Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tervist. No täna sukeldume Ecuadori suurlinnade möllu. Nad pole mitte vähem tähelepanu väärsed kui sealne pöörane loodus. Kas mõni neist oma suurusele ja rahvarohkusele vaatamata ka ehk äkki ootamatult koduselt mõjus? Kahtlemata linnalt võitu? Ja see on eestlasele kohe tunned, et oh, siia, ma tahaks jääda. Koju jõudnud. Sedamoodi kõlas näiteks hoogne Ladina-Ameerika kitarripala. Ja eks Equadori linnade pulss on ka niisugune samamoodi temperament, see on nagu see muusika ja, ja linnades läheb see selgemini välja kui maal, maal on ikka nagu rahulikum elurütm. Ja linnas muidugi see temperament lööb ka selle kaudu välja, et et inimesed suhtlevad hästi elavalt ja hästi meeleldi. Võrreldes meie Põhjamaadega siin. Ja see on ikka teistmoodi õhustik, kahtlemata Ta ja, ja ega tegelikult Ecuadoris nüüd need suurlinnu teab, mis palju polegi. Miljoni linnu kaks ja ülejäänud on juba hüppeliselt väiksemad. Ja nende kahe koolist, nii et, et ühte sattusin selle Ecuadori reisi alguses ja teisele buss. Ja see kojakull on siis kõige suurem linn. Vot sinna see oli esimene koht, kus lennukist tulles jala maha panin Ecuadori pinnal ja siis liks koja kulli linn. Seal on kokku kaks ja pool miljonit elanikku. Ja no kohe muidugi kreis selja taga Euroopast otse Eestist ja see esimene pahvaks, mis vastu tuleb, on selge, et ahah, nüüd ma olen troopikas, et mitte ainult hästi kuum, vaid ka niiske ja sihuke troopikatunne, igatpidi need lõhnad ja, ja muu. Ja nendel päevadel, kui me seal olime, siis oligi kuskil 30 kraadi ringis. See kuumus püsib seal kui ajakoolis aasta ringi. Mitte kunagi ei ole külmem kui kuskil pluss 20 kraadi, küll aga kõrgem, aga see niiskuse kuivus, see tegelikult vahelduvad, need meie sattusime nüüd sellisele niiskemal perioodil sinna ja see, millal ta nüüd on siis niiske ja millal ta on kuivapoolne, see oleneb merest. Kui ajakull on tegelikult sadamalinn ja lennud Ki tiibade all oli näha ka seal õhus lennates, et, et see hiigelsuur linn, laotus nihukeste, korrapäraste kvartalite ka tasasel maal ja selle kõrvat looklast läbi. Hiigelsuur jõgi, aga meri oli tegelikult päris kaugel seal. Nii et mereni on kojakuulistel tervelt 60 kilomeetrit ja see ta sadamalinn on, see tegelikult, tähendab seda, et, et need ookeanilaevad tulevad ikkagi seda looklevad hiigeljõge pidi sinna linna juurde välja. Aga et see sadam nii kaugel on linnast siis ega ilmselt vist väga merehõngu tunda. Ta ei olnud ei seal jõe ääres olles mere hõngu küll ei olnud ja et jõgi on meeletult lai, kui sa oled selle kaldal. Eestlase harjumusepärased, sa mõtled, et see on järv, eks ole, seal on nii ülekilomeetri läbimõõdust, teine kallas vaevalt paistab. Aga ta on ikkagi magedaveeline ja seal jõe peal olid niisugused suured niuksed nagu rohelised saarekesed, mis ujusid ka allavoolu. See oli headsint, selline taim, kes, kes seal elab seal nendes ei, vähe see vooluga osades ja vahel siis nagu vool rebitada kaasa, öid merre ja suured ookeanilaevad tulevad siis sedapidi jälle üles, nii et see on isegi kogu lõuna Ameerika üks suuremaid sadamalinnu tegelikult ja Ecuadoris vaieldamatult suurim sadamalinn. Võib arvata, et selles kulli linnas rahvast ikka pidevalt kasvab. Jah, sest ta ei ole nüüd, et sadam, mis tähendab sadam, see tähendab ju kaubandust, et ta on ka ühtlasi Ecuadori suurim kaubanduskeskus kohe. Mis omakorda tähendab seda tähendab loogiliselt ja nii ongi. Ta on ka siis suurim ärikeskus Ecuadoris ja nii edasi tõmbab ligi ja igasugune niisugune majandustegevust tõmbab pidevat ligi. Ja see, et, et ta nüüd vahepeal mingitel kuudel on see kuumus kuivem, see sõltub sellest merehobusest, mis just sealtsamast ranniku lähedalt mööda läheb. Ja seal on niisugune seis, et osa aastast tuleb põhja poolt külm hoovus ja see hakkab mõjutama koja koolikliimat, siis natuke aegul kuiva, eks ja siis mingitel kuudel jälle aastast. On see soe hoovus pääseb nagu võidule ja siis ongi jälle see niiskus, nii nagu meie sealoleku ajalist oli. Ja muidugi selle linna noh, niisugune üldpilt lennukist oli juba näha, tegelikult oli niuke hirmutavat üksluine korrapärased kvartett, talid, lõputud rivid, majade meri väga vähe rohelust ja tohutut kilomeetrite kaupa niisugust maastikku. Ja, ja seal maa peal juba kõndides ja ka sõites seal linnas ringi sa näedki, et ta niisugune on niisugune asjalik linn, et siuke tüüpiline tänav on niimoodi, et paksult autosid täis inimesed kõnnivad tohutute vooridena edasi-tagasi ja need majad on suhteliselt üksluised, nad on suhteliselt uuema aja ehitised enamasti betoonist, mitmekordsed karbid osades karpides elavad siis inimesed osad siis mingid tööstuse osadesse, mingid ärid meenutab meie Lasnamäed natukene jah, võib-olla tõesti, et see on niisugune toon, mis sealt igalt poolt vastu paistab. Ja et, et niisugune hall kuidagi. Aga kojakuul on muidugi niivõrd suur, et seal on kõik. Ja no see ilusam osa, kus meie olime, sealt oli siis ikka noh, veerand tonni, tee oli sinna jõe äärde ja selle koja kooli seal jõe ääres on siis üks kõige ilusamaid osasid sellest linnast selle siis linnavalitsus lasi hiljaaegu korda teha, ta oli varem ka niisugune jõeäärne promenaad, aga nüüd on see promenaad, äss tee korda tehtud. Nii et seal on kõik särab puhtusest. Maas on kõik kivi plaadid ilusti hästi valgustatud ja rohelust siin ja seal hästi lai promenaad, autod ei saa seal liikuda, inimesed ainult kõnnivad, kes on kilomeetrite pikkust, kuna seal on siis igasuguseid ajaloolisi püste ja, ja seal on siis mõnusaid pisikesi söögikohti ja, ja siukesi peenemat sorti poode ja seal käib ka niisugune noh, ma ei näinud seal päris seda kõige vaesemat, et inimesed üldse liikumas. Ja võib-olla neid ei lastagi sinna, sest seal on ka palju korravalvureid, kes vaatavad, et kõik oleks korras, puhas ja ohutu. Aga seal on mõnus kõndida, aega veeta ja, ja kojakuli inimesed peavadki seda lemmikpaigaks, kus niimoodi puhata, lihtsat ja parke on seal palju rohelust. Ja seal lähedal on ka siis linnavalitsus ja seal lähedal on ka siis kui ajakuuli suurim turg ja no see turg on jälle omaette vaatamisväärsus, see on lühidalt öeldes tuhandekordset laiendatud kirbuturg, sest see on niisugune kitsad tänavad, millel on katus peale, tihtipeale ei 100 ja mõlemal pool äärtes siis niuksed lõppu poekesed, kus müüakse, no mida iganes. Ja sa võid seal niimoodi kõndida, neid kitsaid tänavaid pidi vihma sulle kunagi pähe ei 100 ja siis kaubelda seal kellega iganes ja mis teemal iganes. Kuidas need turumüüjad on pealetükkivad või mitte, väärikalt oma kauba juures suhteliselt nad on pealetükkivad ja, ja suhteliselt kiiresti. Ahaa, et see ei ole kohalik ja siis hakatakse ühesõnaga hinda kruvima silmapilkselt ja ja noh, see on see vana reegel, et, et selle hinnaga, mis pakutakse, kindlasti ei saa nõus olla, kui oled kõvasti vähemaks, kui kaks korda kaubelnud, siis võib mõtlema hakata, et lihtsalt kauplemine on kõva ja päris valvas olema. Seal nimelt tehakse sellist trikki seal turul. Et kui noh, seal praegu Ecuadoris on ju USA dollareid käibel rahana ja kui sa annad seal siis mingisuguseid rahasid ja saad mingeid münte tagasi, sa pead need mündid kõik ühekaupa üle vaatama, sellepärast et õige tihti tahetakse sulle siis nende dollari sentide sekka sokutada niisugusi, rahasid nagu sükkarid. Süklor oli siis see raha, mis oli kuskil no rohkem kui 10 aastat tagasi Ecuadori raha ja mis on käibelt kadunud ja mis on sama väärtusega kui Lepale. Aga näeb välja kaugelt ja dollari ja, ja, ja mõned isegi võtavad noh, nalja pärast lihtsalt paar tükki, et noh, nagu ajaloolise väärtuse pärast, aga rahana nad ei toimi ja, ja kui kiiresti vaatad, siis dollariga segane. Nii et sama hästi võiks seal olla Pepe ja nende sihuke, olite Õie Eesti kroone või senti ükskõik. Ühesõnaga noh, mingis mõttes on nad huvitavad, sest seal peal Ecuadori sümboleid igasugused uhked, aga nagu rahalist väärtust ei ole anumismaatikutele maiuspala ja et kui, kui keegi kogub maailmarahasid, siis kindlasti ja noh, niisugune toredam kantaliga tegelikult see, kus me ise elasime. Et see oli, oli niisugune vaiksem nurgakene sealt koja kuulist. Et otse meie ööbimispaiga kõrval oli kõige suurem koja kuulikirik ja otse ees oli niisugune hubane vana park ja need olid tõesti armsad ja nendes oli tore käia ja noh, näiteks see sama kirik, et selle koha peal oli kiri juba kuskil 1000 viiesajandatel aastatel. Aga koja kooli alguse sajandid olid päris karmid, sest sedasama ookeani pidi tulid ju ülesse ka piraadid alatihti. Ja kui sinna linn ehitatigi, siis need tulid sinna ja lihtsalt rüüstasid seda linna, pistsid kirikut põlema ja, ja ühesõnaga, tegid mitu kohta maa tasasele linna. Niisugused vanad kirikud ei ole seal üldse säilinud ja selle koja kuuli suurima kiriku nimi on Metropolitan katedraal. Natukene kujult meenutab meie Tallinna Kaarli kirikut selle poolest, et tal on kaks torni aga ta on tohutult palju suurem, igatpidi laiem, pikem, kõrgemate tornidega. Ja värv on tal ka, noh nii nagu sellistel maadel tihti sihuke hele rõõmusele värv ja sees on muidugi väga uhke ja suurejooneline sisustus ja seal on igasuguseid vitraaže, kauneid akna vitraaže, mis annavad selles mõttes kiriku sees nihukese väga erilise valguse ja, ja siis seal kiriku sees on siis pühasid vaid mitmesuguseid ja üks niisugune, mis meelde jäi, oli see, et ühe kohaliku väga heade kommetega ja hea tegevuslikult elava linnakodaniku säilmed on ka seal kirikus ja kohalik rahvas peab teda pühakuks. Ja elad ise usuvad, et, et kui seal säilmete juures niimoodi südamest palvetada, siis võib juhtuda imesid. Ja siis pandi meile südamele, et kui, kui teil ka nii juhtub ette seal palvetate ja, ja tee palve täitub ja see on niisugune uskumatu, et see täitub, siis palun kirjutage sellest isiklikult paavstile, sest niisugusi, kirju palju tuleb, et see on ikkagi imet tegeva toimega, siis ta kuulutatakse ikkagi juba ametlikult katoliku pühak, üks on siis palveid täidetud ka. Ma ei, ausalt öeldes ei tihanudki nagu paluda, eriti ühel päeval oli seal küll kohapeal. Me sõime lõunat ja ja meil oli nagu ette nähtud magustoiduks jäätis. Aga selle asemel toodi vein ja siis mul küll tekkis, et järsku see on, et see ime, millesse pühak tekkis, aga ma ei olnud selles päris kindel, Need nägid ikka paavstile kirjutanud, aga ei, seal kõik toimib ja seal on tore olla ja kõik need ehitised ja Promenaadid ja kirikud. Kui mõtelda, et mis mulle koja kuulist siiski kõige sügavama elamuse jättis, siis oli see ikkagi hoopis seesama park, mis oli otse meie hotelli ees Esseli talivana park, seal olid niuksed, võimsad troopilised puud oma imeliste ja viljadega. Siis oleks bassein, kus öösi niuksed, värvilised karpkalad ja hästi palju pinke istumiseks on niisugune hästi hubane varjuline kuuma ilmaga väga tore olla. Aga noh, kõige suurem üllatus oli seal pargis puu otsas. Kui sa puu otsa vaatasid, siis oli see täissisalik. Ja need olid niuksed, poolemeetrised, volakad. Ja need olid kahtlemata Leeguanid. Kes on siis noh, ütleme Eestis, võib-olla mõni peab teda lemmikloomana kodus? Oke üsna niuke, hea rahulik, kergesti taltsutatav liik. Aga siin olid nad nüüd väljas ja neil oli siin millegipärast hea olla, sest need on siin väga palju. Et kas sa vaatad, terve puu on täis neid siin on nagu imelik natukene ja õhtusel ajal Nad tulid sealt puu otsast alla, päeval Nad tukkusid seal puu otsas, naile meeldis ja, ja ka ilmselt nagu kindel tunne, võib-olla ma ei tea, kuidas nad näiteks kasside ja koertega läbi saavad, aga puu otsas oli kindel, et koer järgi ei tule. Aga see oli neil mingi päevarütm ja õhtul tulid nad, et alla ja see oli see akkajale koja kooli inimesed tulid parki lastega peredega, tihti istusid seal pinkide peal ja tekkis umbes see tunne nagu oleksid nagu ütleme, niuksed, tuvid umbes need need lee Guanid, et lapsed mängisid nendega näiteks toideti ka ja, ja toitsid neid, millega mingit saia ja puuvilja, et seal mida keegi ja kui need lapsed Niiulget nendega mängisid, siis ma tegin ka niisugust triki, mida ma looduses küll kunagi ühegi loomaga ei teeks, et et ma läksin ka, kükitasin sinna maha ja vaatasin talle 100, tal on niisugune hästi võimas niukene, Lott selja peal on niisugused vägevad harjased, suured nad siis on. No ta on ikka kõik need poolemeetrine kolakas ikka ikka ütleme sisaliku kohta ikka väga suur, aukartust äratav. Ja noh, niisugune eelajalooline pilt, kali ta silmades küll, kui ta vaatas ja mina ei tea, mida ta mõtles, aga Clintoni moodi vaatas. Ja, ja siis ma isegi tegin niimoodi, et ma nagu tõstsin ta pealage muidugi proovisin, et kuidas ikka on see need soomused noh, niisugune jahe Rooma ja nahk ja siis ma natukene isegi natuke higistasin, tegin niimoodi pluti-pluti ja siis selle peale ta raputas pead, nimetati Lott vappus kahele poole, aga muud midagi ta ei teinud, et aga niuke rahumeelne eluks. Ja see oli tõesti, ma ei ole kunagi mitte kusagil maailmas midagi sellist kogenud, et sa oled hiigelsuure sisalike karja keskel. No sai ja, ja ma ei tea, võib-olla kommi ja mida iganes, niisugust inimese väljamõeldud söövad nad seal pargis, aga mida nad muidu söövad looduses? Putukaid peavad leidma ja siis mingisuguseid roomajaid ja pisikesi kahepaikseid, midagi sellist, millest jõud üle käib, looduses nad ka puu otsast otsivad endale toitu. Et, aga siin kindlasti olid nad linnaloomad ja sellega täielikult kohanenud, niuksed. Lemmikloomad. Jah, ja vot see oligi, oligi see koja kuuli võib-olla suurim elamus. Aga nüüd see teine linn, see Kuito siis nüüd Ecuadori pealinn sinna me läksime just oma reisi viimastel päevadel, kui igasugused seiklused mööda maid ja meresid ja metsi olid selja taga, jällegi tulime lennukiga ja nagu sealt lennukist välja astud, sa tunned kohe oh oo et väga lahe tunne. Et jahe ja niisugune kuiv. Ja niisugune värskendav, kerge tuuleõhk ja mitte liiga külm, absoluutselt, aga põhiliselt troopikas, sa kardad kuumust, aga vot seal oli see, et sa naudid, kui kusagil on normaalsed soe, kuid pole asjata igavese kevadelinnaks veetud. Jah, tal on see seis. Ta asub tegelikult suhteliselt kõrgel mägedes ta 2800 meetri kõrgusel ja seal on siis jahedam, kui seal all madal kõik oli, eks ole, kuigi ta on troopikas. Aga teistpidi on seal niimoodi, et kuna ta on ikkagi troopikas, siis seal ju selliseid noh, külma ja temperatuuri vaheldumisi ei ole, temperatuur on kogu aeg ühtlane, kuskil 18 23 kraadi. Et alati on mingisugused õied õitsemas, mingisugused viljad valmimas. Pärast see mulje ainult süvenes, et siin on tõesti mõnus olla. Kuid ta on muuseas maailma kõrguselt teine pealinn kõikidest maailma pealinnadest. Et see kõige kõrgem mon Boliivias Boliivia pealinn, kas see on kuskil kolme ja poole kilomeetri kõrgusel, nii et eks pool kilomeetrit kõrgemal veel, kuid, kuid ta aga, aga see 2800 meetrit, see on ka just sellepärast paras, et, et ta ei ole ka liiga kõrge, et sul ei teki seda nüüdseks kõrgmägede, nii sihukesi ebameeldivusi. Aga lihtsalt on, on nihuke värskendav, mägede õhk. Ja, ja see ongi tõesti hea tunne seal olla ja Kuitos muidugi igaüks, kes sinna läheb, tingimata läheb selle vanalinnaga tuttavaks saama. Kas vastab tõele, et kaid, ta, vanalinn on suurim nii-öelda kompleksselt säilinud vanalinn Ladina-Ameerikas ja seda ta on? Ja, ja näiteks tema pindala on 320 hektarit. Kui võrdleme Tallinna vanalinnaga suuruse poolest läbimõõdu poolest, seda on ligi kolm korda suurem kui Tallinna vanalinn ja kõik on tervikuna säilinud ja, ja siis vahel mõtled kaetud, et et kuidas siis Ta niimoodi nii hästi säilinud on, et miks, miks siis teised ei ole mujal Lõuna-Ameerikas? Seega ka siin väga täpset vastust ei olegi, see üks on vast see, et ta on ikkagi nagu mägedes, et näha niisugused juhuslikud mereröövlite jõugud, kes seal koja kuulimaatasa tegid, need, need ei viitsi nii kõrgele mägedesse ronida lihtsalt. Ja teistpidi, ma arvan, et kojakoolil on, on lihtsalt Ta olnud selles ajaloo täringumängus õnne. Et lihtsalt on, on mööda läinud, need suuremad jamad ja ainus suur jama, mis siinkandis juhtub, on looduslik ja need on maavärinad. Ja, ja on olnud tõesti maavärinaid, mis on siis võtnud ikka kõvasti nagu, nagu ka seda vanalinna räsinud, aga see on jälle uuesti üles ehitanud. Nii et ta on ikka tervikuna sellisena praegu seal olemas ja sa võid seal lõputult mööda neid vanaaegseid tänavaid kõndida ja avastada rännid sadu erinevaid hooneid, igalühel neist on oma pikk ja keeruline lugu. Ja kogu see, kuid linn on muidugi ka Unesco kultuuripärandina kaitse all ja muuseas kogu maailmavanalinnadest teisena kaitse alla võetud, esimesena muuseas võeti Praha vanalinn ja et, et noh, seal sa peaksid ikka no vähemalt pool päeva endale reserveerima seal selles Ta vanalinnas kuskil 70.-te lõpus võeti ta vist Unesco maailmapärandikaid sellest 78 ja nii et väärikas vanalinn väärikas kohas, aga nüüd need majad ütleme, kuid ta vanalinn tervikuna on heas korras ja hooldatud ja jätab hea mulje ka niimoodi majad üldiselt, aga majad eraldi, seal võib ka praegu kohata ikkagi, et on minna lastud, eks ole, kuskil kui sa keerad tänava peatänavalt kõrvale, lähed kuskile õue peale, siis seal ei ole nad ikka nii heas korras. Ja, ja üldiselt muidugi on seal siis ka hästi palju sellist melu, inimesi näiteks lapsed, vanakesed mingist dressides saapaviksi ja vot seal on erinevalt koja kuuli sellest Promenaadist ka näha, päris vaeseid inimesi liikumas, et neid sealt ära ja ja samas on ka noh, niisugusi viimase peal ülikonnas juppisid, eks ole, nii et rikkad ja vaesed kõik läbisegi on seal olemas ja, ja muidugi ka hirmus palju turiste, sest kes juba Ecuadori läheb, no see jätta käimata, kuid ta vanalinnas. Aga rääkides veel linna elanikest, siis kohalikest, jättes kõrvale turistid, et mis iseloomustab neid Equador lasi, kes näiteks elavad Kuitos erinevalt maa elanikest. Esiteks, nad on niimoodi riides nagu keskmine eurooplane. Ja neil on kahtlemata aga suuremad sissetulekud, elatustase on neil kõrgem. Ja, ja väga tihti on nad ka sellise laia silmaringiga, neil on mingid omad huvid ja hobid ja ja teavad maailmast noh, praktiliselt nagu, nagu Euroopa üks keskmine linna elanik ning sama palju või vähe võib ka öelda, et aga, aga niisugune suhtlemisstiil on niisugune, et seal, kuid ta vanalinnas keegi ei hakka sulle ennast pähe määrima, keegi ei tule selle juurde ja ei kipu sinuga nagu suhteid looma. Kui ise tahad, siis hakka suhtlema ja et see on niisugune teatud niisugune distantsi hoidmine oli seal iga nagu, nagu märgata. Ja seal on siis need väljakuid ja hooneid ja, ja noh, see kõige avaram selle vana nimi on Plaza Grande ja noh, ta on palju suurem kui meie Tallinna siin kesklinnas madväljakud ka sadu meetreid, üks serv ja kaetud kahhelkividega ja igal pool servas niisugused koloniaalaja stiilis hooned. Aga mis oli mulle kui niux loodusesõbrale jällegi armas, et ei olnud ainult kivi, vaid vaid seal väljaku keskel oli ka puid õliga, lilleklompe, purskkaev, pingid, et niisugune elavat loodust oli, oli seal keskel ka ja väga siukene hubane paik ja see on selle poolest kuulus, et ta on nii suur, et nagu seal kohalikud ütlevad, et iga Equador riigi president, et peaks tõsist hirmu tundma, kui üks inimene suudaks sinna kokku meelitada nii palju inimesi, et see väljak on tihedalt inimestega kaetud. Sest ta on nii suur, sinna mahub sadu tuhandeid inimesi, järelikult Ta on ta praegusele presidendile tõsine rivaal. Ja seda on ära kasutatud, et see väljak on nii suur ja seal on neid igat liiki rahvakogunemisi on küll ja veel muidugi, ja eelkõige just poliitiliselt punemisi, sellepärast et sellesama väljaku ääres asubki ka praegune valitsuse residents. Ja seal on ka see praegune Ecuadori president ja nad tulevadki aeg-ajalt ja korraldavad oma poliitilisi aktsioone sealsamas väljakul. Ja, ja see hoone, kus siis asub jällegi Ecuadori valitsus, see on omakorda on niisugune väga väärikas, aga väga teistsugune, kui nüüd siin Eestimaa-arhitektuur on, et niisugune suhteliselt madal, valge, aga hiigelpikk hoone tohutu hulga valgete sammastega, niisugune nagu võib-olla hispaaniapärane jah, võib siis öelda. Ja näeks ta koloniaalajal ta ju ehitatigi. Kuigi napilt koloniaalaja lõpus sai valmis 1801 Stahli hästi. Uhke näide selle aja arhitektuurist ja siis mõnekümne aasta pärast saiu Equador iseseisvaks ja siis koliski Ecuadori valitsus sellesse ja, ja ongi seal siiamaani resideerimas. Ja siis muidugi need, kuid ajaloolised ehitised, näiteks suurim kirik, mis on ehitatud just neogooti stiilis gooti basiilika, kõige suurem neogooti basiilika kogu Lõuna-Ameerikas on ka seal, kuid ta vanalinnas. Ja no eks ta natukene meenub, tähendab need Euroopa tuledest küll meelde, kus sai aasta tagasi olnud? Jah, natukene meenutab, et hästi kõrgusesse pürgivad tornid ja siis hästi palju niukseid, pisikseid, tornikesi ümber selle katuse ja, ja tohutu lõputul hulgal igasuguseid kujusid ja skulptuure ja nikerdis kivi pitse ja see on tohutu niukene nikerdiste hulk, mis seal ümberringi on, aga, aga selle omapära on ka see, et nende pühakute kõrval ja vahel ka vahel on Ecuadori loomad. Ühelt poolt vaatab alla seesama Leeguan, kes koja koolis puu otsas oli teise koha peal, kilpkonn ka pühakute staatusesse tõstetud ja ta on nagu Ecuadori inimese jaoks siis ilmselt sama tähtsad kui katoliku pühakud ja teistpidi annab see niisugune teatud niisuguse looduse läheduse või mis omakorda ongi Equadoril iseloomulik, et seal loodusel on, on suur tähtsus ja need inimesed on oma olemuselt nagu loodusele lähemal võib-olla, kui, kui siin Euroopa suurlinnas inimesed. Ja nad annavad endale aru, et neil on niivõrd harukordne see loomariik seal Ecuadoris ja, või liidame juurde Galapagose saared, et see on täiesti loogiline, et loomad ongi pühadel, ongi see, need on siis Ecuadori sümbolid. Ja, ja noh, nii nagu need hiigelsuured gooti katedraali Euroopas ausalt öeldes minul nad tekitavad natukene rusuv tunne, et nad on nii suured ja siis ta nihukest hallikat värviga niukene, hall ühtlane, värvitu kivimass, mis pürgib kõrgusesse mida on väga suurejooneline ja, ja ta tekitab aukartust. Aga no natukene minu jaoks on niimoodi natuke tekib hirm ka. No ma tooks siia tegelikult erandina sisse sellesama Kölni katedraali, mida see Guido pühakoda meenutas, et see on minu jaoks erandlik, et on küll suur, aga mitte mitte rusuv ja te näete, et see Kuito pühakoda näeb siis ikka väga võrratu välja, kui ta sellele katedraale sarnaneb. Jah, ja võib-olla oleneb see kasvõi ilmast, näiteks et mäletan Kölni katedraali juures olin siis justkui oli hästi sombune ja vihma 100., oli hämar, kui oleks päikese käes ja sama azineks teisiti välja tekitaks teistsuguseid tundeid. Ja kui nüüd nendest kirikutest mõelda, et mis on kõige uhkem kirik, siis on see kahtlemata Jeesuse ühingu kirik, mis siis noh, katoliiklikus traditsioonis ütleb kohe, et tegemist on jesuiitide kirikuga. Jeesuse ühing, jesuiidid ja sviidid olid ju muidugi Lõuna-Ameerika ajaloos ikka vahepeal kõikvõimsad. Need olid väga rahakad, väga poliitiliselt võimsad ja seda kirikut hakkasid nad, see, kuidas ehitama juba üle 400 aasta tagasi, aga ehitasid 160 aastat. Ja väljast on ta võib-olla noh, lihtsat efektsete vormidega. Aga kui sa sisse lähed, siis värvide sära, noh, see, see on lausa lausa pimestav, seal sees on tohutud värvid. Et kuldset, sinist, mida iganes ja lisaks veel need igasugused kivi, pitsi nikerdused, et hästi palju igasuguseid seintes niukseid, orvakesi, kus on mingid pühakute kujud. Natukene meenutas mulle jällegi Lõuna-Hispaania kirikuid ja öeldaksegi, et seal on niisugust Mauri stiili nagu mõju ka selles jesuiitide kirikus nagu ka Portugalis näiteks jah, igal pool, kus lõuna poolses osas seal Portugalis ja Hispaanias Mauri kultuur. Aga siis on seal muidugi hiigelsuured pannoo ja need on niisugused väga fantaasiaküllased pildid, mis on muidugi väga traditsioonilised, aga seal on põrgukujud budismis ajab sulle kohe juuksed turri või siis viimne kohtupäev, mis ka mõjub üsna hirmutavalt ja püha õhtusöömaaeg. Muidu traditsiooniliselt, aga see, mida ma olen ennegi Lõuna-Ameerikas näinud, et õhtusöömaajal et seal selle Jeesuse ees muu toidu hulgas on üks roogadest muidugi melissiga röstitud merisiga. Sest see kuulub just Lõuna-Ameerika traditsiooni. Ja see, mis muidugi isal selles jesuiitide kirikus muidugi kõige rohkem nagu pahviks läheb, on kuld, seal ehe kuld ja seda kulda on seal palju. Praktilised sambad, laed, seinad, kõik on kaetud niisuguste paksude kuldplaatidega. Ja see erinevatel andmetel on, et kui palju seda kulda seal ikkagi on, mõnedel andmetel on kümneid kilosid teistel andmetel sadu kilosid väga raske kontrollida. Selleks tuleks nad kõik maha võtta ja ära kaaluda. See on võimatu uskuda või mitte uskuda kõikvõimalikke andmeid Aganaga kahtlemata on need plaadid paksud, nendega ei ole koonerdatud ja sanehe kuld. Et selles mõttes see on, see on väga haruldane, siis muidugi hakkad mõtlema, et kust see kuldseos loomulikult Ecuadori ajalooga incad, inkade templid, eks ole. Sealt on nad enamasti pärit või ka siis muidu inkade, ütleme aadli hulgast sisuliselt rüüstatud kuld, eks ole, mis sulatati ümber. Ja siin on niisugune üks huvitav seos. Et just siinsamas Ta ümber oli seda kulda suhteliselt rohkem inkadel kui mujal. Nii seletas meie giid ja põhjus selles, et Ecuadori osa inkade impeeriumist oli inkade jaoks eriliselt püha. Ja põhjuseks oli päike. Sest nad olid piisavalt osavad. Astronoomid Nad oskasid arvutada, vaadelda taevast ja neil oli kohe selge, et siin päike kõige lähemal. Sisuliselt nad tabasid ära, et siit läheb ekvaator läbi selle koha pealt ja kuna ta on veel ka mägedes, siis ta on veel kõrgemal veel päikesele lähemal, ühesõnaga kõige lähem paik päikesele kõige püham paik. Ja, ja sellepärast oli, oli see inkadele pühapiirkond. Ja see on jah, kummaline mõelda, et milline seos, eks ole. Et jesuiitide kirikus on palju kulda, sellepärast et see asub tori all. Teistpidi, Ecuadori enda nimigi on ju kõik need niisugused huvitavad seosed, aga, aga noh, see praegune Kuito, see vanalinn vanalinnaks, aga see praegune, kuid ta on muidugi ammu juba välja valgunud sellest vanalinnast, aga ta on ikkagi maastikuga kooskõlas. Et selles jõe orus mõlemal pool kõrgel on mäed. Sa näed ikkagi parima nähtavusega päevadel nelja erinevat vulkaani sealt Guitast vaadates ja need linnaosad on niimoodi tulnud nagu kuidagi maaliliselt nendele küngastel laiali nagu haihtunud see linn, kui sa seal sõidad, ta tuleb kilomeetreid mööda orgu kogu aeg, aga ta ei ole kunagi selline, kuidas öelda niisugune lämmatav, vaid ta nagu laiali valgunud igale poole. Ja ei ole sellist pilvelõhkujate rägastikku mitte kusagil. Nii et selles mõttes ta on niisugune armas ja, ja seal on üks kuulus paik, selle nimi on Elbanessiitio ja see Elbanessyydio on keset linna asuv kustunud vulkaan ja sinna muidugi alati minnakse, sest sealt ülevalt sul on nii-öelda linnupilk, kuid tale, nii et kui ta erineb ka väga põhjalikult eelpool mainitud kui ajakoolist, mis esimese hooga oli ikka silmale vaadata, selline väga hall tööstuslinn ja, ja ikka mõelda, et, et kui sa lähed eestlasena Ecuadori, siis just siin, mägede vahel on sul ka kõige lahedam olla. Kui mõelda, et sa oled troopikas, õhk on mõnus, temperatuur on mõnus ja, ja kui ta ise on mitmekesine ja siukene, lahe linn. Aga see ümbrus on ka ju väga vahva, on hästi kerge teha retki mägedes loodusesse, erinevat loodust erinevates suundades. Nii et, et ta on ikka tõesti väga meeldiv linn. Kas Equador laste kohta võib öelda, et linnadesse ka kiputakse elama, eriti suurlinnades selles samas koha ja kuulist? Rääkisime seal sadamalinn ja võimalusi rohkem, aga ka näiteks kuidas, kas linnas elamist peetakse privileegiks ikka ja ja teistpidi ta tõmbab ligi rahvast. Sest linnas on, on lihtsalt rohkem lootust tööd saada, rohkem lootust leiba saada, aga vaene elanikkond kippuv linnades täiesti ühesuunaline on see suund ja praegusel ajal ongi ikkagi üle poole. Ecuadori elanikest ongi linnarahvas. Aga vaesest elanikkonnast ehk mõni osa siiski mõtleb niimoodi, et linnas ta jääbki tegelema, aga näiteks kui ta läheks maale, saaks endale viise toidu kasvatada ja nii edasi, et kas on ka selliseid tendentse? See on nagu jällegi üsna tüüpiline ka mujal maailmas, et, et see maainimese eluvaeses riigis on ikka selline, et ta noh, sisuliselt on valmis mööda püstseina üles ronima, et saada natukenegi elu järje peale, sest see toit, mida ta niimoodi peost suhu endale hangib. Et see on nii väikene ja kui on, ütleme lapsi veel vaja toita ja nii edasi ja tulevikuperspektiivi ei ole linnas, kui sa isegi ei ole hetkel veel saanud parema järje peal sa seal unis, et järsku ma edaspidi saan. Nii et kahjuks on see ikka ühe ühesuunaline areng, linnastumine ka, kiputakse linna nii nagu kippusid Tšehhovi kolm õde Moskvasse. See on kahjuks küll selles suunas ainult areng Ecuadoris. Aga jah, Ecuadori ütleme, need väikelinnad on ka armsad ja ja kui nad eriti, kui nad on mägedes, nii et oma niisugune kujutasin küll, et kui ma nüüd Ecuadori peaks tagasi sattuma, siis kuidas. Ja nendesse mägede väikelinnadesse ma tahan kindlasti minna. Ja samasugune lahe tunne, nagu seal olla, õhkub ka sellest ladinaameerika kitarripalast. Selline oli tänane saade Ecuadori suurtest linnadest, millest tuleb juttu järgmises läheme Ecuadori kõige põnevamal saarestikule Calapagosel stuudio sellise Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.