannes ise jalgu puhanud ja jahutanud oma jalgu niikse ojas ja see on siis andnud nagu sellele kivile erilise väe ja sellel Ojalega pühaduse, et rahvapärases õigeusus on see üpris tunnuslikked viibides tegelased hakkavad tegutsema ühes teatud kindlas kohas, mis geograafiliselt võib-olla nii-öelda nendest piibli raamatutes kirjutatud sündmustest väga kaugel geograafiliselt hoopis siis teises aegruumis, aga rahvapärimus on juba kord säherdune ja see Miikse jaanikivi on tähelepanu väärne ka selle poolest, et ka teadaolevalt nõukogude ajal on seal käidud, on isegi selliseid fotosid, kus ma ei oska öelda, võib-olla vanemad kuulajad mäletavad Need lahtise kastiga veoautod ja kus olid siis tehtud selliseid kõrget ported, et kuidas sellega kivi juurde sõidetud ja on siis teada, et mitmest kogunemispunktist korjati inimesed veoautode peale, kuuekümnendatel sõideti sisse eni juurde ja seal kivi juures on teadaolevalt olnud ka selline väikene Õigeusu kabelikene tsässon kus on siis käidud ohverdamas, et sinna siis ka praegu viiakse raha on ka fotosid, kus lausa jaanipäeval on kivile jäetud paber, raha, näiteks ka söögikraami ja üldiselt see ohverdamistalitus näeb seal umbes niimoodi välja, et kui keegi nagu kivi juurde läheb üksinda, et siis teised hoiavad natukene eemale või seisavad pisut kaugemal, et mitte teda segada. Just nimelt, et kui me ennist rääkisime, et kivi on selline rituaalne püsivalt tarmaastikul, kuhu saab minna, siis omaette toimetas tomaadis üldiselt seal teise niimoodi vaatavad natuke kaugemalt, selliseid kive on arvukalt, et ma võiksin rääkida tunde, aga usutavasti jah, tänapäeval, tänu erinevatele andmebaasidele ja üldse info paremale levikule on nad kindlasti maastikul paremini leitavad kui võib-olla 10 20 30 aastat. Tagasi alati saab infot, kui on väga suur huvi ja saab üles otsida ja õige teeraja kätte leida ja viidad ja nii edasi, aga mida siis ohverdati, kuidas ohverdati ja millal ohverdati võib-olla siis alustame sellest kombest ja rituaalidest sinna juurde. Alustame siis algusest, et tõepoolest neile ohverdamistalitusi on olnud väga mitut liiki ja noh, võime näiteks rääkida sellest, et talude ohvriaedades, kus on näiteks olnud ohvrikivid või mõnes piirkonnas on olnud ohvrikivid, on kombeks olnud siis ohverdada kõigest uudsest see esimene rituaalne osa, et tagada siis niisugune jätk, et meil on eesti keeles väga ilus ütlemine, et me soovime jätku leiba, et leib, majasti lõpeks see toit ja õnn ja rikkus ja nii on siis ka ohvrikividele viidud näiteks uudsevilja, et saak oleks rikkalik, et ka järgmisel aastal annaksid põllud head saaki. Karja hea käekäigu nimel on ohverdatud kivile näiteks noh, seesama anne kiviga seoses setud on viinud aga mitte ainult vaid Lõuna-Eestis, annepäeval on ohvrikividele viidud lambavilla, et tagada lammaste hea käekäik, Siimine noh, näiteks on kirjutatud üles ja on teada, et kui naine sünnitas, siis ta kindlasti ohvrikivile läks, pilgutas natukene rinnapiima, et tal jätkuks lapsele toitu, et rindadesse tuleks piim, et vastsündinu ei peaks nälga kannatav, et oma noh, seda võib väga erineval viisil seletada, et see on nagu selline osadus loodusega või noh, võib ka öelda niisugune jagamine, eks ole, et mina annan loodusele natukene tagasi, mina annan sulle selle eest, et sina oled andnud mulle ja üksiti maga palun sinult, et, et see kõik jätkuks nii, et ei tuleks selles puudus, mis on inimesele eluks vajalik. No teine ja väga levinud viis on siis ohverdamine kividel ja üsna levinud ongi haiguste ravi, et enamike pühade kivide kohta, mis Eestimaal leida, räägitakse või teatakse rääkida neid lugusid, mis on seotud erinevate tervendamispraktikatega või tervendamisviisidega. Noh, näiteks kõige lihtsam viis, kuidas haigustest erinevad nendest haigustest vabaneda, oli minna siis pühakivi juurde ja koguda näiteks kivi lohkudesse kogunenud vihmavett iseäranis pärast äiksevihma ja selle veega näiteks on pestud haiget kohta ja on usutud, et sellest saab abi, aga on ka kasutatud seda vett iluraviks, et näiteks kui on, kas vistlikuline ei ole just kõige puhtam nahk, et siis on võetud ka äiksevihmajärgselt kivi lohkudest seda vett ja sellega on siis püütud kas oma näonahka pesta või, või käsi või midagi. Ja tavaliselt siis kui sa oled võtnud nii-öelda tervendavat vett pühalt kivilt, siis on üldiselt olnud heaks tavaks siin aga midagi. Ta, et noh, kes siis on jätnud sinna mõne raha või midagi muud, mis tal parasjagu on, ta on, aga on ka teine võimalus, et ütleme näiteks, et kui on põuaaeg, et kas siis jäävad haigused ravimata, ei jää, et kui parasjagu kivi lohus ette ei olnud, et siis võis näiteks kodust või allikast või kaevust kusagil vett kaasa võtta ja siis on valatud seda kivi lohku ja kui see on natukene aega seal seisnud, siis vaat see ongi see imekivi, et ta nagu teinud imet ja see vesi on pärast seda siis muutunud nagu ravi Weeksetele mitte lihtsalt vesi, vaid ta on ravivesi ja seda siis on ka tehtud niimoodi, et see vesi, mis seal seal kivi, lohus seisnud, et on siis tagasi nii-öelda pudelisse võetud sealt ja niidud koju ja siis kodus on juba erinevaid haigeid kohti tervendatud. No teine, võib-olla üks komme, mis minu arvates noh nagu väga ilus ei ole seda kommet, ma ise praktiseerija ei soovita ka seda teha, et näiteks on siis mindud kivi juurde, kodust on kaasa võetud pudel veega ja siis on loetud mingisugused kas loitsud või ravisõnad, mida on teatud, mis on siis vajalikud olnud ja siis on lisatud see pudel veega vastu kivi puruks. Klaasikillud ja kõik on jäänud sinna vedelema, aga on usutud, et sellisest rituaalsest toimingust tõuseb tervisele abi või siis vastupidi kui killu peale astuda ja, ja mitte ainult tähendab kui päike teatud nurga all paistab klaasi killule või pudeli põhjale, siis toimib läätsena ja sellest võib näiteks saada algusega metsa põle noh, ütleme niimoodi, et jah, neid kombeid praktiseeritakse, me teame, eks ole, et šampanjapudel visatakse vastu püha puudeid vastu kivi puruks. Laevaga ristitakse, visatakse puruks, et see on nagu selline rituaal, aga võib-olla ma looduses nagu päris ei pea seda õigeks, ise isiklikult noh, siis on selline võimalus, näiteks kui mingisugune koht valutab, tunned, et on haige, kas õlg valutab või midagi, et siis on mindud kivi juurde ja see haige koht on asetatud vastu kivi on toetatud siis ja loetad sinna palveid, et noh, nagu sina annad oma haiguse nii-öelda rituaalselt kivile üle, et niisugused rituaalid mõned kirjeldused rahvapärimusest räägivad ka näiteks sellest, et kividel on viheldud või on siis mõned selliseid kivi, mis on niisuguse liug ja kallakuga, kus ta on hea liugu lasta, siis selliseid kive on kasutanud sigivus maagilisel otstarvetel, et naised, kes ei jää Te ootele, on siis sellised rituaalsel ajal läinud selle kivi juurde mõned peavad sobivaks näiteks noore kuu ajal käia või on selleks olnud mingi eriline neljapäev? Ta folklooris on neid võimalusi niipalju, et sellist ühte kindlat aega on väga raske. Kui ta aga on siis näiteks kadakavihaga kivi otsast alla lastud, aga tingimus on see, et eks ole, et ei ole siis midagi jalas ja on siis ka ihualasti seda rituaali läbi viidud, et ma kujutan ette, et see võiks olla rituaalitäitjale ebamugav, aga eriliste soovide puhul võib-olla ongi niimoodi, et ega rituaal ei peagi olema väga mugav, lausa valus olla pinnu endale tagumikul. Jah, Maie, ma isiklikult jah ei ole proovinud, aga, aga üldiselt ma kujutan ka ette, et kui kadakaviha peal kivi otsast alla lasta. On ja natukene sellist ekstreemset ohverdamistoimingute valda kuuluv ka samas on ka see, et tegelikult on ju mõistetav ka tänapäeval. Me püüame teinekord probleemidele leida lahendusi, mis on meie jaoks keerulised ja need lahendused võivad tunduda kõrvaltvaataja seisukohalt võib-olla natuke kummalised. Seda võib ka öelda, et mõnikord on siis kividele viidud ohvrid ka selleks, et noh, ilma muuta. Eks põllu harjatele on väga oluline õigel ajal õiges koguses nii-öelda alla sadanud vihm, aga samas näiteks rannarahval on jälle väga oluline see, et oleks soodsad tuuled, et oleks võimalik kalastada, et need ka neid põhjusi. Need ohvrid olid siis mingid erilised, millega ilma sooviti. Kuulnud üsna üldised, et mida on keegi viinud, et kas on viinud raha, kas on antud hõbedat üldiselt väga levinud on just nimelt hõbeda hõbevalge, kui väärisime, talli ohverdamine ja võib-olla üldse kivid on nii-öelda olnud olulised pigem Lääne ja Põhja-Eestis ja saartel, kus on ka kive rohkem, ütleme näiteks Lõuna-Eestis ma vist päris saate alguses ka, ütlesin, et võib-olla niisugune kividele ohverdamine on küll oluline, aga mitte ehk nii oluline, et mida ma tahan selle mõttekäiguga öelda, ongi see, et ka need ohverdamispaigad tegelikult sõltuvad väga palju sellest, missuguses piirkonnas inimene elab, et nii uhkeid rändrahne nagu näiteks Põhja-Eestis Lõuna-Eestis naljalt ei leia. Kulla lähme. Lähme ta talle tehtud, ta taray tuntud rajada, see, et ma täna ei juttu ajada see kust on orjad käinud. Gustan memme orjaat, käin, korjan käinu tarre ja läinud orjand, käin ja lai orjad käinud, on ta nii? Käi Numuda. Nii vaima kallaks, valge vaimu laps val. Marju, kas täna ka kuskil kividega mingeid rituaale läbi viiakse ja vähe sellest neisse ka siiralt usutakse, on täna sel päeval Eestimaal näiteks kuskil selliseid paiku veel jäänud. Ka enamik ja kusjuures isegi kui ma alustan küsimuse nii-öelda teisest poolest, siis mulle isegi tundub see, et see viimane 20 aastat, mil me oleme oma olemise lugu ja sealhulgas ka loodususuga seotud lugu läbi kirjutanud, läbi rääkinud, siis mulle isegi tundub, et inimesed senisest julgemini käivad erinevad pühakohtade juures ja kui me saate alguses rääkisime minu kodukandi pühadest kividest, siis Hargla kihelkonna kividel oli näha münte, seal oli nii, nagu nad asub, eks ole, piiri ääres, seal oli nii sant, tiime eurosid, euro sente tähendab siis veel meie oma eesti sent, mitte aga teati rääkida ühele ohvrikivil, olla nähtud ka pangakaarti. Võib-olla see on uus moodus, eks ole, et, et võib-olla püha kivi laeb siis ka pangakaardi või kõnekaardi üldiselt jälge, et inimesed on käinud ja sinna midagi jätnud, seda võib kohata ju küll on viidud, näit eks, küünlaid on näha, et inimesed, kes need seesama, kui me rääkisime sellest lutsupalu lutsupalu ohvrikivist, et koolilapsed käivad seal tähistamas erinevaid rahvakalendri tähtpäevi, et põletatakse seal küünalt või kui ma siin ise olen mööda Eestimaad ringi sõitnud, siis siis ja, ja loomulikult, ja kui selle kivikangru juures käisime, siis oli tähelepanu väärne seegi, et inimesed käivad, istuvad kividel, mõtisklevad, nad tunnevad, et nad saavad kivilt sellist väge ja jõudu ja ka näiteks seesama Miikse Anne Kivi, millest on väga palju juttu olnud ja midagi ei ole teha. Mõned kivid on sellised, et nad on nii värvikad, nendest peab rääkima, et seal käiakse tegelikult tänase päevani ja ma ei oskagi öelda, et kas seal käiakse sellepärast et inimesed on seda teadmist põlvest põlve pärandanud või tõenäoliselt näiteks võib-olla keegi tänast saadet läheb, otsib ka mõne püha kivi üles ja võib-olla püüab siin kõneldu põhjal näiteks kas midagi soovida või, või oma tervist korda teha. Misiganes. Nii et tegelikult jäetakse sinna kõikvõimalikke andmeid, mängulustist, kes meelelahutuseks, kes tõesti siiras usus, et sellest midagi muutub, aga mulle meenub ühe kunagise väikese ja tänaseks juba suureks kasvanud tüdruku nördinud repliik puudutab Käsmu õnnekivihunnikut. Kujutad ette, rääkis ta mulle, ma käisin seal jalutamas, samas ja mingisugune seltskond istus selle õnnekivihunniku otsas, kuidas nad ei saa aru, et see on püha paik. Ja see on väga-väga hea tähelepanek ja tegelikult ka sellisest just paiga pühadusest, mis kohalike jaoks on väga oluline, väga eriline, et, et see on kahtlemata see, millest tuleb noh, hästi palju rääkida, et see oli ka põhjus, näiteks mis me seal kivikangru juures kokku saime, et nagu, nagu rõhutada, mõne jaoks on ta võib-olla tõepoolest noh, niisugune vabalt ladustatud kivi kuhjatis, millel ei ole mingisugust muud mõtet, et kuidas ta saaks ära kasutada. Aga kellegi jaoks on ta see pidev maastikul, mis tekitab, annab sellise teatava turvatunde teatud mõttes stabiilsuse. Noh, nii nagu me algusest peale rääkisime, et kivi on miski, eriti kui ta on väga suur, siis tema ära toimetamine on üksjagu tülikas ja tegelikult meile meeldib, et, et meil on mingisuguseid Kohad, kuhu me läheme ja nii nagu ma alguses ütlesin, oi sina ikka veel siin, oi tere, väga tore sind näha, sina jälle siin, et säiliks sama suhe, et meil oleks looduses sellised kohad, kus inimene saaks ennast emotsionaalselt laadida. Selline oli tänane saade pühadest ja imet tegelevatest kividest. Kuidas oliit, folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli päris tumba. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.