Deer ütles ta, eks ole. Sõnastik, tead, sorteer tähendab välja sõitma, väljastama. Sartii tähendab väljapääsu. Seda sõna näeb Pariisis kõik metroojaamades, kauplustes, muuseumides, kohvikutes, väljapääs. Ainult et Pariisist ei pääse kuidagi välja. Noussarti. Tee mis tahad. Muidugi pääseb Pariisist ära su füüsiline olemus, aga see vaim, Suhing, su mõtted ja mälestused. Neid ei lase see linn vist enam iial päriselt lahti. Mingi seletamatu lummusega hoiatasin pehmelt ja kindlalt oma haardes. Ja sa ei tahagi sellest välja pääseda. Eriti aprillis, kui Türia aedades magnoolia õitsevad. Ilusat pühapäeva, siis taas. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Aja jälg kivis. Pariisis vaatavad teineteisele otsa kaks hiigeltorni metallpitsist linna sümbol, 1889. aasta maailma näituseks püsti pandud Eifel tollal kõige kõrgemini ehitis maailmas ning tänapäevane päriselt üpris tavaline bürootorn mis tõusis man Barnas selle möödunud sajandi teisel poolel, kui varem nii boheemlaslik linnaosa uute aegade pealetungile alistuma pidi, kuigi mitte lõplikult, aga selleni me veel jõuame. Praegu oled sa otsustanud tõuste sele igavama mon Barnassi torni tippu olles Eiffeli romantikat juba näinud. Hoonia alumises osas on niisiis taas üks neid hiiglaslikke kaubanduskeskusi üles torni viib suur lift, Sebakitakse rahvast täis ja saadetakse teele. 58.-le korrusele jõuame nagu niuhti. Aga lift ei mõtlegi uksi lahti teha. Puhkad pisut ja põrutab tuldud teed tagasi. All tahab toosama daam, kes meid minuti eest lifti pakkis, uue seltskonna teele saata, aga ei lähe läbi. Nano Nano raputavad kõik üksmeelselt pead. Sõidame aga uuesti üles, daami igaks juhuks kaasas ja saame välja ning su ees avaneb silmapiirini ulatuv hiigellinn. Pariis. Linn kuni silmapiirini, kuhu poole sa ka ei vaataks, seani looklev lint, site saar ja Rotterdami katedraali kaksiktornid, nii kõrgelt ülalt lausa tillukestena tunduv luur tänavate ja hoonete rägastikus, vaid aimata samas sellis. Ei, sa tead, et ta seal on, ses triumfikaare tunned ära. Siinsamas Allan mon, Barnaaži kalmistu, tillukesed ristid reas ning läikivad rööpapaarid ja ussina looklev rong sõidab parajasti varnas jaama. Kaugel üleseni paistab lumivalges Grigori kirik, mon Maatri künkal. Päike vaatab korraks välja ja paneb särama päikesekuninga toomkiriku kuldse kupli invaliidide hoones, kus puhkad Napoleon Bonaparte. Päikesekiirtes on veel õrnades lehtedes pargid jalamaid rohelised. Ja siis ainus torn, mis kõrguse poolest mon pannas omaga võistelda suudab. Eifel 320 meetrit otse meie vastas. Põhimõttelist maapealse Pariisiga peatse alustama hoopiski maalt. Sellest on kahju, sest tahaks hirmsasti näha, mis maa peal on. Aga just metrooga jõuad sa kõige kiiremini sinna, kuhu vaja. Pariisis on veel alles üksikuid uhkeid ja tõesti kauneid juugen silte, looklev raudus, pits ümbritsemas sõna Metropolitan. Need kujundas kunagi arhitekt Hector timaard. Kogu allmaaraudteesüsteemi loojaks oli insener, fülgens nüüd esimene metroo ja on valmis 1891, kui ta on teada, et esimesed Pariisi allmaaraudteeplaanid on pärit juba aastast 1845. Esimene metrooliin sai valmis 1900. aasta suvel. Sulle nii tuttav linn number üks mis viib luuri ja tõrjeaedadesse ja šansseliseile ja triumfikaare juurde. Uksed lahti, rahvas maha, rahvas peale. Ja läinud ta ongi. Nende saanud. Kesklinna vanematesse metroosse loomadesse viivad tänavalt alla kitsad trepid. Sildidki pole kuigi silmatorkavad, nii et sa võid allmaaraudteejaamade sissekäikudest saabalt mööda kõndida, teisel korral juba enam mitte. Tugev tuul võtab sind sageli siin vastu ja uksed käivad raskelt. Pileti kasutamist tuleb natuke pida. Automaatpääsla on kui takistusriba oma kolm kede ja raskete ustega. Treppidest tuleb kõvasti ronida. Merit tehku Isamaal metrooliini vahetud, sest eskalaatorid on harva nii, et trepist üles mööda pikka koridori edasi taas trepist alla ja silte tuleb jälgida. Need on siin küll nii täpsed, loetlevad sulle liine, jaamu ja sirutavad nooli ja sinna, et eksida on raske. Meelelahutuse eest neis pikkades maa-alustes koridorides on ka hoolitsetud. Akordion ja vahel see on Pariisi muusika. Maal võib kuulda nende ühistranssooni, aga ka kõike muud saksofoni ja klarnetit, rahvapille ja klassikat. Kord laulis kahe koridori ristumiskohas isegi terve koor. Laval on ju lihtne, lükka taustplaadilt mängima ja ole ise solist, kas hääle või pilliga. Niimodi muusikud seal metroo koridorides teevadki. Hommikuti on metroode togiire, sa kiirustad kaasa selle inimvooluga, kes suundub kaheksandalt liinilt esimesele. Neid liine ühendab üks eriti pikk maa-alune koridor ja kui seal kõlab midagi sellist Siis hakkab kogu rahvavool peagi muusika taktis astuma, maa-alune koridor kajab sammudest ja sul on tunne, et jälle kord oled sa filmi sattunud. Natuke naljakas ja natuke ärev tunne, nagu kuuluksid sa koos Pariislastega siia linna jäädes samal ajal vaimustunud vaatlejaks. 211 kilomeetrit metroo rööpaid hiigellinaal 14 liini 380 jaama. Mõeldud, et igast Pariisi hoonest kuni 500 meetri raadiuses seisab metroojaam. Juba suurtel Põlvaritel üksi on neid tervelt seitse. Olen ikka mõelnud, et kui palju võiks olla naid, suuri Põlvareid, millesti Montaan juba nii ammu laulnud on. Tuleb välja, et neid on kokku tervelt kaheksa ja tuleb välja, et tegelikult on siin üksainus ilmatu pikk ja lai tänav mis algab klassikalise kreeka templiga sarnaneva Marleni kiriku juurest ja lõpeb vabariigiga väljakul. Plastidel are publik. Ning jõuab selle pika vahemaa jooksul kaheksa korda oma nime muuta. Need nimed loen Manüüdeta mar läänibulvar, kapotsiinlaste Pulver, Italy, Emms, Marder poiss on jäänovell sente, nii mõte. Iga järgmine kasvab eelmisest välja. On teada, et nood tänavad siin rajati juba seitsmeteistkümnendal sajandil, et vanad linnamüürid moekaks Promenaadiks muuta. Sõna- bulvar ütleb tark raamat tuleb keskalamsaksa sõnast pull värk, mis tähendab kaitsevalli. Aastate jooksul tekkis Põlvaritele ridamisi kohvikuid ja restorane ja üha elegantse maid poode. Nii et 19. sajandil olevat lausa uus sõna prantsuse keelde tulnud Põlvarniir. See, kes alalõpmata suurte Põlvarite kohvikutes aega viidab. Kõnnid siis sinagi mööda suuri, aprillis juba rohetavate puudega palistatud bulvareid sest kusagil siin on sinugi väike hotell, Monktid, hotell nagu laulab ja olgu prantsuse keele oskajad mulle armulised. Kahel pool on ikka ühtlase müürinenud kõrged heledad Pariisile iseloomulikud viie kuue korruselised ärkliakendega majad, katusekorrustel toredad ümarad nurgad, tumedad sepis rõdud, raadidel, sambaid ja ornament ja kujusid, alumistel korrustel ridamisi restorane, baare, Verne kohvikuid, tänavakohvikuid ning poode. Kõik stiilsed ja elegantsed ning enamasti on nende stiil ja elegants minevikku pööratud juugendajastusse 19. ja 20. sajandivahetusse või veelgi varasematesse hiilgeaegadesse. Pariis on ajalooline linn ja kõlab tänapäevast tempokat elu oma ajaloos. Keskaegseid kirikuid tullakse siia vaatama ja loide ajastu hiilgust, vanu meistreid, Luuvris losse ja paleesid. Bigally ja male, Ruushi mon, Martri kunstikvartalit. Ja Pariis pakub suveneeridena tuhandete kaupade luusla, treki, molen roosiplakat, Tõid T-särkidel käega teedel igal pool ja Eiffeli torni T-särkidel käekottidel ikka neid kõige tuntumaid Pariisi sümboliteks saanud kujundeid. Miks mitte, kui see müüb. Ajatu stiil valitseb ja ajatu elegants, oma stiil ka. Oma nägu on iga väiksemgi kohvi paar, kus sa leti ees seistes oma kohvi vähemalt poole odavamalt võid juua, kui laua taga istudes. Sellistes paarides käib turiste harvemini, tavaliselt on seal kindel klientuur. Inimesed, kes pea igal hommikul sealt läbi astuvad on suur madam. Suured tulvad. Itaallaste Põlvarist saamon, Maartri bulvar, Merzini plaadipoe vastas põiktänavast alla ja ongi su väike hotell kodu lühikeseks alaks, kuhu sa õhtul väsinult vajud, et hommikul taas kaduda saan ameti Pariis. Nii uskumatult lummav linn. Siinsamas neil ajajäljetundidel on selles linnas juba kõvasti ringi vaadatud, räägitud nooternami katedraal alistada. Eiffeli tornist on maardristi molen Roorist Luuvrist konkaadi väljakust ritsata sellist jah, Garnier ooperimajast. Need on pärisi tuntuimad paigad ja ehitised, kuid selliseid on veel ja veel. Pariisi tänavatele on südantsoojendav kõndida pea igal nurgal seisab keegi ja uurib linna plaani. Nii ei tunne sajand üksi keset ükskõik seid Pariislasi. Nemad elavad siin oma argipäevi, kui sina pühapäevi naudid. Jaa, metroorongis võiksid meenutada Friedebert Tuglase reisikirju raamatut, mis algab nii. Kord oli käibel kõnekäänd, meil kõigil on kaks kodumaad oma maa ja Prantsusmaa. See pärines aegadest, mil Prantsusmaad peeti humanismi ja tema kratismi varjupaigaks või vähemalt teaduste ja kunstide koduks. Sinna tõmbasid nii intellekt, reaalsed harrastused kui ka raskuse vaimust vabam elulaad. Päris Euroopa pealinn kunstnike jaoks, ütleb Vincenti vend Theo van goog, kui mind säält esimest korda elus Pariisi jõuab. Miks tekkis just siin impressionismi kunst täisvalguse õhutuule ja päikeseverele vat floidumit? Ju siis oli just siin selleks õige koht. Tsiteerigem veel Jonbexterit austust Itaaliast pärit kirjaniku, kes elas Ameerikas ning kolis Pariisi armastuse sunnil raamatu nimeksanda pannud Casablanca filmi kuulsa lause. Olvues häält vääris. Ta kirjutab. Kui kummaline on see pariisi võime lasta nii vaimustavalt lendu inimese kujutlusvõime ning teha ta vabaks kõigist takistustest ja keelduda. Sajandite jooksul on kogu maailmast siia linnainimesi voorinud osas oma nõrkuste tinakoorem ning lootused Pariisi alkeemia selle kullaks muudab. Et sul realistid just Pariisi oma võrratute eksperimentide paigaks valisid, ütleb ju ka üpris palju. Selle linna suurimaid müsteeriume on mõju, mida ta loovatele vaimudele avaldada suudab. Pole mitte mingit põhjust, miks tuli pensem imperee tuluusist ja ühines sürrealist ide grupiga. Miks tuli maks tõenäoliselt Saksamaalt, miks ja kuidas jõudsid siia Man Ray Ameerikast ning Puniuel Hispaaniast? Midagi tõi nad kokku midagi, mida võis kogeda ainult üheskoos ja ainult Pariisis. Jondexter Oluess häv päevis. Ta. Nardi. Leo. Tuglas kirjutab Pariisi jõudnud eestlastest maalikunstnik Johann Köler tuli siia juba 1857. aasta talvel kujur Amandus Adamson 1886 20. sajandi alguses hõisega kõnelda juba tervest kunstnike põlvkonnast, ühesugustena, taotluste ja tõekspidamistega loojatest. Jaan Koort jõudis Pariisi 1905. aasta sügisel. Talle järgnesid hiljem Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja teised. Nad leidsid elukohapaigas, kuhu mahtus oma. Praegu on kunstniku kõikvõimalikest maailma rahvustest mesipuus. Sa pead leidma metroopeatuse konventsioon otsima üles tänava, mille nimi on rüüde tantsige ning sellelt hargneva väikese kõrvaltänava passaarde tantsige. Kerge see igatahes ei ole, aga lõpuks seisad sa võidurõõmsalt lukustatud raudväravate ees, mille taga asuvates hoonetes kunagine kunstnike paabel tegutses. Laruž Mesipuu. Põhihoone on kolmekorruseline jah, toredasti ümmargune ja sügavat tähelepanu väärt. Ma arvan küll, et Eesti kunstnikud, Pariisi mesipuus ja mujal Pariisis on jälje jaoks päris kindlasti omaette teema. Aga sa oled 100-ni vasakul kaldal, mis tähendab, et tuleb minna ja üle vaadata kuulusse Sherman depre linnas. Romaan poole sajandi tagant süljad Grecooja mail Stajevis, pärastlõunasel armastuse tunnil seal pree hotellis ning hiljem klubiskus sulle atentsis Malsi trompeti järgi ja ütles, ma ei teadnud, et ta on must. Džässparis ja Pariis. Džäss. Pre sai kuulsaks pärast teist maailmasõda kui just siinsetes kohvikutes agar vaimuelu lokkama hakkas. Filosoofid, kirjanikud ja näitlejad kohtusid baarides, taustaks džässmuusikat klassikalise juugend interjööriga kohvikus Café the floor. Punases ameti, mahagoni ja peeglite keskel said kokku Shan, poolsaatria, Simon Debovaar ning nende head sõbrad jõid veini, rääkisid eksistentsi alismist. Lauljatar süljat Greco armastas seda linnaosa pikas sõjapoli näär olid selle juba varasematel aastatel avastanud. Sensoimeni bulvaria rööbuna parti nurgal. Väikesel väljakul seisab Pariisi kõige vanem kirik. Aastal 542 lasknud kuningas Hildebert sellesse kohta pühaderepliik riietehoiupaigaks basiilika ehitada. Sellest arenes võimas benediktiin klooster, mis suure prantsuse revolutsiooni Real hävitati. Otse kloostri kõrval leidnud aset üks revolutsiooni koletumaid veretöid siin tapetud üpris julmalt, tervelt 318 preestrit. Praegune hallidest, kividest, ümarkaarakende ja väheste kaunistustega. Prae kirik on pärit 11 10.-st sajandist ning tugevasti restaureeritud. Kiriku sees on ajastud reas romaani kaared, gooti võlvid, kuuendast sajandist pärit marmorsambad. Ja otse kiriku vastas üle platsi seisab taas üks tore ja stiilne kohvik tillukeste ümarate marmorkattega, laudade read ka tänaval. Segav rohelise varikatuse all. Manilaud on isegi vaba ja su väsinud jalad on tänulikud, kui sa toolile varisid, jaga taodgesid, see olevat siin nimelt vanamoodne ning imehea. Õieti tuuakse sulle kannutäis kuuma tumedat vedelat šokolaadi vao. Löödema soo on selle kohviku nimi kunagi käinud siinser realistid koos ja noor Hemingway olevat seda paika helistanud. Siseruumides on teadagi stiili ja elegantsi, sära ja lilli ning ühes Anda küljes lae all istub kaks puust hiina kaup meest toredateks värvides rõivad seljas ja tüüpilised hiina mütsid peas. Marru nii neid kutsutakse ja selle järgi on ka kohvik nime saanud. See on Pariisi kohvikumuusikaõhtune rauge, aeglane sving, lausa nõretav seksuaalsusest. Sume valgus ja punased küünlad laudadel. Aeg on peatunud, argipäev ununenud. Hoia kinni sellest hetkest, kuni ta kestab. No nii palju teda siis oli, seda punaste küünalde hetke. Loodetavasti jäävad sellised minutit kusagile alles, sa võid nad teinekord sealt kusagilt üles otsida ja uuesti üle elada. Pariisi lummus, mida leidub küll igas vormis Sain Shermani bulvar, selle kohvikud, moeärid, kinod, restoranid, raamatupoed, elav hilise öötunnini oma kirevat elu. See elusioon ristub Sorbonni Ülikooli lähedal teise Pariisi kuulsa tänavasse Michelle'i pulbriga kus on ridamisi täpselt neidsamu paiku kohvikuid, poode, kinosid. Raamatupoode shell jõuab omakorda mon Barnassi bulvarile välja. Ja siingi on mõned Hemingway lemmikkohvikud määratanud Jaklase riidel. Ela. Tuglas meenutab oma rahutus, rajas rottondi, mis olnud 20. sajandi alguse Pariisis, alles väike odav foori, meeste kohvik mõne laua ja letiga, mille ees püstijalu joodi. Tilluke, vaid paari lauaga tagumine ruum kujunenud, aga nagu iseenesest Pariisis elavate eestlaste kogunemiskoht tahaks. Nii et siin oli peaaegu pidevalt rahvast ja see tõmbas ka Pariislasi ligi, sest prantslased armastavad seltskonda. Rotang hakkas kiiresti kasvama ja hõivas lõpuks kogu maja alumise hiljem ka teise korruse. Omanikud vahetusid ja uued ei teadnudki, et nad peavad oma äri õitsemise eest tõenäoliselt kunagi siin aega veetnud eesti kunstnikele tänulikud olema. Lugege veel pisut Tuglase rahutut rada. Neil aastail jõudis ka moodsa nord süüdi metrooliini ehitus, mine lõpule. Selle vääni nimelise vaksali sissekäik sattus otse rotundi ukse ette, mis omast kohast kohviku tähtsust testis. See tänavate ristumiskoht muutus väga elavaks, kuid areng jäi esimese maailmasõja eel pooleli. Kui mõni aasta hiljem jälle tulin, oli kogu ümbrus muutunud. Protoondil oli juba ammugi kunstnike kohviku rahvusvaheline kuulsus, samuti kui teisele poole Põlvari tekkinud noomelgi. Lisaks oli ümbrus täis igasuguseid luksus lokaale kabaree Sid eksootilisi sööklaid. Öösel õhetas taevas loendamatest tuledest. See oli juba jaapanlase fundžiita Ilja Erenburgi ja meie see aeg mon Barnassil. Legend Maartrist kui ainsast kunstnike linnaosast Pariisis oli nüüd lõplikult surnud. Selle kõrvale oli astunud mon Barnas. Aga minust püsib ikka veendumused kõigi muude eelduste kõrval ka näputäis tundmatust ausest kunsti kehvikuid oli selleks murranguks kaasa mõjunud Friedebert Tuglas. Rahutu rada. Sa tuledki maa peale, selles samas lääni metroojaamas on kirjutanud on kilogramm teispool bulvarit aga mon pannaaži, kohvikute kuldsesse kolmnurka peab kuuluma veel üks kuulus paik. Tuglas ütleb, et paarikilomeetrise Pulveri teises otsas seisis tema aegadel unine ehkluse riidele. La mõnikümmend aastat hiljem see paikene unine ei olnud ega ole seda praegu teps mitte laudu selle nurga kohviku kaunis aias puude varjus ümbritsevad vapustavalt uhked lopsakad tumelillade õitega sirelid. Need kasvavad lugematutes pottides ning lehti. Tõepoolest, õieti polegi näha üksnes rikkalikud veoletsed, õitekobarad. Klassoridel ela, eks ole puha sirelid. Hellitatud pariislased on harjunud, et jahedal aastaajal kütavad nende tänavakohvikuid gaasilambid. Siinses aias neid ei ole ja olgugi aprilli päikese käes nii toredasti soe ja romantiline sirelite vahel olla eelistatakse kohviku siseruume. Juugend jälle ajatu, stiilne elegants, fotod seintel nagu Pariisi kohvikute esika. Papa Hemingway on aukohal õnnest, Hemingway oli 28 aastat vana, kui aastal 1926 ilmus tema esimene romaan ja päike tõuseb. Selle tegevus algab Pariisis pärast esimest maailmasõda. 20.-te aastate algul. Sõjast valusalt puudutatud noor seltskond otsib unustust mööda Pariisi kohvikuid ja baare rännates. Kõik on siin olemas. Eratondia kluseridele la ja veel hulk sama laadi unustust pakkuvaid paiku. Kluserii olnud Hemingway lemmikpaik ning oma romaani ja päike tõuseb olevat, et ta selle kohviku terrassil kuue nädalaga valmis kirjutanud. Oma lemmikkohvikutetuuril pidi aga Hemingway küll kõvasti kõndima, kui tahtis klassööridele laastasin Sherman deprele jõuda. Aga ta võis ka läbi luksemburgi aia otse minna. Luxembourgi palee ja Luxembourgi aed roheline, selle aprillipäeval üpris tuuline oaas, väärikas rahu sadam Pariisi südames. Sääni vasakkaldamelus. Luxembourgi palee ehitati Andrei neljandal esele marjade meedidžile. Et see meenutaks kuningannale tema kodulinna ferentset. Kui kaunis suurtega akende ning kõrge torni kupliga palee 1631. aastal valmis sai, oli ajalugu jälle ühe kannapöörde teinud. Maria de Medici oli nimelt juba pagendusse saadetud, kui loss jäi kuni suure revolutsioonini kuningaperekonnale. Praegu töötab selles politsei valvatud lossis prantsuse senat. Hiigelaed palee ümber on teadagi samas stiilis ikka ranged lillepeenrad, terrassid, laiad alleed, kujud ja purskkaevud. Palju vanu varjulisi puid ja paviljone mänguväljakul lastele. Tenniseväljakud, nukuteater, vabaõhukohvik, suur kaheksanurkne tiik, kus lapsed, mängupurjekaid ujutavad ja tiigi varjulises otsas uhke Ok purskkaev, seegi marjad, imeditšile lood. Sa istud luksemburgi palees suure kaheksanurkse tiigi kõrval. Päike tuleb ja läheb, tuul on jahe. Õnnelikud lapsed ujutavad oma mängulaevajääki, tead, et see pole päris õige aed olgu ta nii kaunis ja uhke, kuitahes. Sa pead leidma metroojaama. Kusagil 500 meetri raadiuses peab see ju olema ning jõudma liiniga number üks ühte teise aeda. Sa seisad keset Pariisi pärast suurt verist revolutsiooni, üksmeele Concorde nime saanud hiigelväljakul. Su selja tagant algab vägev tuikab šansse oli see Pariisi kõige kuulsam tänav pike elutsoon, mis ulatub triumfikaare nii välja selle võimsa kauni saareni, mille Napoleon, austerlid seal saavutatud võidu auks püsti laskis panna. Šalda kooli väljakult võidukaare ümber saab alguse 12 haruline täht. 12 pik Rave nüüd igasse ilmakaarde triumfikaarest edasi ikka sirgelt ja täpselt ühel joonel. Uduses kauguses Nadefensis seisab veel üks hiiglaslik nelinurkne kaar uus ja väga tänapäevane, suureks kaareks kutsutud. See kõik on su selja taga, kui sa seisad Concordi väljakul. Su ees on Türi aed ja vägev Louvre, mille hiigelpikkade tiibade vahel kõrgub klaaspüramiid. Sinust paremale poole jääb see oma sildadega vasakule, rivaali tänava pikad sammaskäigud. Näib küll, et Luuvrist kuni kaugel, kaugel sinetava suure kaareni võiks sirgjoone tõmmata. Vaade on nii avar, võimas ja suursugune, et hing jääb kinni. Kui prantslased midagi teevad, teevad nad seda suurelt. Aga hea küll, Riaed ikka klassikaline, keskel laiavene, sümmeetrilised ja korrapäraselt lillepeenrad. Terrassid kujud, kehastamas antiiksed stseene ja antiiksed kangelasi. Sümmeetriliselt asetunud tiigid purskkaevudega. Siin elavad pardid, kes teinekord asja eest teist takka lendu tõusevad. Värske rohu peale paterdavad rohi ongi ereroheline. Puud näivad ühe päikesepäevaga ka tublisti rohelisemaks muutunutena kasta, neid on siin palju ja laimipuid igat värvi tulp. Pean peenrat täis. Väikesed kääbus, kirsid õitsevad siin-seal ja siis hiigelpõõsas üleni täis hiigelsuuri pastell, roosasid, otsekui vahast õisi. Ja teine samasugune valgete õitega. Magnoolia ütlevad need, kes teavad. Ime, ütled sa endale aprillikuise, romantilise Pariisi ime. Saistutel Riia aias ja mõtled, kui vahva oleks, kui sa saaksid oma reisikoti kokku pakkida, kas või ainult viis minutit sellest kõigest avaruse ja vaated ja lilled ja pardid ja kujud ja õitsvad magnooliate. Ning mõnel hetkel elu argipäeval, kui kõik on hall ja tüütu selle paki välja võtta ja avada. Et sa oleksid jälle korraks siin mitte lihtsalt mälestustes, vaid päriselt. Teades, see on Pariis aprillis 2006 Pariis, senikaua kui ta olemas on, muidu kaalues hääl päris. Aja jälg kivis.