Vikerraadio. Vesi elu looja ja hävitaja andja ja võtja helge, halastamatu. Mered ja ookeanid peibutavalt kaunide Malaisias rahus sünged, ähvardavad ja kohutavad oma raevus uputanud lugematuid laevu, linnu ja terve hiigelmandri, kus tuhandete aastate eest elas iidne kõrgtsivilisatsioon kuldse kuningriigi, mida müütides paradiisiks jahideniks veetud Atlantise või mitte. Hulk tõsiseid ja tarku teadlasi on aegade jooksul seda merepõhja kadunud mandrit tõsimeelselt otsinud sest pole ameti võimalik, arvavad nad, et kõik sellega seotud lood, traditsioonid, kõik viited ajaloos on vaid õhust võetud. Selle taga peab ometi midagi olema, arvavad nad. Nad on selles lausa veendunud ja kui inimene kindlalt ja kirglikult oma veendumust kaitsma ja tõestama asub, siis müts maha. Nii et Atlantis, üks naid, ajaloo veetlev, häid ja põnevaid müsteeriume. Ilusat pühapäeva. Mina olen Helgi Erilaid. Raadios algas jälle üks Aja jälg kivis. Kõik algas Sirdakkija põsu kehtead Araakise ja Sarbase kodumaalt, kus kunagi hulk jumalaid olümpasel asja eest teist takka inimeste ellu sekkus. Märtsis piisab ühest lausest ja müüdid ning päris elu ongi lootusetult sassis. Igatahes on kindel, et Kreekas antiikajastul on elanud pikk rida mõtlejaid, õpetlasi, kirjanikke ja filosoofe ning suuresti ka tänu neile on Kreeka Euroopa kultuuri hälli tiitli ära teeninud. Vana-Kreeka tarkade mõtlejate seas on täna põhjust meenutada Sokratese õpilast plaatonit, kes sündis Ateenas hea asutas seal umbes 387 enne Kristust oma kooliakadeemia. Plaatonid peetakse filosoofilise idealismi ajaks ja kõigi oma tarkade teooriate kõrval, mis pajatavad ideedest ja dialektika ste riigist ja ühiskonnast sageli dialoogide kujul jõudis ta kirjutada Time House ja kriitiase dialoogid, mis jutustavad Atlantisest. Need ongi ainsad teated, väited ning kirjeldused Atlantisest, mis on siis nüüd juba rohkem kui 2000 aasta jooksul tuhandete väitluste ja otsingute aluseks jäänud näose ja kriitiase dialoogid. Paniplaat on kirja umbkaudu 360 aastat enne Kristust. Platoni lugu kõlab nii rohkem kui 11000 aastat tagasi seisis keset Atlandi ookeani saar kus elasid suursugused, targad ning tugevad inimesed. Need olid ka väga rikkad. Sist oskasid oma saare loodusande kasutada. Nende juhidega valitsesid ka Euroopas ja Aafrikas elavaid rahvaid. Saare nimi oli Atlantis. Platoni dialoogides väidab kriitjas, et kõigile kreeka jumalatele oli annetatud maa, mida nad enda omaks võisid pidada. Atlantis oli merejumal Poseidoni riik seisab seal oli suurem kui Liibüa ja Väike-Aasia kokku merejumal. Poseidoni suur armastus oli surelik naine kleita ning ta laskis oma armastatule saare keskosas seisvat ka tippu. Uhke elamu ehitada ning selle mitmete kraavide Jamulawallidega ümbritseda. Kleite ning Poseidoni liidust sündis viis paari kaksikuid. Kõik poisid. Nendest said Atlantise esimesed valitsejad Saariaateti vend tõdede vahel ning selle keskosa küngas ja selle ümbrus jäi neist kõige vanemale atlasele, kellest sai Atlantise esimene kuningas. Saare keskel seisvale künkale ehitati hiljem jumal, Poseidoni tempel. Siin seisis merejumala kuldne hiigelkuju sõjavankril. Ette olid rakendatud tiivulised hobused. Just siin arutasid Atlantise valitsejad oma riigi seadusi, mõistsid kohut ning kummardasid baseidonit. Et reisija kaubandust arendada, kaevati läbi kahe härmise keskset küngast ümbritseva mullavallikanal, mis suubub merre. Atlantise linn oli kasvanud ringina kõige tagumise künka ümber ringleva veetõkke taha. Siin elas enamus saare rahvast, pikapeale ehitati ka linna ümbervallikraavid ning tugevad müürid. Punastest, valgetest ja mustadest kividest müüridega taga laius viljakas tasandik. 530 kilomeetrit pikk ja 190 kilomeetrit lai. Selle ümber lookles taas suur kanal. Mare võrratu kliima lubas koristada kaks viljasaaki aastas. Tasandiku põhjaosas kõrgusid pilvedeni ulatuvad mäeahelikud, nende jalamil laius külasid, aasu ja järvi. Saarel elas kõiksugu loomi, isegi elemente. Mitmete inimpõlvede vältel elas Atlantise rahvas lihtsalt ja vooruslik ka elu. Aga pikapeale muutusid nemadki. Ahnus ja võimuiha on ju sama vanad nagu inimkond. Ainult et jumalad hoidsid Atlantisel silma peal. Ja kui siis peajumal Zeus nägijat Atlantise rahva ka ülearu madalale on langenud, kutsus ta kõik jumalad kokku. Saare rahvast tuli karistada ja karistus oli halastamatu ning lõplik. Ainus hiiglaslik mässav, metsik ja kohutav veemass ning saart, nagu poleks olnudki. Meri oli neelanud Atlantise inimesed, linnatemplid, lossid, külad, mäed, põllud. Kõik kadus ühe päeva ja öö jooksul voogudesse. See juhtus 9000 aastat enne Platoni aega. Selline oli siis õige lühidalt kreeka filosoof Platoni jutustus iidsest Atlantisest. Enamus tänapäeva teadlasi peab seda väljamõeldis, eks, kuigi selle põhituum võib ju nende meelest ka ajaloo hämarusest pärit olla. Näiteks vulkaan DRAM purse. Ometi oli juba antiikajal filosoof geograafia ajaloolasi, kes olid veendunud, et Platoni Atlantis oli tõepoolest olemas. Mesis toetab Platoni Atlantis lugu ja tõendab uurijate ning õpetlaste veendumust ning usku sellesse, et iidne manner tõepoolest olemas on olnud. Aga vanad müüdid, legendid ja lood veeuputusest ning paradiisi hävimisest. Neid on nii paljude rahvaste traditsioonides ning mis muu võis paradiis olla kui voogudesse kadunud Atlantis. Selline on veendunute väide, mille toetuseks neil lugematul arvul tõendeid näib olevat ometi vaid kaudseid. Platoni õpilane, kseno krates ja tema õpilane Kantor oli oma rännakul Egiptusse näinud seal naitsama kuldseid sambaid, millelt Platon oli leidnud Atlantise ajaloo ajaloolane Heroodata Salifoni, kes Heraklese templis näinud kaht sammast. Üks kullast, teine smaraktist. Ekspertide hinnangu järgi tähistavat need sambad, kaht Atlantise aset tajat Heraklest atlast hõniglased püstitanud sellised sambad kõikjale, kuhu need juhtusid, eriti aga paikades, kus kahe merevood ühinevad Gibraltari ja Bosporuse väinadesse näiteks. Aleksander Suur olevat selliseid kummaliste kirjadega hiigelsambaid ka Indias näinud Platoni järgi jäädvustanud Atlantise kuningad neile hiigelsammastele raiutud kirjades oma seadusi ning otsuseid imepäraste rituaalide ajal mille juurde käis ka härja ohverdamine baseidonile. Niisugused rituaalid on tuntud Indias. Ohverdamine tähistavad siin paradiisi hukkumist ja sellest on tehtud järeldused, mis muu võistluse paradiis olla kui Atlantis ise. Ja veel, Platoni loos olid Atlantise müürid kaunistatud kulla, hõbeda, pronksi ning tinaga. Niisiis pidi Atlantises olema rikkalikult maavarasid ning oskus viimaseid kaevandada ja töödelda. Pronksiajastul kasutati küll suurel hulgal pronksi, vaske ja tina kuid siiani pole teada, kust neid metalle saadi. Eriti tina, mis kõigi iidsete allikate järgi oli pärit mingitelt müstilistelt saartelt. Neile oli mitmeid nimesid, muuhulgas taršis. On kindlaks tehtud, et arst, kes oli tegelikult koht nimega punt Indoneesias mis on tänapäevani suurim tinatootja maailmas. Siit on tehtud järeldused. Atlantis asus kunagi kusagil Indoneesias. Äsjaste faktide ja järelduste allikas on professor Ariicia Santose põhjalik teos Atlantis. Kadunud manner, mis lõpuks leitud. Aga enne professori põhjendatud järeldusteni jõudmist võiks ju uurida, kus ja kuidas Atlantist on otsitud. Kapten Nemo oli ta leidnud kusagil Atlandi ookeani põhjas ja näitas ühel vee alusel rännakul seda imet ka oma nautilose nime kandva kummalise ja võimsa allveelaeva külalisele. Professor rannaksile. Minu pilk langes varemeis, vee alla vajunud ning hävinenud linnale ta sisse langenud katustega purustatud templitega, varisenud võidukaartega ja ümberkukkunud sammastega. Varemetest võis veel aimata, et Ruski arhitektuurile omaseid ilusaid proportsioone kaugemal paistsid hiiglasuure akvedukt jäänused mäe jalal kõrgus, midagi akropoli taolist, kus asusid partena nii meenutavat templi varemed. Taamal paistsid muuli jäänused nagu oleks seal asunud mõniine sadam, mis varjas juba ammu kadunud ookeani kallastel kaubalaevu ja kreeme. Veelgi kaugemal võis näha, kui varisenud linnamüüris ning laiu tühje tänavaid. Kapten eema tuli minu juurde võttis maast tüki lubjakivi ning kirjutas basalt kaljule ühe ainsa sõna. Atlantis. Seisin nagu välgust rabatud Atlantis see vee alla vajunud manner, mis ei asunud Euroopas, Aasias ega Liibüas, vaid sealpool Heraklese sambaid, kus elas võimas Atlantide rahvas, kelle vastu muistsed kreeklased pidasid oma esimesed võidukad sõjad. Möödusid sajandid, toimusid kohutavad katastroofid, veeuputused ja maavärinad. Ühes öös piisas Atlantise hävitamiseks. Ja nüüd seisin saatuse tujudest kantuna ühel Atlantise kontinendi veealustest mägedest. Võisin oma käega katsuda mitme aastatuhande ilusaid varemeid kõndida oma tuukriülikonna tinasaabastega, seal, kus kunagi olid olnud esimeste inimeste jalajäljed. Selline oli uskumatult fantastilise romantika Verni loodud pilt voogudesse kadunud iidsest hiigel pärast 20000 ljööd vee all on see raamat. Kuid päriselt elab siin maa peal hulk inimesi, vankumatus usus, et jäljed imest nimega Atlantis on tänaseni kusagil olemas. Need tuleb ainult üles leida. On aga vaja teada, mida otsida. Sõlverne ei aita Hollywoodi fantastika kajaid. Ainus, kellele võib toetuda, on ikkagi plaat on tema 40000 sõna, Atlantisest kirjeldused ja detailid. Neist koorub välja kuus kriteeriumit ning Atlantiseks peetav paik peab igale neist vastama number üks vee alla kadunud linn oli ehitatud punastest mustadest ja valgetest kividest. Number kaks. Seal kummardati ohverdati härgi number kolm. Seal elasid elevandid number neli. Saar oli olemas 9000 aastat enne Kristust number viis Saarele ning seal seisnud linna olid rajatud kanalid number kuus saare hävitas hiigelkatastroof ning see uppus. Friisi rahvas iidses veeuputusega seotud pärimuses on kirjeldatud tohutut kosmiliste mõõtmetega katastroofi mis leidis aset kauges minevikus ning hävitas Atlantise, mida pärimuses Atlandiks on nimetatud kirjutatud. Ta on nii. Kogu selle suve peitis päike pilvede taha, nagu ei tahtnuks ta maa peale paista. Keset sügavaimat vaikust hakkas maa äkki oigama, nagu oleks ta suremas. Mäed avanesid ning heitsid välja, tulid ja leeke. Mõned neist vajusid maa alla, teised kerkisid tasandikel üles kõrgusse. Atlan kadus, metsikud hiigellained tõusid mägede kohale ning vesi mattis kõik enda alla. Maa, lõhed neelasid inimesi. Need, kes püüdsid leekide eest pääseda, uppusid meres. Väga paljude rahvaste müütides ja pärimustes on juttu hiigelkatastroofist, mis hävitas saladusliku mandrimaiad kutsusid seda Haatslaniks. Hindu traditsioonis kõneldakse Kaug-Idas paiknenud ja uppunud paradiisist Atalast. Kreeklastel oli see liitium egiptlastele amenti või punt juutidel Eeden Babülon lastel ilmunud keskaegsetel maailmakaartidel suurte mereränduri aegadest leidub tavaliselt seitsmest saarest koosnev grupp Atlandi saared. Neid on peetud uppunud Atlantise mäe tippudeks. Lõpmata hulk müüte, lõpmata hulk neile ning muidugi plaatonile toetavaid. Samal ajal alustas Atlantise otsinguid 19. sajandil elanud poliitik ja kirjanik Ignaatsi Donnelly. Tema oskus Atonit ja teda paelused iidsete tsivilisatsioonide sarnasused mõlemal pool Atlandi ookeani. Kuidas näiteks said Egiptuse ja Kesk-Ameerika püramiidid nii hämmastavalt sarnased oli neil ühine allikas. Õnneli meelest oli, ta väitis, et vana maailma iidsete tsivilisatsioonide tehnilised saavutused olid pärit veelgi vanemast erakordselt arenenud tsivilisatsioonist, Atlantisest. Ja kui Atlantis hukkus, reisib katastroofist pääsenud oma oskused mujale maailma. Nii osati ehitada Egiptuse püramiide ja maiade templeid. 1882 ilmunud Donnale raamat ärgitas Atlantisesse uskujaid taas tegutsema. Fakte selle salapärase mandri kohta on ju väga vähe. Ometi on aegade jooksul ilmnenud kõiksugu kummalisi teooriaid selle kohta, kus ta kunagi olla võis. Üks kummalisemaid on pärit teise maailmasõja ajast. Osa Hitleri parteikaaslasi uskus nimelt, et Atlantis oli kindlasti olemas ja just sealt on pärit Saksa ülemrass aaria rass. Atlantise inimesed olnud nimelt pikk, ka kasvaja heledat verd. Sakslaste tähelepanu köitis miskipärast väikesaar Vahemeres Malta. Nende meelest võis just see saada olla osa salapärasest Atlantisest. Malta oli küll väike, aga tubli ja kindel, niiet sakslastele ei õnnestunudki seda saart vallutada. Kuid mõte, et Malta võiks tõepoolest olla osa kunagisest Atlantisest, on ka mitmetele praeguse aja teadlastele päris reaalsena tundunud. Nii et saart on põhjalikult uuritud. Malta pealinna Vallete lähedal on avastatud hämmastavaid templi varemeid hiigelkividest, müüride iga on kindlaks tehtud püstitatud umbes 3600 aastat enne Kristust Sis tuhatkond aastat varem kui Egiptuse püramiidid. Mitmed uurijad on veendunud, et mitte kusagil maailmas polnud nii kaugetel aegadel midagi nii unikaalset. Mõned hiigelmüüride kiviplokid kaaluvad ligi 20 tonni. Kivipinda on raiutud korrapäraseid, altarikaunistusi, spiraale, sarvedega oinaid, kalu on jälgi loomade ohverdamisest templites, muuhulgas ka härja sarv. Siinse kõige varasema arheoloogiliste väljakaevamiste paiga pimeduse koopa alumise osa vanuseks on arvatud 500000 aastat. Siit on leitud kah kääbus elevantide kivistisi. Kui aga Malta on Atlantis, peaksid need varemed vee all olema. Sukeldujad ongi rannikuvetes veel hulganisti templi varemeid leidub. On kindlaks tehtud, et see iidne arenenud tsivilisatsioon kadus umbes 2500 aastat enne Kristust. Ja on leitud tõendeid suurtest tulvadest templi ehitajate ajastu lõpul. Kui maavärin merepõhjas tekitas tohutuid hiidlaineid, mis hävitasid templiehitajad ning uputasid suure osa saarest. Äkki siis oligi Atlantise hukkumise paik just siin. Aga Kuuskla Nonii tingimust mäletate veel vee alla kadunud linn oli ehitatud punastest mustadest ja valgetest kividest malta templite hiigelkivid on kõik liiva värvi, kollakad või pruunid. Tõendeid härgade ohverdamise kohta on leitud elementide kohta, ka Saar oli Platoni järgi olemas 9000 aastat enne Kristust. Malta templid on ainult 5000 aastat vanad kanalite võrgu kohta otseseid tõendeid ei ole hiigelkatastroof suisa ka tõepoolest siinset tsivilisatsiooni hävitada. Niisiis salapärane arenenud kultuur oli Maltal küll iidsetel aegadel olemas, kuid plaatoni Atlantise tingimusi ei täida. Aga väsimatuid otsijaid leidub ka teispool Atlandi ookeani. Teispool Atlandi ookeani rege rütmide kodus parateislikus Kariibi meres, laiuvatel Bahama saartel on New Eitš liikumise pühendatud jüngrite meelest just see koht, kus kunagi Atlantis pidi paiknema. Selle idee isaks on keegi Edgar käis vasend teispoolsusega ühenduses olevat ning väitis, et Atlantis tuleb tagasi aastal 1968. See pidi juhtuma Bahama basseinis viimini saarte piirkonnas. Ja oligi 1968, kui vimini saartest madalalt üle lennanud piloot silmas merepõhjas pikka kivide rida. 350 kilomeetri pikkust moodustist hakati piimini teeks kutsuma. Edgar Kressi. Jüngrid olid veendunud, et leitud on osa merepõhja kadunud Atlantisest. Asja uurinud geoloogidest pidas üks osa vimine ideed hiigelsuureks looduslikuks, liivakivi moodustiseks. Mis aja jooksul täisnurkset, eks pankadeks lagunenud on. Teine osa arvas, et tegu on inimese kätetööga ja et siin oli kunagi lainemurdja või pikk müür. Aastal 2003 leiti piimine ideed meenutavaid veealuseid moodustisi Andruse saare lähedal. Siin seisis hulk tohutuid korrapäraselt paiknevaid sirgete äärtega kiviplokke. Oli see tõesti mõni tuhandete aastate vanune sadamasild. Oli siin kunagi laiunud Atlantis. Edasi, mida võiks meile jutustada iidne kiviehitis Andruse saarel seisval künkal. See meenutab maiade templi varemeid. Võib-olla tuli see hõim Kesk-Ameerikast, mereteed pidi Bahama saartele, see pidi olema toimunud tunduvalt varem kui 1000 aastat meie ajaarvamise järgi sellest ajast nimelt on pärit siinsed esimese inimasustuse märgid. Kuid kuhu kadusid need varased hõimud? Teooria järgi jõudis 11000 aastat tagasi maa atmosfääri hiigelkomeet, mis Maale kukkudes purunes kaheks suureks ja miljoniks väikeseks osaks. Suuremad osad moodustasid Atlandi ookeani. Kokkupõrkest puhkesid tulekahjud maal ja hiidlained merel. Saartelt pühiti, kõik, mis seal oli, kuid veealused kivimoodustised on alles. Ja kuidas vastavad Bahama piirkonnale jutulaatoni järgi kehtestatud kuuele Atlantise tunnusele. Seni pole tõestatud, et veealused moodustised on inimeste loodud. Neid punaseid, musti ja valgeid ehituskive pole seal päris kindlasti. Pole midagi teada siin kunagi elanud härgadest elementidest pole jälgi ümaratest kanalitest. Pole ka mingeid tõendeid selle kohta, et siin 9000 aastat enne Kristust mingi tohutu looduskatastroof aset leidis. Niisiis on enam-vähem kindel, et kui Atlantis kunagi olemas oli siis mitte siin. Kuid uued jäljed polegi Bahama piirkonnast teab kui kaugel. Aastal 2000 avastati Kuuba rannikuvetes iidsete hiigelehitiste jäljed. Mereuurijad ei saanud küll põhja sukelduda, seal oli lihtsalt liiga sügav Eduriti kajaloodi abil. Helilained annavad merepõhjas päris täpse ettekujutuse. Ekraanile tekkisid graafilised kujutised, nii kummaliselt. Sümmeetrilised, geomeetrilised ja arhitektuursed tundusid inimkätega loodud ehitistena mis sarnanesid maiade püramiididega. Kogu veealune hiigelmoodustis meenutas iidset maiade linna. 20 ruutkilomeetri suurusel alal merepõhjas seisid korrapäraste vormidega kividest ehitised, mõned juba 45 meetri kõrgused Atlantis. Väga huvitav, aitäh, ütlesid skeptilisemad teadlased, kuid see ei tõesta ju midagi. Kuidas seletada inimkätega loodud ehitiste sattumist 600 meetri sügavusele, et võib-olla uputas need sinna Platoni kirjeldatud looduskatastroof. Mehhiko Yucatani provintsi suulises pärimuses annatland ehitise loole vastav legend. Arvatakse, et siinsed põliselanikud on pärit saarelt visases Mehhikost ida pool ja uppus looduskatastroofis ühe öö jooksul. Kuid esialgu on kõik veel vaid habras oletus ja seni, kui teadlased pole siinset leidu põhjalikumalt uurinud, ei ole midagi võrrelda Platoni kuue Atlantise tunnusega. Atlantise otsinguid on aga jätkatud ja taas Vahemerel. Kreeka rannikust kagu pool suure saarterühma lõunaosas seisab Santorini saar ja on teada, et just siin hävitas kohutav looduskatastroof ühe muinasmaailma kaunimates linnadest. Selgus, et siin 1967. aastal lavastatud iidne maa-alune linn on pärit Miinase kultuurist. Suur miinus laste impeerium oli olemas ammu enne Antiik-Kreeka aega. Kuulsed olid nende agreduktid, paleedia, freeskod. Kuulsaim ehk gnossose palee Kreeta saarel. Kuid umbes 3400 aastat tagasi kadus kõik see salapärasel moel. Oli siin Platoni Atlantis. Santorini saar on ümmargune nagu Platoni kirjeldatud Atlantis. Väikesed härjakujud ja härgi kujutavad fresko tõestavad, et Miinaslased kummardasid neid loomi nagu Atlantise elanikud. Sandoriinil võib leida nii musti, valgeid kui punaseid vulkaanilise kivimeid. See oli teatavasti üks plaatoni Atlantise kriteeriume. Ja üks fakt sunnib uurijaid väidet, et Atlantis just siin paikneda võis eriti tõsiselt võtma. On teada, et kaunija rikka muistse Santorini linna hävitas vulkaanipurse. Õhku paiskus hirmuäratavaid kuumade kivide ja gaaside pilvi. Need voolasid ja sööstsid ülema tulikuumade vedelate jõgedena, hävitades kõik, mis teele ette jäi. Ajaloost on teada mitmeid punkte, kus vulkaanilise kivimi ja tuhk on vaid tundide jooksul linnu enese alla matnud. Kuid Santorini purse oli eriti kohut. Selle jõud oli nii tohutu, et vulkaan ise purunes ning saare keskele tekkis terve linna suurune auk mis täitus veega ja nagu kirjeldatud selle vaatemängu kõrval oleks Niagara kosk Väike-soojana tundunud. Niisiis oli siin muistne kõrgkultuur, mille hävitas looduskatastroof. Neli plaatoni Atlantise tingimust on täidetud, kuid kaks jääb ikkagi täitmata. Väljakaevamistel pole avastatud mingeid märke elementidest, kes Platoni kirjeldust mööda muistsel Atlantisel elanud olevat. Ja on teada, et Santorini purse toimus aastal 1630 enne Kristust siis vaid 1300 aastat enne seda, kui plaat on oma dialoogides Atlantisest kirjutas ning väitis, et Atlantis hävis 9000 aasta eest. Kurb küll. Atlantis, eks ei sobi Casantoriini. Kes teab, võib-olla leida Atlantist kunagi võib-olla teda polegi olnud. Kuid need, kes selle saladusliku mandri olemasolusse usuvad, otsivad ilmselt edasi paiku, kust otsida leidub ja lõpmata palju. Sest vetevoogudesse kadunud kuldse kuningriigi või paradiisi või eedeni lood elavad üpris paljude rahvaste müütides ja muiste. Toodetes aga müüdid ja muistendid, meie esivanemate pärand, need toetuvad reaalsusele, asjadele, mis iidsetel aegadel olema sõnu olnud ning sündmustele, mis tõesti aset on leidnud. Nii arvab. Professor harioossessantos oma raamatus Atlantis kadunud ja lõpuks ometi leitud manner erinevate rahvaste müüte ning nende omavahelisi seoseid arvestades asetab professor Santos Atlantise kindlalt Indoneesiasse. Aitäh. Plaat on salapärase kadunud mandriga, maailm on hoopis huvitavam kui maailm ilma selleta.