Tere hommikut, kõikidele raadiokuulajatele, jutusaateaeg on käes, on pühapäeva hommikune aeg, kell on vahemikus 10 kuni 11 ja vikerraadio stuudios on kaks inimest, kes püüavad teie ehk kuulajate hommikut natukene huvitavamaks teha, vähemalt meil on selline mõte ja selline soovunelm, et äkki õnnestub inimest nagu ikka, üks on raadiomaja poolt ja teine ei ole raadiomajast raadiomaja poolt täna Tarmo Tiisler ja mitte raadiomaja inimene, ehk siis külaline on reli enamik. Tere hommikust reni. Tere hommikust. Sulle, kui nüüd tiitlit lisada, kas oleks õigem öelda koreograaf või tantsija või kaasaegne tants ja, või, või tantsuõpetaja või kes sa siis oled? No ma arvan, et ma olen osake sellest kõigest kokku ja mulle tundub ka nii, et et noh, et laias laastus mind huvitavad kõik need valdkonnad, mida sa mainisid, et olla tantsija, olla koreograaf, olla õpetaja alla siis ka teatud määral organiseerija selle juures. Mida vanemaks ma saan, seda vähem taandub tantsija osa paratamatult. Aga teisest küljest jällegi see nagu kasvab kogemus õpetajana ja ma loodan, et kasaka kogemus, töötamaks koreograafina ja siis arusaamine, kuidas neid asju võiks kokku panna, organiseerida siis see ka noh, kui ikka huvitab, siis sa jätkad sellega tegelemist. Eestis sarnaseid nimesid ikka leidub, kas Sulev Nõmmik oli sinu sugulane? Sulev Nõmmik on minu vend aga mitte see, Sulev Nõmmik, aga mitte see, Sulev Nõmmik ja minu minu Sulev Nõmmik on praegu Kunda lähedal kabeli külasema, tervitan teda, tal on fantastiline pere, neli last. Naine ja loomad ja talumajapidamine. Et ühesõnaga Virumaalt oled sina, mina olen Virumaalt, Lääne-Virumaalt. Milline su lapsepõlv oli ja millal see tants sinu juurde jõudis? Nii palju kujun, mälu mulle ütleb minu lapsepõlvekohtades, ma olin vist küllalt tubli, aktiivne ja, ja tol ajal muidugi pioneer jah. Et ma tegelesin oma õpingute ajal mitmete asjadega, nimelt proovisin olla edukas õppeedukuse mõttes koolides. Ma ei saanud ka nagu kehvem olla, sest mu ema oli õpetaja. Ja kui ema õpetaja samas koolis, siis loomulikult noh, kuidas on, nagu kahekordselt vaadatakse ka mind, kui ja jää teda. Siis mingil hetkel ma hakkasin tegelema spordiga ja ema ütles mulle nii et ma hakkasin kergejõustikuga tegelema sellepärast et et teatud vanuses vis kolmanda klassi ringis ma olin tihti haige. Kopsupõletikud, läka köhad olid igapäevased külalised minu elus ja ma jätsin tunde vahele, veetsin natuke aega haiglas ja siis emal ema leidis, et sa vist hea heategevus, kui ma lähen natuke ennast karastan oleksin sporti tegema ja siis hakkas mulle meeldima ja lõppkokkuvõttes ma isegi kooli koondises ja esinesin ja, ja noh, päris päris edukalt, palju sadat jooksid. Kas ma kas oli niimoodi, et 12 ringi 12 null vist oli ja midagi taolist tol ajal. Ja ma hüppasin kaugust üle kuue meetri, tol ajal ma tegin lõppkokkuvõttes üheksandas kümnendas klassis kogunisti kümnevõistlust ja tulin sellega Rakvere rajoonis, ma ei mäleta, kas esimeseks või teiseks, ühel aastal. Et selline selline tegevus oli minu jaoks oluline, aga ühel hetkel tekkis mu ellu muusikakool. Ja siis ma jagasingi oma elu nagu kahe suuna vahel ühest küljest sport. Teisest küljest muusikakool ja, ja kõige hiljem sattus minu ellu tants. Tants sattus sellisel kummalisel moel tegelikult. Et juhtus nii, et oli mingi koolipidu ja tol ajal olid ju koolidiskod siis nii, et Asamas aulasse ühel õhtul siis pandi makk mängima, sealt tuli siis tolleaegne diskomuusika või tantsumuusika. Ja Mulle ei meeldinud tantsida ja ma ma ei mäleta vähemalt ennast, et mul oleks see meeldinud. Ja ma mäletan, et oli nii-öelda valge tants istet tüdrukud valisid ja mind valist tantsima üks tolleaegse liikumisrühma tüdruk. Ja kui hakkas mängima üks muusika, siis käis nagu mingisugune klik peast läbi ja mulle hakkas meeldima, liikuda, võnkuda, liigutada muusikas rütmis. See oli lihtsalt nagu mingi sähvatus minu jaoks, et kuidagi kuidagi midagi juhtus. Mulle meeldis siis, kui see tantsimine läbi sai, siis ta vist mõne aja pärast ütles, et läheb, meil on liikumisrühm seal all, Kunda klubis tegutseb. Tule. Nojaa, tulen aga mõtlesin, et ma ei tule ja nii käis paar korda ta nagu värbas mind sinna liikumisrühma, kuni lõppkokkuvõttes lõppes sellega, et ma läksin sinna kohale ja seal seal ei olnud mitte ainult tüdrukuid, seal oli paar paar noormeest ka, kes osalesid. Ja, ja, ja lõppkokkuvõttes juhtus nii, et see juhendaja kaasas mindi ühte tantsu ja minu tantsupartneriks osutus minu samas klassis piir. Tütarlaps Astrid Vilo mets. Ja me hakkasime koos tantsima ja lõpuks sõitsime jälle rajoonis mingisuguseid võistlusi seal estraaditantsude kategoorias. Kuidagi tagantjärgi mõeldes läks see nii, et see sportlik aktiivne füüsiline tegevus sai kokku muusikalise elutunnetuse või muusika kui elutunnetuse väljendusega. Ja siis järsku nad said selles liikumises rütmis, aga mis su spordipooled, sõbrad selle peale ütlesid, kui sina, kes sa tulemuste poolest olid täitsa spordimees, järsku läksid mingisugusesse disko, rühmujadus sai mingisugune diskomees. No ma natuke panen juurde, aga saad mõttest aru küll. Et Ma ma mäletan niipalju, et ega ma ise vist ka mõnda aega just häbenesin, aga aga kuidagi ei olnud sellist jah, see ei olnud ju väga aktsepteeritud, et poisid käivad tantsimas. Aga kuna tulid rajooni konkursidelt võidud ja kunagi me käisime hästi tihti esinesime klubi üritustel ja me saime pärast ka koolis õpetajatelt nii nii head tagasisidet. Vot see oli kuidagimoodi väga tore ja väga ilus, mida me vist siis tegime või väga meeldiv või väga elav või väga midagi muud siis veel. Et seetõttu see kuidagi nagu balantseeris seda, seda hirmu. Või, või mitte hirmu, aga sellist no nagu nagu ebakohasust või et poiss hakkab tantsima, järsku ei vali selle asja. Aga ma ütlen, et ma ei kaotanud ära neid teisi tegevusi selle kõrvalt, et ühel hetkel, kui muusikakool jäi katki seetõttu, et ma lihtsalt ei saa ennast katki rebida. Ema ütles mulle nii, et muusikakool oli alllinnas, mina ise elasin üleval, linnas tuli üks kilomeeter-poolteist kõndida. Ema ütles mulle nii, et külmadel talveõhtutel, kui ma tulin muusikakoolist õhtul kell kaheksa või üheksa koju, tihtipeale olid mu kõrvad ära külmunud, käelabad ära küll külmunud sõrmed ära külmunud. Et ja ma ikkagi proovisin nagu kõike seda mahutada oma päevaplaani. Ja tagantjärgi see üliaktiivsus või sätted, ma tegelesin nii mitmel rindel on mind aidanud väga palju, ma tahtsin veel öelda, et muusikakooli suur mõjutaja minu õde Merike Sooval ta õppis konservatooriumis muidugi, mitte tol ajal veel Läks konservatoorium õppima ja et tema oli see, kes hakkas kõrvaltoas kuulama näiteks praamsi, sümfooniaid, mis minule tollel ajal olid täiesti mingi teise planeedi helid. Miks, mille jaoks Tšaikovski Beethoven, Brahms no shop, laen on võib-olla natukese arusaadavam või selline ilusa mäki veriti, Bruckner, no kuidas see siis nüüd kuulad Bructerit, mis siis seal on, aga sa olid selline Zeppelini ja AC DC mees või, või mis, mida sina kuulus tollal sellist ikkagi rohkem popmuusikat, sviit? Alas mokki esisest nagu jahtide disko, mis tuli nagu suure suure sellise, ma ei olnud niisugune hävikas või roki eriti rokifänn ka, kuigi ma kuulasin jah, igasugust muusikat ja me tantsisime ka tol ajal sellise. Ma ei mäletagi neid gruppe praegu päris täpselt, aga erin erinevate muusikate järgi jah, aga et just see, et, et see paratamatus, et mõõde valmistus teises toas ja siis kuulas grammofoniplaate plaadid olid vinüülplaat, on loomulikult ja siis kuulas neid just nimelt Brahmsi, Beethoveni Tšaikovskit, Bructnerit, Šostakovitši, Prokofjevi, et siis see, see mingil mingil hetkel hakkas tilkuma minusse midagi vaikselt, midagi muud, mis ühel hetkel jõudis sinnamaani jällegi, et kui minu arenguetapp jõudis sinna, et panna liikumine, muusika, tants kõik kokku ja siis summeerida see, see minu enda ümber olnud kogemus. Aga see son intuitiivne, sihuke intuitiivne elukeskkond, millest mina siis tagantjärgi vaadates olen toitunud, pettunud praeguses oled kaasaegse tantsuinimene, võib ikkagi ju niimoodi öelda. Ja see on valdavalt olnud minu tegevus alates 80.-te lõpust, 90.-te algusest, aga kui me nüüd läheme sinna perioodi, millest sa äsja rääkisid, kas sa siis teadsid, et kaasaegne tants nimetame kaasajalist tantsuks seda, et selline tantsimise vorm üldse olemas? Ei no tolleaegsed minu jaoks oli diskotants või selline estraaditants oligi kaasaegne tants, ma arvan nagu kõikidele meile, sest see oli ikkagi selline aeg, kui ma ütlen ka 80.-te lõpu, kus. Meil ei olnud ju mingeid raamatuid, meil ei olnud videomaterjali, meil ei olnud ka eriti audiomaterjale, noh, sellisest läänemaailma mõtte mõttevooludest jah, võib-olla popmuusika laadid tulid ABBA ja Boney M tulid kiiresti üle suits maukkidele, kiiresti neid ka produtseeritav vinüülplaatidel. Aga, aga seda nagu just nimelt kui praeguses mõistes kaasaegset tantsueis ma ikka arvasin, et oli selline nagu praeguses mõttes showtants või poptants äkki et klõps käis siis, kuidas sul lihtsalt enesetunde järgi mulle mulle meeldis olla selles situatsioonis, mulle meeldis liikuda muusikas rütmis ja see oli ilma igasuguse välise hinnangut, aga see, mis ma teen, on hea. Kas see, mis ma teen, on ilus ka see, mis ma teen, on kuidagimoodi, kellelegi meeldib või mitte, see oli minu enda jaoks järsku huvitav asi. Ja mulle meeldibki see, et et, et ma, ma vist olen alateadlikult proovinud oma elus ka üles ehitada asju, mis on nagu trepiastmed ja kriteeriumiks on see, et minu enda jaoks on see huvitav, oluline, tähtis ja kõik muu võib tulla sinna juurde. Nüüd sa oled 20 aastat umbes natukene rohkem 25 aastat tegelenud kaasaegse tantsuga. Kas ammendama ei hakka see valdkond ehk siis vajadus otsida äkki midagi kõrvalt juurde teha? Midagi veel peale kaasaegse tantsu? No ma olen otsapidi ka natuke pärimustantse või rahvatantsumaailmas osaline, mille üle mul on väga hea meel. Kui tähendab, ma võin siiamaani öelda liikumine, muusika, Rütt, liikumine, inimene kui selline liikumises on mulle endiselt huvitavad ja endiselt on seal nii palju saladusi minu jaoks, mida, mida avastada mulle tundub nii. Kui ma nüüd panen niimoodi kitsalt, et ma olen kaasaegse tantsu koreograafi, tantsija või õpetaja siis ma tegelikult ennast nii kitsalt ei määratle, mulle meeldib seda vaadata laiemalt, et ta on nimetatud, see žanr, see tegevusvaldkond, jah, ta eristub rahvatantsust ja see eristub näiteks klassikalisest balletist. Eristub showtantsust või hippopist oma muusikavaliku mõttes oma liikumise valiku mõttes. See kõik on nii tõsi, aga mulle mulle meeldib ikkagi nagu seal laiem kontekst. Mulle meeldib. Meeldib keel, millel ei ole verbaalseid sõnu ja ometi sa räägid eraelust väga palju. Vist ma on sul seda öeldud ka, ma praegu ütlesin, sest ta tõesti siin saates väga-väga palju räägib, mis on väga tore saatejuhi seisukohalt, aga tegelikult sa ju räägid päris palju või mitte. No kui ma olen õpetaja, siis ma olen pidanud õppima, asju lahti seletama ja mingil hetkel mulle endale ka tundus, võib-olla et see võib olla selline lihtsalt jutt millel on, kus kohas siis need teod selle taga on või et, et noh, et see jutuajamine on ise lihtsalt rääkimine, aga, aga kui ma jällegi jah. Ma ma pean seletama, kui ma, kui ma tundi annan, kui ma lavastan, kui ma loon midagi, ma puutun kokku inimestega, ma pean kuidagi oskama suutma kommunikeerida seda, mida ma tahan, kuidas ma tahaksin või andma mingeid märkusi, tagasisidet, mis siis oli see, mis ei meeldinud või mida võiks parandada. Ma pean seda õppima kuidagi ja mis võib olla, et teadlikult ja ka intuitiivselt olema seda õppinud. Kui ma räägin liiga palju, siis ütle mulle, et ma vait siis ma küsin järgmise küsimuse teemeni, küsin. Kui sa oled noormees, sa jõuad ju paljud noored inimesed jõuavad ja nad on füüsiliselt väga head ja nad on ka väga head ju 30 aastaselt ja sealt edasi veel. Aga kas sina oled juba tulnud, sa oled, kui vana ma olen 50. Kas sa oled juba tundnud, et sa mõnda asja ei jõua enam füüsiliselt teha? Sa jõua olla enam nii kiire, sa ei ole enam nii särtsakas, sa jõua põrandalt nii kiiresti enam püsti ja sa ei jõua nii kiirelt ka põrandale. Pikali. Hoia kindlasti. Ma olen tulnud, praeguse lähete on selle 20 üle 20 aasta on 20 aastat tegelenud kaasaegse tantsuliinis, aga enne seda ma õppisin tantsu, siis ma tegelesin veel virve kurbeliga koos kulla Kätrajatega rahvatantsurühma juures 80.-te lõpus. Samaaegselt tantsisin igal õhtul 365 päeva INT Tallinn baarvarietees. Ja alles siis tuli kaasaegne tants sinna otsa, nii et mul on mu keha, mu liigesed, mu luustik, mu lihastik mäletab niivõrd palju rohkem kui minu aju. Või see aju, mida ma suudan nagu sõnastada, seetõttu hakkavad välja lööma mingisugused sellised vanad vigastused, mis lihtsalt on kunagi ravimata jäänud või mida ma lihtsalt ei ole tol ajal nii väga tähele pandud, valutab selg või puus või põlvneb natuke, seda vallutab nädal aega, sa lähed edasi ja see, kui sa oled noor, siis ta kuidagimoodi lahustub ära või sa kuidagi kompenseerida oma kehas näiteks raskuse ülekandega teisele jalale või teisele poole, nii et see valuvaigisti dub mõneks ajaks ära. Aga ta tuleb tagasi, kui mingi analoogne olukord, et võib tekkida ja tuleb tagasi hullemal kujul, seda ma olen nüüd tundnud. Jah, kui ma olen 50. Mulle endiselt meeldib tegeleda, kehaga liikuda ja tõepoolest paljusid asju paljusid päid tehes näiteks või mingisuguseid sõltuvalt vigastusest mingi mingid liigesed on raskemini liigutatavad või, või keerulisem on midagi teha ja see on nii. Aga seetõttu ma kütan endale nii, et või mitte ainult endale. Tegelikult me, see on teema, mida me Tiinaga tihti räägime. Kui me alustasime kaasaegse tantsuga 20 aastat tagasi, me olime, võib öelda nii, et ühed tee rajatest Eestis nüüd olles ka selles vanuses muidugi märksa noorem kui mina, aga mina olen 50 ja kui me ikkagi aeg-ajalt mingite väikeste juppidegagi näiteks laval olen, siis see on ka omamoodi selline oioi asi, mis on omamoodi võib-olla, et miks mitte ka teedrajav. Miks arvatakse nii, et inimesed tähendab, kas ainult liha on see, mis sistantsid võis? Aga minu küsimus selle kohta, kui ma tegelen sellega regulaarselt edasi ja ma hoian ennast konditsioonis ja vormis, mulle tundub nii, et see elukogemus, elutunne, kus on praegu minu jaoks vähemalt niivõrd palju rikkam ja huvitavam ta ei ole võib-olla nii kiire, nii elavni, särtsaka, selles on midagi muud. On ka tantsukogemus shansorsno väär, kirjutas 1760 raamatukirjad tantsust ja vabandust, sansosnoversaid Karla plaasis, tema tema järel järeltulija kirjutas, kuidas nii, et kui tantsija teeb oma ja loomulikult on, kui ainult tantsu peaks alustama õppima kaheksa aastaselt siis ta võib saavutada oma tippvormi 20 kolmeaastaselt regulaarse treeningu tulemusena. Kui ta neljakümneaastane ja üle võib ta olla väga hea tantsija endiselt, kui ta selle asjaga tegeleb. Asi ei ole mitte selles, et et see on ainult väline ilu, sest tants ei ole ainult väline elu, ehkki ta on visuaalne kunst seejuures ka. Nii, et ma arvan, et me oleme Tiinaga sellest omavahel ka rääkinud. Et Tiina on siis, kes videol tiin olles Fainfaive asutajaliige, koreograaf Tallinna Ülikooli praegu koreograafia osakonna juhataja ja, ja, ja me oleme tükk aega koos töötanud, aga kas see mingi hetk, kui sa ühel hetkel tundsid seda, et, et midagi on minut, muutun ehk siis ma enam ei jõua, kui nüüd lihtsalt ja robustselt öelda hetk oli mingil hetkel õudne ka ja esimesel hetkel õudne, et sa tundsid, et, et ei ole enam nii, nagu oli 10 aastat varem. On ikka ja eriti veel siis, kui, kui ta toimub sellised jah, nagu vigastuse väljalöömise või mingi sellise traumaatilise sümptomine või siis ta on päris hull, sest kui sa tunned ikkagi niimoodi, et üks üks lihas või liiges on valutab, siis see ei lähe üle. Sa pead nagunii palju kogu aeg sellega vaikselt vaikselt tegutsema, et ta natukese leevenduks, aga te paranegi võib-olla päriselt ära ja võib-olla et on noh, vanusega ikkagi kaasneb selliseid asju. Jah, see on, see on, see on olnud selline natuke valus kogemus küll jällegi on ilmselt kogemus, mida elu inimest Talle toob. Mis sa arvad, kui palju on neid inimesi, noh, ma nüüd küsin sellise väga vastamatu küsimuse, aga püüa ikkagi vastata, et palju on neid inimesi, kes sinu tantsu vaatavad ja kes vaatavad sellist välist efekti ja särtsakust ja just nimelt efekti ja palju neid, kes siis oskab hinnata sellist küpsust, millest sina ise rääkisid. Et ma arvan, et neid, kes vaatavad välist efekti ja tahavad näha laval ainult et noori, 20 aastaseid, hästi sportlikult aktiivsed, sooritusvõimega tantsijaid, need on tingimata rohkem ja kui ma mõtlen ennast tagasi, mina ise vaatasin ka tantsu ainult sellise pilguga kaheksakümnendatel aastatel. See oli nii. Ma arvan, et neid inimesi, kes läheb tantsukunstis, midagi muud ka veel tekib aina juurde. Kui nõndaks viimases töös mandala. Me oleme Tiinaga laval lõpus viis minutit. Lepo Sumera muusika järgi. Ja sellele tööle oleme saanud väga hea vastukaja. Me möödunud aastal esinesime veel Jekaterinburgi tantsufestivalil Tiinaga kahekesi esitades soolot ja et kriitikud, kes pärast seda ümarlaual võtsid selle kogu festivali sündmused kokku ja pärast meie esitus päeva ütlesid, et see on see, see esitus oli sündmus neile. Mitte selles mõttes, et nad on nagu noored jumalad, kes tantsivad füüsiliselt nende, kui nende füüsis ei, ei ole 120 aastase inimese füüsis, siis nende kogemus või küpsus on selline mis on, mis avab tantsukunstis mingit midagi muud, midagi muud ja kui see väärtuslik me saime sellise tagasiside ja nendelt inimestelt, keda me tegelikult ei tea, ei tunne ja kes on Venemaa tantsukriitikuid ja ma kujutan ette, et Venemaa on tants ja tantsimine hoopis hoopis nagu rohkem luubi all või, või rohkem fookuses seda rohkem nagu isegi rahvuslik uhkus. Mingis mõttes ju, et saada sellist tagasisidet just Venemaalt oli meie jaoks mõnevõrra isegi üllatav. Aga jah, et mulle tundub, et neid inimesi ka tekib rohkem kui Eestis, kes, kes võivad näha tantsukunstis midagi enamat kui lihtsalt sooritamist. Kuigi ma ütlen veelkord, et mul ei ole mitte, ma arvan, et see on normaalne, et noored inimesed tantsivad ja ei peaks tantsima ainult va ainult 50 aastaseid või, või neljakümneaastaselt, ma ei räägi sellest. Ma ütlen lihtsalt seda, et tantsimisest on erinevatel eluetappidel oma sisu, oma võlu ja kui seda osata teha, siis see peaks olema ka nähtav. Meil on muusika kuulamise aeg. Muusikavalik on täna René Nõmmiku poolt ja räägi esimesest loost Miksusse. Rajaton Butterfly on selle loo nimi ja. See on minu jaoks, tähendas, et nii nagu ka tänane teine lugu mõlemad valitud lood on lavastusest, enne kui minna, ma ütlen. See on paindvaiu tantsuteatrilavastus, mille me tegime selleks puhuks, et me olime sunnitud lahkuma. Lai tänav üheksa stuudiost, kus me olime 15 aastat töötanud. 15 aastat oli see stuudia meie käes ja ta oli täis meie mõtteid, meie kolleegide mõtteid, meie tantsijate mõtteid. Kõik need lavastused, näiteks karmina, Burana, näiteks reekviemi, mida Eesti vaatad ka kindlasti Brigitta festivalilt jäävad siis ka isegi mandala. Praegu algas selles selles saalis töö man, tal aga et. Kui tead, et me oleme sunnitud sellest stuudiost lahkumise, mõtlesime, et me. Me töötame tantsijatega koos ja palusime nendelt tantsijatel meenutada midagi, mis seostub selle kohaga. Ja see laul seostus Eneli rauale sellise mälestusega, et ta mäletab, et alati, kui ta tuleb sinna stuudiosse, tuli stuudiosse siis vene laia tänava poolt aknast päikesevari päikeselaik langes põrandale ja Ta tuli stuudiosse sisse, läksinat päikeselaiku sisse, lihtsalt lamas seal ja natuke valmistas ennast ja oma keha ette saabuvaks tunniks, pani silmad kinni ja tegi mõningaid endale vajalikke sobivaid harjutusi selles päikeselaigus. Ja see muusika oli see idee. Ja see muusika oli selles lavastuses kasutusel. Nii ongi, kuulame. Jätkame juttu saate teise poolega külastana tantsija ja koreograaf Renee Nõmmik, Tarmo Tiisler vikerraadio poolt. Sa tegeled kaasaegse tantsuga, oleme mitmel korral, on öelnud või mina olen siitpoolt öelnud ja sind kuidagi määratlenud ja, ja mulle tundub jällegi see on nüüd minu tunne, millele sa võid vastu vaielda, aga et see on selline selline friigikunst ikkagi tänapäeva Eestis, et ta ei ole selline laiade masside kunst, seda käib vaatamas üsna kindel seltskond, kui saalis või veel mõnes Tallinna või Eesti saalis ja, ja suured rahvahulga ette te ju väga tihti ei satu ja võib-olla ei peagi sattuma, sest ma ei kujutanud ette mõne nokia kontserdisaali laval. Näiteks, et on sul vahel kahju ka, et selline. Noh, ma ei ütle, et off kunsti valdkond olete, aga said aru küll see valdkond, ma arvan nii nagu sa nimetasid friigivaldkond. Tähendab tundub niimoodi, et selles valdkonnas endas on ka väga palju kihistumise, väga palju selliseid erinevaid suundi ei ole, mitte kõik sellised ülimalt friigid, kuigi jah, see suund ise kaasaegne tants eeldaks just nagu seda kõige hetkel toimuvat ja niimoodi ta ka on, aga, aga neid väljendusvorme, selle sees on väga palju. Meie ise. Mina ja Tiina, mis ma räägin, kui meie kui kunstilised juhid, father tantsuteatril? Oleme siiski ennekõike lähtunud mitte sellest, mida mida, mida kaasaegse, mida keegi teine võiks mõista kaasaegse tantsu all ikkagi seatud prioriteete, näiteks seda, mida meie tahame selle all teha. Kuidas meie seda näeme, mis ei tähenda seda, et me oleme nagu sulgunud endasse vaid me lihtsalt proovime vastuseid leida läbi iseenda prisma, ehk siis see kiir jõuab minusse sisse seedi, mõnda aega see maailma peegeldus ja siis ta tuleb sealt välja. Tundub nii, et me oleme mõnevõrra selles mõttes vähem friigid, et me ei otsi otseselt sotsiaalset poliitilist konteksti selle enda pärast, kuna see võiks kõnetada antud ajahetkel publikut. Me otsime seda veidi rahunenud malt läbi võib olla ka see, et me ei ole 20 aastased hetkel praegu avaldab selles osas oma mõju. Noh, see on selline meie maailmakäsitlus, meie maailmatunnetus, elutunnetus, aga kogemus töötamaks inimestega, kellega me koos loome. Kas mul on kahju sellest, et meie esine Nokias Või kas arvad niimoodi, et see ei sobiks sinna Nokias nagu sa vist ka mainis? Mulle tundub, et vist ei sobiks, aga ikkagi noh, ma ei ole ju mingi väga suur kaasaegse tantsu vaata ja mulle tundub, et pigem mitte, et on selline blackboxi asi. Võib-olla, et see nii on, aga ma, ma ikkagi arvan ka seda, et, et kaasaegsed kaasaegse tantsu, kui seda siis mingiks žanriks nimetada või, või stiiliks nimetada või et võitehnikaks kui Nokias lavastada selline asi, siis seda on täiesti võimalik teha need asjad üks-ühele ülekantavad, ei ole see saal, need olud, millest me Eesti kaasaegset tantsijad ja seejuures Fainfiv on töötanud, on sundinud ka teatud mõtte tead, teatud moel oma mõtteid väljendama ja kui sul on ainus võimalus väikeses stuudios töötada või ainult black box teatrit rentida, siis ongi üks suund teiega. Teine teine teema on see, et et kas ma tahaksin siis olla nagu selline laulupeoüritus või et kõik inimesed tulevad vaatamas rahvakunstnike. Just et ma arvan, et paljud Erik kaasaegses tantsus kaasaegses kunstis ei tahakski seda teha, et see on ka sedalaadi valik, mitte ainult, et nüüd nad ei ole võimelised seda tegema. Ühesõnaga ma arvan, et see on nii ja naa, aga, aga, aga mis puudutab konkreetselt Nokia saali, siis siis kui kui on vastav idee inimesed ja, ja selline soov lavastada sinna ja ka võimalus seda teha, siis ma arvan, sellest võiks isegi tulla päris huvitav töö välja. Kas sinu valdkonnas laval nalja tehakse? Aga ikka muidugi ei ole niisugune tõsine, tõsine kunst. No ei, no igas igas igas valdkonnas on inimesi, kes ja kunstnike rühmitusi isiksusi, kes mõned ongi jäänud seal on väga läbi koomilise prisma või iroonilise sarkastilise prisma loovadki. Ma arvan, et mina, päriselt selline inimene ei ole, et ma tahaksin töid teha ainult irooniliselt koomiliselt. Aga selles selles maailmas kaasaegse tantsumaailmas on selliseid palju. Sööte palun, kuidas hakkab sündima üks teie etendus, ehk siis millest alustada teil ju jah, ma rohkem isegi suunaküsimustega räägi, kuidas hakkab sündima üks lavastus? Neid teekondi on erinevaid, üks teekonna, see, mis sünnib elust endast ja sinu enda soovist midagi lavastada sõltumata välisest tellimusest või, või, või, või kellelegi kellelegi eest kostest. Sellise stsenaariumi puhul Ena enamuse töid me oleme niimoodi teinud, et mingil ajahetkel me lihtsalt tunneme, et üks teema mõte, idee, mingi midagi sellest hakkab kummitama, sest me räägime selle omavahel läbi ja mõnda aega veedame stuudios tavaliselt kahekesi Tiinaga. Lähme sinna mäe, hakkame midagi looma. Mingi, aga idee on siis, kui abstraktne või kui konkreetne Lollakas tasemel, et aeg on halb ja aeg on kuri või mitte nii lai, ikkagi konkreetsem, aga, aga mitte mitte nii konkreetne, et tal oleks juba nimi, nägu ja konkreetne, mingisugune dramaturgia olemas. Ta on ikkagi mingi noh, kuidas öelda, mingisugune võib olla eluhetke peegeldust, võib olla väga väike asi, mis on nagu veetilgast peegeldub ookean, midagi taolist, sa näed, näed ühte väikest asja ja näed selle taga olevat ta hoopis avaramat maailma ja siis sa tahad seda veetilka hakata. Tuumik selle asja juures ja siis selle kaudu võib hakata avanema hoopis mingisugune laiem kontekst sinna juurde, mitte ainult liikumise mõttes või tantsumõttes, vaid ka elulises mõttes. Ja siis sealt hakkabki asja arenema. Aga tehniliselt on ta nii, et kui selline idee hakkab tekkima, siis me läheme stuudiosse, räägime omavahel, mis toimub, mis mõtted sul on tekkinud, mis ma ütlen, et minul on tekkinud piss mõtet, Tiinal on tekkinud ja lähme stuudiosse, hakkame kuidagi vaikselt midagi looma või lihtsalt käime, käime looduses, jalutame, räägime erineval moel lihtsalt ja siis niimoodi vaikselt algselt asi arenema, siis lõppkokkuvõttes areneb, nii et me kutsume sinna juurde inimesi, keda me kujutame ette, et võiksid, kes on, kellega me oleksime huvitatud koostööd tegema ja kes siis on ka huvitatud meiega koostööd tegema. Ja siis hakkab see projekt niimoodi kasvama, arenema ja tihtipeale ta hakkab peale just nimelt sellisest väikesest asjast, tal ei ole palju materjali veel. Materjal hakkab tekkima juba koostöös nende inimestega ideesse, kui sa sealt teine tee on, et näiteks Garmin jaburana tellimus tuli Tallinna filharmoonia poolt ja väga konkreetne Carlorf Garmin jaburana Birgitta festival. Ja siis vastavalt sellele teades seda mastaapi, teades ulatust, festivali spetsiifikat, dessandi muusika ooperifestival peamiselt hakkas töö arenema. Ühesõnaga, et see impulss tuli väljaspoolt, mitte ükski väljaspoolt tulev impulss ei leia arengut, kui see ei inspireeri neid. Neid töid on nii palju neid olematuid projekte, mis on näiteks, et see muusika on. Et me kuulame muusikat, võime palutakse mingile muusikale midagi lavastada ja me ütleme sellest ära siis me tunneme, et see ei peegelda, see ei helise antud ajahetkel me ei lähe sellega kaasa. See, mida me parimal juhul teeksime, oleks mingisugune mehaaniliselt kokku konstrueeritud variant, aga see ei tähendaks meile endale midagi. Ja selline töömeetod ei ole loominguline. Et ühesõnaga proovime leida sellest ka väljastpoolt tulevast pakkumisest, midagi, mis oleks läbi meie läbi läbi meie kuidagimoodi, mis inspireeriks meid. Ja siis võivad asjad hakata juhtuma edasi ja näiteks näiteks karmiin koroonaga oli veel selline lugu, et esialgne tellimus vist oli Heili vahustam, kes meiega suhtles, tol ajal. Ütles et me tahame ainult kolme, nelja tantsunumbreid. Et see tuleb kontsertetendus, orkester, lauljad ja siis aeg-ajalt kolm, neli tantsunumbrit sinna. Me läksime stuudiosse, hakkasime seda noh, sellest lähtuvalt seal lavastust tekkis ise terviktantsulavastusena ja lõppkokkuvõttes läks nii, et viis aastat mängiti seda Birgitta festivalil täismajadele ET lihtsalt hakkas meid ennast inspireerima. Me võib-olla ei oleks võtnud Karl Orph riiulist ja hakanud ise lavastama. See juhtus nii, et filharmoonia Tallinna filharmoonia tegi selle ettepaneku, aga ettepanek läks nii edasi, ta inspireeris meid juba tegema terviklavastus ja lõppkokkuvõttes kui Eri Klas, kes 2005. aastal seda proovisaalis jälle laia tänav laia tänavaproovisaalis vaatamas siis ta ütles nii, et talle jättis väga sügava mulje ja ta loodab, et muusikud suudavad meiega võrdselt välja kanda selle teose mata kunstiliigiga, mis on ikkagi vaatamiseks ette nähtud, teeb midagi ja mina vaatan. Ja samas, kui sa teed proovi, siis sa peaks ju ka seda ise saama vaadata, et teada, kas on siis hea või, või ei ole hea ja siis, kui sa ise tantsid, siis sa ju ennast ise vaadata kõrvalt ei saa. Et mismoodi see sinu puhul käib, et sa midagi teed ja kuidas sa saad aru, et see on nüüd hea või ei ole hea. Ja see on üks väga oluline teema, muuseas, ja see on 90.-te alguses, kui me fain failiga viieliikmelise trupiga töötasime, siis oli siis oligi nii, et Renee lavastas, Renee oli ka ise laval ja kõik me koos tegime kostüüme ja panime põrandaga, tegime valguse, kui seda kõike muud. Ka ei olnud videot, et võtta proov üles, vaadata videost. Sest lihtsalt ei ole, meil ei olnud seda võimalust. Ja tagantjärgi kindlasti on seal nii palju, nii palju, nii palju, nii palju oleks võinud teha asju teisiti või paremini, kui oleks saanud just nimelt repetiitor, pilt kui kõrvalt või lihtsalt ka koreograaf, kes on kõrvalt kujundab seda pilte. Ühe lahe hetkel tekkiski konflikt ja ma, ma, ma ütlesin trupile tol ajal, et ma lihtsalt enam ei jõua. Õnneks oli ka teisi, kes hakkasid seal nagu aktiivselt loominguliselt kasvama, Tiina näiteks ka. Ja siis tekkis rohkem võimalusi, et nagu näiteks kardinapuu rannas, mina ise ei tantsi. Ja, ja on veel palju mitmeid tööd, kus mina ise ei osale, aga ma olen olnud kõrvale ja juhendanud seda või suunanud seda. Ja, ja, ja et vastuseks ongi nii, et algus alguses oli olukord selline, kus mis sa pidid kõik tegema ise ja pärast on õnneks tekkinud võimalus, et me oleme suutnud koolitada tantsijaid, kellega kellega töötada, et, et mul on võimalus seda kõrvalt vaadata. Ja, ja nii on üldiselt väga paljud raadioinimesed ütlevad, et enda häält raadiost kuulata kuidas sinul on vaadata enda tantsimist. Väga raske ja valus või, või mitte, väga, väga raske on ja ma olen nii kriitiline iseenda suhtes, et iseenda lavastuste suhtes iseenda tantsimise suhtes, et et mul on selline komme, et kui töö on ära tehtud ja ära salvestatud, siis lähemad kuu aega pärast esietendust mina seda ei vaata. Peab olema teatud aeg, kus küpseb ja siis ma olen võimeline seda rahulikult vaatama. Ja siis ma olen jah, suuteline sealt ka midagi nagu seda tööd paremini analüüsima, vast. Et see pidev rahulolematus on, ju, võib öelda, et edasiviiv, aga teisest küljest ta võib olla täiesti tappev, kui sa kogu aeg ainult närid selle kallal närida, sellepärast et sa tegelikult tead, kui palju võiks asi parem olla, kui sa saaksid kauem töötada, rohkem oleks võimalik inimestega kokku saada, ei peaks muretsema 10 miljoni muu asja pärast ja siis see kõik see sasipundar peas on nii noh, segadusse ajav, et. Reeglid muud ei olegi, kui ainult tuleb proovida keskenduda ühele asjale korraga ja seda teha, aga see võtab palju energiat ja jõudu ära. Et siis mina olen võimeline pärast esietendust vaatama seda videosalvestust dile iga kuu aega peab mööda minema või kaks nädalat ja siis ma ei vaadata. Meil on mitmeid proove olnud imelikust, palun, Tiina, vaata, sina, mina ei vaata. Sest ma lihtsalt ei, ma lihtsalt ei saa vaadata seda praegu siis Tiina Tiina vaatab seda tööd ja siis tema ütleb mõningaid kommentaare näiteks selles kohas mulle tundub, et selles kohas mulle tundub, et siis me teeme neid parandusi ainult tema ütlemise järgi ja siis, kui kaks nädalat kolm nädalat on möödas, siis vaatan mina ka ja siis tulen mina omade omade kommentaaridega, mis, mida mina arvan. Aga ma ei, ma ei saa varem seda teha. Igal juhul oli mul suur rõõm sinuga rääkida, meie saateaeg hakkab kahjuks läbi saama ja aitäh sulle, Renee Nõmmik, et tulid rääkima tantsukunstist ja sellest, kuidas sina neid asju näed. Meil on üks lugu veel, saate lõpu ja räägi sellest loost ka kolm lauset. Ma tahan sind vastu tänada, Tarmo, et sa võtsid, võtsid vaevaks tantsuteema hele saates üles võtta. Suur tänu sulle, see ei ole just tavapärane meil. Et teine lugu on samast lavastusest, enne kui minna ja see on Benny Andersoni song from the second floor. Perfect match igas mõttes. Meie stuudio oli teisel korrusel. Jaa, jaa. See filmile kirjutatud muusika, aga kogu selle muusika Rütilinegi üles ehitas ta valsi vormis, kolm neljandikku taktimõõdus on mingil lihtsal moel viitav tantsulisele tegevusele. Selle meloodile meloodia on minu orne, mis on antud kontekstis meie lavastuse kontekstis, enne kui minna. Just see, mida me ei tahtnud liiga rõhutada ka paratamatult olemas selles, et mingite asjaolude kokkusattumise tulemusena olime me sunnitud sealt lahkuma. See muusika sobis selle töö lavastuse algusesse ja lõppu minuarvates ütles väga hästi. René Nõmmik, Tarmo Tiisler, jutusaate stuudios. Järgmine saade on järgmisel pühapäeval aitäh. Aitäh.