Te kuulate vikerraadiot, algab saade sarjast, meie riik. Saate teema Eesti ohvitser. Eesti ohvitserkonna kujunemist esimese iseseisvuse aastatel käsitleb ajaloolane Hannes Walter. Eesti vabadussõjas kõigega lootusrikkamad kuud olid märts ja aprill 1919 ja kui me vaatame kogu Eesti vabadussõjastatistikat siis meie reakoosseisust. Me kaotasime natuke üle viie protsendi, aga ohvitserkoosseisust üle 18 protsendi. Ja sellega seoses kevadel 1919 hakkas tekkima ohtlik olukord, kus ohvitserid hakkasid lihtsalt otsa saama kui labaselt väljendada. Teisel aprillil 1919 kutsus kindralmajor Laidoner sõjavägede ülemjuhataja enda juurde tolleaegse kapteni, hiljem koloneli Aleksander Siimanni ja selgitas talle olukorda. Vastavalt kapten Simoni mälestustele olevat öelnud kindral Laidoner. Kapten Siimann. Sõda venib pikemaks, kui ette võisime arvata. Kaotused rindel, eriti ohvitser Kunnas on suured. Vabariigi valitsuse ja sõjaministri nõusolekul tuleb viivitamata asutada sõjakool noorte ohvitseride ettevalmistamiseks. Käsin teid viibimata asuda sõjakooli formeerimisele. Abiks ja nõuandjaks. Määran teile sõjaministri abi, kindral Larka. Asuge kohe tööle. Asi on kiirem kui kõik teised tööd. Seda päeva ja seda minust võib siis pidada eesti ohvitserkonna välja. Leppe alguseks algas tegelik väljaõppe õige pea kolonel Siimanni mälestustes, mis kahjuks ei ole ilmunud, aga mis on talletatud meie Eesti akadeemilise sõjaseltsi arhiivis, on öeldud. Või kirjeldatud kogu seda sündmustega käiku. Tegemist oli küllaltki sarnase situatsiooniga, kui meie taasiseseisvumisel meie kõikvõimalike sõjaliste struktuuride käivitamisel ei olnud ruume, ei olnud mööblit, ei olnud kirjutusvahendeid ega midagi ja kõik tuli nii-öelda jutumärkides leida. Toolid kinkis aktsiaselts Lutter. Ruumid leiti endises raudteekoolis. Mida me kõik teame selle veduri järgi tehnika tänaval, mis seal hoovi peal siiamaani seisab. Ja ohvitserid erinevatele ametikohtadele leiti ka tegelikult tänavakohtumiste kaudu. Mõnes mõttes oli tegemist väga huvitava situatsiooniga, kuid ilmselt õnn oli meie poolel, sest et need ohvitserid, kes leiti, osutusid tõesti sobivateks oma kohtadele. Ja 22.-ks aprilliks oli kogu organiseerimistöö lõpetatud ning kool asus tööle. Õppetöö aluseks olid esimese maailmasõjaaegsed vene lühendad tud Liplikke kursuseprogrammid ja sõjakooli esimene lend lõpetas siis jalaväe erialal kolmandal augustil 1919 106 kadetti läks rindele ja läks kohe rindele. Ratsaväeklassi 16-l septembril 25 D ja suurte klassi kuue viiendal oktoobril 57. See oli siiski võiks öelda päris arvestatav tav lisa meie tolleaegsele vähese arvulisele ohvitser konnale. Ja kui kogu see põlvkond, kes on esimesel eesti ajal elanud teab, et meil on olemas tondi sõjakool siis siinkohal võiks öelda, et füüsiliselt toimus ülekolimine Tondile seitsmendal mail 1920, see tähendab siis juba pärast Tartu rahu sõlmimist. Sinna läks siis sõjakooli teine lend. Jah, sinna läks sõjakooli teine lend ja võib-olla mõne sõnaga nendest Tondi kasarmute, millest nüüd siis on saamas ilmselt vist üks pingi ostukeskus ja millest üks osa on ühe Eesti turvafirma peakorteriks. Tondi kasarmud arhitektuurilise mõttes? Sadakond aastat tagasi ei olnud mingi imetegu. Tegemist oli tüüpilise vene jalaväepolgu kasarmukompleksiga tüüpprojektiga mille järgi Venemaal ehitati kümneid. Ma ei julge öelda, et sadu, aga, aga, aga väga suurel hulgal kasarmuid. Ja harulduseks hakkasid muutuma pärast veebruarirevolutsiooni pärast oktoobrirevolutsiooni kui Venemaal võim muutus ja väga suur hulk Nendest kunagistest kasarmukompleksidest jäi rääma, hakkas lagunema ja nii edasi. Praegusel hetkel ma julgen öelda seda, mis ma ise olen näinud. Maren Kuopios ja lappen randas, näinud neid kasarmuid Soome pinnal. Lappenannas on nad ümber ehitatud luksuskorterid näiteks kusjuures kasarmuväline karp on säilitatud, aknaavad ja nii edasi on samasugused nagu 100 aastat tagasi või umbes 100 aastat tagasi. Aga sisu on tehtud uueks Kuopios täpselt samamoodi. Ja meie tondi, mis 100 aastat tagasi oli võrreldav meie praeguse Lasnamäega, millel ei olnud mingisugust arhitektuurilist väärtust, on tegelikult praeguseks hetkeks omandanud juba ka arhitektuurilise väärtuse. Nii et vähemalt selle karbi säilitamine on kultuurilooliselt kindlasti oluline. Ja, ja loodetavasti seda ei toimu. Ma tahaksin loota, et Lasnamägi ei omanda kunagi arhitektuurilist väärtust. Aga seda kõrvalepõike korras. Ma olen sellega täiesti nõus, aga, aga tahtsin lihtsalt rõhutada seda, et kui kahe maailmasõja vahel Petseri klooster mis oli üks sadadest Vene kloostrites muutus nii kultuuri kui arhitektuurilooliseks harulduseks, siis samamoodi on kase kunagine tüüpprojekti järgi ehitatud tondikompleks tunud arhitektuurilooliseks harulduseks. Eks me kuulsime, et sõjakooli esimese lennuväljaõpe kestis Kõigest, kuid kui kaua õppis teine lend sõjakooli teine lend alustas umbes 300 Kadetiga ka juba vabadussõja ajal. Ei olnud teada, kui kaua sõda kestab ja sellega seoses rakendati sedasama sõjaaegset lahendatud programmi. Aga vahepeal jõudis sõda ära lõppeda. Ja teise lennu osas tekkis siis nüüd selline huvitav olukord. Et umbes poolteise lennukadettidest ülendati sõjaaegseteks skeptikuteks. Aga nendele, kellel oli täielik keskharidus ja kes soovisid edasi teenida rahuajal anti võimalus värbuda või, või konkureerida siis esimesele rahuaegsele sõjakooli lennule 1920. aastal ja Nendest sõjas 802. lennuohvitseridest. Tõepoolest ka umbes kolmandik võiks öelda siis Varbus esimesele rahuaegsele kursusele. Pärast vabadussõda oli selline situatsioon, et sõjakooli kursuse pikkuseks määrati kaks aastat. Aga nendele, kes olid juba selle sõjaaegse kursuse omandanud, anti võimalus jätkata ta veel ühe aasta võrra ja siis pärast selleaastase koolituse lõppu saada rahuaegseteks ohvitserideks. Ja nagu ma ütlesin, tingimuseks oli siis. Keskharidus siin peab tegema vahet Need mõisted on nagu muutunud, tänapäeval on olemas mõiste keskharidus ja täielik gümnaasiumiharidus. Keskharidus oli siis gümnaasiumi kuues klass. See ei olnud veel täielik gümnaasiumiharidus ja nendest sõjaaegsetest ohvitseridest moodustati siis 1920. aastal rahuaegse sõjakooli kursusevanem klass. Ja kuuendal augustil 1921 lõpetas ja ülendati nooremleitnandiks Eesti sõjaväe esimesed rahuaegsed täieliku ettevalmistusega. Ohvitserid 42 jalaväe, 18 suurtükiväe ja 12 ratsaväe kaadriohvitser. Eesti sõjakooli teise lennu lõpetaja Arnold Martins Ei käi. Näidud. Sõjakooli esimesed lennud said sõjalise hariduse kuidagi käigu pealt. Kas neist sirgus väljapaistvaid ohvitsere? Põhimõtteliselt oli siiski Eesti sõjaväes ohvitseri karjääri tegemine küllaltki aeglane. Ma ei oska päris täpselt vastata kõikide ohvitseride kohta, aga kui me võtame näiteks sõjaväe tehnikakooli, mis oli siis sõjakooli järel teine sõjaväe õppeasutus, mis loodi teisel märtsil 1920 tol ajal küll veel sõjaväetehniliste kursuste nime all siis selle sõjaväe õppeasutuse nii-öelda ettevalmistusklassi võeti üle 300 mehe. Kui nad olid umbes pool aastat teinud sellist õppetööd ja valmistanud ennast ette võistluskatsetele või siis eksamitele siis nendest sõeluti välja 75 parimat tingimuseks ka täielik keskharidus ja nendest 75-st siis lõpetas 23. aastal peale kolme aastast õpet tehnikakooli esimene lend 71 meest, päris hea tulemus ainult neli. Siis langes välja. Ja 35.-ks aastaks oli endast teenistusse jäänud 54 ohvitseri ja nende hulgas siis ametikohalt kõrgeim oli major Ernst Tiivel kes oli sõjavägede staabi tehnilise ala juhataja, sõjaväe varustusvalitsuse ülema abi tehnilisel alal sõjanõukogu liige ja sõjaväe tehnikanõukogu esimees. Ja kes pärast sõjaväe tehnikakooli lõpetamist oli oma haridust täiendanud veel kolmes välismaa ülikoolis. Võiks öelda nii, et kuigi käigul. Aga siiski see valik oli rajatud väga selgetele printsiipidele nii hariduslikele kui ka Atestatsiooni kaudu ilmnevatele printsiipidele ja eksitusi selles mõttes, et oleks võetud vastu valesid inimesi oli marginaalselt määral. Tegemist oli siiski selliste inimestega, kes sobisid, olid motiveeritud ja suutsid oma tulevase elu karjääri siduda Eesti sõjaarendamisega. Ehk vaatleksid veidi lähemalt ohvitserkonna üleminekut rahuaega. Kas rahuaeg eeldab teistsuguseid ohvitseri omadusi kui sõjaaeg, ehk nõuab see ohvitserilt rohkem või vähem? No kõige õigem vastus oleks muidugi see, mille annaks üks inimene, kes on olnud nii sõja kui rahuaegne ohvitser Eesti Vabariigist, kes rahuaja alguses see probleem. Et meil oli terve rida selliseid ohvitsere, kes olid noh, ma kasutavad vulgaarse väljendid, kõvad löömamehed kuid kellel ei olnud piisavat teoreetilist pagasit ega kogemuslikku pagasit. Et juhtida ja kasvatada juhtide põlvkonda rahu tingimustes. Ja selle situatsiooni lahendamiseks, siis kui oli sõjaministriks kindralmajor Jaan Soots langetati küllaltki julge otsus luua Eesti vabariigi kõrgem sõjakool. Eesti oli esimene maanoorte riikide hulgas Läänemere ruumis, kus loodi oma kõrgem sõjakool 1921. aastal. Ja kindral Soots. Selles või seda, seda otsust langetades lähtus just nimelt sellest, et kui sõja ajal on ohvitseri põhiliseks ülesandeks innustada eeskuju näidata olla programm ja nii edasi, siis rahuolukorras on ohvitseri esimeseks ülesandeks olla pedagoog ja ta ise Eesti Kõrgema sõjakooli 10. aastapäevaraamatus kirjutab, nii tuli lahendada ka nende ohvitseride hariduse küsimus, kes vabadussõjas rügemendi ülema või kõrgematele kohtadele olid määratud. Kuid kes samuti ainult sõjaaegse ohvitseri haridus olid saanud. Oli selge, et need ohvitserid ilma täiendava ettevalmistuseta ei suuda rahuoja õppusi edukalt juhtida. Ühtlasi võis ette näha, et kui väeossa tuleb ikka rohkem ja rohkem alalisväe ohvitseri kutse omandanud või koguni kõrgema sõjalise hariduse saanud ohvitsere siis madalama haridusega rügemendi ülema autoriteet ei või nende silmis püsima jääda. Ja sellest tõdemusest lähtudes suunatigi sellised vabadussõjaaegsed tippjuhid kes oma vapruse ja isiklike omadustega inimlike omadustega olid tõusnud, juhiks uuesti tagasi koolipinki ja ma tsiteerin edasi. Mõni neist lükkas küll esialgu ettepaneku tagasi jutumärkides perekondlikel põhjustel, mõnega tulid pikad jutud maha ajada, enne kui ta nõus oli kursustele minema, kuid lõplikult loobus vaid üks. See sõjaolukorrast rahuolukorda üleminek oli mitmele mehele küllaltki valuline. On ju väga raske olla kõrge järgu vabadusristi kavaler, vanemohvitser väekoondise ülem ja minna uuesti õppima. Kuid selleks, et, et uues situatsioonis rahuolukorras suuta ajaga kaasas käia, oli see mööda pääsema. Ja sellises situatsioonis käivitati meie kõrgem sõjakool ja võiks öelda nii, et kõrgema sõjakoolitöö tulemused teise maailmasõja eelõhtul tegelikult siiski juba väga selgekujuliselt avaldusid. Sest praktiliselt näiteks meie generaliteedis olid kadunud inimesed, kes ei omanud kõrgemat rahalist haridust. Aga kui me vaatame praegu, nagu siis teise maailmasõja eelõhtul Eesti generaliteeti siis teenistusse oli? On ainult üks kindral kellel ei olnud kõrgemat sõjalist haridust, see oli kaitseliidu ülem, kindral, orasmaa teenistuses oli kindralite haridus. Järgmine. Vahel oli Eesti Kõrgema sõjakooliharidus. Kahel oli eesti ja prantsuse kõrgema sõjakooliharidus. Ühel oli eesti, prantsuse ja briti soli Tomberg. Õhukaitse, lennu lennukooli, inglise kõrgema lennukooliharidus. Ühel oli Eesti ja Belgia haridus. Ühel oli ainult prantsuse kõrgema sõjakooliharidus, ühel oli vene ja prantsuse ja kahel oli vene kõrgema sõjakooliharidus. Nii et kõikidest teenistusolevatest kindralitest, keda oli 11 oli 10-l kõrgem sõjakooliharidus, ehk siis meie mõistes magistrikraad. Praegusel hetkel. Sõjaaegne Eesti sõjakool rakendas vene õppekavu Aga nagu me kuulsime, praegu toimub, kuna muutus Lääne sõjateadvusele ja Siin peaks nimetama tegelikult kahte meest. Üks nendest meestest on oma tegevuse alguses siis kolonel hiljem kindralleitnant Nikolai Reek, kes oli nii-öelda fanaatiline laenlane. Kindral Reek oli esimene eesti ohvitser, kes lõpetas prantsuse kõrgema sõjakooli. Ja siinkohal on võib-olla huvitav märkida, et Eesti saavutas siiski võiks öelda üllatavalt hea olemuse läbirääkimistel Prantsusmaaga. Eestil oli püsivalt üks koht prantsuse kõrgemas sõjakoolis ja terve rida vakantsi siis erinevatel akadeemilistele kursustel Prantsusmaal. Noh, kui näiteks võtta selline aasta nagu 1926 siis prantsuse kõrgemas sõjakoolis õppis üks ohvitser soli. Tol ajal kolonelleitnant Tamberg, prantsuse suurtükiväekoolis, õppis üks ohvitser, see oli tollal major ratiste ja insener, koolis õppis major Kolbray, hilisem Eesti riigi ringhäälingu direktor, kui ma ei eksi, Fretolbreid jah. Nii et meil oli kolm ohvitseri prantsuse kõrgemas sõjakoolis, sellega me näiteks edestasime Soomet. Tol hetkel aga sõjaväe ümberorienteerumine Läänemudelile. See toimus läbi sellise ideoloogilise, kui nii võib öelda võitluse, mille Areeniks oli sõjaväehäälekandja sõdur ja 1926. aastal teatud tagasivaatena sellele väitlusele, see on üks väheseid avameelseid artikleid. On ilmunud niisugune kirjutis nagu meie sõjaväekasvatuse orientatsioonist kas ida või lääs. Autor, autor on pseudonüüm A. Jaakson. Aleksander Jaakson, kes tol ajal õppis prantsuse kõrgemas sõjakoolis hilisem Eesti haridusminister ja, ja Eesti sõjaväe ühendatud õppeasutuste ülem ja tema oma artiklis siis kirjutab nii. Vabadussõja lõpulejõudmisel seisavad meie kaitseväejuhid suure keelt küsimuse ees. Mis nüüd edasi? Kui reorganiseerida ja kasvatada meie kaitseväe rahuoja töös ja tema siis esitab niisuguse teesi, et aastal 1920 kuni 22 olid otsimiste, eksimuste ja pettumuste aastad ja väidab, et murrang algas 1921. aastal, kui ilmus Nikolai Reegi lahingujuhatus, mis oli siis esimene programm dokument või ütleme siis määrustik, mis ei olnud rajatud vene koopiale? Toimetusepoolne lisamärkus on siin veel juures, et väitlus toimus tegelikult juba ka varem, aga fakt on see, et lahingujuhatuse, see on siis Reigi kirjutis ilmudes sai orientatsiooni muutumine tegelikult tunnustatud sellega, et sõjaminister kindral Soots lahingu juhatuse heaks kiitis. KUI taktika, jätame selle juhendi. Ja 1923. aastal koondati seni Iseseisvate tutvustena eksisteerinud sõjaväe õppeasutused, see tähendab siis sõjakool kõrgem sõjakool siis nato, ütleme tolleaegne reservohvitseride kooli aspirantide klass siis alalisväe ohvitseride täienduskursused ja allohvitseride kool kõik üheks asutuseks, mille nimi oli sõjaväe ühendatud õppeasutused. Tollest ajast võiks öelda, et Eesti sõjaline haridussüsteem seati kindlale alusele ja hakkas tööle ideoloogiliselt Lääne malli järgi. Üks selline väga lihtne küsimus, meil ei ole ehk enam täit ettekujutust sellest, milline oli eestiaegne ohvitseriks saamise käik. Jah, tähendab ohvitseriks saamise käik vabariigi ajal tegelikult mitmes seoses muud, kus meie sõjakooli nagu ma ütlesin, esimene lend koosnes siis sõjaaegsetest ohvitseridest, kes sooritasid üheaastase kursuse olles juba selle ajutise ohvitserikursuse läbi teinud ja teiselt poolt tsiviilid vastu võetud noortest, kellel oli vähemalt keskharidus, mis ei ole gümnaasiumiharidus vaid võiks siis öelda progümnaasiumiharidus hilisema terminoloogia järgi. Siis 1921. aastal tehti õppekorralduses reform ja sõjakool muudeti põhimõtteliselt kolme või kaheaastaseks. Nendel, kellel ei olnud täielikku gümnaasiumiharidust, oli võimalik astuda sõjakooli, omades siis täielikku keskharidust või progümnaasiumiharidust. Ja nende õppeaeg oli kolm aastat. Esimene aasta pühendati sellele, et saades küll rividrilli ja laskeõppustel edasi keskenduti sellele, et omandada täielik gümnaasiumiharidus. See tähendab siis haridus, millest võiks edasi minna ülikooli. Ja järgmised kaks aastat oli eriala õppe. Niisugusel alusel töötas meie sõjakool siis kuni 1928. aastani ja selles ajavahemikus õpetati välja kutselisi ohvitsere, ohvitseri elukutsega inimesi 800. Järgnes siis reform, kus see eelklass või nii-öelda üldhariduse klast likvideeriti, hakati vastu võtma ainult neid, kellel oli täielik gümnaasiumiharidus ja lühendati õppeaeg kahe aastani. Sellel alusel töötas meie kutseliste ohvitseride ettevalmistamine kuni 32. aastani. Tookord oli kriisiaeg, ühelt poolt, see tähendab raha oli vähe ja teiselt poolt oli meie kutseliste ohvitseride hulk saavutanud määra, mis sõjaväge rahuldas. Ja kaheksanda rahuaegse lennuga 32. aastal lõpetati ajutiselt kutseliste ohvitseride ettevalmistamine. Saabus kolmeaastane vaheaeg kuni kolme 10 viiendal aastal. Siis riigivanem dekreedi korras andis uue seaduse ja selle alusel siis taastad tee või taasalgas. Kutse ohvitseride ettevalmistus oli see põhjendatud keik. Ja kindlasti sellepärast, et Eesti sõjaväes üldse valmistati ette ohvitsere vastavalt vajadusele ei toodetud ohvitsele töötuteks. Me võime võtta näiteks sellesama sõjaväe tehnikakooli mille esimene kursus lõpetas 23. Siis pandi õpe seisma, toimus ainult täiendõpe neile, kellel oli puudulik ohvitseri ettevalmistus. Ja alustati taas 1936. aastal teise lennuga, siis kui tekkis taas vajadus insener ohvitseride järele. Nii et nii-öelda õhku ohvitser ei toodetud, neid valmistati ette vastavalt sõjaväevajadustele. Ja kui 35. aastal siis taasalustati kutseliste ohvitseride ettevalmistamist siis tingimused olid juba muutunud tunduvalt rangemaks. Vahemärkusena võiks öelda seda, et ohvitseri kutse tol ajal oli äärmiselt populaarne. Ma ei ole nonii põhjalikult seda asja uurinud, ma ei oska kõikides valdkondades öelda ka näiteks sõjaväe tehnikakooli kursused 1936 38, kaks kursust võeti vastu siis teine, kolmas kursus, vastu võeti 44 ja 45 ohvitseri, tahtjaid oli 400, kummalgi korral, nii et 10 ühele kohale. Tõepoolest, valikuvõimalused olid väga suured ja, ja tegemist oli väga prestiižse ametiga. Eesti ohvitser tondi sõjakoolist, Eduard Tamm Juba sõjakoolis hakati meil juba sellega harjutama, linnaluba muidu ei saanud, kui pidid olema hästi korralikult riides. Ta nööbid läikesid ja valget kindlat pidi alati olema puhtad ja siis saadeti alles. Sain linnaloa ja, ja siis muidugi hävitajaid, kes tänaval liikusid, need olid ka. Igatahes ta ennast üleval ja riides ja niisugust asja nagu jalgrattaga sõita, jalgrattaga sõita ainult sõdur ohvitseril, nagu ei passinud jalgrattaga sõita. Need niisugune mentaliteet oli üldiselt seda ka ei olnud Niukest kommet, et suure pakiga kohvriga liikusid tänal vabal ajal, kui ohvitserid tulid kokku kasiinos olid omad õhtut, siis jälgiti ka tema käitumist ja kellega ta liikus ja kui ilmusid sinna kasiinos, siis pandi tähele ka, et et missugust seltskonnas tema taamal, kes on temaga kaasas ja et kõik oleks nii korrektne ja ja vastav riietus. Sellega pandi rõhk. Hannes valt. Ja nüüd see vaheaeg või ütleme see aeg, kus kutseohvitseride vajadus langes. Aga samal ajal kuna sõjavägi läks 1928. aastal üle üheaastasele kohustuslikule teenistusele ehk teiste sõnadega reservi osakaal või reservi tähtsus kasvas siis pandi põhirõhk reservohvitseride ettevalmistamisele ja võrdluseks võiksid tuua niisugused numbrid, et kui ajavahemikus 1920 kuni või ütleme siis 21 kuni 27 meil õpetati välja 150 reservohvitseri, siis ainuüksi aastal 1928 200. Nii et reservohvitserile osakaal pidevalt kasvas. Kuivõrd lõviosakaal meie võimaliku konflikti puhul sõjaväeülesannete puhul ka kasvas. Ja kui me nüüd läheme selliste lõpp tulemuste juurde siis 1940.-ks aastaks oli Eesti sõjaväeõppeasutuste süsteem ette valmistanud üle 1500 kutse ohvitseri ehk teiste sõnadega välja vahetanud kogu kaadriarmee ohvitserkonna ja ette valmistanud umbes 6500 reservohvitseri. Meie mobilisatsioonikava nägi ette nelja ja poole 1000 reservohvitseri kaasamise. Tähendab meie veel nii-öelda vaba reserv oli umbes 2000 reservohvitseri üle mobilisatsiooniplaani. Nii et selles mõttes võiks öelda, et Eesti oli sõjalise väljaõppe või koolituse osas teinud maksimumi. Põhimõtteliselt kolmekümnendatel aastatel. Kõik täieliku gümnaasiumi ja ülikooliharidusega ajateenijad valmistati ette ajateenistuse jooksul reservohvitserideks. See on seesama süsteem, mis on vundamendiks sellele suurele armeele, mis on Soomes praegu sama põhimõte. Ja siin on tähtis veel see, et kui alguses said reservohvitserid oma koolituse sealsamas Tondil ja sellega seoses ummistasid võimaluse anda ohvitseriõpet siis 1926.-st aastast mindi üle sellele süsteemile et sõdurikoolitus anti väeosades ja alles pärast seda suunati Tondile, et anda reservohvitserikoolitus. Ehk teisisõnu see võimalus Tondil anda reservohvitseriõpet kahekordistus. Kui te olete nõus, läheb nüüd samm-sammult edasi. Üks tulevane ohvitser sai sõdurikoolituse väeosas. Kuidas edasi? Ma võtan siin ja tsiteerin või tähendab refereerin niisuguse mehe nagu kapten Hermann Mölderi mälestusi, et mälestused on sellises vormis, et ta kirjutas pikad kirjad ühele oma sõbrale, kes elas Sao Paulos, ta ise elas Kanadas. Ja tema välja alates siis sellest, kui ta võeti teenima kuni selleni, kui ta sai ohvitseriks vabariigi lõpuaastail. See on 33 32. aasta kursus, seal siis keskmine kursus nii-ütelda. Esimesel oktoobril 1928 võeti ta noorsõduriks teenima ajateenistusse Valgas kolmandasse üksikus jalaväepataljoni kus kesk ja kõrgharidusega noortest moodustati eraldi rühm. Seal sai ta kätte selle sõduri põhiõppe. Üheksandal jaanuaril 1929 Suhatide aspirantide kursusele. Suvel 29 lõpetas ta siis esimese järgu aspirant allohvitserina kursuse ja esimesest augustist 1929 suunati ta kadettide jalaväeklassi vastavalt tema enda soovile. 29. augustil 1931 lõpetas ta esimeses järgus sõjakooli ja esimeses järgus lõpetamine tähendas seda, et tal oli õigus valida teenistuskoht Ta. Ja sai lisaks üks aasta teenistus vanust. Võib-olla nendele kuulajatele, kes ei tea, mis see tähendab. See tähendas seda, et tava loe. Tee nooremleitnandiks, mitte sellest päevast, kui see käskida alla kirjutati, vaid aasta varem ehk siis 29, August 30 mis noorele mehele ei tähendanud midagi, aga kui kunagi pensionile pidi jääma, siis tähendab päris palju. Pärast seda suunati ta autotankirügementi kahe aastasele tehnilisele koolitusele autoasjanduses ja paralleelselt Tallinna tehnikumi õhtukursustele, siis oli veel tehnikumide tehnikaülikool, mis formeerus 36. aastal elektrotehnikaõpingutele ka vastavalt oma soovile. Ja kõige selle tulemusena kujunes siis temast soomusautotanki ja banketi allüksuse ülem ja ka elektriala lektor rügemendi autokursustel. See oleks siis ütleme 29 kuni 33, ühe ohvitseri, selline teenistuskäik. Nii et õppimine oli siiski noh, võiks öelda, pidev protsess. Eesti vabariigile oli antud aega kaks aastakümmet oma ohvitserikorpuse kasvatamiseks. Kas saatusliku päeva saabudes oli see aja nõuetele vastav ja küllaldane? Ma julgen öelda ühemõtteliselt jah. Kindlasti ei olnud meie relvastus piisav. Kindlasti oli meie inimressurss liiga väike, aga see tuleneb meie rahvaarvust. Kindlasti oleksime võinud olla nagu soomlased ütlevad, rohkem rauda piiril ja, ja rohkem betooni. Aga kui meil miski oli korras, siis oli õppeväljaõppe süsteem. Tähendab, need mehed teadsid, mis moodi toimida ja nad teadsid ka, mismoodi peaks olema, kuigi see võib olla materiaalses mõttes alati nii ei olnud nagu pea. Kas ja olid nad valmis täitma käsku? Kindlasti see on väga valus teema, ma arvan, et nad olid nii nagu ühes mälestuste killus on öeldud. Et vanne on nagu kahepoolne kohustus. Ühelt poolt on keegi, kes annab kellelegi vande ja teiselt poolt on see, kes vande vastu võtab ja need, kes andsid vande, olid kindlasti valmis seda vannet täitma. Ma ei kahtle selles, et eesti ohvitser korpus oleks täitnud käsku ka veel palju halvemas olukorras, kui see 39. aastal oli. Esiteks oli kujunenud selline ohvitseri tuur või ohvitseri filosoofia mis täiesti välistab eelduse, et eesti ohvitser korpus oleks seadnud kahtluse alla seaduslikku Eesti valitsuse käsu kaitsta Eesti vabariik. See on lihtsalt võimatu mõte. Küll aga oli ääretult traagiline see situatsioon, kus vande vastu võtnud pool ehk Eesti vabariik ei lasknud ohvitseridel vastavalt antud vandele käituda ja sundis neid alistuma, ilma et nad oleks võinud oma teadmisi ja oskusi Eesti vabariigi kaitseks rakendada. Probleem ei ole mitte selles, kas eesti ohvitser, ah, ma julgen öelda ka Eesti ajateenija oleks Eesti vabariigi eest välja astunud probleem niivõrd-kuivõrd, mina, mitte selle põlvkonna inimesena aga selle põlvkonna inimestega väga palju sel teemal kõnelnud inimesena võin öelda, et neil ei lastud seda teha, mida nad oskasid ja milleks neid oli koolitatud. See on tõega valus teema, sest järgnev oli eesti ohvitserkonna hävi. Ja ma julgen öelda, et, et mõttetu võib-olla see on vale sõna aga igal juhul traagiline häving, sest ohvitser langeb lahingus ja see ei ole tema jaoks õudus, vaid nagu öeldakse külmalt ja, ja asjalikult, tegelik olukord. Aga kui ohvitser sureb nälga või pekstakse surnuks vangilaagris, siis on see ohvitseri jaoks alandav. Ja see, mis järgnes, oli eesti ohvitser korpuse jaoks alandav. Ajaloolane Hannes Walter rääkis kuuldud saates meie riik eesti ohvitserkonna kujunemisest.