Metsamehed, nii nagu nad on aeglase, kuid kindla käiguga andsid juba aasta algul mõista, et sügise poole tähistatakse eesti metsandusliku kõrghariduse 70 viiendat aastapäeva ja selle raamides saab teenitud aupaiste. Emeriitprofessor Endel Laas oma 80 elu ja tööaastaga. Kutse pealt piduliku aktuse esinejate nimesid üle silmitsedes ei tekkinud kordagi kahtlust, keda sealt raadiosaate kaudu suuremale publikule tutvustada. Lisakinnitust mõttele andsid arvukad siirad tänusõnad lilled ning kingitused, mis ei tahtnud põllumajanduse aula lavaastmetele ja esimese pingereatoolidel ära mahtuda. Niisiis Endel Laas, kes ta on kui tänasest algusesse tagasi vaadata, mida ta on teinud, et mitu põlvkonda metsamehi ja loomulikult ka naisi teda nii sügavalt austavad. Kõnelejaid, kellega me endale klaasist elava pildi püüame, maalid on mitu. Kõigepealt juubilari kolleeg Ivarretverk, kellelt oli ettekanne siis tänane metsandusteaduskonna dekaan Hardi Tullus, edasi riigi metsaameti peadirektor Andres talija. Loomulikult ütleb sõna sekka peategelane ise. Ning lõpuks laulavad Hendrik Relve ja ansambel Forest. Alustame. Käesoleval sajandil on Eesti metsanduses kaks meest saanud hakkama asjaga, mida varem kunagi ei ole tehtud ja mida ma olen absoluutselt kindel. Kunagi enam ei korrata. Mõlemad, need mehed on praegu siin saalis. Esimene on härra Heino Teder, kes oskas veerand sajandit olla meie metsamajanduse ja looduskaitseminister. Teine on professor Endel Laas, kes sama kaua oskas olla metsandusteaduskonna dekaad. Ma tarvitan meelega sõnu, oskas olla, millel võib olla küll mõne inimese arvates natuke halb maitse, aga ma kasutasin sõna heas mõttes. Sest juhtival kohal nii kaua püsimiseks on kaks võimalust. Esimene neist on stalinliku seisneb vastaste ja konkurentide halastamatus hävitamises. Mul pole andmeid kõnealuste persoonide vastavast käitumisest ega oluliste vastaste olemasolust üldse. Teine võimalus ei seisne üksnes äärmises ametialasest kompetentsusest, töökusest ja kohusetundes vaid ka just nimelt oskuses sügava sisemise enesedistsipliiniga vältida kõiki neid karisid, mis kõrgel ametikohal olevat inimest varitsevad. Seda enam, mida kauem ta oma kohal on olnud. See seisneb diplomaati üldises oskuses saavutada kompromiss kõigi erinevate huvigruppide vahel, mis ongi pikaajalise ametisoleku tagatiseks. See on oskus kaasa minna ühiskonna arvamuste ja seisukohtade arenguga muutustega, mis säärase pika aja jooksul kaugeltki tühised pole. Aga jätame nüüd ühe kõnealustest härradele rahule, küll ükskord järg temani jõuab. Ja keskendume professor Endel Laasile, kelle auväärt juubeleid me täna märgime, ehkki kuupäev ei ole päris täpne. Endel Laas nimelt sündis Tartus 29. augustil 1915 töölisperekonnas. See oli suur pere, kus 20 aasta jooksul nägi ilmavalgust 10 last. Kelledest aga Endel Laas oli eelviimane, üheksas kaks last surid paariaastaselt. Tänaseks on neist õdedest-vendadest elus veel minu andmeil neli. See näitab selgelt, et tegemist on elujõulise vitaalse perekonnaga. Muidugi tunud säärases suures peres just raha ülearu jaga Endel laasil tuli seitsme aastaselt karjapoisina hakata palgatööle. Nii et kui tollal oleks täpseid tööraamatuid peetud, ulatuks professor Laasi tööstaaž 73 aastane, mis pensioniameti muidugi hulluks ajaks. Kooligi polnud mahti õigel ajal minna. See toimus alles 11 aastaselt, mil ta eksamite järel kontrollitud teadmiste põhjal kohe kolmandasse klassi võeti koduseisada õpetanud üks õdedest. 30. aastal lõpetas ta algkooli ja astus Tartu poeglaste gümnaasiumi, mille lõpetas 20 aastaselt. 1935. aastal. Järgnes sundajateenistus sõjaväes, kus ta kailaiselnud. Nimelt lõpetas ta sel ajal Tallinnas aspirantide kursused reservlipnik, kuna ja hakkas innukalt tegelema spordiga. Neid aegu meenutab temale kui sõjakooli murdmaajooksumeistrile antud kristallkann praegugi jooksu eest mustamäelt tondi kasarmu nii viie kilomeetri pikkusel distantsil, kus ta osutus kõige ägedamaks. Pärast sundaega tuli kohe ülikool muidugi metsaosakond, kus ta õppis aastail 36 40 ja kõike seda saatis muidugi töö, sest kodused ressursid olid piiratud. Algul, nagu öeldud, muidugi enne ülikooli karjapoisiamet, mis hiljem asendussuviste põllutöödega alates ülikooli kolmandast aastast aga juba abitöödega õpe katset metskonnas, teaduskonnas ja loodusvarade instituudis. Ülikooli lõpetas Endel Laas nelja aastaga seda koos diplomite kaitsmisega. Ja tähelepanuväärne on see, et ta ise oma ettekandes nimetas selle tempoga on saanud hakkama sõjaeelse ülikonda, alles ainult neli meest, aga ta ei ütelnud, et tema üks nendest neljast oli 1000 940. aastal ta niisiis lõpetas kaitsta sama diplomitööd, mille pealkirjaks oli nii imelik kui see ka ei ole. Aktsiaselts Eesti metsatööstusstart lauatehas ja läks tööle metsnikuna tõrvalasse Narva metskonda. Selles minu lauses on kaks tähelepanu väärset tõika. Esiteks tema diplomitöö, teiseks tööle minek metsnikuna. Lauavabrikute, puidu ja igasuguste metsakasutuste juurde ei pöördunud Endel Laas kunagi tagasi. Ja nagu ta ise mulle ütles, haaras ta säärasest diplomitöö teemast kinni üksnes seepärast, et materjali oli sealt võimalik kiiresti saada ja seega ka diplomitöö kiiresti valmis kirjutada. Teist momenti huvipakkuvas momenti, seda, et niisugune kiiresti ja cum laude ülikooli lõpetanud mees määrati metslikuks, et sellel kaugele seal oli tavaline inimene, alustas oma karjääri riigimetsateenistuses metsnikuna. Me loodame, et me liigume sinna tagasi ja päris kindlasti. Aga lähme edasi, ära lase. Eluga. Ta ei saanud kaua olla metslikuks, seal tõrvalast. Puhkes sõda ja 26. juulil 1941 mobiliseeriti punaarmeesse teenistuskäiku standartne algul aasta ehituspataljonis Arhangelskisse, siis teenistus laskurväeosades ja alates 1942.-st aasta lõpust Suusapataljonis rooduülema abina. Suusapataljon juba hakkab kergelt lõhnama tema spordikalduvuste järgi. Neljandal jaanuaril 1943 saida Velikije Luki all Ricoschet kuulist käsivarte haavata suur arman alles praegugi. Ja ta tuli olla pool aastat haiglas, juulis 43 määratleda ohvitseride reservi ja 46. aasta sügis. Subeldati mobiliseeriti leitnandi aukraadis Lipmikust leitnandiks. Te näete, ta karjäär sõjaväes, oli olnud aeglane ja rahulik, kõik vähehaaval edasi rühkiv ilma tagasilöökideta, nii nagu muide ka minu arvates kogu tema edaspidine tegevus. Kui võrrelda Endel Laasi tema lemmikobjekti teeb puudega siis ei sarnane ta küll mingil moel ei papli või ega haavaga, mis küll kiiresti kasvavad, puit on selleks ajaks juba pikali maas, tüvi mäda, kui päris puud nagu männid või kui tahad, ka tammed või lehised allus, kas alles kasvu tuure koguvad. Aga kui nad ükskord valmis saavad, on nad ka midagi väärt. Esimesel novembril 46 sai endale laasist assistent Tartu riikliku ülikooli ühes minu jaoks väga salapärases kateedris sest dokumentides nõndanimetatud nelja moodi. Kas metsakultuuride, Tendroloogia, metsakasvatuse ja Tendroloogia metsa, botaanikaaia dendroloog või lihtsalt Endroloogia kateeder, aga näete Tendroloogia mängust igal pool. Ja nii algaski ligi pool sajandit kestnud teenistus sisuliselt ikka ühes ja samas asutuses sest pole ju tema süü, kui asutuste nimetusi muutke, muudetakse ja neid reorganiseeritakse ning sisuliselt ka samal tööl nimelt tööl, õpetajana, laias sõna- laias mõttes vaid tase on aastatega muutunud ja ametinimetused ka õpetamine on aga jäänud. See on haruldane sihikindluse ja kindlasuunalise edasiliikumise demonstratsioon, ehkki ma ei tea, kas eesmärki taotlev või elust ja oludest iseenesest ootamatult tuleneb. Igatahes on Endel Laas ära pidanud kõik ametid mida ühel õppejõul on võimalik pidada, olles nii assistent, vanemõpetaja, dotsent kui ka professor ning selle kõrval administraator kateedri juhataja dekaani näol. Oma aktiivse tegevuse aastail 1009 46990, mil ta oli õppejõud hoida sellega paralleelselt ka minu rehkenduse järgi 33 aastat, see tähendab kolmveerandajast kaski SKT vaata või dekaan. Arvestus ei pruugi olla päris täpne, sest kateedrid loodia likvideeriti, liideti ja lahutati härralaasi toimikus. EPA kaadrite osakonnas on 600 lehekülge materjale vehkima, katsusid neis orienteeruda, aga see hakkas mul ka üle mõistuse käima. Vaevalt küll, et keegi peale tema enda kui ka ta ise seda oskab teha, oskaks nimetada kõiki neid teadusnõukogusid, ametiühingu ja spordiorganisatsioone komiteesid kolleegiumi ja muud taolist mille tööst on aastate jooksul osalenud tina küll ajakirja Eesti loodustoimetuse kolleegium, loodusuurijate seltsi juhatus, metsainstituudi teadusnõukogud, Tartu linna looduskaitsekomisjon, Metsamaa majandus- ja looduskaitseministeeriumi teadus-tehniline nõukogu, Tartu linnanõukoguse, see valitsusasutus ja kes teab mis veel, rääkimata epa enda sisemistest taolistest moodustistest. Metsameeste jaoks oli eriti oluline tema töö akadeemilise metsaseltsi taastamisel ja selle esimese sõjajärgse presidendi ameti pidamiseks. Peaaegu kõigis nendes ametites hoiti teda pikka aega, mitte ei valitud üheks korraks siis unustada, vaid valiti ikka ja jälle, see tähendab, et ta lõi kõikjale kaasa täie innuga. Nii kestis see kuni 31. augustini 1990, mil ta rahulikule vanaduspensionipõlvele siirdus. See rahulik põli kestis tervenisti 17 päeva sest seitsmeteistkümnendal septembril samal aastal oli ta juba lepinguliste tööde vanem laadur ikka oma vanas teaduskonnas. Mul pole andmeid kõigi tema tegemiste kohta viimase viie aasta jooksul, kuid ka nüüd emeriitprofessorina pole ta kaotanud sidemeid teaduskonna ega tööga. Ma tean näiteks, et hetkel on ta seotud kadunud professor Henno puude ja põõsaste määraja toimetamisega trüki. Endel Laasi ligi poole sajandilise õppejõu ameti kõige tähelepanuväärsem aeg on kahtlemata juba mainitud 25 dekaani aastat aastast 1960, millal selle ameti Nikolai Kaltherit esimesel septembril üle võttis, kuni 15. novembrini 85, mille ta selle professor pihelga selle edasi andis. Seejuures polnud tegemist mingi mänguteaduskonnaga. Tolleaegne metsanduse ja maaparanduse teaduskond koosnes kolmest osakonnast, metsanduse, maaparanduse ja maakorraldusosakonnast. Seal ümmarguselt 500 üliõpilast ja kõik need erinevad suunad, erinevad inimesed, tuvi liita üheks tervikuks, see nõudis suurt eruditsiooni organiseerimisoskust. Aga neid jätkus ja jäi ülegi, et trafaretselt dekaani ameti kõrval püstitada endale kaks monumenti, mis loodetavasti või arvatavasti või tuleb umbes öelda, et karta on. Mis meid kõiki üle elavad. Need kui kuueaastase ehitamise järel aastal 1983 valminud teaduskonna hoone ja Tartu dendropark. Usun, et nende mõlema sünd oleks suure küsimärgi allilma professor laasi tegevuseta. Ja kui monumentidest juttu, siis kolmandana võib siia kõrvale panna seni juba kahes trükis ilmunud Endroloogia raamatu, mis on pälvinud suurt tähelepanu ka väljaspool Eestit. Raamat on tõlgitud isegi soome keelde. Selle trükkiandmine on takerdunud mõnede puude süstemaatika-ga seotud eriarusaamade taha siin ja sealpool lahte. Tehnoloogia tehnoloogia raamat on küll peamine Endel Laasi teadustegevusest, kuid sellega asi muidugi piirdub. Tavaliselt öeldakse, et sellel või teisel teadlasel on trükis ilmunud nii ja nii mitu teadustööd aga niisuguse aktiivse ja laiahaardelise inimesena kui professor laasi korral. Ma ei julgeks seda teed minna. Väga raske on öelda, kus lõpeb teadus ja algab populaarteaduslik tegevus või kus seegi läheb üle kas või publitsistikaks või lihtsalt oma seisukohtade avaldamiseks. Ja usutavasti võime rääkida umbes 150-st esinemisest trükisõnas. Professor naasi teadvuste tulemuslikkusele on kahtlemata kaasa aidanud asjaolu, et ta on pidanud oma töös kindlad, joonud ümber spetsialiseerunud, nii nagu mitmed meist olude või oma püsimatuse sunnil teinud. Kui jätta kõrvale juhuslikud, esile kerkinud ja diplomitööks kujunenud Tartu lauatehas on tema teadustöö tegelikult olnud kogu aeg seotud ainega, mida kõige üldisemalt võib nimetada metsa kultiveerimiseks. Tema esimene sõjajärgne paraku käsikirja jäänud teadustöö. See on ettekanne TRÜ teadusliku sessiooni 1950. aastal kannab üldistavat justkui kogu edasist suunda näitavat pealkirja metsakultiveerimise põhiküsimusi. No muidugi oli see noore mehe lai haare. Ning edaspidine elu sundis juba detailküsimuste juurde pöörduma. Sest mida enam tuleb teadmisi, seda enam tuleb ka küsimusi ja lahendust vajavaid probleeme. Viiekümnendatel aastatel võimutses Endel Laasi teadustöödest lehis. See temaatika kulmineerus tuntud lehise korüfee Vladimir Timofejev juhendamisel kirjutatud ja 16. juulil 1956 kaitstud kandidaadi isolatsioonis uurimusi lehise seemnete kvaliteedist ja otstarbeks kasutamisest Eesti NSV tingimustes. Kaitsmine toimus Eesti Teaduste Akadeemia vastavas nõukogus ja tõi talle bioloogia kandi teaduskraadi. Lehised, võib-olla sellepärast, et kujunes mul kandidaadidissertatsiooni tööks kuid selle kõrval on võib-olla rohkem tähelepanu pööratud, tulen isegi teistele. Ja kui meie vabariigis ringi sõita, siis on väga ilusaid ja toredaid metsi ja parke, kuu tasu ja väärib vaatama minna. Üks selliseid on Lõuna-Eestis krahh. Priidilisest Bergi poolt rajatud Sangaste mõisapark kus on väga kõrgeid puid, millistel mitmetes liikides on kõrgemad Eestis. Seal kasvab väga hästi ebasuuga, seal kasvab väga hästi lehiseid. Näiteks meil seni võib-olla vähe tähelepanu väärinud jaapani Leis ulatub seal ligi 40 meetri kõrgusele aga samuti on nende hiigelpuude kõrval väga rikkalik park, kus ilusa mägise reljeefi tõttu ka on väga ilus jalutada. Prograsbergi järglasena on tuntud ka sead hilisem metsaülem, kes asus sinna tööle 48. aastal. See oli Herbert Raap, kes hindas eelkäija suurt tööd ja jätkas seda tööd veelgi suurema innuga. Ja tänu sellele on see Sangaste park väga liigirohke ja teda on ilus külastada nii kevadel, suvel, aga eriti sügisel, kui särdjate puude värvirikkus tuleb eriti esile. 60. aastal tungivad Endel Laasi teadvustades esiliiva üldisemalt metsakultiveerimise küsimused ja dendroloog ja muidugi ka pargid, kuda endoloogilised objektid ning üha enam hakkab aastatega lisanduma õppijaga otsesed ja üldküsimusi ja teaduskonna ajalugu käsitlevaid kirjutisi. See on küpsesse ikka jõudnud meeste tavaline huvi möödaniku vastu. Leisi kõrval tõuseb kuusk selle istikute kasvatamise küsimused. Aga nagu öeldud, laias laastus on tegu ikka metsakultiveerimisega, sest olgu see siis seemnete kvaliteedi uurimine, istutusmaterjali kasvatamine või kultuuride endi rajamine olgu objektiks kodumaised või võõrpuuliigid, ikka on tegu ühe ja samaga, nimelt metsade kunstliku uuendamisega. Professor Laasi teadustööd üldiselt iseloomustades ütleksin ma, et see on lihtne otstarbekas ilma suurte teoreetiliste spekulatsioonide ilmad, tarbetute arvude ja matemaatiliste tulemärkideta ning muu taoliseta, mille ülesandeks pole ju kunagi muu kui, nagu ajakirjanikud ütlevad, lugejal ninast vere väljalöömine või siis kirjutiste tühisuse peitmine. Aga kui te ise vaatate läinud aastakümnetele, siis mida te ise võib-olla peate enda puhul niisuguseks, mida võib kõva häälega välja öelda? Võib-olla on see, et meie, Eesti metsandus on aastakümnete jooksul siiski läinud edasi ja tänu seda paljudele metsamajanduse juhtidele nii endistele, aga samuti praegustele, kes on tulnud sügavat huvi meie Eesti metsade käekäigu eest ja see ei ole mitte olnud ainult auks Eesti rahvale vaid see metsanduslik, haridus ja metsade majandamine tase on ulatunud ka kaugele väljapoole vabariigipiire. Ja meil on lõpetanud nende aastate jooksul väga tublisid spetsialiste. Ja tänu nendele lõpetajatele ongi Eesti metsandus pidevalt edasi läinud. On ju kõik sõjajärgsetel aastatel Tartus metsanduslik kõrghariduse omandanud inimesed, tema õpilased ja eks seegi ole omalaadne fenomen, kui inimene on õpetajaga veel siis, kui esimeses õpilased lähevad juba pensionile see tähendab oma pitseri vajutamist kogu Eesti metsamajandusele, ligi sajandiks. Aga ühte professor laasile, eriomast joont tahaksin siiski alla kriipsutada. See on tema püüa üliõpilastele anda enam ja neid enam mõjutada ja suunata, kui näeb ette õppekava või aine programm. Seda võiks nimetada ka tänamatuks püüdjaks üliõpilast kasvatada, olla enam kui tunniandja. See avaldub mitmeski. Esiteks mainiksin oma tööd üliõpilaste teadusliku ühingu liinis. Ta oli aastakümneid metsakultuuride Dentoloogia teaduslike ringi juhendaja juhtiv figuur üleülikoolilise üle vabariiklik kistes ÜTÜ organitesse. Ma ei tea täpselt, kui paljusid üliõpilaste teadustöid on ta juhendanud kuid usun, et see arv on kuskil 150 200 vahel vist 200-le lähemal kui 105 150-le. Säärase töö ulatust oskaks hinnata ainult see inimene, kes ise kasvõi kümmet tööd juhendanud. Teiseks tahaks ma parafraseerida vana laulu, kus iial pidu peetakse seal näha võite mind. Professor Laasi kohta kehtib see spordivõistluste osas. Kui Endel laas puudus mõned ülikooli või üliõpilastega seotud spordivõistlustest siis pidi ta vähemasti Soomes olema. Igatahes väljaspool tollase Nõukogude Liidu piire kindlasti isi hoida noorena aktiivne sportlane, ikka need kesk- ja pikamaajooksu, peamiselt omagi tudengipõlvest. Mäletan kas või Järvseljal toimunud ümber järve jookse kus ühed hoidsid pöialt tema pearivaalile, Ilmar Raidlale, teised temal endal ikka nii nagu isiklikud sümpaatiad lubasid. Visa organiseerimistöö. Eks vist vetikaga Lootust andva spordi nooruse meelitamine just metsandust õppima hoidis teaduskonna EPAs EPA spordialale ülekaalukale juhtpositsioonil ja peamiselt tema tegevuse ajal kokku kantud karikad, diplomid ja auhinnad deklareerivad dekaani kabineti siiani. Juba kolmekümnendatel aastatel õppis metsandusteaduskonnas üks Eesti tolleaegseid paremaid kergejõustik. Läisid Nikolai Küttis, kes 1931. aastal püstitas Eesti rekordi nii kauges õppes seitse, 45 kui ka kolmikhüppes 14 36. Ning 1933. aastal ülemaailmsel üliõpilaste olümpiaadil Torinos võitis kaugushüppes kuldmedali. Nikolai Küttis elab praegust Kanadas ja saatis ka kogu metsameeste perele 75. aasta juubeliks kõige paremat ja soojemad. Õnnitlused. Sõjajärgsetel aastatel on metsandusteaduskonnas olnud rohkesti tublisid sportlasi nii kergejõustikus, suusatamises, laskmises, jalgrattaspordis, maadluses, katsetamises, tõstmises ja teistel aladel. Sporti tuleb hinnata kui elu ühte olulist normaalset komponenti, mis õpetab aega õieti kasutama jagama ja tervislikke eluviise viljelema. Nimetatud sportlaste tulemused väärivad esile tõstmist just seetõttu, et nad saavutasid oma tulemused. Üliõpilased, mitte kui elukutselised sportlased. Teaduskonnas kõige kuulsamaks sportlaseks on kahtlemata olnud suurmeister Enn Sellik kelle joostud Eesti pikamaa rekordid jäävad veel kauaks ajaks ületa matta. Ja milleks muuks kui isikliku eeskujuga kasvatamiseks tuleb nimetada Endiste tudengite seas senini meenutavad härralaasi ülielegantset kaabu kergitusviisi tervituste vahetamise ajal ka esimese kursuse rebasega. Ma ei või aga tõe nimel jätta märkimata, et mõned tema nõuded õppetöös tundusid tudengitele teinekord põhjendamatult ranged. Aga vaevalt nad kellelegiga kahju tegid. Igatahes vaenlasteks nad üliõpilase õpetajat ei muutnud. Usund. Et nende suhtumis ilmekaks näiteks on joonistus, mida nägin ühe metsaülema elutoa seinal väga heal tasemel. Tõelise kunstniku käega tehtud joonistusel oli kujutatud teaduskonna hoone sellest kõrgemal väga loomutruud professor laasi portree selle ümber hõljumas, mingit mulle tundmatut käbide lehetsest Endroloogiasele alati nõrk olnud. Ära laasi õpetanud, mul seda mulle teine õppejõud. Kõike pidi teadma, mis pargis ja ka võõras pargis ja oma metsas ja lähimaade metsas kasvab. Kuidas tagantjärele hinnata seda nõudlikkust? Emmega õppimise ajal on ta kindlasti kaunis selline tülikas, aga kui tagantjärele vaadata, siis ilma sellise trampimise ja, ja võib-olla ka tuima pähe tagumised ei oleks need teadmised ikkagi sellised, sest noh, tuli panna alus ja metsamehe aluseks või metsanduslik haridus aluseks on dendroloog ja tundmine. Ja professor laasiast. Õpetas ja juhendas seda endale loogia õpetamist, niiet. Me võib-olla sellepärast olemegi välismaalastele silma hakanud, kui head Tendroloogid, aga võib-olla see majanduse pool ja see turumajandusele üleminek, see valmistab meile praegult raskusi. Kui me räägime nüüd abiprogrammidest, siis mitte kellelegi ei tule pähegi seda hakata meile Tendroloogiat õpetama, sest seda me oskame ise. Dekaan Hardi Tullus. Teie olete ka tema õpilane ja kõrvuti kaua töötanud. Me võime näha kahte suurt isikud, korüfeed kõigepealt professor Mattiisen, kes rajas metsanduslik kõrghariduse ja teise mehena emeriitprofessor Endel Laasi kes hoidis kõiki neid aatelisi metsanduslik väärtusi, mis oli temal eelnevatel aastakümnetel välja kujundatud. Ja paljuski tänu professor Laasi tegevusele tema õpetusele tudengitele võime me praegu rääkida eesti metsandusest siiski kui küllaltki stabiilsest ja püsivalt arenenud majandusharust. Seda vaatamata erinevatele poliitilistele olukordadele, mis Eesti riigis on olnud on suudetud Eesti metsi hoida, nende juurdekasvu suurendada. Ja praegu, kui me oleme iseseisvalt, siis on meil ressurss, mille abil edasi minna. Ja kahtlemata kõik algab haridusest ja hariduse juhid on meil sellised mehed olnud, siis, siis on see üks põhjus. Lisan vaid, et kui 1995. hakkas riigimetsaamet Meie teeneka meid metsamehi meeles pidama arvatavasti traditsiooniks kujuneva preemiaga siis oli härra laas esimese saaja hulgas. Teisena sai samal aastal postuumselt sama preemia Erich Lõhmus. Härra Laas isikliku elu kohta lisan veel, et abiellus ta 1941. aastal ja kuldpulm on seega selja taga. Nende peres on kolm last. Kaks poega ja tütar, kõik kõrgema haridusega. Ühe neist, vanema poja Eino Laasi on ta suutnud meelitada metsanduse okkalistele radadele. Nüüd õpetab tema isa asemel ülikoolist Endroloogiad. Ka spordipisiku on ta vähemasti poeg Einar edasi andnud, teiste kohta ma ei tea. Muide, metsandust õppis ka professor lasi noorem vend Ilmar Laas, kes lõpetas selle alal ülikooli. 1947. aastal töötas mõni aeg nii teaduskonna kui juures, kui ka järg seljas. Lapselapsi on Endel laasil kuus, seega keskmiselt kaks iga lapse kohta. Kuid viimane sõna ei pruugi siin veel öeldud olla. Ka üks lapselaps on hakanud ülikoolis metsandust õppima. Nõukogude Liidu kuulsusrikkasse kommunistlikusse parteisse pole Endel Laas kunagi kuulunud kah märkimisväärne asjaolu tema ametit ja aega silmas pidades. Tema elulugu on äärmiselt huvitav ja õpetlik. See pole üksnes ühe mehe elulugu, vaid see on iseloomulik tükike meie rahva ajaloost ja oleks sellisena suurepärane materjal hea kirjaniku käes. Härra laasi elu najal me näeme, kuidas linnas teenindava personali tasemel olnud sotsiaalsest kihist kasvas välja rahvuslik intelligents. Me näeme, missugused muutused on toimunud Eesti rahva demograafias, kuidas põlvest põlve väheneb peredest laste ära. Me näeme, kuidas poliitilised tormid ja sõjad paiskasid inimesi nende endi tahet arvestamata, küll ühele, küll teisele poole. Endel Laas tegi sõja läbi ühel poolel kuid ta vendi õdesid jätkus ka teisele poole ning neis kolm neist emigreerusid USAsse, Kanadasse. Me näeme, missuguse, kontrollige salajase järelevalve all ning piiratud tegutsemisvõimalustes. Me olime pool sajandit EPA kaadrite osakonnas olnud Endel Laasi toimikus on kellelegi käsi vedanud kriipse alla õdedest-vendadest rääkivate lausetele nagu teadmata kadunud 1009 nelja neljanda aasta septembris või teenis Saksa sõjaväes ning pannud siia-sinna küsimärki oma halli pliiatsiga. Ja see halli pliiatsimees oli otsustav. Mu oma toimikus on kõikide minu ülikooli vastuvõtmist õigustavate dokumentide kiuste kellegi tundmatu käsi oma halli pliiatsiga ilma allkirjata. Ta ilma kuupäevata kirjutanud kolm sõna mitte vastu võtta ja nii esialgu tehti. Iga tühisemgi muutus. EPA õppejõudude staatuses toimus vaid Moskva loal ja minu arvates üsna alandav on lugeda Moskvas antud käskkirja, ma tsiteerin Topustit Laasa endale, Eduardo Witcher Vremjat, ammuisponjuht, hooldus ennast sisaweeduiševokaatedroy natuke irooniliselt tõlkida, siis Eesti ja Belgia lubada siis sellaasid ajutiselt töötada kateedri juhatajana. Isegi selleks, et EPA teaduslike tööde kogumik või selles avaldatud lugupeetud professori artikkel võiks olla paar lehekülge pikem. Kui eeskiri ette nägi, pidi prorektor alandliku palvega pika põhjendusega Moskva poole pöörduma, kus siis peale mõningat mõtisklemist mingi chinovnik suuremeelsed vastas tapustid. Kõigile, kes meie tänapäevaga rahul ei ole, tasuks niisuguseid asju meeles pidada. Ma olen lausa imestanud. Kuhu te ka ei jõua, on see akadeemilise seltskonna arupidamine, loomulikult olete teie seal kohal, kui härra Eino Teder oma kodutalus seal otsustas osa põldu metsa alla viia? Teravilja kasvatamine suures mahus momendil ei õigusta. Te olite jälle kohal, Tartust kaugel? Tõlliste vallas on Eesti metsanädal, jälle olete te kohal ja mitte ainult kohal, vaid hea sõnaga toetamas väga vajalik propagandat varakevadel. Jah, tähtis on, kuidas seda puud istutada, kuidas valmistada talle istutusauk et ta istutatakse õigele sügavusele, see tähendab, et juurekael peaks jääma enam-vähem samale sügavusele, kui ta oli enne seal puukoolis. Ja samuti ei tohiks seda juuri muidugi liialt kärpida. Ja juurde ümber tuleks asetada kõige paremad viljakamad mulda sinna, kust just narmasjuurestik ammutab selle toitaineid ja niiskust. Ja sel juhul tulemused peaks olema üldhead. Samuti on vajalik, et eriti lehtpuude korral kärbitakse kasvusid. Selleks et juuri olime kärpinud, siis ka maapealse osa tuleb kärpida, et ei ole karta, et tekiks liigse lehestiku tõttu niiskuse vajakajäämist. Kui istutad kuu, siis tea tegema hoolikalt ja kui istutad puu, siis tea töö tegema hoolikalt ja kui istutad puu, siis ega Harry juua, et niipea ta võra ei anna veel varju. Kui istutad puu, siis mõttega harju, et niipea ta võra. Jaa ja veel, ma ju kui istutad puu, sel mõte on teine, kui siin täna poole sealt marju saab, teine, kui istutad puu, sel mõte on teine, kui siin enam poole. Sealt riiu Sa.