Korra hakanud ühes talus luupainaja hobuse peale käima. Hobuli hakanud esmalt tasakesi nutama ja läinud viimaks nii märjaks, et vesi karvade otsas tilkunud. Hakanud siis agar pere sulane nõu pidama, kuidas kutsumata külalist nuhelda. Võtnud terava vikati ja jäänud valvama, et kui paine jälle tuleb, siis vikatiga üle hobuse selja tõmmata. Sedaviisi arvas sulane luupainet haavata, nii et see enam peale ei tuleks. Pimedal talveööl istus sulane jälle üksinda pimedas ja ootas kogu pere ammu juba magas. Kilk juuksus ahju taga. Uni hakkas kangesti peale kippuma paistnud Rehe värava prao vahelt sisse. Tuld ei võinud üles võtta, sest siis ei oleks luupainaja tulnud. Hurraaga kuldmees läbi une tasast Ühnutamist. Oad sulane võttis vikati hetkel, mille vatti anda aga tardunud soolasambaks. Hobuse seljas istunud hirm näoga must mees, kolmekandiline kübar peas, suurest hirmust poolsurnuna jooksnud sulane tarre tagasi kust kõige vikatiga maha langenud ja ära minestanud.