Tere, hea vikerraadio kuulaja on laupäev ja taaskord on teie ees rahva teenrid ning täna oleme siin vikerraadio Tallinna stuudios koosseisus. Sulev Vedler Eesti ekspressist, Urmet Kook rahvusringhäälingu uudistejuht ja Lauri Hussar vikerraadiost. Tänases saates räägime arengutest reformierakonnas ja erakondade toetusreitingutest, aga ka kodanikualgatus, sest harta 12 räägime ka politseijuhi lahkumisest ning Kreekast ja Euroopa Liidu järgmisest eelarveperioodist ja kui saate lõpus aega üle jääb, siis ühest nädala kõige positiivsemast sündmusest, mis leidis aset igav Virumaale. Aga aga alustame sellest, millest viimase poole aasta jooksul kõige rohkem on räägitud ja loomulikult sellest on räägitud Reformierakonnast, Reformierakonna rahastamisest, Reformierakonna käitumisstiilist ja juhtimisstiilist. Ja see nädal on toonud siin mitmeid arenguid. Me võime öelda, et sellel nädalal Reformierakond on vabandanud ja ja peaminister Andrus Ansip on valitsuse pressikonverentsil öelnud. Kolmesõnalise lause. Jah, ma vabandan. Head kolleegid. Kuidas teie seda vabandust, näete või sellele läheks täpsustama? Oma, et sellele eelnes rahvusringhäälingu uudisteportaali arvamustoimetaja Rain kooli pikem küsimus ja, ja see peaministri lakooniline vastus oli siis raini sellisele pikemale sissejuhataval küsimusele vastuseks, et see oli päris hea ja terane küsimus. Et jah, et Andrus Ansipil on olnud ju selle aasta jooksul kaks sellist hetke tegelikult kus ta on oma sellisest jäigast positsioonist välja tulnud. Üks oli vahetult enne vabariigi aastapäeva Tartus peetud kõne mida küll natukene mille sõnumit natukene kontekstist välja rebiti, aga, aga laias laastus oli see kõne see hetk, kus ta esimest korda andis mõista, et et see valimistsükkel jääb tal peaministrina ja Reformierakonna esimees esimehena viimaseks. Teised teised poliitilised jõud võtsid sealt muidugi kohe selle üle, et peaminister on väsinud ja tahab ära minna, ehkki päris niida seda ei ütelnud. Ja teine selline selline tavapärasest Ansipist väljatulek oli, oli siis nüüd valitsuse pressikonverentsil. Noh, seda, et et valitsuspartei on teinud vigu üldse, valitsus on teinud vigu, ta tunnistanud ka muidu viimati tegite näiteks seda enne seda vabandamise avaldas kolmapäeval riigikogus siis kui oli selline küsimuste-vastuste voor Nii, aga asi ei puudutanud, aga siin alles, aga siin on pisut-pisut erinevad suhtumised, et üks asi on hinnang valitsuse konkreetsetele sammudele või ka või ka valitsuse poolt tehtud vigadele. Teine on, on see, mida me oleme näinud viimase poole aasta jooksul, ehk siis seda, kuidas on lahti rullunud kogu see Reformierakonna rahastamisskandaal, mille puhul reformierakond on võtnud väga selge ja jäiga hoiaku, et mitte midagi ei ole toimunud. Kõike on ehitatud. Valdavalt on Reformierakond püsinud ka selles küsimuses ühtsena, on olnud seal küll ka ärakukkumise ja nii edasi, aga, aga see, see hoiak on olnud kogu aeg üks ja nüüd korraga öeldakse, et me vabandame selle pärast, aga samal ajal ega kas me ikkagi päris hästi teame, et mille pärast siis vabandataks? Et. Kui vaadata nagu Reformierakonna ajalugu, siis tegu on ju Eestis taasiseseisvunud Eestis kõige kauem võimul olnud erakonnaga järjest võimul olnud erakonnana. Erakonna loomulikult. Sellisel juhul tekib selline arusaam oma eksimatusest. Teised seisukohad tunduvad olevat valed ründavad ja, ja paratamatult selline olukord, kus sa oled nii kaua võimul. Sa pigem hakkad ühel hetkel tege tegelema ja noh, nagu ametikohast, kinnihoidmise või selle võimuna kutsementeerimisega kui sellega, et midagi nagu uut välja pakkuda. Et mulle tundus, et, et see on võib-olla Reformierakonna puhul olnud see pikaaegne võimulolek kõige olemuslikum nagu probleem, kus need hädad nagu sünnivad, mitte see, et et kas Silver Meikar tõi või ei toonud nagu erakonna kassasse raha, mille ta oli saanud siis väidetavalt. Ja sa tahad öelda, et see oli kõigest ajend, mis tõi kogusele valitsemisväsimuse või selle või selle väsimus tunda ja seda, mis oli heituri ajend, seda ma ei tea, et mis selle ajend oli, et aga, aga ma arvan, et see oli selle aja, ta ütles, et jah, et see, mis kõik me oleme näinud, Ta on pigem nagu selle selle nagu tulema, et Reformierakond on olnud väga-väga kaua võimul. Ja otse loomulikult, et sellisel juhul sa võtame kasvõi mingi mingi suvalise ametimehe on ja kes on olnud oma omas ametis? Ma ei tea, 15 20 aastat. Tal ühel hetkel saavad ideed otsa, et loomulik, et inimesed vahetavad, on ja mingid ameti umbes kümnekonna aasta pärast, kui ta on teinud üht ja sama tööd järjest. Et, et see tuleb kasuks nii sellele inimesele endale kui ka sellele organisatsioonile, kus ta töötab. Et ma arvan, et selles mõttes On praegu Reformierakonna enda jaoks ennekõike käe selline päris huvitav tõehetk, et nagu kuidas edasi minna? Minu arust on siin hästi palju muutunud ka ühiskond. Meil on ikkagi võtnud võimus selline palve internetis ringi liikuv ühiskond, noored hakkajad inimesed, kelle hääl varem välja ei paistnud, nüüd sotsiaalvõrgustikes nad paistavad. Ja teiseks on, ütleme, Reformierakond ei ole sellele võib-olla kõige paremini pihta saanud. Ja partei eksimused on nendes sotsiaalvõrgustikes väga hästi ära ära kasutatud. Mõtleme nüüd ühte väga-väga lühikest repliiki, mida, mida ütles tollel Akto puhul seemnetest ja, ja fooliummütsikest. Andrus Ansib, ta tahtis naeruvääristada sellise ütleme ACTA vastaseid, aga tagajärg oli see, et hoopis ta ise langes naerualuseks. Tõenäoliselt on fooliummüts selle aasta kõige kõige enim räägitud peakate. Sellest hakkas tulema meeletud naljad ja nüüd kui tuli jutt ämmadest igasugustest raha annetustest, siis meelelahutussaated igasuguseid meelelahutusportaali hakkasid seda ära kasutama. Nii palju nalja ei ole selle partei aadressil kunagi varem tehtud. Põhimõtteliselt on huumor sellele partei populaarsusele ikka väga-väga suure põntsu läinud ja püüa nüüd huumoriga vastu võidelda. Seda on väga-väga raske teha. Et mõnest üksikust eksisammust, mis on väga tõsised eksisammud, on välja tulnud selline lumepalli efekt. Ja nüüd hakata tagasi seda populaarsust võitma, see võtab tükk aega. Aga mõned ei ole teiega nõus, et, et ma pigem olen seisukohal, et kui maikuus oleks adekvaatselt reageeritud toonastele arengutele ja oleks oleks käitutud teistmoodi, siis ma täna ei oleks sellises seisus. Et, et me, et me hakkame arutama väga-väga tõsiselt Eesti poliitilise süsteemi muutmise üle ja, ja ühel hetkel on laual võib-olla ka valimisliitude lubamise mõte ja nii edasi, et me ei oleks olnud sellises seisus. Kui Reformierakond oleks valinud kevadel teistsuguse tee. Millised teed oleks pidanud väga oli. Et selles osas selles mõttes ma olen nagu, nagu, nagu tegelikult. See Reformierakonna tee ja siis ole hea, ulata Erakonna praegune tee on ma sõnastaks selle inglise keeles, kuna Ameerikas on, on ka sarnaste juhtumite puhul seda kasutatud. Selle kohta öeldakse ameeriklased on sinna ju ta ehk siis eita, kuni kuni sa sured poliitika, et et kui nüüd seda teed edasi minna, siis see, see närib ja närib ja närib erakonda. Arutelu käib ainult ühe asja üle ja ühel hetkel see, see asi lõpeb totaalsete sildistamist vihaga plakatitega rahvaga tänaval ja nii edasi. See ongi see poliitika, kui oleks valitud teistsugune lähenemine, võib olla kõike seda, millest me täna siin räägime, ei oleks olnud. Põhimõtteliselt küll jah, ma ei ütleks, mitte ma ei kasutaks väljendit teistsugune poliitika, majandus kasutaks väljendit teistsugune suhtlemine. Sest poliitika osas tegelikult ju ei käi debatt praegusel hetkel nende valikute üle, mida Reformierakond riigivalitsemise juures on langetanud. Ei käi, debatt maksude üle ei käi, debatt tööpuuduse üle ei käi, debatt, haridus asjadele ei käi debatt ka enam meditsiinivalikutele. Debatt käib pigem selle üle, kuidas see erakond nüüd on avalikkusega suhelnud. Ja, ja see nagu minu meelest küsimus, mitte niivõrd poliitika, mida Reformierakond jätkas täpselt samasugust poliitikat, nagu ta on varem teinud. Kui selle partei mõnele mõnele tegelasele on esitatud näiteks süüdistus või ütleme kahtlustus kõigepealt isegi süüdistus, siis, siis on see partei liiget hoidnud nii kaua, kuni ei ole tulnud kohtuotsust, süüdimõistvat kohtuotsust, seda me nägime näiteks, sest Rakvere linna puhul viimati samamoodi toimus ka justiitsministri puhul. Oleks tagantjärgi võinud öelda, et nad oleks justiitsminister tagasi astunud, võib-olla oleks asjad hoopis teistsugused olnud, oleks inimesed oleksid mõistnud ja partei võttis väga-väga tõsiselt seda, seda, mis ajalehes kirjutati. Aga teistpidi jällegi partei seisukohalt, et noh, meil on kaitseväe enda omasid. Miks me peame sellisele rünnakule võib-olla oleks olnud nagu ametioleku peatamine, vähemalt senikaua, kui uurimine käib, et sisuliselt tema alluvusasutuses toimus ju see uurimine oleks olnud mõistlik. Keegi peab minister olema, kuidas peate ministriametisoleku aega? Per saab astuda tagasi, minister saab astuda edasi. Ma küsin ühe küsimuse teilt, et kas te mäletate, milline oli viimane või kes oli Eesti viimane minister, kes poliitilise skandaali tõttu tagasi astus? Ma arvan, et Villu Reiljan, aga algul arvasin ka, et Villu Reiljan, aga siiski üksi üks inimene on pärast Villu Reiljanit Maret Maripuu, Maret Maripuu ja et ma algul arvasin ka, et kas tõesti oli aastal 2006 ja Villu Reiljan, see viimane, kes tagasi astus, kuus aastat pole olnud, aga aga Maret Maripuu oli seal vist 2009, kui ma ei eksi, et see oli see juhtum, kui Päevaleht tõi välja selle, et pensionärid ei saanud oma pensioni kätte selle kande süsteemi probleemide tõttu ja siis lumepall läks veerema. Ja tema on Reformierakonna liige. Aga erandid, räägime nendest toetusreitingutest natukene ka, et, et kui siin nüüd Reformierakonna toetusest rääkida, siis kui me jätame selle augustikuu anomaalse 39 protsenti kõrvale, seda on nimetatud mõneti anama suveks. Puude reitinguid reeglina ütlevad ka sotsioloogid ise ei maksa vägana kokku üle tähtsustada, sest suvekuudel on nende inimeste küsitlejatel on selgelt metoodika, kuidas nad leiavad need inimesed üles, kelle juurde kodudesse lähevad, et see kajastaks seda kogu ühiskonna sotsiaaldemograafilist, nagu situatsioon. Sa tahad öelda, et Reformierakonna valija oli suvel kodus? Ei, pigem on see, et, et need inimesed nagunii palju, kui ma olen rääkinud nende konkreetsete küsitlust läbi viia, siis nad ütlevad, et suvekuudel on pigem nii, et sa ei saa seda oma esimest ringi, keda sa pidid küsitlema Ta, ja siis sa lähed vastavalt metoodikale siis selle järgmise või ülejärgmise ukse taha. Et, et muul aastaaegadel on selles mõttes nii-öelda esimese ringi küsitlused, on, on olnud nagu nagu adekvaatse. Ja, ja suvi on ka see, kus on ja inimesed poliitilised ka mõneti nagu passiivsemad, kuna reeglina suvekuudel ju mingit poliitilist agendat, aga üleval ei ole. Et aga, aga samas ma ei ütleks, ma ei oleks, aga päris nõus. See Reformierakonna 30 üheksaprotsendine toetus oli mingi anomaalia, et, et Reformierakonna toetus on olnud siin mitte väga ammu ka 40 protsendi peal. Et küsitlustes täitsa tavalisel poliithooajal, et, et selles mõttes see kukkumine praegu selle 26-le protsendile kõigist nendest, kes küsitlusele vastasid. No ta on ikkagi märkimisväärne. Et seda ei saa öelda, et see, see, see, see, see oli selline statistilise vea piires. Teistpidi jällegi see küsimus ei ole ju tehtud eile ega üleeile ja meeleavaldused, kus mis on siis toimivad erinevates Eesti linnades, täna toimub ka Tallinnas, mis on justkui erakondadeülesed, aga tegelikult käib ikkagi suuresti jutt Reformierakonnast. Et need ei olnud selle küsitluse ajal ilmselt veel toimunud. Praegu teist oktoober oli viimane küsitluspäev. Et selles mõttes ma praegu võib tulemus olla Reformierakonnale veel isegi tunduvalt hullem. Ma siiski arvan, et see üksmeeleavaldusel väga palju suurt pilti aga Tartus on olnud ja Tallinnasse läheb? Jah, täna koguneb sinna rumal eeldada, et ACTA puhul oli ka meeleavaldusel Tartu. Kuidas läks küsitlus sisse, aga lihtsalt ma ütlen veel seda, et avalikule arvamusele on kombeks nagu reageerida väikese ajalise nihkega see on ka nagu. Nii hästi, aga siin on öeldud, et Reformierakond ütleb, et pole midagi hullu, et see, see langus ei ole, ei ole nii märkimisväärne, samal ajal ega teised ei ole ka märkimisväärselt tõusnud, et kui me vaatame, siin tõus ja IRL on tõusnud nüüd võrreldes oktoobrikuuga neli protsenti, Sotsiaaldemokraatlik Erakond kolm protsenti ja Keskerakonna populaarsus on langenud kaks protsenti. Et mingeid väga suuri muutusi teistel ei ole aset leidnud. Võib-olla see IRL-i neli on siis nagu kõige märkimisväärsem, et, et siis võib öelda, et mingi osa Reformierakonna valijaid on otsustanud, et nad võiksid valida ühel hetkel IRL-i. Jah, aga noh, et see on rahvusringhäälingu uudistetoimetuse tellitud Emori küsitlus, millest me räägime, aga samal ajal ja selle küsitluse puhul oli oluline see, et 35 protsenti vastanutest ütles, et nad ei oska hääletada vaid ühegi nagu ette pandud erakonna poolt. Samal ajal on Andrus Saar ja uuringufirma Saar Poll teinud küsitluse, kus nende inimeste hulk, kes ei osanud valida olemasolevate parteide vahelt, oli oluliselt suurem 46 protsenti. Ehk et ju see tõde on kusagil siis kahe küsitluse vahepeale 40 protsendi kandis. Et see, see nende inimeste hulk on, on kes, kes ei oska valida ühegi erakonna poolt, on, on kasvanud, selles ei ole mingit kahtlust. No siit me jõuamegi siis sellel nädalal keskse arutlusteema juurde ja see on kodanikualgatuse korras tekkinud. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt nimetada. Avaldus liikumine nimetatakse harta hartaks, nimeta seda siis ka hartaks. Marju Lauristin lik pealkirjaks ausalt. Mario vist oligi, ma saan aru selle pöördumise nii-öelda pealkirja väljumata. Kõlab väga hästi ja massidesse see on jõudnud, sellepärast et praegu on vist toetusallkirju juba üle 15000 ligi kuus testib uus, kujutan juba hommikul, et see, see asi liigub vaikselt edasi ja ja, ja see harta on tekitanud väga laialdast vastukaja ja see loomulikult kutsub üles muutma Eesti poliitilist süsteemi. Ja, ja harta ütleb ka ühe väga huvitava lause, et see ei ole ainult ühe erakonna kriis, erakondlikust on saanud ühiskondliku vastandina usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi. Et, et kui vaadata nüüd, millest siin edasi kirjutatakse, siis öeldakse, et tuleks riigijuhtide, riigikogu, ka presidendi ja kõige ja valitsuse survestamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus siis kodanikuühiskond. Aga mida seal alternatiivse institutsiooni all on mõeldud, kas te olete saanud aru, kas lahti seletatud? Minule tuli meelde ajaloost Eestis viimati rääkis alternatiiv parlamendi kokkukutsumise vajadusest, Tiit Toomsalu 2003. aastal pärast seda, kui tema kommunistid jäid riigi ukse taha, et oli tema ettepanek, kukk kutsuda kokku alternatiiv, parlament, aga väelasest. Kui, siis ei ole ajakirjanikud osanud küsida, et ma ise ise ka mitte, et ma tulin alles neljapäeva hilisõhtul Eestisse tagasi, et et ma nagu tahaks nagu teada, mis asi on see alternatiivne institutsioon praegustele parlamendile? Mul on, mul on selle kohta oma mingi mingi tunne, millele ma olen ka mõneleni mõne inimesega käest kinnitust saanud, et et see on, see on väga paljude inimeste paber ehk siis see on paber, kuhu on inimesed pannud oma mõtted kirja ja seetõttu need need mõtted varieeruvad, et ta on ühes kohas kellelegi tekst ülekaalus, siis on jälle kellegi teise teise mõte sees ja lõpuks on see paber kokku tulnud, et täpselt sama sama kirev nagu on see allakirjutajate nimistu on ka, on ka see on ka see paber ise. Ja, ja seetõttu see, see paber ei saagi ollagi saagi olla mingisugune mingisugune selline selline dokument, mille põhjal hakatakse nüüd tegutsema, vaid need on lihtsalt kellelegi. Nojah, muidugi võib alati nagu öelda, et meenutab Ma ei tea kirja kolmest sõbrast Rostokvaarse ennast, kus kõik kolmekesi kirjutasid Jaan ja, ja seal on ka keele ja statistilisi vääratusi seest, aga, aga minu arust see nagu niisugune tähenärimine, detailide üleviimine, arutelu, arutelu nagu mujale, et, et selle selle ju paberimõte on ikkagi juhtida tähelepanu sellele, et Eestis on tekkinud teatav usalduskriis meie poliitiliste erakondade vastu, selle seda osas ei saa ju keegi vastu vaielda. Et mina arvan seda, et parem variant kui see, et, et see pinnas oleks nüüd tekkis mingi uue populistliku erakonna tekkeks. Mis on ainult tugineb sellele nagu paha. Ja on selline ühe teema, partei oleks palju mõistlikum olemasolevate erakondade poolt, kui nad leiaksid kõik need erakonnad sisemist jõudu ja veidi puhastuda ja oma tegevused ja suhtelised ümber vaadata. Et aga mina nagu seda Ta sellist helistilist nagu mitmepalgelisust ei naeruvääristaks. Põhisõnum on ju tegelikult ju õigemini meelest. Ehk siis on küsimus, et kas seda oleks võinud teistmoodi sõnastada, et kui me praegu vaatame, vaatame neid ettepanekuid, mis on tehtud, siis siis mõned nendest ettepanekutest nõuaksid ikkagi väga-väga oluliselt praegu olemasoleva poliitilise süsteemi muutmist lisaks veel ka see, et, et, et kutsume kokku alternatiivse institutsioone, mis asi see siis on, et kas ta on siis loomeliitude pleenum või võikomiteed või kodaniga? Jah, kas või et mis asi see siis oleks ja, ja kuidas see kõik hakkaks, hakkaks toimima? On ju, see on ju päris päris huvitav, huvitav küsimus, et mulle tundub, et, et see on üks selline ettepanek, mis, mis, mis on jäänud avalikkusele arusaamatuks, et kui me vaatame neid punkte nüüd edasi. Avali see harta ütleb, et avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast selle punktiga, mitte keegi ei vaidle, see on, see on täiesti arusaadav ka, kui praegu kehtiv Eesti seadusandlus tegelikult ütleb sedasama. Probleem on selles, et kas seda alati täidetakse, ehk siis küsimus on selles, kuidas seda täidetakse ja kas me suudame teha nii lollikindla seaduse, et me suudame seda kontrollida. Mulle meeldib see, et siinkohal on ka selle esimese 12 allkirjastaja koostajate seas on nii ühepartei suursponsor? Ei, ma mõtlen siin sotside jääkski sotsid Ossinovskit kui ka inimene, kes siis musta raha sisse viinud ehk meikar. Nojah, kui siit nüüd sinu paranoia ka edasi minna, et kui tahta nüüd sealt harta koduleheküljelt edasi minna, allkirjastama seda, seda hartat, siis me satume leheküljele petitsioon ja, ja seal on üks, üks punane ringikene, mis meenutab väga roosi, aga, aga kuulub juba pigem pigem sellise vandenõuteooria valdkonda. Seda on jah, püüdjo rääkida, et kuidas hartaga sotside suur nagu programm ja nõnda edasi, et see on nagu selline noh, tähelepanu juhtimine mujale. Aga läheme siis selle hartaga edasi. Nii, harta ütleb, et erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avaliku, mitte grupi huvi. Et, et ka siin me võime ju öelda, et, et see, see kehtiv seadusandlus, mis meil Eestis on, et et peaks ju, seda peaks ju seda ütlema nüüd nüüd on küsimus selles, et et, et, et kuidas seda jälle jälle teostada, et, et mis siin on nüüd see reaalne instrument? Mina antud juhul üldse käima panna, eks siin saab elada, kuna seadus näiteks muuta saab kontrolli muuta. Mina olen seda varem ka siin saates välja öelnud, et minu meelest oli idee tasandil omal ajal see Res Publica poolt erakondade rahastamisse sisse viidud muudatused, suurendame riigieelarvest rahastust ja keelama ettevõtete annetused nagu idee tasandil, hea. Aga tegelik elu on näidanud, et see hakanud toimima paljud ettevõtjad ei taha erakondadele. Noh, täna oma eraisikuna raha annetada, kuna nad kardavad sõidu võib kaasa tuua nendele näiteks mõnes omavalitsuses, kus võimul mingi teine erakond, mingid probleemid ei taha seostada mõne erakonnaga, kuna siis võib tulla kaasa näiteks kui tema valdkonnas mingid seadusmuudatused tulevad, vastu võetakse, siis seostatakse teda justkui ta need seadused ostnud. Ja, ja siis see ongi toonud kaasa olukorra, kus hakatud andma seda nii-öelda musta raha ja mille kaudu siis need ütleme, noored parteibroilerid on ja kes on saanud kõrge koha valimisnimekirjas, mitte selle järgi, et nad on, oleksin midagi nagu tõsist Eesti ühiskonnale anda vaid, et nad on, aga kuulekad on siis need on ju need raha, rahapakikesi, erakondadesse tuur. Et selles mõttes oleks minu meelest mõistlik, kui kui see taas lubataks ettevõtetel juriidiliste isikute annetused erakondadele. Aga see peaks kaasa tooma ka selle, et, et kui omal ajal nende keelustamise ajal erakondade rahastamine riigieelarvest kolm korda kasvaks et see rahastamine peaks siis riigieelarvest ka ka mõnevõrra kindlasti nüüd kui lähen, aga see jällegi omakorda ei vähenda seda sõltuvust, et kui sa ütled, et ärimehel ärimees kardab, et otsus sündis tema huvides, siis kui ta annab ettevõttele, siis on veelgi selgemalt tema tema huvides. Selle ettevõtte huvides see, seda seda võistlust ei vähenda. Jah, aga muidugi me ideaalset süsteemi ei olegi nagu võimalik, nagu luuatina, pigem nagu tõin selle näite, et sellisel juhul sellised mustad rahadoomised nende nagu osakaal, Ma arvan, väheneks, et kes toovad nagu inimesed, kes, kes tegelikult ei oma seda raha ei olegi, siis ei olegi võimalik selliseid summasid tuua. Et teine küsimus, mis mulle meel võtnud, teema, mis mulle meeldiks, oleks see, et tuleks seada valimiskuludele selgelt nagu piirid, aga see eeldaks ka väga tõsist kontrolli analüüsi, väga põhjalikku analüüsi, kus vaadatakse, on ju näiteks kasvõi eratelekanalitele, saame hinnakirju, mis ajal see on ostetud. Et kas, kas need kulutatud summad on reaalses vastuses sellega, milline on olutsemassiine meeter? Nad on väga piirang, võib olla ajaline. Piirang võib olla ajaline nii eratelekanalites, aga sellisel juhul kui kehtestatakse selline piirang, siis tõenäoliselt me ei saa üle ega ümber sellest, et ka näiteks rahvusringhäälingu puhul hakatakse rääkima, et sellisel juhul peaks ka ka proportsionaalselt rahvusringhäälingus seda valimisreklaami edastama. Ja. Miks see, miks ta ei peaks olema siiamaani ma arvan, et see peaks olema raha eest, vaid see peaks olema nagu kasvõi siis nagu kasvõi ka sellepärast, et anda näiteks mingid selle väiksematele erakondadele võimalust oma oma sõnumit levitada. Aga aga ma nüüd tuleme praktikasse, et see on väga ilus teoorias, et kui tulevad kohalikud valimised, kus on 13000 kandidaati 6000 üksikkandidaat ütlemine ja nii edasi, et kuidas sa kujutad ette, et sellisel juhul me hakkame proportsionaalselt kõigile aeg et praktikas näiteks kohalike valimiste kontekstis selline asi on, üleüldse ei toimi? Pealegi saab alati mööda hiilida, K-kohukese näide on väga-väga hästi olemas, üks ettevõte teeb sarnase tootelist, just ei ole mitte kunagi võimalik luua ideaalset mudelit, sellisel juhul ideaalne mudel oleks võib-olla see, et kõik on lubatud. Aga sa ütled, et anname ettevõtetele õiguse annetada, aga, aga me teame, mis juhtus siis, kui ettevõtted said annetada. Raha tuli riiulifirmadelt. Kas see on läbipaistev? Raha ei ole. On sellised ettevõtted R-Hooldus, neljandaks mis tõi Reformierakonnale palju raha sisse, et alati on võimalik mööda hiilida ja eestlased, kes on väga-väga täpselt tavalises loomuliku täitma, teevadki selliseid möödahiilimisskeeme korras just alati ka valimiskulude ülempiiri saab alati üllatada niimoodi, et sa tegelikult näidata neid kulusid vähem. Lihtsalt südametunnistus peaks olema poliitikutel, aga sellepärast ma ütlengi väga seda ei usu, et kui see presidendi juures ümarlaud kokku tuleb ja hakatakse seal arutama neid, ütleme näiteks erakondade rahastamise põhimõtete muutmist või valimisseaduse muutmist. Et seen midagi olemuslikult nagu muudaks paremaks asja. Minu hinnangul on meie vastavad seadused täna üsnagi nagu head. Ideaalset seadus, nagu meil siin ka arutasime näiteks ka erakonna rahastamise puhul ei ole võimalik tuua, seda on isegi välja toonud mitmed noh, nagu sõltumatut riigiõiguse asjatundjad. Küsimus on see, et, et kuidas neid kehtivaid seadusi nagu täidetakse. Et seda ise seaduste täitmist ei saa ühegi seaduse muutmisega nagu ju ju ju teha selle, see on noh, poliitilise kultuuri, poliitilise ajalooküsimused. Et munast mujalt näide. Umberto Eco kirjutab oma reiside Siber reaalsuses, kus ta võrdleb Ameerika ida rannikuärihaide elumaju. Ja ta ütleb, et et seal, kus oli nii-öelda kooniseerimine, algas varem tähendab sellist ülepakutust, siukest ägedaid hooneid palju vähem kui seal kus, kus see toimus nagu hiljem, ehk siis idarannikul on sellist asja vähem kui, kui, kui läänerannikul ta ütleb sellele, et seal on väga lihtne asi, et rikkusel on ühel pool suurema ajalugu kui teisel pool, et samamoodi võib paralleeli tuua ju poliitilisse kultuuri. Meil on sihukest iseseisvat poliitilist kultuuriajalugu olnud ju tegelikult ju napp ju 20 või natuke enam aastat. Alexela harta teemaga veel edasi, kuna siin on palju huvitavaid punkte, üks harta ettepanekut nõudmine ütleb, et valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muuhulgas peab saadikul olema pidev aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees. Ja siit on nüüd välja loetud loetud ka mõtet, et see võiks justkui viidata majoritaarse süsteemi ihalusele ehk siis jagada Eesti 101-ks valimisringkonnas, kus igast võtab kõik ja võitja võtab kõike ja, ja sellisel juhul tal tekib väga selge kohustus oma valimisringkonna ees ja ka väga tugev side oma valimisringkonnaga. Aga kas see nüüd seda läbilõiget või või ka arvamuste paljusust eesti ühiskonnast kuidagi parandaks, et selles osas on, on pigem õhus rohkem kahtlusi ja kõhklusi kui, kui veendumust, et see oleks õige. Majoritaarse valimissüsteemi nagu selge, nagu vastane, et et mida see kaasa toob, on see, et sisuliselt on ju võimalik ju ju kahe hääle või ühe hääles enam enamusega välistada kogu see teine pool selles ringkonnas. Et, et selles mõttes see ei ole kindlasti nagu heade. Nii aga samas see väga selge side valija ja riigikogu vahel see, see ju paraneks. Jah, aga sellest piirkonnast ma ütlengi, et näiteks. Sul on piirkond, kus on 5000 inimest seal tunned kõiki oma piirkonna inimesi. Ei, aga selles piirkonnas näiteks saadan ja 5000 inimeste seal elab, on ju, ütleme 5000 inimest tulevad ka. Risto tan, ütleme, nüüd on muidugi 10000 10000 neist 5001 hääletavad sinu poolt ja 4999 hääletavad kellegi teise poolt ja sina saad siis sellest piirkonnast ainsana on ju näiteks monorest utreerin praegu sinna esinduskogusse, et ka sellisel juhul side sinuga on siis selle 5001 inimesega või on või on selle kõige 10000 inimesega. Ja millegipärast ma kahtlustan, et kui, kui selline süsteem sisse viia, siis valijatel saab sellest väga ruttu siiber, sellepärast et see poliitika hakkab lihtsalt ukse ukse tagant ukse taha käima ja ja ühel hetkel valijad lihtsalt ei taha seda enam, kuna noh, ütleme nii, et et aasta jooksul kõik oma piirkonna valijad läbi käia, et see tõenäoliselt ei ole selliseid, kusjuures mingi ime. Nii et siinkohal on kindlasti väga palju küsimusi, et, et selle selle süsteemi aruteluga mitte edasi minna. Ja, ja vasturääkivaid argumente aga. Pealegi, mina valijana, võib-olla oleksin väga pettunud, kui tegemist on mõne hääle püüdjaga inimese, kes läheb üldse ministriks, ei olegi saadikuna minu esindaja. Lisaksin siia juurde, siin võib muuta süsteem, et minister võib-olla tulles tagasi tulles tagasi selle arta juurde ja selle avalikustamise ja, ja selge ülevaate juurde, siis mind häirib see, selle harta juhul väga harta puhul väga see et allkirju saab anda petitsiooni e-süsteemis internetiküljel, kus siis on meeletult palju selliseid allkirju nimi teada, et populaarse meistri nimi nagu öeldakse, nimi, eesnimi on nimi ja perekonnanimi teada. Et petitsiooni siis loojad on põhjendanud seda täpselt samamoodi, nagu sa rääkisid, miks ärimehed ei taha oma nimel anda, anda häälit, siseni, niidi, seostataks mõne parteiga või noh, et nende ärihuvisid tuleks välja ja nii edasi, et täpselt samal põhjusel, et siis inimeste huvitsevad peitu jääda. Aga kui nad nõuavad, et asi oleks avalik, kõik oleks läbipaistev, siis ei tohi sellisel küljel olla nimi teada, see naeruvääristab kogu seda üritust ikka meeletult. See ütleb seda, et kuulge, meie tahame, teie olete avalikud, aga meie jääma salajaseks. No ütleb see harta veel ka seda, et parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse, ehk siis siin on, siin on nagu kaks ettepanekut, et tõenäoliselt partei moodustamiseks liikmete arvu künnist tuleks vähendada, mis on praegu 1000 liiget, aga me teame, et praegu on juba poliitilistes aruteludes põhi Välja käidud välja ja, ja teine on, on väga selge ettepanek, et taastame valimisliidud. Ja siin on jällegi üks variant, et kui sa viid selle künnise väga madalaks, siis tekib sarnane olukord nagu Lätis, kes ärimehed lihtsalt ostsid endale parteisid. Et see oht on alati olemas, ta peab olema seal piisav Eestis oli ta siiamaani tekkisid tugevad parteid, sellepärast 1000 inimestele, nii et päris päris suur hulk inimesi, viieprotsendine valimiskünnis on ka olnud see, mis, mis tegelikult ju pandi omal ajal, noh, oli, oli jutuks ka tegelikult ka kõrgem künnis kui, kui, kui tehti valimisseadusi. Aga, aga seda Eesti tegelikult olukorras, kus esimesse Riigikokku kandideerisid ka väga müstilisi müstilisi nimedega erakondi. Ja valimisliit on, sest et seal oli, seal oli ikka väga, et noh, see, see pandi paika just selleks, et Eesti poliitmaastik korrastub. Et noh, kas neli erakonda on vähe või palju Parlamendis neid maitse küsimus on ju, et mina leian, et sellise Eesti demokraatliku süsteemi huvides oleks, kui neid võiks olla rohkem. Ja, ja kindlasti oleksid ka ütleme, koalitsioonilepingud ja valitsuste tegevused märksa nagu laiahaardelisemaid, kui, kui valitsuses oleks kolm erakonda. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus ja sellele võib tuua ka väga selgelt nagu vastaga Mis puudutab muidugi Valimisliit, et siis siis ühelt poolt mäletame, kuidas erakonnad tahtsid ju ka kohalikul tasandil valimisliidud kaotada ja kuidas toonane õiguskantsler Allar Jõks asuse väga jõuliselt selle vastu võitlusesse ja saavutas ka võidu, kuigi erakonnad päris mitmetes omavalitsustes saavutasid oma tahtmise, et inimesed ei koondanud mitte valimisliitu, vaid otsustasid minna mingi konkreetse erakonna nimekirjas kandideerima, aga aga tasapisi on valimisliitega tagasi tulnud ja, ja kohalikul tasandil valimisliit ennast õigustanud. Nüüd küsimus sellest, et kas me peaksime ka riigikogu valimistel taastama valimisliidud nii nagu seda tegi näiteks Läti, et see, see on väga selgelt küsimust, siis tõenäoliselt kerkib ka presidendi poolt kokku kutsutud ümarlaual ja mis tõenäoliselt selle harta, allkirjastajate või mõnede allkirjastajate arvates on väga, väga oluline punkt ja mille eest nad on. Nad on nõus väga jõuliselt seisma, et kui me vaatame siin seal võib olla inimesi, kellel on huvi väga selgelt järgmistel riigikogu valimistel välja tulla ja lihtsam on tulla välja valimisliiduga, kui hakata moodustama erakonda. Minule küll meeldib, kui pilt on kirjum. Ja muuseas me ei tohi ära unustada ka üksikkandidaate. Siingi on tuntud üksikkandidaat, selle harta koostajate seas Indrek Tarand, et mulle küll meeldiks pilt, on kirju ja vabadust rohkem. Andke minna. Aga samas, mina mäletan siiski neid aegu, kui meil olid valimisliidud, mina ja see oli ikka täitsa uskumatu aeg, et valimisliiduga seoses kohal. Mul tekkis üks küsimus, et aga mis vastutab Nendel on erakonnaga seoses, sa saad veel küsida, sa jälgid iga igakuiselt tema reitingut ja nii edasi. Aga kui sul on see valimisliit, siis ta asetub esiteks sellest süsteemist natukene välja teevad, mida nad teevad, sõlmivad kokkuleppeid, mida nad sõlmivad. Maailmavaade on ka selline suhteliselt ujuv ja ühel hetkel, kui see mäng nagu ei vääri enam küünlaid, siis likvideeritakse valimisliite, oleks paremate liikmetega, sellest selles samas valimisliidus, tehakse lihtsalt uus valimisliit, aga võetakse veelgi säravam nimi. Et kas see on siis nagu see, mida me tahame. Seal peab olema kohustuse moment kaasas, aga kuidas seda ära siduda, ma ei tea, kas sa seda veel minul sama häda. Kelle üksikkandidaate ei ole, ei ole organisatsioon, ta esindab seal väga selgelt üksikisikute ennast ja ta ei saa ennast järgmiste valimiste ootuses kloonida. Et läheb ikkagi järgmistele valimistele, seesama üksikkandidaat ehk siis tema ja erakond on selles mõttes sarnasemad kui valimisliit, kes võib kasvõi pidevalt transformeeruda. Ma arvan Kohalikul tasandil valimisliidud on väga okeid, aga aga sulateist erinevat. Ma arvan, et riigi tasandil valimisliidud tekitavad märksa enam kaost ja hiljem inimestes ka pettumust. Ei saa välistada, et õigus. Üks asi veel, millele ma juhiks siiski selle harta puhul tähelepanu, et tuleb luua rahvaalgatuse instrument ja ma arvan. Ma arvan, et see ettepanek vääriks küll kaalumist, et miks ka mitte, et väga selge arusaadav rahvaalgatuse instrument võiks, võiks mitmeski küsimuses Eesti poliitikale kasuks tulla ja aitaks ka aitaks ka, aitaks distsiplineerida riigikogu just sellistel puhkudel, nagu me seda praegu näeme. No mida sa siin, Urmet Urmet, sa ei ole nõus. Mulle millegipärast tulevad kohe meelde need Tallinna küsitlused. Isa juhitud rahvaalgatuse, aga kui sa teed seda mõistlikult, kui sa teed seda mõistlik tee seda selge, selge poliitilise suunisega, et saada endale soovitud tulemus siis võiks ju seda täiesti vabalt kaaluda. Rahvaküsitlustel on ikka alati mingi soovitud tulemus. Vähemalt sa soovid, et oleks tulemas. No see on asi, mida kindlasti tasub kaaluda, et et siin mina küll seda ettepanekut kritiseerima ei hakkaks, et pigem ma arvan, et seda tuleks tõsiselt kaaluda. Minule meeldib selles hartas punkt, et vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet tulevad kohe meelde kadunud Aadu Luukas, Arnold Rüütel, kes kes ajasidki sellist ühiskondliku leppe poliitikat ja hea meel on tõdeda, et meil on veel olemas kasutuskoostöökogu mis tegelebki ühiskondliku kokkuleppega saigi sellest alguse. Ja üks selle kogu nõukogu liikmetest on ka selle harta koostajate seas. David Vseviov, et tahaksin näha kasse, kogu saab sellise uue tuule, sellest, sellest hartast. Siin oleks praegu võimalus, sellepärast et sa kogu ongi loodud selliste ütleme, kodanikualgatuse projektide edendamiseks. Praegu oleksin väga tihedalt seotud Eesti vabariigi presidendiga. Väga pikalt on temaga kohtuda. Olari Koppel, noppige samas jällegi noh, koostöökoguga või noh, selle eelmine nimetusele ühiskondliku leppe sihtasutus on väga selgelt eelmise presidendi nagu kaubamärke oli ja mõneti saan aru, miks praegune president ei ole tahtnud väga ennast sellega siduda ja kui me mõtleme koostöökogu tegu tegevuse peale, siis eks nemadki ole siin iga aasta mingid hartasid, haridus hartasid ja nõnda edasi teinud, aga eriti avalikkuse tähelepanu see pole nagu pälvinud. Ja ainus, mis on siis tähelepanu äratanud selle koostaja kogu tegevusest on olnud siis inimarengu aruanded, mille peatoimetaja on olnud siin viimastel aastatel, Marju Lauristini kes on hartale alla kirjutanud Jah, vaatame, mis siis hakkab vardaga, sama president on kolmapäevaks kokku kutsunud Ta esindajad kui ka kui ka erakondade esindajad ja ma arvan, et selles mõttes president reageeris adekvaatselt sellele, sellele olukorrale nendele meeleoludele, mis valitsesid ühiskonnas ja sellepärast siin siin on küll kõlanud ka hinnanguid, et president kutsudes harta esindajad kohale justkui institutsionaliseerinud selle harta aga, aga miks ka mitte, et kui, kui me siin täna oleme nüüd 25 minutit või 20 minutit selle hartale arutlenud, et siis siis võib seda teha ka Eesti vabariigi presidendi juures, miks ka mitte? Jah, et ma lihtsalt seal eelmine teadmisega selle harta ja riide seotud, sest need on ju tegelikult üks eriotsast, mis puudutab Reformierakonna, siis siis homme tegelikult toimub üks huvitav üritus Reformierakonnale. Toimub nimelt reformi oma erakonna Tallinna piirkonna üldkogu kus siis senine piirkonna esimees Keit Pentus, kes oli ka eelmistel kohalikel valimistel ju Reformierakonna linnapeakandidaat, paneb ameti maha ja Reformierakond on öelnud, et nad valivad homme tõenäoliselt siis muide, tõeliselt valivad kindlasti uue piirkonna esimehed. Aga nad on öelnud, et see piirkonna esimees ei tähenda seda, et valitakse linnapeakandidaat. Aga kui vaadata noh, nagu sihukest loogikat või loogilist rida, et noh piirkonna esimeheks on ikkagi nagu mõistlik ikkagi valida inimene kellest saab siis nagu kõneisik number üks ja kes oleks ka kohalikel valimistel siis ka linnapeakandidaat, nii et eks siis homme ole näha, kes siis piirkonna esimeheks saab, et siin on, varem on Päevaleht kirjutanud Kaja Kallase võimalustest, aga noh, mina isiklikult arvan, et tõenäoliselt siis on võib-olla Valdo Randpere võimalused vähemalt sama hea või isegi parem selles. Tänases Postimehes teatab Keit Pentus-Rosimannus, et ta ei kavatse kandideerida erakonna juhiks. Mis jätab muidugi küsimuse lahtritega, kes võiks olla tulevane juht ja väga paljud inimesed on tähelepanu turmas, maetan vait, viimasel ajal väga-väga aita. Ajakirjanikud ei ole ka teda muidugi piisavalt ilmselt tülitanud. Nojah, see on, selle kohta on öeldud ka, et see on nagu teadlik vaikimine. Jah, aga samas ma millegipärast arvan, et samavõrd kui see harta arutelu on, on praeguses diskussioonis siiski oluline ka see, kuidas reformierakond suudab suudab võtta teda raputanud skandaalide küsimuses oma seisukoha, milliste sammudega läheb edasi. Me teame, et jätkuvalt nõutakse ohvri verd, nõutakse tagasiastumise ja nii edasi, järgmisel nädalal kolmapäeval Reformierakonna juhatuse koosolek võib, selles osas on ta juba märkimisväärseid tulemusi, nii et tasub kindlasti seda seda kolmapäeva silmas pidada. Ma arvan, et seal räägitakse pigem sellest, et me vajame erakonnaseaduse muutmist ja võtame kõik need arta punktid ilusasti läbi, kui hakatakse kellelegi verd nõudma, pealegi harta ja ütleb, et see ei ole ainult ühe erakonna kriis, sellel juhul oleks õigustatud ka teistes erakondadest verelaskmist. Just. Ma ühe väitega ei tahaks kogu selles praeguses diskussioonis veel nõus olla, nimelt kui keegi ütleb, et Eesti demokraatia on kaaperdatud siis, siis vot sellel sellise sildistamise sellise väitega ma ei saa kohe kuidagi nõustuda, sellepärast et kui me vaatame demokraatlikud toimemehhanismid töötavad, meil on, meil on vabad valimised, meil on vabaajakirjaga Me hartad meil ei ole, meil ei ole lehes, jah, meil, Meil on peaasjalikult arutletaksegi selle demokraatia olemuse üle ja, ja kusjuures täiesti vaba tekstiga mitte keegi mitte kedagi ei takistata ja, ja kõik saavad väljendada ja teha täpselt nii, nagu nad heaks arvavad, välja arvatud need, kes oma nime muidugi seal ei avaldas. Võimulolijaid saab verbaalselt peksta, nimetada neid moraalseteks värdjateks, ilma et mitte midagi juhtuks sellest vabada, vabandust. Sildistamine on väga ohtlik homo selles diskussioonis, et katsuks nüüd nagu sellesse. Siis ühel hetkel ära lõpetada ja katsuks arutleda nende asjadega, mis, mis tõeliselt tähtsad on, et ärme nüüd seda Eesti demokraatiat ikka pesuveega välja viska jätaks, jätaks ta ikkagi alles, et mul on siiski jätkuvalt veel usku usku nii nii eesti demokraatiasse kui ka kui ka sellesse, et meil on, meil on siin hea elada. Et selles mõttes rohkem rohkem sellist rohkem nagu rohkem ka seda tunnet, et see Eesti riik on meie oma. Ja, ja noh, seda me näeme, et, et see, need protsessid on ju ka seda väljendanud, nii et ma pigem ei tahaks nõustuda nende inimestega, kes siin, kes siin karjuvad, et meil ei ole enam demokraatiat ja kõik on kadunud. Aga vahetame siinkohal teemat, pidime rääkima ka pisut suurematest probleemidest ja suurematest sellest, mis toimub, toimub Euroopas Kreekast on sellel nädalal ja päris palju räägitud ja on üks üks huvitav areng, et et nüüd on hakanud kõlama seisukoht, et aga ega see kreeka õudus ei saagi otsa, et see, see jätkub kuni ühel hetkel Kreeka võlg on lihtsalt kustutatud, aga aga see, see õhk lastakse kogu selle kreeka ümber välja. Tasapisi, mitte mitte korra korraga ja suure pauguga. Mina olen küll seda meelt, et jah, et ühel hetkel on sunnitud sünnitud siis valitsemisriit teatama, et et Kreeka võlg unustatakse ära või vähemalt osa sellest unustatakse ära. Küsimus on, millal see tuleb. Millal selline otsus tuleb, et selle selle ootamiseks käib? Käib praegune diskussioon. Või on teine variant, et seda tehakse kuidagi keskpanga kaudu, seal mõlemal on, on väga suur vastuseis, seal on suur, probleem on siin selles, et keskpank ei tohi finantseerida valitsusi ja ega siis ka valitsusjuhid ei tohi võtta tähendab praeguse, praeguse praeguste põhimõtete järgi selliseid kohustusi, et nad et nad siis andestavad teisele riigile tema võlad, praegu on see Euroopa liidus keelatud. Aga mingil hetkel ilmselt Kreeka suhtes see asi siiski tehakse ära. Üks väga huvitav tendents on selles loos veel, et IMF, kes, kes tavaliselt loeb iga senti ja veeretad Optiveeringut enne 10 korda ühest käest teise, enne kui ta selle välja annab, et et IMF on nõus selle Kreeka võlakoorma vähendamisega temale tema surubki, seda suuresti ka Euroopa Liidu liikmesriigid, kes tõenäoliselt poliitilistel põhjustel ei saa seda teha, kelle käed on seotud valimistega või ka konkreetse poliitilise olukorra või lubadustega. Nendega on need läbirääkimised väga keerulised. Ja Eesti on mõlema liigeksani IMF-i liige kui ka Euroopa Liidu liige. Aga, aga, aga see asi läheb lihtsalt sinnamaale, sellepärast et me näeme, et Kreeka majandus kahaneb ja on kahanenud väga, väga tugevalt teda. Tõenäoliselt teeb seda edasigi ja võlakoorem suhtena SKP-sse, tänu sellele kasvab veel kiiremini. Sellised sealsed. Sealsed meeleolud on ikka päris pessimistlikud. Minul oli sel nädalal võimalik ühte Euroopa murelast riiki külastada. See oli Hispaania, ma olin seal Euroopa rahvusringhäälingute liidu uudiste peaassambleel ja sattusin sinna täpselt ajale, kui Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Itaalias toimus mõnes riigis veel väiksemalt toimus üheaegne üldstreik. Ja Hispaania olukord on Kreekaga veidi iga võrreldavusest, Hispaania üldine tööpuudus on isegi suurem kui Kreekas. See oli vist 25,8 protsenti ja noorte inimeste seas suisa 54,2 protsenti. Ja mina olin Barcelonas ja seal olid noh, päeval oli kogu nagu elu hangus, kuna ühistranspordi töötanud koolid ei töötanud ja õhtul kiskuski müüa aja järgi kell kaheksa kohaliku aja järgi kell seitse toimus siis selline Barcelona kesklinnas suur demonstratsioon kus oli ikka kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi ja tegin selliseid väikseid, etnograafia. Vaatasid, mõtlesin, ma lähen elus esimest korda ja vaatame, mis, mis tunne on seal nende inimeste sees olla ja ja rääkisin mõne inimese ka, et see oli noh päris nagu võimas tunne oli, oli, oli näha ja, ja eks need inimeste nagu seisukohad on nagu, väga, väga nagu selge ta lihtsalt, et tööd ei ole. Ja, ja teisalt ollakse vastu siis Hispaania näitel siis väga selgelt sellele seal on selline tsentri konservatiivne valitsus nende tugevatel kärpemeetmetele, et et noh, oli, oli päris huvitav kogemus tahab iseseisvuda. Kataloonia noh jah, et on lubatud, et et Katalooniast tuleb järgmisel aastal ka iseseisvusreferendum, aga aga sellele laias laastus ikkagi kõik suuremad erakonnad nii-öelda riigi tasandil. Nojah, aga Kreeka küsimus on hästi põhimõtteline. Seisa kindlasti tulema kiiresti, et seda ei juhtu, tõenäoliselt siin lähipäevideliga lähikuudel. Küsimus on, kas lähiaastatel see juhtub? See Kreeka probleem on ja tiksuvad aastast 2010 ütleme tõsiselt ja ta muudkui tiksub edasi edasi, edasi, me arvame, et asi läheb paremaks ja tegelikult läheb kogu aeg hullemaks, hullemaks ja hullemaks. Sellepärast polegi sellist usku kaotamas. Samas järjest rohkem kõlab ka hinnanguid, et, et selleks võlakriisi võib-olla võtmeriigiks kujuneb Prantsusmaa. Et ühel hetkel, kui Prantsusmaa ei suuda enam omavusel võlakoormas teenindada ja tal tekivad tõsised probleemid ka ka selle majanduspoliitikaga, mis praegune president ajab, siis võib Prantsusmaa ühel hetkel abi andva streigist muutuda abi küsivaks riigiks, Hispaania puhul me teame, et Hispaaniale kogu aeg soovitatakse, küsige nüüd seda abi või et me oleme nõus andma, aga et küsige aga Hispaania ei ole veel väga selgelt, et seda abi küsima hakanud, nii et, et siin on, siin on kindlasti väga palju põnevaid arenguid, aga kindlasti on, on äärmiselt oluline ka see, milliseks kujuneb Euroopa Liidu eelarve järgmiseks eelarve perioodiks ja, ja see nädal on toonud siinkohal negatiivseid uudiseid, et see Euroopa Liidu eelarve tuleb väiksem kui siiani selles on kokku lepitud, liikmesriigid ei ole nõus nii palju panustama, sest neil endal ei ole maksed, ei ole nõus, sissemakseid ei ole panustama, ehk siis noh, tõenäoliselt on on see väga tugev surve just netosaajate poolt, kes ei ole nõus enam nii palju panustama kui siiani, aga see tähendab ka seda neto-andjad, litandia kandjate, need lainete. Ja, ja noh, nad on ka netosaajad. Tegelikult ei, ei ole ikka teistmoodi, et alajad on, oleme meie. No näed ja, ja ütleme nii, et aga arvestades nende panus, siis nad saavad, nad saavad vähem, kui nad Euroopa Liidu eelarvesse maksavad. Ja need on tekkinud siis küsimus, et kuidas edasi ja me siin paar nädalat tagasi kuulsime väga jõulisi sõjakaid, avaldusi, kuidas minnakse seisma Eesti põllumeeste eest ja nii edasi ja nüüd ühel hetkel tundub, et, et kõik see on olnud asjata, sellepärast et, et kusagil on juba juba midagi kokkuleppimisel või kokku lepitud. No mina ütlen, et kui Eesti suurim kaotus on see, et Rail Balticut ei tule või lükatakse edasi, siis see ei ole väga suur, kaugel asju, mida ei ole, eks see on alati ja ära kärpida, aga samas kui ta oleks, oleks ka tore, ütleme selles mõttes ta annaks ehitajatele võib-olla töökohti. Omaette küsimus on, et nad, kui palju seal nagu kas see ka ära tasub, kas me suudame seda üleval hoida, selles mõttes tegi Indrek Neivelt mõned. Ma arvan, et kuu aega tagasi, kui maalähedane sünnipäev tegi, hea hea tähelepanek, ütles, et me tahame nüüd ehitada rongiliini siis Tallinnast Berliini kiirrongiliiniga, samal ajal me ei suuda üleval pidada lennuliini Berliini ja Tallinna vahel, et kui meil ei ole nii palju lendajaid, kes siis selle rongiga sõitma hakkad. Ja see on täitsa õigustatud küsimus, midagi teistpidi liini puhul on räägitud, et seda kasutatakse väga palju ka kaupade vedu. Ja noh, see see Euroopa ühendamise programmi iseenesest Ja mis puudutab seda Euroopa liidu eelarvet veel, siis mulle tundub, et, et Eesti avalikkus ja ka Eesti poliitikud ei taha hästi tunnistada, et me oleme, me oleme väga tugevalt abi saav riik, jääme sõltuma väga suuresti sellest Euroopa Liidu abist, et ma sain hiljaaegu rääkisin päästevaldkonna inimesega ja piltlikult öeldes, kui me saaks Euroopa Liidust abi, siis ei lendaks meil ei helikopter ega sõidaks piirivalvelaevad sellepärast et meil on, meil on igas asjas on kusagil väga tugev Euroopa Liidu finantseering sees ja, ja meie oma vahenditest ehk siis siseriiklikult teenitud vahenditest ei suudaks endale väga paljusid asju lubada, mida me praegu saame. Ei no täpselt, väga paljud investeeringud on võimalikud ainult tänu sellele, et Euroopa Liidust raha saame ja ja selles mõttes on hästi kurb, kui, kui nende nii-öelda Euroopa lisarahade kärpimise kõrval minnakse ka teadus-arendustegevuse rahale kärpimisele, mis on, mis on välja öeldud, et see on tõenäoliselt teine suurem kärpe kohta see on Eestile kindlasti kahjulik. Siinkohal paneme tänasele saatele punkti, me kahjuks ei jõudnud rääkida politsei peadirektori ümber toimunud ja tema tagasiastumisest ning lahkub märtsikuuni on aega 28. veebruaril, aga meil on kindlasti aega sellest rääkida. Raadiokuulajatele soovitaks, et kui te satute Narva, siis minge kindlasti vaatama ka Tartu Ülikooli Narva kolledži uut hoonet, et see on üks viimaste aegade õnnestunumaid hooneid Eesti avalikus ruumis ja tasub kindlasti rõõmustada nii narvakad kui ka Tartu Ülikooli kolledži pere ja, ja ka Eesti noorte arhitektide saavutuse üle. Siinkohal paneme saatele punkti ja rahvateenrite stuudios olid Sulev Vedler, Urmet Kook ja Lauri Hussar.