Agu Sihvka annab aru Kuidas Me Indresseeerrisime meesyylaasi kuuenda klassi pioneeri, Agu Sihvka ülestähendustest? Tänavu kevadel tuli rühma nõukogu esimees Silvi Kullerkupp meie juurde ja ütles, et sihvka ja Kiilikke kõigil on pioneeriülesanded, aga teil ei ole ning tegi ettepaneku Timur lasteks hakata. Olime mõlemad kindlad, et Silvi kullerkupud ei ole midagi näidata, sest igaüks teab. Timur laste arv on mitu korda suurem abivajajate omast. Kuid siin meie eksisime, mis lähtus sellest, et pärast tunde viis kullerkupp meid ühte hoovimajja, kus ema pidi minema soengut tegema ja meil tuli hoida last neli aastat vana kahe tunni jooksul. Kuna minul on kodus nooremad vennad ning seetõttu rohkem elukogemusi, ütlesin Kiilikesele. Alguses ole sina valvekorra ohvitser ja soovitasin tal esimene asi järele vaadata, kas kusagile pole jäetud kääre, mida meie hoolealune võiks rumalusest otsapidi elektrikontakti torgata. Nagu oli teinud minu noorem vend Peeter. Kääre ei olnud. Nüüd vaata, kas kusagil ei ole sõrmkübarat, mida meie hoolealune võiks allaneelatav, soovitasin edasi. Ka sõrmkübarat ei olnud. Pärast seda rahunesime ja istusime televiisori ETV lasteekraani vaatama, mida meil oli ka lubatud. Lasteekraanis näidati filmi mustast mandrist, kus lüüakse trumme nimega tamm, tamm ja kus elavad neegrid ning jõgedes krokodillid. Film meeldis neile väga ja hoolealusele ka, mis lähtus sellest, et varsti läks ta filmi mõjul kööki tühja kastrulis põristama kuna alumiiniumist asjad ei karda katkiminekut ei hakanud keelama, sest me ei võinud ette teada, et järgmiseks võtab hoolealune pliidirõnga ning paneb endale kaela. Aga just niimoodi ta tegi. Muidugi läks meil kohe televiisori vaatamise isu üle. Kuna poiss oli meie hoolde usaldatud ilma rõngata saab igaüks aru, et niisamuti tulid aga tagasi anda. Ja me hakkasime arutama, kuidas rõngast vabaneda. Mina küsisin. Huvitav, kuidas neegrid seda teevad? Kas sa pole kusagilt lugenud kuid Kiilikke ei olnud ning arvas iseenese tarkusest. Neegrid ei võtagi kaelarõngaid ära, džunglis on need kindlasti hirmsas hinnas ja võidakse ära varastada. Õnneks juhtus kiiligi aknast välja vaatama ning märkas meie klassi õpilast kinnit mööda minemas. Kolm pead on ikka rohkem kui kaks. Sellepärast tegi Kiilik akna lahti ning palus seletada, kuidas saab olla. Et pliidirõngas läheb üle pea, aga tagasi enam ei tule. Ja et asi oleks selge, näitas gaasitõendit. Väga lihte, ütles Timowskin. Igasugustel kehadel on omadus kuuma käes paisuda. Millega ta mõtles seda, et kui meie hoolealune oli rõnga kaela pannud, ju tal siis pärast läks pea kangest trummilöömisest palavaks, mis tõigi kaasa paisumise. Mina ütlesin, kui kuumenemisel pea paisub, siis jahutamisel hakkab ta kokku tõmbuma. Kuna kevadel ei ole jääd saada, mis jahutab kõige paremini. Tegime köögi kraani all ühe käterätiku märjaks, aga kasutada me seda ei saanud, sest kaks tundi oli täis ning hoolealuse ema tuli koju ja ei tahtnud kuuldagi. Füüsikaseadustest hüüdis issandat appi, aga poja pliidirõngaga läks sepa juurde, olles enne kinnitanud, et pärast külastab taga Silvi kullerkupu, kes on rühmanõukogu esimees ning terava keelega. Minul läks seda kuuldes meel kurvaks. Nüüd hakatakse meid iga päev näägutama, ütlesin ma. Nüüd öeldakse meie kohta häda, Timurid aga Kiilikke lohudes. Ega nimi meest riku. Pealegi on kõik selle filmi süü. Niisuguseid filme näidatakse pandud juurde, lastele olla kuue aasta keelatud. Pärast seda läks meil meeleolu paremaks ja Me otsustasime Timur lasteks edasi jääda. Milleks muidugimõista tuli ruttu otsida, võimalus kellelegi tõelist abi osutada. Jätan nüüd vahele, kuidas me bussiga koju sõitsime, sest kevadel ei soovi keegi internaadis elada ning juhuse tõttu pealt kuulsime kahe oma küla inimesi mis rääkis sellest, et alevi korstnapühkijad ei taha maale tulla, aga vanamehe pea enam kõrgust ei kannata. Ja veel jätan vahele, kuidas me selle jutu mõjul laupäeva õhtupoolikul Kiilikesega vanamehe mihkel partsu kuuseheki taga kokku saime, parajat hetke ootasime ning siis katusele ronisime. Aga seda pean küll ütlema, et kui Kiilikese toodud luud oli nööri otsas korstnasse lastud juhtus õnnetus, mis ei hüüa tulles. Ja enam me oma korstnapühkimise vahendit ei näinud, ainult paljas müür tuli tagasi. Muidugi kohkusime väga ära, mina ütlesin, nüüd oleme kasu asemel hoopis kahju teinud. Kui korsten enne tõmbas halvasti, siis nüüd ei tõmba enam üldse. Aga Kiilikke arvas, et igal asjal on ka head küljed. Ja et kui mihkli mesilastel tuleb pereheitmine, siis vanamehel pole enam vaja suitsulõõtsaga jännata. Aitab, kui ahju tuli panna ning maja aknad lahti võtta. Niimoodi me rääkisime, kui tuju sellest paremaks ei läinud, sest saime väga hästi aru, et korstnat ikka mesilaste suitsulõõr saaks kasutada ei saa. Kui ausalt ära ütelda tundsime päris suurt südamepiina ja muudkui mõtlesin, et mida me küll saaksime pahanduse heaks tegemiseks ette võtta. Vanasõna ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja õigus ka. Pean nüüd jutustama, kuidas kaks päeva hiljem lendas meie klassi mesilane, kelle kaur kinni püüdis ning tahtis tühja tikutopsi panna, et siis mõnel sobival juhul nagu ülekooliline aktus jälle vabadusse lasta. Kuigi loodusteaduste õpetaja seltsimees pük kirjutas parajasti puudujaid päevikusse, nägi ta kauriteo ära, käskis vangi akna lahti päästa ning hakkas meile mesilastest rääkima, mida meie vaikselt kuulasime. Sest oli huvitav ning kui kulub rohkem aega, mesilastele jääb vähem aega küsimiseks siis me saimegi teada, et mesilased on väga targad ja et ühed on lennulaual valves ning tõrjuvad võõraid ja teised on tsistern, mesilased ning toovad meepõies tarusse vett. Ja kolmandad on tuulutajad, kes lehvitavad kärgede vahele värsket õhku ja neljandad õietolmu kogujad ja nektari tassijad. Ja kui mõni mesilane leiab rikkalikult toitu, siis lendab ta tarusse, kus kukub ägedasti tantsima. Millega ütleb teistele, mis toit see on, kus asub, kas on palju ja kuidas maitseb. Õpetaja pük rääkis mesilastest terve tunni. Kui vahetund tuli, läksid tüdrukud koridori jalutama, aga poisid jäid klassi ning otsustasid paremaks meelespidamiseks õpetajad trükijuttu veel läbi võtta. Et keegi ei saaks segama tulla, hakkasid topp pia Kaur valvur Mesilasteks ning seisid nööpnõeltega uksel. Neli või viis poissi lehvitasid õhku liikuma, mõned sumisesid niisama. Aga Teemusk olid tsistern, mesilane täis suuga koridori kraanist vett toomas ja kuna keegi tema käest juua ei tahtnud, purtsatus seda niisama igale poole. Niimoodi läks vahetund väga ruttu ja kui inglise keele õpetaja tundi tuli, ei seisnud Kiilikke nagu peab oma pingi kõrval püsti vaid keksis alles ühel jalal ümber õpetaja lauad, vehkides ise kätega. Õpetajale see ei meeldinud. Mis see tähendab, küsis ta. Vasta, kylge, mis tantsuse siin omast arust tantsid. Kuna Kiilikke ägedast hüplemisest hingeldas, sest inimesel ei ole mesilase vastupidavust. Otsustasin sõbrale appi minna ja ütlesin. Kiilikke tantsib. Et Kauril on laualaekas kaks või saia ühel vahel veel vorst ka kaks rubla 20 kilo. Nüüd ma jätan jälle natuke vahele ja räägin sealtmaalt edasi, kus Kiilikke seisis juba koridoris kella all ning mina tema kõrval. Sest inglise keele õpetaja ei teadnud mesilaste kombeid ja arvas, et tahame teda narrida, mida meil ei ole mõtteski. Koridoris oli suur vaikus. Ajalehes kirjutatakse, et see soodustab mõttetegevust ja soodustas ka, mis lähtub sellest, et me ei olnud kuigi palju seisnud, kui Kiilikke võttis peast kinni ja ütles. Nüüd ma tean, kuidas me saame korstna asja heaks teha. Dresseerime Mihkli mesilased teie aias käima. Meie maja ümber kasvab palju õunapuid, mihkli mesilaste jaoks ei olnud mul nende õietolmust kahju ja ma ütlesin, dresseerime pealegi, ainult kas sa ei mäleta, õpetaja Prükk rääkis, et selleks läheb kannatust vaja. Kiiligi ütles endal kannatust jätkuvat. Ja veel ütles õpetaja pük, et mett läheb vaja. Met ütles Kiilik, endal niisama hästi kui olevat. Nüüd oli meil kõik mis tarvis ja kui me minu koju jõudsime, ronis Kiilikke kohe õunapuude otsa ning viskas õisi alla. Aga mina raputasin neid õisi kausi kohal, kus oli keedetud vesi ja ostetud mesi kõik ilusasti läbi. Isegi kui olime niimoodi natuke aega töötanud, arvas Kiilide, et lõhnast peaks aitama ning Me viisime kausi mihkli aia taha, aga ise läksime lähedasse lepikusse ootama, mis edasi saab. Ja mõtteid vahetama mesilaste elust-olust. Kiilikke ütles. Ei tea, kus need Mihkli mesilinnud praegu mett korjavad, palju õunapuid pole? Et mina olin kausiviimisel silmad lahti hoidnud, teadsin sellele vastata. Nad käivad võililledel, neid on seal küll. Võilillemesi ei saa küll suurem asi olla, ütles Kiilikke. Või mis sina arvad? Ma arvasin sedasama. Igaüks teab, et võilill on mõru taim. Aga kui nad nüüd meie meepotist õunapuuõite lõhna tunnevad, mis sa mõtled, kas jätavad võililled sinnapaika ja hakkavad ümbrusest lohkemat, kust säärane lõhk tuleb? Just niimoodi ma mõtlesin. Igaks juhuks lähen siiski vaatan, kuidas neil asi edeneb, ütles Kiilikke. Natukese aja pärast tuli Kiilikke tagasi, limpsab keelt ja ütles, et asi edeneb hästi. Kausi serval olnud juba seitse mesilast. Nüüd tekkis ka minul huvi ning ma läksin omakorda ja siis läks jälle Kiilitab ja siis jälle mina. Aga vahepeal viisime kausi minu kodu poole, et sellega märku anda, kuhu tuleks lennata. Kuna mesilasi kogunes järjest rohkem, võis arvata, et ettevõtte õnnestub. Mis muidugi täitis meid uhkusega. Mina ütlesin. Nüüd oleme lisaks Timur lastele veel teaduslikud katset ajada, kes ei oota looduselt armuande, täiendas Kiilikke. Selleks ajaks tiirles kausi kohal juba tervet pill mesilasi ja nii kui Kiilikke sinna sai ning suu lahti tegi, olid kaks tükkidel lipsti suus. See tundus mulle kahtlasena. Ma ütlesin ja mett, et oled sa ka salaja limpsinud, mis need mesilased sulle muidu suhu ronivad, nüüd tempo ja mine ees, mesilased tulevad nagu köis järele ja ma naersin tema häda, mis oli väga rumal, kuna selle tõttu sai üks mesilane ka mulle suhu lennata. Õnnetus ei hüüa tulles, õpetab vanasõna ja ma ütlen seda siin juba teist korda. Kuigi nüüd hoidsime suu kinni, pääses nina kaudu ikka õhk välja ja varsti oli mul ka seal üks nõel, aga Kiilikesel kaks, mis rääkisid selget keelt, kes meist on rohkem Metlimpsinud. Ja me mõistsime, et kui miski veel päästab siis ainult minu kodu õunaaed. Sest seal tuleb õunapuu õitest rohkem mesilasi ärritavat lõhna kui meie suust. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest, ütleb vanasõna. Ja õigus ka. Kui me järgmisel päeval hakkasime Kiilikesega kooli spordivõistlustele minema lendas õunapuudel mesilasi, mis mustas ja kui me mihkli aia kohale saime oli vanamees nende mesipuude juures, mis on kohe tee ääres ning rääkis rõõmsalt. Küll sindrid voorivad, ei tea, kusla nii hea korjemaa on leidnud. Eks meid ütlesime Kiilikesega korraga ja panime ruttu suud jälle kinni. Mõlema poole tulid suminal kaks mesilast, tundlad nagu lõhnaantennid ees laiali. Õige Timurlane ei kiitli oma tegudega. Jaan Rannapi kooli jutte Agu Sihvka annab aru, loeb Tiit Sukk. Kohtumiseni nädala pärast.