Tere, mina olen Maria Lee Liivak, saade on kultuurikaja. Tänase saate teemad. 22.-st 26. novembrini tähistatakse jutupühasid jutu Westmisest jutupühadest kõneleb Piret Päär. Põnevaim lugusid pühadest, taimedest ja legendidest jutustavad aga Tallinna botaanikaaias veel paar päeva avatud oleva näituse taimed. Vanades pühakirjades kuraatorid. Taimi Puusepp, Urmas Laansoo ja Kristaga. Kanutis esietendus 15. novembril Andreas v ja Erik Alalooga lavastus materjali vastupanu mis tegijate sõnul väldib igasugust lõbuja tõlgendust ning näitab publikule lihtsalt asjade katki minemist visuaalselt veenmas vormis. Nädalapäevikut loeb luuletaja Jüri Kolk. Piret Päär on juba 20 aastat tegelenud juttudest, mis au sees hoidmisega ning sel sügisel toimuvad taas jutupühad, mille raames korraldatakse jutuõhtuid, seminar-töötuba ja muud. Võltsist külastab Eestit jutuvestja David embrüos. Täpsemalt kõneleb Piret Päär. Jutupühad on selline huvitav, omamoodi liikuv püha pubki siis, kui saabus siiamaani rändav jutuvestja. Jutupühadel endale on lugu ka ja see lugu tuleb päris minu kodukandi lähedalt näo kihelkonnast. Seal oli kunagi elanud üks Miku Juhan väga hea jutustaja oma kogukonnas. Inimesed armastasid tema juurde koju käia, lugusid kuulama ja ta oli nii hea jutustaja, et unustas mõnikord kõige pakilisemat tööd. Head lugu jutustades mõnikord juhtus. Ta läks oma abilistega heinale, aga kui naine läks lõuna ajal sööki järgi viima, siis tuli välja, et nad pole veel saanud heina tegema hakatagi. Sest Juhan vihtus juttu vesta ja teised sama mõnusasti kuulata ja siis on öeldud, et kui sinna külla saabus mõni rännumees või kerjus kui ta oli hea jutustaja, said alati Miku Joani puhul öömaja. Ja siis jutustati seal kohe poole ööni ja külarahvas tavatses siis öelda, et näe, Mikul on jälle jutupühad. Ja mulle see kangesti meeldis see pühitsemine lugudega, pühitsemine võib-olla selles on ka, selles on midagi rohkem kui lihtsalt ühe jutuõhtu tähistamine või või kokkusaamine, äkki see on midagi rohkemat, kui lugusid räägitakse, äkki see on inimese elu pühitsemine ka? Sellel aastal me tähistame jutukooliga, siis väga suurelt jutupühasid jutupühad kestavad 22.-st kuni 26. novembrini ja esimest aastat on ta siis meil niisuguse pikas perspektiivis ette võetud. Eelmisel aastal oli meil võimalus Tallinn 2011 raames kutsuda päris mitmeid jutustajaid, šanbleik Inglismaalt ja tovi Toomasson lakota indiaani jutustaja Ameerikast. Ja nüüd me otsustasime jätkata seda traditsiooni juba, et meil käivad rändavad jutuvestjad külas ja sellel aastal on meil siis rahvakultuuri keskuse jutukooli eestvedamisel kavas kutsuda siia David Hämbrus, valsi jutuvestja, ühe tuntuima lugude jutustamise festivali eestvedaja Walesis. Temaga me käime siis koolides jutustamas, toimuvad mõned jutuõhtud täiskasvanutele erinevates kohtades Tallinnas ja toimub üks seminar 24. novembril. Seminar, kus me räägime lugude Westmisest tänapäeval just sellest Westmisest, kus üks inimene räägib teisele või teistele lugusid, ilma et ta kasutaks midagi abiks. Räägin mina, Anne Türnpu, näitleja ja lavastaja on lubanud tulla rääkima ja David räägib siis sellest, mis toimub üldse maailmas praegu lugude jutustamiseks. Ja õhtul toimub sealsamas rahvakultuuri keskuses, et õhtu kõik on oodatud, telliti lugusid kuulama ja järgmisel päeval on üks töötuba ka nendele, kes tahaksid siis proovida ise jutustada lugusid rohkem. Eks lood olulised on. Vaat miks on. Tänapäeval räägitakse lugude rääkimisest jutustamisest väga mitmeti, kõik räägivad äkki lugusid. Film räägib lugusid, teater räägib lugusid, kirjanikud räägivad lugusid, isegi jutturistmine äris, kuidas müüa oma toodet paremini. On avastatud ka, et lugu müüb väga hästi. Ja ma olen ise ka hakanud mõtlema, et miks siis on vaja veel sellist inimest, kes ei kasuta mitte midagi abistamaks loo väljendamisel peale oma sõna ja iseenda, iseenda isiksuse. Et miks seda on vaja. Olen mõelnud vist selle asja peale niimoodi, et inimene ise koosneb lugudest, sellepärast tal on neid hea kuulata ja ta saab aru. Lugude kaudu võib olla maailmast paremini kui mingil muul viisil just sellest jutustatud loost. Niipea kui lugu läheb teatrisse, filmi või mingisse muusse kunstivormi, siis tulevad seal mingit muud tähendused juurde ja see, kes lugu jutustab, ei ole enam tähtis, aga ühelt inimeselt teisele lihtsalt jutustamise juures on kõige tähtsam just jutustaja enda kvaliteet. See on huvitav. Mis on jutuvestja vastutusjutuvestja vastu, kus ma arvan olenebki sellest, kes see inimene on, mida ta endas kannab. Ja muidugi on vastutus ka lugude enda ees ka, kui sa näiteks rahvajutte räägid, kui palju sa hoiad ja kui palju sa kaotad ja kas see, mis sa sinna juurde annad, kas sellel on kvaliteeti? Ikka jõuan ma sinna juurde tagasi, et see kõik oleneb sellest, kes sa oled. Miks sa tahad seda lugu rääkida, miks sa tahad üldse juttu Westmises või lugude Westmises elada, mis see sinu jaoks tähendab, kas see on pelgalt see, et võimalus ennast väljendada sedamoodi ja või on seal veel midagi? Mulle tundub, et igal ajastul võib-olla ka igal rahval igal väiksemal kogukonnal on mingi oma selline narratiiv, milline on praeguse aja narratiiv või lugu. Kui ma arvan, et see maailm on praegu nii tihelilugudest kõige hämmastavam on siin see, mis juhtus Kreutzwaldi muinasjuttudega, et on, ühest küljest on ta selle kõige esimese kõige mahukama rahvajutukogumikuks pannud nimeks Eesti rahva ennemuistsed jutud ja päris mitmed põlved inimesi ongi sellega üles kasvanud, selle võib-olla selle kogumikuga ja nende lugudega, aga muud ei ole üldse jutustamiseks. Need lood on lugemiseks. Kui sa oled väike inimene, siis neid on väga mõnus lugeda ja kõik need illustratsioonid sinna juurde. Aga Kreutzwald olid võib-olla niisugune maailmakodanik ja ta kasutas neid Anu motiive seesid ja tegi nendest mingid omad lood. Ja hämmastav ongi see, see, mis rahva seas ringi käis, need rahvajutud Need ei ole tänapäeva inimesele üldse enam kõnekad, neid peab väga vastu lootusrikkalt nüüd jutustaja jutustama tekiks uuesti see äratundmine, et jah, me oleme kõik kuskil nendes lugudes peidus. See on väga hämmastav. Sellepärast võib-olla ma olen 20 aastat vastu pidanud, et minu jaoks on need eesti rahvajutud väga olulised olnud enda elus ja siis ma püüan neid ka jagada ja siis, kui ma neid jutustan, inimesed saavad selle puudutuse küll. Aga kui Nad neid loevad, seda ei teki enam, seda äratundmist on nii palju õhus olnud, ikka kui keegi kuskil midagi ära unustas, siis kohe keegi midagi täiendas jälle, et lood ei läinud tollel ajal katki nii ruttu kui tänapäeval need vanad rahvajutud just millega mina tegelen või kellega ma tegelen, ma tahaks isegi ütelda. Sest nad on minu jaoks väga ilus. Millega jutukool tegeleb jutukuul Ongi tegelenud siiamaani omamoodi koolitusega ja see ei ole niivõrd suunatud professionaalsete jutu vestjate koolitamisele kui just sellealasele tutvustus tööle, et lood on, et me kõik oleme üks lugu või mitu lugu või palju lugusid, et meie rahval on kõigil omad lood või see üks lugu. Me elame ja selliseid seminare, kursusi, loenguid, kohtumisi, neid toimub üle Eesti kogu aeg siis olemas välja andnud mõned rahvajutukogumikud jälle, et tutvustada rahvaluule arhiivi kunagi kogutud lugusid, mis on rahva sees ringi liikunud, aga et nad ei jääks sinna keldritesse pidama, et uuesti neile elu anda, peab keegi neid jälle jutustama, tutvustama, seda juttu kool teinud ja jutuõhtud kontserdid koos muusikutega ikka jälle kohtadel ja Tallinnas ja, ja mujal maailmaski eesti rahvajutu tutvustamine on ka juttu kooli osa olnud. Siis paar aastat tagasi valmis üks film, lugu tahab rääkimist, eesmärgiks oli ka näidata neid kohti, kus tänapäeval me võiksime siis lugusid jutustada. Sest see traditsioon, kus näiteks mina veel oma lapsepõlve olen veetnud seal ümber palju nendest kohtadest, kus oli võimalik inimestel kokku saada, lugusid jagada, on nüüd kadunud. Võib-olla jäädavalt. Et sein on veel palju tööd teha, et inimesed tahaksid kokku saada, omavahel lugusid jutustada. Me teeme seda iga päev, mingil, härra Liu, tuleme koju, räägime, et kujutad ette, mis mul täna juhtus, ikka räägime, aga me ei pane tähele olla seda isegi, kuidas me seda teeme. Ja see nagu muuseas mattub sinna argipäeva. Kõnni ära, sellest on kahju. Mulle tundub, et üks hea lugu on väärt ikka täitsa iseseisvana meie kõrval istuma ja elama. Seda juttu kool teeb ka see lugude Westmise Listmine mitmel tasandil, üks on see oma kogukonnas, oma kodus või oma sõprade oma kolleegide hulgas. Aga lugude ristimine kui kunst tõepoolest, et keegi, kes nii hästi jutustab, et ka tema pärast tahaksime kodust välja minna. Et see on ju väga normaalne, et inimesed lähevad teatrisse, lähevad kinno praegu tule. Ma kuulen, kuidas jälle kõik valmistuvad uute lugude keelamiseks ahjumiseks. Aga me pole veel nii harjunud, et lähme ühte jutuvestjad kuulama ja see on ka, mida siis jutukool teeb ja muidugi nende rändavate jutuvestjad ega sealt maailmast säältpoolt piire siis nagu David ämbrus sellel aastalgi. Et nendega me püüame siis seda kohta tutvustada inimestele, et see, see on mõnus. Eelmine aasta seda näitas, et nii mõnedki küsivad siiamaani, et kas, kas juba. Jututõstmisest kõneles Piret Päär. Täpsemat infot jutu pühade toimumise kohta leiab internetist rahvakultuuri keskuse kodulehelt rahvakultuur, poee või ka kultuurikaja enda kodulehelt. Tahad osta üks katse osta püheks. Nii mees nägisil. Silgupüti. Saksa Eteeti Ani ja mees buti saksa Ni ja meeskonnal. Saksad. Tallinna botaanikaaias on põgusalt avatud näitus taimed vanades pühakirjades. See on avatud veel täna ja homme, ent botaanikaaeda tasub sügisesest kaamusest kindlasti minna. Näitusel võib aimu saada, mis arvatakse olevat taevamanna, kust pärinevad taimede teemalised, metafooride väljendid ja palli muud eetris kõigest rääkida ei jõua. Ent eksponeeritud taimedest ning nende põnevatest lugudest jutustavad kuraatorid taimi Puusepp, Urmas Laansoo ja Krista Kaur. Kui paljude materjale pidite läbi töötama ja, ja milline töö maht sellele eelnes? Valisime seekord siis sellised maailmakuulsad pühakirjad nagu piiblitaimed siis koraanis kirjeldatud taimed ja otsustasime natuke seal hinduismi oma kirjades kirjeldatud taimedega siis ka tegeleda. Need on siis veedate taimed, mis võib-olla on inimestele kõige vähem tuntud ja kuna ta on meil kõige kaugemad siin nike praktiliselt kui ka võib-olla meie usku silmas pidades. Piiblitaimedest me oleme varem ka teinud näitusi, neid on ennem ka tutvustatud vedalike pühakirjadega on nii, et neid eesti keeles ei ole eriti palju ilmunud, võiks nimetada pagavad kiidad, keda on võimalik ka eesti keeles lugeda. Et tegelikult see on aastatepikkune töö ja see on alles algus. See kirjandus on valdavalt võõrkeelne etega eesti keeles tõepoolest jah, väga palju ei ole. Aga ma tahaks veel lisada, et lisaks piibli, koraani ja veedade taimedele on siin väikeosaga indiaanlaste jaoks pühasid taimi, keda indiaanlased oma tseremooniatel kasutanud. Neid ka eriti ju Eestis ei tunta näiteks kurk. Palm on selline Amazoni indiaanlaste jaoks oluline taim kelle juurtest tehti pühapilli, mida teatud tseremooniatel mängiti täiskasvanuks saamisel moniatel isegi troopilisi palme on peetud pühaks, peetakse aga tänapäeval pühaks ja on läbi sajandite kasutatud. Mõne taimepühaks saamise põhjuseks võivad olla ilusad õied, värvilised õied, huvitavad viljad, no mingi eriline kuju näiteks ristimärk vilja tipus on mitmete taimede pühaks saamise üheks põhjuseks. Aga ega alati ei pruugi olla ka sellist väga kindlalt põhjust või meie ei tea seda. Ja ja paljud on ju väga suure tervistava jõuga näiteks Indias neemi puu ja seda kutsutaksegi imeliseks elupuuks. Arvatakse, et tema ongi see elupuu, kes on paradiisiaiast põgenenud haihtunud sellepärast et ta on sadade aastate jooksul aidanud haigustest vabaneda miljonitel inimestel Aasias ja Aafrikas. Me oleme taimedega seotud palju rohkem ja erinevatel viisidel, kui me seda endale teadvustame või igaveses elus aru saame. Taimed annavad meile hingamise, taimed varustavad õhukeskkonda hapnikuga, taimed täidavad, meie kõhutaimed on meie näljapeletajad ilma taimedelt, ta poleks meil kuskil elada. Meie elamud, majad on ju enamasti puidust või taimedest esitatud ei saaks külmkappi kasutada või tuld pliidi alla teha, poleks paberitega ajalehte, kui me jääme haigeks, tulevad raviomadustega taimed appi ja ega Eestis on ju vähe kodusid aknalaudasid, kus ühtegi rohelist taime ei oleks. Et inimesed tunnevad vajadust elusa taime järele, siis on kindlasti enamike meie elus, kuigi me ei teadvusta väga oluline Mina ütleks selle taimemaagia kohta veel nii palju, et taimede vanus nende suursuguses suurus otseses mõttes suurem kui ükski teine elu elusolend maabrat võtaks nagu ühendus maa ja taeva vahel nagu ühendussillad, et sellest tuleb ka see nende maagilises ja pühades ja müstilisus ma arvan, selles on see eriline nende maagilisus ja rahva juures meil, eestlastel on ju ka omad pühad taimed, kus on aegade jooksul läbi viidud igasugust rituaaseid, tseremooniaid ja ohvritalitusi ja pühakirjade taimed ikka inimesi, kes siis rohkem tunnevad ja ilmselt siis läbi nende pühakirjadega meile selle sõnumi proovivad siis edastada, oleneb siis juba meist. Kui palju me sellest aru saame, mõistame seda keelt. No väga püha taim on püha basiilik ja öeldakse, et see, see koht, kus basiilik kasvab, see on koht, kus saavad kokku taevas ja maa. Tema vartes elab jumal Brahma ja tema lehtedest teised jumalad ja tema juurtes voolab püha kangese jõgi. Veel on väga pühaks taimeks peetud vedelikes pühakirjades lootust ja kui on soovitud võrrelda midagi jumaliku iluga, siis ongi kasutatud selleks lootuse, taime, et on öeldud, et see on midagi kõige kaunimat, mis selles maailmas on, et jumala silm on võrreldud lootusega, et on räägitud lootuses ilmsest jumalast, nii et see on tõesti imekaunis, kui keegi on näinud õitsvat lootuse väljas on tohutult ilus vaatepilt. Lootus on, miks püha taim lootusel on imeline elujõud, kui lootuse seemned on mattunud mudasse ja sinna mitmeks tahaks või isegi mitmeks 1000-ks aastaks jäänud. On teada, et 2000 aastat mudas lebanud lootoseseemned on veel idanenud, kui nad on külvatud, nii et on taimedel selliseid imelisi omadusi, elutahet, jõudu. Ja mis seal pühadest taimedest näiteks püha viigipuu, et selle puu kohta Ta on ka pühakirjades kirjutatud, Vagavatkiitas ka jumal, Krišna ise ütleb, et veekogudest olen ma ookean mägedest Himaalaja ja puudest püha viigipuu. Et jumal on ise ka mõnda taime väga kõrgelt hinnanud. Meie näitusesaali keskel on siin uhked õitsvad inglitrompetit, keda meil Eestis Kaiu vahel ilutaimena kasvatatakse. Ingli trumpetajaid ei ole küll pühakirjades mainitud, kuid nad on tähtsad paljudele indiaani suguharudele. Indiaani šamaanid on kasutanud hinge trumpetajaid nõnda et haiguste parandamisel, kui keegi on haige, siis šamaan tarvitab kõigepealt inglitrompetit ise. See manab talle ettekujutuse, kust inimene haigus on saanud või mis teda vaevab. Ja taim aitab nõndaviisi šamaanil inimest haiget tervendada. Inglitrompetit on kasutanud ka jahimehed segavaid, koerte toidu hulka, inglitrompeti kuivanud lehti või õisi ja siis ka koertel. Tekib nägemus, kus jahiloom võiks olla ja põrutavadki sinna suunas kohe otse. Ma lisaks veel kindlasti niipalju, et Eestis ei maksa siiski neid kõiki muu maailma kogemusi rakendada või inglitrompet ega peab olema igal juhul ettevaatlik, sest ilmse trompeti tarvitamine ei pruugi siin meil põhjamaal hästi lõppeda. Ta kuulub ka väga mürgiste taimede hulka. Taimede kasvatamine nõuab ikkagi uurimist ja teadmisi ja taimed võivad ka kätte maksta, kui neid kurjasti kasutada. Kuigi võiks öelda, et taimed on kõik oma põhiolemuselt hea ja tahavad inimestele head teha siis neid valesti kasutavale inimesele või neid inimestele, kes neid kahjustab, neid taimi võivad nad päris valusalt kätte. Maksta jah, meil tänapäeval ei ole selliseid teadmisi tavaliselt, mis olid siis šamaanidel Sonsomaanidel. Nii et selle pärast ei tasu tõesti neid pühasid ja suure väega taimi võib-olla lihtsalt oma lollusest huvi pärast tuli uudishimust hakata nii siin omal käel kasutama. Üks väga tähtis taim ajakirjades on datlipalm keda rahva seas tuntakse väga hästi, temal söödavate viljade ja tema on koraanis kõige sagedamini ära mainitud taim ja on peetud sellise viljaka maa sümboliks. Ka piiblis on öeldud, et inimene, kes elab oma elu jumalariigi seaduste järgi ausalt, siis ta elab nagu palmipuudele hakkab nagu palmipuu ja kannab vilja ka vanas heas. Ja on üks ilus lugu selle kohta, et oli üks rändav pühak Christoph Võrus ja tema viis inimesi üle kiirevooluline jõe ühelt kaldalt teisele oli üks selline suur nagu hiiglase moodi mees. Ja ükskord ta pidi teisele kaldale viima ühe väikese lapse, võttis selle lapse, aga see laps oli nii raske, ta pidi peaaegu pikali kukkuma. Ja Ta ei siiski selle lapse teisele poole jõge ja lõpuks tuli välja, et see, see laps oli Kristus, kes kandis enda peal kogu inimkonna patte ja jumala rahul Kristo ähvardusega ja seal selle rahulolu märgiks. Ta lasi temas hauast kasvada uhke datlipalmi ja nii siis sai, sai inimesed datlipalmi sele tähtsad toiduandja kõrbealadel. Datlipalm kuulub kindlasti maailmas kõige olulisemate palmide hulka kookospalmi kõrval. Datlipalmi on maailmas 14 liiki. Kasvab nii Sahara kõrbes. Araabia vanasõna ütleb datlipalmide kohta, datlipalm suudab kasvada pea tules, jalad vees. Et ta on tohutu vastupidav kuumusele, kui põuale ja datlipalmi oskab. Eks araablane teha vähemasti 100 rooga, niiet praad, supp, magustoit on tartlibalmist laual kolm kuud järjest ilma menüüd kordamata. Ma räägin siis ühe Loovelburaanadest on selline taim nimega oliivi viljak, mida tuntakse Šiva pisarate all ja vuraanades, siis räägitakse meile, kuidas kord Šivoli sügavas meditatsioonis, inimkonna heaks, selle seisundist, väljude saarestade suur rõõm ja rahu, mis väljendus pisarate näol voolasid mööda tema põske alla maa peale. Nendest protest kasvasid, oli viljakud, ehk siis Rudraksa puud. Sanskritikeelne nimetus Rudraksa tuleneb kahest sõnast, Rudra Shiva ja Aqsa, mis tõlkes tähendab silm. Aga teine legend räägib pärast tuhandeaastast mediteerimist, ava Šiva silmad. Pääs millises kahetsusväärses seisundis inimkond puhkes nutma ja pisaratest said traksa puud. Koraanis on mainitud ka põrgupuud Sakkumit ja on öeldud, et see on puu, mis on loodud ebaõiglaste nuhtlemiseks. Ruum moodustab kuradi pea taolisi vilju ja kasvab võrgu madalamal poolel. On öeldud, et see, kes puuvilju tarvitas, selle suu põles nii hirmus puu ja täpselt jällegi ei ole teada, kas oli selline puumaailmas või ei olnud Aasia vili. Et see on selline sümboolne puu, aga arvatud, et see võis olla, kas viigikaktus või-piimalill, üks piimalill on meil siin väljas, näeb üsna niisugune põrgulik välja. Viima linna mürgine head võib-olla sellepärast teda peetaksegi selleks põrgupuu prototüübiks. Aga kas selline puu tegelikult ka maailmas olemas oli, see on ka selline küsimus, mis jääbki küsimuseks, selles mõttes on väga salapärane teema või kes oli see hea ja kurja tundmise puu kasvas paradiisiaias. Kas puu on ka tänapäeva maailmas olemas? Sageli selleks peetakse õunapuud või granaat, vaata õunapuud või liigi puud või hoopis aprikoosipuud. Nii et selle üle ka vaieldakse. Kes seda tähtsalt teha? Mis näitusi botaanikaaias veel on või mis peaks publikut siia kutsuma? No järgmise aasta plaan on meil tehtud jah ja tulevad päris sellised. Esmakordses esituses võib-olla näitas, et nagu on meil IZ poegade taimed, pitsati puust pajuni, nii et seal siis tutvustame tõesti selliseid eelajaloolisi taimi, keda ilmselt et väga paljud ei tea ja võib-olla ei ole neist kuulnudki, need taimed, kes elasid kuskil sauruste aja ja ka selliseid taimed, mis on väga vastupidavad ja elujõulised, kes on läbi teinud siin või üle elanud aegade karmid tingimused ja keda meil on rõõm tänapäevalgi veel näha. Ja siis aprillis on tore näitus helistest pentsikutest ja veidratest taimedest, mida kõik need taimed siis oma ellujäämise nimel teevad ja kuidas siis nad kohanevad, et igasuguste uute tingimustega ja siis vaatame, kas taimed ka ikkagi tunnevad midagi, et meie siin kõik räägime, kes nende taimede kohta, et meie oleme siin päris kindlad taimed tunnevad, kuulevad toovad meid ja kõike seda, siis me tahaksime külastajatele ka sellest rääkida. Botaanikaaias veel homseni avatud olevast näitusest ja taimede lugudest kõnelesid kuraatorid taimi Puusepp, Urmas Laansoo ja Krista Kaur. Tallinna kesklinnas Kanuti saalis esietendus 15. novembril aga Andreas v ja Erik Alalooga lavastus materjali vastupanu mille meeskonnas lisaks eespool mainitud Talle Tanel Kulla ja Hans-Gunter Lock. Materjali vastupanu on visuaalselt efektne näide tehnoloogilisest teatrist, mis ei apelleerin tõlgendus Telega lugudele ning näitab erinevaid materjale, nende käitumist ja purunemist. Lavastust mängitakse veel täna õhtul ning esmaspäeval, 19. novembril. Veidi enne esietendust kõneleb laval toimuvast Andreas vee. Kogu see etendus on üles ehitatud meil ikkagi selle loogikaga, et mismoodi meid ümbritsev füüsiline mateeria käitub, kui teda mõjutama hakatakse. Nafta on teatud mõttes, ta on analüütiline lähenemine, muidugi ta ei ole analüütiline, selles mõttes, et see ei ole teadusteater, et me kohati interpreteerimine mitmesuguseid teaduslikke alustekste või siis ütleme siis populaarteaduslike või materjali toimimise kohta käivaid alustekste natukene vabama käega, kui seda tehtaks teadusasutuses. Aga noh, alguspunkt on selles ikkagi, et kui ükskõik mida ehitada. Me oleme tehnoloogilist teatrit teinud üsna tükk aega, kes siis kuidas erinevalt ja noh, üks väga selge asi, mis toimub tehnoloogilise teatri puhul, alati on see, et pidevalt läheb kõik kogu aeg katki. Ühesõnaga sellist olukorda ei ole noh, et võiks nagu kergelt hingata mingisugusel hetkel, et nüüd on kõik valmis, sest et need lahendused, millega me töötame pikki aastaid ja kõik meiesugused, need lahendused ei ole standardlahendused. Miks ei lähe noh, pesumasin näiteks pidevalt katki või kohvimasina lähevad ka, aga seda ei juhtu. Nii tihti need ikkagi üldiselt töötavad, aga need on standardlahendus, et need on välja töötatud, testitud, proovitud, katsetatud, meie loome oma etenduste jaoks tehnilise baasi iga kord peaaegu et uuesti. Me ehitame uued seadmed. Me programmeerime kõik uuesti sisuliselt iga esietendus on täielik, nagu selline katse, esimene katse, kus me saame päriselt teada, kuidas asjad töötavad kõigiga proovides on palju katsetatud ja loomulikult kui niimoodi sellises töökeskkonnas pidevalt viibida, kus sa kogu aeg oled sellise kõrgendatud ohuseisundis, et kogu aeg peab kõik ära laguneda, sa ei tea iialgi, mis asi kuskil järele annab, siis ühtlasi noh, selle käigus kujuneb mingisugune arusaam sellest, mis asjad kuidas käituvad, mille puhul sa tead juba ette olema valmis selleks, et see laguneb sul kätte kõige vastutusrikkama hetkel ja mida sa siis teed, kui see sul käte ära laguneb, kuidas sa siis ennast välja vead, mille peale sa ümber lülitad, milline ahel seal kusagil on selleks, et katta ära seda, mis läheb katki, millega sa katad, ära selle, mis, millega sa katad, ära seda, mis läks katki. Ühesõnaga, sellised mitmeastmelised ahelad, kus sa pead kogu aeg olema valmis kuidagi reageerima. Ja kui kõik kogu aeg laguneb, siis ühel hetkel tahaks natukene nagu analüüsida, see on nagu materjal, mis mängib ennast ise kätte, et see ongi nagu see, et aga palun, mehed, võtke nüüd see asi, proovige, lõhkuge küsis materjali päris teadlikult ja eks me selles mõttes töötamegi kõikvõimalike asjade lagunemisega, et aitame neile siis kaasa seekord, et kui nad naguniikuinii tahavad katki minna, siis palun, aga me anname oma osa, et nad läheksid kiiremini ja visuaalselt veenvamad akustiliselt veenvamad katki, et ka teised inimesed, kes saalis istuvad, näeksid, kuidas nad katki lähevad. Prooviprotsess algas sellest, et Erik Alalooga hakkas masinaid ehitama nagu ikka. Tal käib masinate ehitamine välgukiirusel, sellel ajal, kui teised alles mõtlevad, et võiks olla niisugune idee. Sellel ajal on Erikul juba see idee metalli ja puitu valatud. Ja ta on teinud juba kolm katset ja kolm sellist prototüüpi ka ühtlasi ära murdnud. Lõhkunud ta tõesti teeb väga kiiresti oma konstruktsioone. Ja kui need konstruktsioonid olid valmis ehitatud, siis me hakkasime seda elektroonilist kihti sinna peale ehitama, sest et me testime ka niisuguseid tehnilisi lahendusi, mida teatris väga sageli ei kasutata, et meil on meie nende seadmete ja, ja torude ja igasuguste lärmi tegevat instrumentidega, on ühendatud kontakt, mikrofonid niimoodi, et see otse heli, kui millegi pihta lüüakse laval sisse otse heli läheb kohe kõlaritesse ja ühtlasi see on töödeldud eelnevalt elektrooniliselt, niimoodi saad või, või igasugused ühesõnaga igasuguseid eriefektid tekivad otseselt reaalajas me küll kasutame mõnda valmis tehtud, Tracy ka, aga need on pigem kindlatel kohtadel, lihtsalt need sobisid mingisugusel põhjusel mingisse kohta asetada, aga üldiselt me töötame otseheliga ja täpselt samamoodi mitte üle kogu etenduse, aga me töötame ka paljus otse valgusega, kus valgus on tuletatud siis sellest otse-helist või õigemini valguses täpselt samamoodi nagu heli seotud sellega, mis lava peal toimub, et neil on seal vahel sensorid või siis kontakt, mikrofonid, noh, näiteks on ka liikumissensorid, kuidas mingisugune seadeldis liigub, see võib muuta valguse liikumist, mitte helimees ei istu igavese valguse mees, kes nuppu liigutaks, vaid kõik toimub nagu elusorganismis. Kui keegi kusagil midagi muudab, siis kogu süsteem reageerib, need ongi üks on selline nagu jäme materiaalne seal rauast kiht ja otsene materjalide purustamine. Teine kiht on siis elektrooniline kiht, kus me paneme selle selle rauast kihisele. Selle liha paneme hingama. Te olete rõhutanud, et ei taha mingeid üldistusi või tõlgendusi ise selle lavastuse kohta teha ja ometi põgusalt seda läbi mängu, siis vaadates kui te mängite heli ja valgusega, siis kindlasti on sellel mingi dramaturgia või lugudega, mis selle lavastuse lugu on. No vot lugu just ei ole, et see just täpselt ongi see, mida me püüame vältida, seda võib-olla teatud mõttes alguses natukene võõras vastu võtta seda mõtet ja noh, kindlasti kui vaataja vaatab, siis üldiselt on teada jah, et inimesel on komme isiksust seda, mida ta näeb, et kui asi kuidagi käitub, siis tegelikult inimene kipub väga sageli seda seostama kuidagi oma emotsioonidega või noh, on võimalik näidata, milline on kurb robot või milline on kurb mahlapress ja milline on lõbus mahlapress, et need asjad võivad kindlasti kuidagi tõlgendada. Ega me ju ei lähe ühelegi vaatlejale ütlema, kuidas tema seda vastu peaks võtma, aga meie vaga soov võiks öelda, on see, et, et see, mida jälgitaks, oleks just nimelt heli, valgus, mingi rütm, materjali käitumine, materjali faktuur ja kui võimalik, siis meie taotlus on olnud see, et sellest ei tekiks mingisugust tõlgendust. Me ei viita sellega nagu mitte millelegi. Meid huvitabki, see heli valgusrütm, aga mitte midagi muud, mis sealt lähtub, ehk siis sümboliline tõlgendav tasand. Me ise jätame selle täielikult kõrvale, selles mõttes me ei ehita mingit lugu, vaid me lähtume sellest, kuidas rütmid üksteisesse suhtuvad, kuidas mingi valgus tuleb, kuidas ta läheb, kuidas mingi materjal puruneb, milline rütm sellest tekib, millised ja tekivad. Me ei anna sellele mingisugust muud dramaturgiat, ütleme nii, et seda võiks nimetada instruktsiooni, dramaturgiat. Kas sellisel juhul võib kuidagi oletada, et see on mingisugune eelprotsess millelegi muule või võib-olla katsevariant sellistele täispikkadele teatrilavastustele, mis võiksid siit midagi laenata? Laenata kindlasti tähendab katsevariant ja ta ei ole selles mõttes katsevariant, et me ise ideerida katsevariandina. Meie jaoks on iga eelnev etenduse järgmise etenduse katsevariant, sest et ega vist siiamaani meil ei ole ka olnud päriselt varasemates projektides nagu näiteks siis sellise vibu ette. Kodühiase vibu ei mängitud mitte ühtegi korda ühtemoodi, et see oli iga kord muutus iga kord me teeme mingisuguse uue asja sisse, katsetasime jälle midagi muud igal järgneval mängu korral ta selles mõttes võib-olla katsevariant küll, et kui traditsioonilisemat vormis töötavat loomeinimesed näiteks vaatavad seda, siis nad võivad üle võtta mingisuguseid tehnikaid, et selles mõttes me kindlasti katsetame läbi mingeid lahendusi, mis võivad teistsuguses keskkonnas hakata toetama ka loole üles ehitatud dramaturgiliselt lahendusi. Lihtsalt meid konkreetselt meie tiimi ei huvita need loole keskendunud asjad. Me tahame töötada puhta materjaliga, selge on see, et siin ma võin seda juba ise ette öelda, et ma näen juba siinsamas etenduses mitmeid kohti, mille puhul tõlgendus tuleb väga kergelt. Aga see ei ole meie fookus, katselendu me kindlasti teeme. Mis saab nendest asjadest, mis etenduse järel terveks jäävad? Võib-olla mitte ainult nendest, mis terveks jäävad, vaid ka nendest, mis katki lähevad, võib-olla isegi veel rohkem just nimelt nendest, mis katki lähevad. Me oleme mõelnud küll, et kuna see tegelikult on ju nagu kaasaegse kunstiinstallatsioon ikkagi, mis on teatri vahenditega ajateljele laiali venitatud, siis kaalunud seda, et neist võiks mingisuguse näituse kokku panna küll, see ei oleks üldse võimatu, sest et eks need seda tehes ka mõtleme pigem performatiivselt kui teatri kontekstis, sest teatri kontekstis ikkagi püütakse. No mitte alati, aga küllalt sageli selline keskne meetod on see, et püütakse kõik joonistada küllaltki täpselt välja, et igaüks teab väga täpselt, kust ta tuleb, kuhu ta läheb. Mis millegagi toimub, meil on ka loomulikult see skeem paigas ja me ikkagi tahame alles jätta sellise Performatiivse lähenemise momendi, et mitmed asjad lahendatakse ära lava peal vastavalt sellele, kuidas see juhtuma hakkab, et see ei ole nagu viimse piirini ette timmitud ja selle käigus võivadki asjad minna katki nii ja teistmoodi. Vahetevahel. Ja nendest asjadest saab kindlasti teha midagi sellise näituse laadset, kus siis ajatelge ei eksisteeri. Sa oled tõesti see näitus, kus objektid on pandud sinna juurde võib panna kirjeldused, mismoodi üks või teine objekt on purustatud seal kindlasti annab ehitada üles ühe teise kihi veel ja me oleme selle peale mõelnud. Mis innustab lõhkuma või eelkõige looma selleks, et lõhkuda Tegelikult ikkagi huvi huvi just nimelt selle füüsilise materiaalse tasandi käitumise suhtes, millega me põrkame iga päev, inimkultuur on üles ehitatud sellele esimesest, selleks et saade esimesest kivikirvest tuli võtta mingisugune löögiriist, mis lõi sellest kivist killu lahti. Ja pärast seda, kui see esimene liigutus oli tehtud pärast seda on inimkond löönud kõigi nende märksa rohkem kui kümnete tuhandete aastate jooksul sadade tuhandete aastate jooksul tegelikult tekkinud lahti kilde erinevatest materjalidest, noh, mingis mõttes. Me leiutame jah, kivikirvest kindlasti me juba praegusele protsessi praeguses faasis, kuidas sellega saaks edasi liikuda, mida saaks veel teha, aga kui me seda sammu siin praegu ei teeks, neid kilde lahti ei lööks kivi küljest, siis me ei saaks ka neid järgmiseid kilde lahti, et see esimene tuleb kusagil lahti lüüa, meil võib-olla esimene kild on juba lahti löödud, aga noh, ma arvan, et on teil päris palju erinevaid kilde erinevate materjalide küljes, mis tuleb ära Kõksida. Korraks laskudes uuesti sellesse üldistus tasandile, kas praegune ühiskond, kas eesti kultuurikeskkond või üleüldse ühiskondlik keskkond nõuab kuidagi lõhkumist? Sellel oleks raske vastata sellepärast et kultuurikeskkond nõuab pidevalt lõhkumist, absoluutselt igasugune kultuurikeskkond, sellepärast et uued peale tulevad voolud, ehitavad ennast ikka mingil määral kas vanu kõrvale lükates või lõhkudes või, või neid lihtsalt ignoreerides üles, et see on nagu kultuuriprotsessis tavaline mehhanism, et miski laguneb ja miski teine kasvab sinna peale. Et selles mõttes ma ei tooks lõhkumist nagu eraldi välja, sellist toimub niikuinii kogu aeg. Ma ei usu, et Eesti kultuuriruum praegu vajaks mingisugust revolutsioonilist lähenemist. Revolutsioon ühesõnaga selline revolutsiooniline lõhkumisele teadlikule, millegi järsule kõrvalejätmisele põhinev kultuurimudel oli see vast ei tööta postmodernsus enam eriti hästi kõiki eri harusid, eri võimalusi on lihtsalt nii palju, ükskõik kes tahab teha midagi uut või tahab midagi endast välja käia, siis alati on võimalik leida see kild, kultuuriline tee, kus mingid oma mudelit välja kasvatama hakata. Aitäh. See jah, see lõhkumine on nagu pigem selline süvakihis toimuv alusmehhanism. Et mingisugust revolutsioonilist sekkumist siin keegi kusagil vajas. Jaanusel reflekside kaugele maha. Üldiselt Toivo. Tulgu toorika kildude lõdventeerimised sõnade krooniliselt saadud alkule impulsi löögi materjalis. Tänases saates oli lugusid ja loota lootusest Kanuti saali lavastusest materjali vastupanu kõneles Andres vee. Saate tegid Maria Lee Liivak ja Viivika Ludvig. Ning tänase kultuurikaja lõpetab luuletaja Jüri Kolgi päevik. Pühapäev, 11. november. Magasin poole 11-ni. Pagana mõnus päev on ju ka selle päeva tonaalsusega on midagi väga viltu ehkki see viltu olemine mind isiklikult suurt ei puuduta. Väga lühidalt, siiski. Lasteaias ja koolis sisaldavad pooled luuletused, mida sellel päeval ette kantakse, halvasti varjatud etteheidet, et isa miks sa meiega rohkem aega ei veeda. Eks need etteheite tule vähemalt osalt õigustatud. Aga näiteks kosmonautikapäeva ega meremeestepäeva ei kulutada kaebamisele, et mida paganat sa hõljud kogu aeg ringi. Püsi paigal. Tütred joonistasid mulle väga ägedad isad, aga kaardid ja mina tegin pannkooke. Rohkem meil sellest juttu polnudki. Pool neli algab bändiproov bändi teene kolleegidega tegelikult ka sõpradega. See on toit sisemisele, parem ei ole ja see hakkamale ninale tavaliselt pühapäeviti proovi ei tee. Aga järgmisena nädala lõpus on kaks esinemist järjest. Reedel oleme ühes motoklubis, laupäeval eel soojendame JMKE-d ja kavatseb igatahes mürtsu teha. Pärast proovi oleks tahtnud üle mitme nädala trenni minna. Maadlema käin seal vahel harva lõbu pärast, vabamati aegadel ja pigem olla käiku aeglustamas kui arenevas. Aga mul on elu kõigil väärsem vigastus. Nimelt magasin eelmisel nädalal lennukis oma kaela ära. Lukumaadluses ei saa veel unistadagi. Kerge sangpommide renni söandasin teha. Paari päeva pärast olen kombes, järgmisel pühapäeval loodetavasti võimlas, nii on klubi nimi kohal. Võtan plaani. Esmaspäev, 12. november, sain vihikule lubatud teksti valmis. Ma ei ole sinna pikki aastaid midagi kirjutanud, nüüd Jaak Tomberg pakkus, et võiks. Ma ei ütle kirjatöödest praktiliselt kunagi. Olen sünnipäeva luuletusi ja muud taolist kirjutanud ja ka näiteks ühe kaunis konkreetse nägemuse luuletuseks teinud. Lausa imelik, et miks ideeauto ise ei proovinud. Enamasti on neid asju tore teha ja tellijal on õigus need rahumeeli tagasi või edasi lükata. Ja mulle meeldib aeg-ajalt etteantud raamidesse kirjutada. Vihiku puhul on need raamid muidugi silmatorkavalt hajusad. Igal juhul tegin ühe teksti, mis ei pruugi ehk sobida vihikule. Selle üle otsustab jaak. Aga millega jäin ise pärast korralikku põdemist rahule? Jah, jäin. Tagasihoidlikkus pole päriselt minu voorus. Facebookis tegutseb ulmejutulabor kommuun, mille liikmed aitavad üksteisel saada paremateks kirjutajateks. Mina just pistsin pea ukse vahelt sisse. Sealseks kuu teemaks valiti võimalus teiste kirjutajate jutte ümber teha. Ja mind ahvatles kõige rohkem varianti. Antakse see jutt ette? Mitte ma ei vali seda ise. Ja siis teen, mis oskan. Seesama olemasolevatesse raamidesse kirjutamise teema. Antigi proovin varsti idee, kuidas algne tekst uueks kirjutada. On olemas, näis, kuidas sõrad ennast seada lasevad. Korraks tekkis mõte jutus kogu ulme välja kirjutada, aga see vist liiga õel. Teisipäev, 13. november, Vaba päev mullutasin niisama, priisusin, pühkisin viimased lehed kokku ja viisin ära. Ei, ma ei ela oma majas, meil on lihtsalt selline mõnus korterelamu, et peaaegu kõik panevad käe külge, kui midagi vaja teha. Mingi tööjaotus on ka välja kujunenud. Suurem osa rajast pean seda pea ideaalseks elukeskkonnaks, meil on oma aed ja sabas kesklinna jõuab mõnusa jalutuskäiguga. Muidugi, tasakaal on õrn, kui üks naabritest juhtub vahetuma sellise vastu, kes ei suuda teistega sugugi arvestada, on asi kohe palju kehvem. Aga mõjutamisest veel kunagi tekkis idee, et peaks kirjutama Kulkale taotluse maksta, kui mulle korralikud stipi. Ja mina kohustunud 15 aastat mõjutama ning siis tean täpselt, mis tunne on. Ja siis kirjutan monumentaalromaani jõudeelust. Ei tea, kas tasub proovida? Kirjutasin ulmejutulabori tekstikese tegelikult juba eile hilisõhtul ühe hooga valmis. Sai natuke üle viie lehekülje. Kui hea ta on, selle üle pean veel mõtlema. Ilmselt mitte liiga. Aga kirjutada oli tõesti mõnus. Õhtul käisin meeleavaldusel. Ehkki sellest on palju juttu olnud, ei protestiti ainult Reformierakonna vastu. Kaugel sellest. Halvamaiguline valetamine poliitikas toimub laiapõhjalise koosmeeleolu, seal. Mulle on see juba kolmas meeleavaldus viimase aasta jooksul. Esimene oli akt ja kolmas on nüüdne. Ja ausalt öeldes mõjus kaasaegse kunsti festivali Arseyst kukkunud avamine Tartu Raekoja platsil meeleavaldusena. Igatahes, kui lähete meeleavaldusele, pange soojalt riidesse. Kolmapäev, 14. november kõik kuhjub kummaliselt sellele nädalale. Juba see, et ma siin räägin, on veider. Lisaks olla terve hunniku tööinimese kohta hunniku tekste kirjutanud nädala lõpus, nagu öeldud, on bändiga kaks esinemist. Üks laskmata karu, millest ei taha pikemalt rääkida. Veel lisaks kui töölt tulin, selgus, et pean aitama vanimal tütrel mingi videotelefonist arvutisse saada. Tema käesolev arvutirisu oli just maha surnud. Kaabli arvuti ja telefoni ühendamiseks oli tütar ära kaotanud. Lauaarvuti on ilma bluudu liita ja tööarvutisse ma seda videot temata ei tahtnud. Noh, tegelikult ei olnud siin keerulist midagi. Ma lihtsalt alustasin valest otsast. Hea video oli koolitöö kuuendas klassis. Kas on imelik arvata, et mitte, kõigil lapsevanematel ei jätku teadmisi ja riistvara, et maimuke sellisest olukorrast läbi aidata? Ega ma ei tea, võimalik, et lapsega räägiti kõik läbi. Ei hakka väga pinni, aga. Räägitakse, et inimesed kartsid Tartu meeleavaldusel pildi peale jääda et paljud jätsid selle pärast tulemata. Kuulge, see ei ole küll sümptom meie riigi olukorrast, vaid ainult isiklikest valikutest, ehk koguni argusest. Neljapäev, 15. november, lihtne päev, palju tööd, bändiproov proovi lõppedes tassisime kolu reedeses esinemispaika ja kruttisin me enam-vähem häälde. Proovis miski liiga hästi välja ei tulnud, samas ei läinud ka mõõdutundetult tuksi. Küllap läheb homme ja ülehomme umbes samuti. Ega meil tegelikult mingeid peaprooviga seotud ebausku ole, mõni väike kala, näiteks sarvikrai, ei suuda meie hoogu peatada. Siiani pole suutnud. Kindel, et kui enne esinemist närvi sees ei ole, siis läheb metsa. Närvitsemine omakorda muidugi ei garanteeri midagi. Oli plaanis kulutada paarkümmend minutit ühele meelest tolknevale kirja tööle. Aga kirjutasin hoopis kaks lorilaulu. Mitte ühtki päeva. Reata ongi vähemalt minu jaoks mõttetu kramp. Lorilaulud ridadena kirja ei lähe. Siinse päeviku vaatasin ka üle. Mehena menuga Need on sama vana kui mina ja veini suukooli. Pead kadunud maa ja sina pead kandma maa. Ta on soe. Kaks, 52. Ma võtaval iluraku saatus. Ja vennale. Sooja jaaguar. Ka miks sa ikka ei harju? Ära võta kõike ja ta tähendab oma on ja palu tuleb ta. Et kõik ei saa võtta, et kõik ta on vaba, on ja palu tuleb, suudlen ta.