Agu Sihvka annab aru Kuidas me korraldasime öise häierre? Agu Sihvka seletuskiri kooli direktorile? Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli pean ma alustama sellest lõkkeõhtust, kus meil oli külas kirjanik. Ta küsis, kuidas saab pioneerielu muuta huvitavamaks ning vastas ise iga, kas peab igavuse vastu välja astuma. Kui järgmisel õhtul määrati mind ja Kiilikest laagri öövalvesse, tuli Kiilikesele see meelde. Ja kui kõik olid juba kõvasti magama jäänud, ütles ta. Igavus tahab ära tappa. Nüüd on meie kohus selle vastu välja astuda ja tegi ettepaneku rühma nõukogu esimehe Silvi Kullerkupu telki kärnkonn viia. Nagu igaüks teab, on laagri öövalvurite ülesandeks valvata laagri territooriumil korra järele. Sellepärast ei jäänud ma niisuguse plaaniga nõusse. Pealegi ei olnud konna kusagilt võtta, aga Kiilikke ütles, siis teeme midagi muud ning tahtis kuulda, mis ma arvan. Väikesest häirest. Nagu kõik teavad, korraldatakse häireid igas pioneerilaagris ja ikka nii, et aetakse keset ööd laager üles ning räägitakse saladuslikest võõrastest, kes luurasid telkide vahel, millele järgneb spioonide püüdmine, kes siis hiljem osutuvad õpetajateks. Meie laagris ei olnud veel häiret tehtud ja ma ütlesin seda asja võiks kaaluda. Pioneerielu tuleb kõigil huvitavamaks muuta, pealegi aitame niimoodi vanempioneerijuhti ja õpetajaid, kellel jääb tööd vähemaks. Ainult kust me spioone võtame. Aga Kiilikke ütles. Spioone pole vaja, mõtleme midagi muud välja ja mõtleski välja plaani, mis seisnes võimlemisõpetaja pauk saare võidusõidujalgratta äraajamises. Pärast seda me läksimegi õpetajate telgi juurde ning veeretasime ära jalgratta, millel on 12 käiku ja tüüri küljes klambrid joogipudelite jaoks. Ja panime ta metsa puu otsa umbes pea kõrgusele. Sellega oli hulk tööd, siis oli jalgratas ka hästi peidetud. Jama, ütlesin siit, ei leia teda ükski tont. Aga Kiilik ütles, selles just viga ongi. Ja tõi õpetaja pauk saare telgi tagant veel spinningu ning tegi ettepaneku jalgrattakella külge nöör siduda, et me vajaduse korral võiksime otsijatele tilistamisega väikest abi pakkuda. Pärast seda hakkasime arutama, kuidas häiret tõsta. Fanfaari Juku magab kolmandas telgis, ütles Kiilige. Laseme temal puhuda. Juku on oma fanfaari Munst tüki ära kaotanud, ütlesin mina. Anname siis ise vilesignaali, ütles Kiilikke. Vile on meil ju olemas. See plaan jäi ära häiresignaali ununemise tõttu. Et rohkem ettepanekuid ei olnud, ütles Kiilikke. Lõppude lõpuks võivad häire andmise eest ka õpetajad ise hoolitseda. Muu töö on meie poolt nagunii ära tehtud. Siis me läksimegi õpetajate telgi juurde ning raputasime võimlemisõpetaja pauk, saart ja Kiilik ütles. Siin luusivad mingisugused salapärased mehed ringi lasevad luusivad peale, ütles õpetaja pauksaar ja keeras teist külge. Me mõtlesime, et nad võivad spioonid olla, ütles Kiilikke. Väga võimalik, ütles õpetaja pauk, sarning hakkas jälle norskama. Sellest nägi Kiilikke, et spioonidel ei ole õpetajale mingisugust mõju ja tegi ruttu teatavaks kartuse. Äkki need luusivad viivad midagi kaasa, aga mina lisasin, et oleks nagu olnud kuulda jalgrattakellahelinat. Nüüd oli õpetaja pauksaar kohe püsti Post telgi taha vaatama, kas ratas alles. Aga üldist häireta ei hakanud andma, vaid äratas kooli kokarühmajuht Pauli vanempioneerijuhi ja õpetaja Leppiku, kes kõik olid kole unised, ei saanud midagi aru ning tahtsid vägisi telki tagasi pugeda, mille tõttu kulus hulk aega, enne kui võimlemisõpetaja pauksaar sai neile selgeks teha, et tuleb jalgrattavarast püüdma minna. Meie olime selleks ajaks läinud tagasi öö lõkke juurde. Kiiligi ütles. Lörri läks ilus plaan, kes oskas arvata, et nad ise otsima hakkavad. Aga kella tuleb ikka helistada, mine tea, kuhu nad muidu jooksevad. Ja me tõmbasime kaks korda spinningu nöörist, mille peale kostis pildil nyyd. Õpetaja pauksaar tundis selle hääle ära ja läks hulga rõõmsamaks. Ta ütles, aitäh, nad pole kuigi kaugele saanud. Pimedas metsas on jalgratas ainult tüliks ja kõik jooksid metsa kammima, ainult vanempioneerijuht mitte, sest tema ei leidnud pimedas oma kingi üles. Aga meie Kiilikesega istusime lõkke ääres, kuulasime, kust hääled kostavad ja tõmbasime vajaduse korral kella. Nüüd ma olengi kõik nii ära rääkinud nagu oli ja et me ei tahtnud midagi paha, vaid hoopis õpetajate töökoormat kergendada. Öine häire on meeldejäävaim sündmus. Pioneerilaagris kirjutas ajaleht Säde. Millest meiega juhindusime? Pioneer räägib tõtt ikka ja alati ning ma ütlen veel, et see oli igatahes Kiilikke, kelle nööritõmbamise peale jalgratas puu otsast alla kukkus. Jaan Rannapi kooli jutte Agu Sihvka annab aru, loeb Tiit Sokk. Kohtumiseni nädala pärast.