Tere, Beethoveni sõber on jälle kohal, meie kummardus. Tänapäevase kerge käeviipe või naeratuse või põgusa kallistuse asemel tervitati vanal ajal vähemalt neid kõige tähtsamaid ikka pidulikumal kombel. Kes saaksid Beethoveni sõbral olla tähtsamad kui kõik teie, kes te hetkel meid kuulate ja soovite nüüd õigustatult teada, mida lähemal tunnil teie ellu uut ja huvitavat tuua. Tänase rännaku keskmes varasemaid monarh Euroopast, kes oskas vaenlasega sõdida nii kahurite kui balletiga abiks võõramaalased, kelle sünnipära ei lubanud neil loota rahva palavat armastust. Neist üks teeb siiski pöörasemast pööraseks jääri nõude pesijast, kuninga ihu komponistiks ja rahvusliku ooperiloojaks sellele imele täna pilgu õhidamegi. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Kui Anne on ikka suur ja selle avaldumist just vägivaldselt kinni hoita, murrab seika läbi, usuvad mõnedki ega koorma oma järeltulijaid üle hommikust õhtuni kestvate maalija, klaveriringide, jooksu- ja hüppeharjutustega. Ja ometi tuleb kasvavat ilmakodanikku jälgida tähelepanelikult, sest kes see teine ikka ütleb, kus, millal Anne võib välja lüüa ja kui see juhtunud on, tuleb käed külge lüüa. Suurmehi ümbritsevad ikka müüdid enesestmõistetavalt kui teisi. Näiteks räägitakse pooleldi lapse eas Johann Sebastian Bachist püüdnud teine kuuvalgel salamisi küünitada käsi noodikapi poole ka siis, kui see olla tema eest lukku pandud. Müüte on kasvatanud ka kuulsad vastuolud ja nende kunstlik paisutamine. Võtame või Mozarti Saleeri. Küllap see viimane nimi paljudel ainsana seoses esimesega meenubki. Aga kes oli ja mida lei sallieri ise peaksime tõesti mäletama vaid suure geeniuse tülika vaenupoolena. Või siis päritolu, rikaste lugupeetud või siis lihtsasti maalähedasest perest sündinud talendid. Ajalugu on juba tõestanud, et maailmamehed on sageli tõusnud pinnale ka väga lihtsatest oludest. Olgu näiteks Meie kangelane, mõne nädala eest tõllassepa peres sirgunud Joosep Hain, kelle rahu surivoodil käskis tagada Viini tunginud Napolion isiklikult. Aga need on juba faktid, mitte müüdi. Ühe väga lihtsat päritolu. Suure andega, seisame silmitsi tänagi. Lubadusi süüa ei ole meil tahtmist ega vajadustki. Pealegi annab uue maailma nime mängu toomine meile suurepärase võimaluse ühendada põnevaid radu pidi ooperi sünnimaa Itaalia Murboonide Prantsusmaaga, kuhu lubasime ju eelmise rännaku lõpusirgel teid viia. Oleme juba rääkinud, kui keeruline oli Georg Friedrich Endelile oma võõrsilt kaasa toodud itaaliapärast ooperit inglaste südameisse istutada. Muuhulgas tuli juttu tema ooperiteatrite kolmest järjestikusest pankrotist. Põhjendile esimene Inglismaal lavale jõudnud ooper Rinaldo vallandas pigem eufooria. Siis kujunes üha raskemaks ja raskemaks pärast seda kui teine saksa päritolu helilooja Johann Christoph Bush oli Ok lavale toonud rahvalikku ja kõrgema publiku eelistusi Pilava kerjuse ooperi, kus osatäitjaks lõtva elukommetega naised, vargad ja trahteri pidajad kaebas endale toopera lavalt minema pühitud pudingutükkidega. Lamps af puding. Just sellist nime kandiski kerjus ooperi viimane number. Kuid kõlvatult saab kõlada ooper, mis hävitab teised. Järgmises stseenis istutakse kõrtsilauas kõigi lugupeetud artistide hääled ja taustalt kostuvad muud helid räägivad enam kui joobes keeles. Niisiis määrasid 18. Nende esimesel poolel eri ühiskonnaklassist inglaste ooperimaitse parema või halvema suuresti sakslased. Vähe sellest, see jutt ei puuduta ainult ooperilava. Lõpuks inglastest oleme jõudnud omakeelse oratooriumi messias, autoriks oli ju seesama sakslane endale sarnane välismaalast. Invasioon oli tabanud juba aegu varem Prantsusmaad. Ainult et nüüd olid tulijad teistpoolt Alpe. 1638. aasta 28. november oli tähtis läheb ühe itaalia möldri peres, kuhu oli sündinud poisslaps. Nimeks sai ta tuhandete teiste Itaalia poiste kombel Iowani. Mölder elas oma perega Firenzes, sealsamas, kus grafardi tagatoas oli Jakopopeerija Otaaverinutsiini seda kümmet varem toonud üheskoos ilmale maailma esimese ooperimöldri pojal ei olnud lootust haridusele, ta ei saanudki seda poisina, tunded paistsid silma ka arendamata. Õige varakult, pealegi nimelt osutus Giovanni väga andekas tantsijaks ja pillimängijaks. Ehtitaaljalikult istusid talle ühtviisi hästi nii viiul kui kitarr. Madala päritolu tõttu oli tal ometi vähe väljavaateid omandeid vääriliselt rakendada. Saatus oli talle määranud siiski võimaluse end teostada. Ja veel, kuidas. 1646. aastal avastas kaheksa aastase imelapse kiisi hertsog Haroldi Loren sai kes teab, kuidas poisi vanematega kaubale ja toimetas Giovanni Prantsusmaale. Seal alustas poiss oma peadpööritava karjääri nõudebecijana. Tema annet, kiitumad Mosel demompansi oli võtnud oma südameasjaks selle edasiarendamise. 16. olid vanni juba kuningliku balletitrupi liige ning ei peagi tantsija ning tantsuseadetega silmaga äärmiselt tantsulembidele esiotsa küll veel teismelise eas kuningale Lui 14 10. endale. Juba kahekümnesena oli noorida taanlane loonud ballete, mida kuningas mitte ainult ei imetlenud, vaid tantsis neis kaasagi. Kes on Giovanni, kelle täpsema nime on Beethoveni sõber seni enda teada hoidnud? Õigupoolest oli Mölder pannud oma pojale nimeks Giovanni Batista perenimena päris poiss, Lillulli. Prantsusmaal polnud sellise nimega miskit peale hakata jobanist, saia, patistast, vatist, rõhk, vere nime esimesel silbil kolis prantsusepäraselt viimasele ja nii sündiski nimekuju. Mis on kui sünonüümiks prantsuse barokkmuusikale. Shambatiste lüli. Meenutagem Giovanni nüüdne šamaan oli olnud särav instrumentalist. Sedagi annet ei jätnud tähelepanuta. Ei peagi kuulusid tollane viiuldaja kuningaorkestrisse vaid 20 üheselt sai temastõukonnahelilooja. Seejuures on tähelepanuväärne, et Prantsusmaa kuninga alamaks ehk riigi kodakondseks sai päikesekuninga ihuhelilooja alles palju aastaid hiljem. Kolmekümnesena. Lüli edu oli seda imelisem, et tegu oli võõramaalasega. Meenutagem veidi ajalugu. Kuninga õukonnas oli teisigi itaallasi, neist üks džauli oma Sariini või prantsusepäraselt sülmas kellest pajatavad fantaasiarikkalt näiteks Aleksandr, tema pseudoajaloolised, noh, hästi, üksikute tõeilmingutega musketäride lood ei saanud poliitikuna prantslastele tema ju kunagi lõpuni. Samal aastal, mil Liisay lõi õukonnaheliloojaks oli Luijale, siis ei saanud täieõiguslikuks kuningaks. Troonil oli ta ju tõusnud pärast isa surma juba nelja-aastasena ning tegelik võim jäi kuninga, ema Austria. Ja veelgi tegelikum võim, nimelt kardinal Masariini oleks. Aastaid oli Prantsusmaa rahutu. Et riiki valitses lapskuningas ja välismaised ministrid, hakkasid aadlikud mässu üles kruttima. Mõnedki neist nähes endale kuuluvat kaudseid õigusi roonile, paisutasid rahulolematuse mässuks. Mida ajalugu tunneb frondi ülestõusuna. Pariis oli muutunud ohtlikuks ja noorel kuningal tuli lapse eas mõnelgi korral sealt põgeneda, mis tema noores aga uhkes südames kutsus esile häbitunde. Kõik need teada-tuntud nädala sündmused on aga üllataval kombel seotud nii Lui kui lüli ühise kire balletiga. Tõele au andes haudus juba kuninga esimene minister Mazaren plaani Lui tantsutalenti ära kasutada. Nagu valgustab mas areni plaan oma raamatus Wendy Hilton. Tuli luua jumalikkuse aura kuninga isiku ümber. Kuningale tuleb anda, mis temale kuulub, mõtles Mazaren ja leidis ka Tantsu olevat sobiliku vahendi, mis kõikuma löönud võimu jälle jalule aitab seada. Lõppeks on laval ikkagi üks kuningas Hiiumaal või mõni muu kõrgem olevus. Etikett lubaks seda rolli etendada mõistagi vaid hele enesel. See aga oleks ümbritsevaid juba selge noore kuninga kavatsusest ohjad jälle enese pihku tõmmata. Mazareni plaan laabub saanud täisealiseks, kehtestab noor, lõi õukonnale range kontrolli käitumise üle. Õukondlasi hoitakse tegevuses pisiasjadega. Kogu nende elu tiirleb ümberkuningad, päevaplaani seda ka eesmärgiga juhtida nende tähelepanu kõrvale olulisemaks delt sündmustelt. Mõistagi on see taktikale teine samm ja siin mängibki oma rolli tants sest kuningas käsitab seda mitte ainult kui oma kirge, vaid ka ideoloogilist ja poliitilist mängukaarti kujundliku pealegi selleks, et kindlustada usku kuninga jumaliku õigusesse ja kõrgusesse esinebki Lui ballettides jumalusena ja lisab ise kiitvalt juurde. See naudingute kogum, mis loob viisaka lähitutvuse õukondlaste ja kuninga vahel, rabab ja võlub neid sõnulkirjeldamatult. Ma saan aru, ei saanud oma tahtmise ja jääb Lui kõrvale valitsema kuni surmani. Vaat et rohkemgi kui vana kardinali vajab kuningas ning prantsuse krooni kindlustamiseks oma plaanide elluviimiseks teist itaallast. Kes saabki sel rafineeritud viisil ohjade haaramise käigus olla kuningale parem käsilane kui ballettide loojast õukonnahelilooja, kelle kätte usaldada kuulajate meeled ja tunded. Selsamal 1653. Lui täisvolitustega kuningas staatusesse tõusmise ja lüli õukonnaheliloojaks pühitsemise aastal esineb lõiv balletis päikesejumalana olles mõistagi NSV kinnitanud ja omad ettepanekud ja parandused lisanud. Allegoorilise tantsu son Lui tõusev päike, mis pagendab pimeduse kuningate ülistavad voorused nagu egiptuse vaaraudki, võrdsustab Lui end päikesega kui universumi, valguse ja energiaallikaga. Nüüdsest võrreldakse teda klassikaliste kangelastega ka ja kujutatakse maalidel suureningmaest, eetlikuna. Siit saabki monarhile külge päikesekuninga aunimi ja kuulsaks ütlus. Riik see olen mina. Populaarne film, löroathans, meil tõlgitud kui kuningas, kes tantsib, näitab meile noort kuningat, kellel on hiiglaslik päikesekiirtes sõõr ümber pea. Lavale kerkib ta spetsiaal reaalse ja mis parata, omajagu kolisevad tõstuki abil, mida lavatöölised palehigis üles vinnavad. Ülal ootab kuningatega ärevuses hästi lõhnav saal päikesekuningas tõusebki vähehaaval lavale saadetakse hambatist lüli öö, ballett. Just seesama muusika. Niisiis on möldri poeg Giovanni tõusnud kõrgestisündinud päikesekuninga enese kõrvale vaata et üheks tema olulisemaks käsilaseks. Kuidas oli see võimalik? Balletist ja moodsas tantsus kirjutanud au selgitab meile. Kuningas võitis igapäevaseid tantsutunde ja ümbritses end väga andekate kunstnikega ballettide loomiseks. Need õukonna balletit pidid soodustama ühtsuse tunnet õukondlastes ja neil oli alati allegooriline, ühtsuse ja harmoonia teema. Ühendatuna monarhi ülistusega ja vendi Hilton täiendab. Erinevalt tõukondlikus seltskonnast tantsust oli õukonna balletirolli jaotusel määravaks anne, mitte ühiskondlik positsioon. Seetõttu selleks, et aadlik võiks säilitada oma väärikuse pirita tantsus silma paistma. Kuna rollid anti vastavalt tehnilisele suutlikkusele, võisid kuninga kõrval tantsida ka alamaadli või muude klasside esindajad. Nõnda oli tantsijatega oli samuti ka teiste talentidega, keda Lui 14 10. õukonnas hästi koheldi. Lüliga, teiste seas. Kuninga õukonnaheliloojat ei armastanud siiski kaugeltki mitte kõik õukondlased, ka paljud muusikud mitte ranget distsipliini nõudva ja kergesti ärrituma lüli järsk iseloom lennutas sageli orkestrantidega näkku nii noote kui muudki, mis kätte sattus. Väidetavalt oli kaebuste tulvale vaatamata just Anne see, mis helilooja kõigi toorutsemiste kiuste ametis hoidis. Kese kuninga tantsuvaimustus hakkab jahtuma alles seitsmekümnendatel aastatel. Selleks ajaks on tantsust loobumas ka temast kuus aastat vanem shambatist lüli keda on hakanud vaevama tervisehädad. Balletikuninga õukonda siiski alles. Ainult Kuninga lavalt taandudes ei tohtinud sellega tegeleda ka enam. Teisetahtlikud jääb tantsimine nüüd rohkem elukutseliste tööks. Olles kasutanud tantsu poliitilise võimu kindlustamiseks on just kuningas Louis 14-sse kellele võime suuresti au tuua ballett lavale ainulaadse kunstivormina, mis elab Prantsusmaal uhkelt läbi isendite samal ajal kui kaasaegsed mitmes teises Euroopa riigis seda pigem häbenemisväärseks žanriks peavad. Ei suuda Burboonide säravama, kuninga balletile alla aetud juuri läbi lõigata ka suur prantsuse revolutsioon ega hilisematki ühiskondlik-poliitilised vapustused. Prantsuse keel on jäänud inglise keelseks pöörduvas maailmas tähistama balletitermineid senimaani ja Prantsusmaa kõrvuti kultuuriliselt tihedalt seotud Venemaaga. Maailma balletielus tähtsaks. Rääkimata läinud sajandist, kui just Prantsusmaa tegi maailma kuulsaks ballettmeister Mari spetipa. Vene ballett Impressaariu Pariisis Sergei diagi levi või nimelt balletiloojana kuulsust kogunud Igor Stravinski on ju tema kevadpühitsus kuulsamaid ballete läinud sajandist. Vahest kipume ära unustama sellelegi maailma arvatavasti kuulsamaid orkestriteoseid Morris Traveli boolero esialgse pealkirjaga fan tango on ka algupäraselt kirjutatud balletiks ja pühendatud pealegi tantsijannale. Peterburis sündinud vene täht baleriin ei tarbinud süsteemile. Tema see oligi, kes heliloojale mõtteteose loomiseks pähepanija tellimus. Oktoobris 1928 jõudis see ka Pariisi kraan Opera lavalaudadele, ent on vaatamata sellele juba koreograafiat tagi sedavõrd ilmekas teos mida tänapäeval tuuakse lavale pigem haruldasi hetki. Sellegipoolest teost Eestiski teatrilavalt nähtud vähemalt kolmel korral. Aga tagasi sajandite tähele või 14 10. tantsolembes õukonna sekka 1672. aastal just ajajärgul, kui kuningal hakkab balletist tüdimus peale tulema omandabli kuningliku privileegi ooperiteatri loomiseks ja temast saab ühtlasi ka ooperijuht. Niisiis edeneb tema elulugu üsna sarnaselt Georg Friedrich Händeli ka Londonis. Et lüli ei tee oma kuningat valitsevaid meeleolusid tundes katsetki itaaliapäraseid teoseid lavale tuua. Meenutame veel kord. Võõrapärased valitsejad olid kuninga nooruses tõusnud nii prantsuse teadlike kui rahva meelepaha keskmesse ja lüli isegi oli ju sünni poolest itaallane etega sügavamat ooperitraditsiooni kui sellist Prantsusmaal veel ei ole, tuleb sales luua. Ainult et millest ja millele valada vundament. Prantsuse näitekirjanduses oli saanud valitsevaks lüüriline tragöödia, mille tuntuimad esindajad olid Pir karneya žanrassin kõigiti prantslased. Nende loomingusse lülini põhjalikumalt süüviski. Muusikateadlane Kristel Pappel kõige tähtsam oli just nimelt niisuguse üleva traagilise teksti edasiandmine šampatist. Lille'i käis kuulamas prantsuse näitlejat, näitlejanna esinemisi ning võttis ka ise deklameerimis tunde, et seda prantsuspärast ülevat teatri deklameerimised stiili edasi anda. Oma ooperit. Lüli püüdis panna keele rütmi muusikasse võimalikult täpselt ja sel viisil valminud retsitatiivselt märksa lagulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperites. Aariad ise said lühikesed, orkestrile langes aga suurem tähelepanu. Koorgi tuli mängu nüüd tõsiseltvõetava tegijana ja täiesti iseloomulikuna teiste maade kõrval heid kujunevasse prantsuse ooperis alles balletinumbrid. Nüüd me juba aimame, millest ja kellest need tingitud? Kahe aasta pärast ooperiteatri avamist kirjutas liia ooperiga admusi Hermione andes õukonnale mõista, mida peab tema silmas prantsuse tõsise ooperi või lüürilised. Räägime veidi alla, nagu seda samuti nime poolest tuntakse. Antiigi vaimustuses Ta ei saa muidugi ka Prantsusmaal. Jälle on kohal kõik karvased, sarvilised ja sulelised paanid ja kuradikesed mütoloogiast. Vaatevälja ehivad efektsed dekoratsioonid, lauljate trupp lendavad laval ajal lindudena ringi ning kui nende jalad maad puudutavad, nii et Cooperi mitte sugugi alati aaria või ansamblinumbriga. Seal olid olulise osanaga balletistseenid ja kuna ei olnud finantsilisi piiranguid, siis loomulikult ka prantsuse õukonna Louis Neljateistkümnenda võimsuse näitamiseks olid olulisel kohal koorid. Puhume väljakutsest lüli esimese ooperilavastust detailselt ja pildiliselt teie silme ette manada, kuulame parem muusikat, hakatuses, avamängu, sest seegi on juba muusikat kuulamatagi tähelepanu väärne nähe. Varem ooperite lavamänge, sama hästi kui polnud. Vastus küsimusele, miks Läti avamängu nüüd on pigem proosaline. Publik tuli korrale kutsuda, tema tähelepanu endale võita, enne kui lavale ilmuvad sangarid, kelle pärast ju tegelikult ooperisse tuldud sai. Avamäng osutub hilisematel sajanditel nõnda jõuliseks, Hendrix saavutab lausa iseseisvuse avamäng seega ei millelegi rohkem, nii iseenese pärast. Mõistage venivad siis need ka mahult kogukateks. Lüli esimese ooperi sissejuhatus on nende hilisemate ise seisvujate kõrval mahult veel kaunis tagasihoidlik. Meeleolult aga. Niisiis on esimene prantsuse tõsine ooper kohe algamas. Kultuurne publik istub aegsasti kombekalt tasa, eesriie avanemas. Peagi liigub üle taevatraat. Enne kui veel ühe vokaalse killu sellest tähelepanuväärsest teosest kuuldavale toome, üks selgitus. Õigemini tähelepanu juhtimine kujuneva prantsuse ooperitraditsiooni eripärale. Kui kõikjal mujal Euroopas olid kastraat lauljad sel ajajärgul ooperilavadel juba võimu võtnud siis Prantsusmaal tänan teid väldanud mehi füüsiliselt sandistanud moehullusega kaasa ei mindud ja kirjutati kõrged partiid tenoritele. Muidugi peab tenor jääma ka päikeserolli. Lavastuses, mille näiteks romaani Ooperiteater kõigi märkide järgi ajastukohast tõetruudust taga ajades hiljaaegu lavale tõi, ei kerki päike kõige enam mitte alt, vaid laskub ülalt väikeses korvikeses tenoriga pardal. Just nüüd ta taevastes kõrgustes langebki et päike saab olla Lõvi õukonnas, vaid kuningas ise langevad ka lavalised üheskoos aupaklikult kummargile. Oo. Ja päike kaob taas pilvede vahele. Tavalised on ilmutusest kirgastunud. Mõnda aega valitseb Aubatlik. Kuninga üle naermine oli välistatud, isegi kui too langes taevast enam kui koomilises lend vankrikeses naerdi noil aegadel rohkem tõusikute ja teiste hädavareste üle. Eks ole härrama kodanlasest aadlimehega oma ajastu tõetruu lapsajalugu teeb sedagi, et mul järjelüli loomingulisest liidus sündis sümpaatne koostöö. 1670. aastal valminud aadlimees saab kiiresti populaarseks ja osutub läbilöögivõimeliseks Kalüli muusika saatel komöödia balletina. Seegi on uus žanr päikese all. Mäletate veel seda lõiku kui aadlimehe staatusest tunnistava pururikka kodanlase shordeni lollitamine jätkub türklaste mängutoomisega. Semars mis on ühtlasi üks tuntumaid helikilde lüli loomingust, ongi türklaste tervitus Surdenile. Nüüd on juba hästi, kui isa seal on, naerust kõveras ja see on suuresti näitlejate, koomilise pantomiimi ja kostüümide teene. Vahest näib selline helipilt liiga kiretu ja nali ei paista ka kuskilt välja. Proovime ka veel teisi viisi, aga enne, kui käivitame lõigu ühes emotsioonidega, milleks annab jälle võimaluse juba mainitud linateos meenutage, mis toimub samal ajal näidendis täpsemalt. Niisiis on vande Seltslased oma lollitamis plaanidega lõpusirgel, veenmaks härrasordaaniatel tuleb oma tütar põranda Türgi sultani pojale ja tänutäheks vastu võtta mamma Mushi tiitel mis tõstab tiitlite mehe kohe seistuslikult kõrgustesse ehk sinna, kuhu kodanlane üle kõige ihanud oli. Kaup tehakse maha ja türgi sultani pojaks maskeerunud tütre suunas. Armastus saab äia lollitades niisamuti oma tahtmise ehk tütre enesele. Jäänud on vaid mamma muusiks pühitsemise komejant, neid tuuaksegi mängu türklased, kes on kostümeeritud ja dekoreeritud enam kui fantaasiarikkalt kõige ees kõndima. Muhtile on Marjääri tahtel pähe istutatud tohutu turban, mille äärtele on istutatud omakorda neli-viis rida põlevaid küünlaid. Muftid saadavad kaks koraani käte vahel hoidvad tervishit. Peas koonusekujulised mütsid, millel ilutsevad samuti põlevad küünlad härrade juurde. Stanley sunnitakse põlvitama seejärel kummardama nõnda, et tema selg jääb lauaks. Koraanile järgneb midagi paganliku riituse sarnast ja lõpuks tulevad mänguga mõõgad millega see on korralikult läbi klopitakse, et siis lõpuks lauldes ja tantsides eemalduda. Kõik see mõistagi palju nüansirikkamalt. Selles stseenis kajastus. Tõde meie keeli sind jumal või siis ka pikemalt tede õhu laudaamus, sind jumal, kiidame. Uhke kõlaline teos, mida komponeeritud läbi sajandite ja esitatud näiteks tähistamaks kroonitud peade triumfi kellele teisele sai tohtiski lüli oma tee teomiga austust avaldada, kuimitama leivaisale kuningale endale. Samas filmis kuningas, kes tantsib, millele juba viitasime kõlab seesama viis k lüli erakordselt kõrgetasemelise orkestri esituses. Muusika juba mürtsub. Kuningatele oodatakse lüli, kui orkestri juht seisab orkestri ees näoga kuninga poole. Toona ei olnudki teisiti võimalik. Kellelgi ei tulnud pähegi kuningale tagumikku näidata. Ja kui tuligi, olnuks jäme etiketi rikkumine, mis toonuks kindlasti kaasa ebameeldivused. Niisiis seisab lüli orkestri ees nägu ukse poole, mille kaudu on oodata sisenemas kuningat ise erutusest higine ja käes hiiglaslik sau rütmiliselt vastu maad virutab ja seega meetrumit hoiab. Põrand orkestri või ei, see on juba täkkeid täis, sauots on terav. Ja siis juhtub midagi hullu. Äkki põrutab lüli endale sama terava sauaga, otse varbasse. Orkester ei löö verest välja ja mängib edasi. Et helilooja valust moondunud nägu vallandab saalis karja. Toimetatakse kiiresti koju ja hoolitsetakse tema viga saanud jala eest. On 1687. aasta jaanuar mõistnuks arstid helilooja jala maha lõigata, päästnuks nad ka tema elu. Paraku arstiteaduse alles ootab paremaid päevi. Mädanikust alguse saanud gangreen levib üle keha ja mõne kuu pärast on lülimaine teekond käidud. Möldri pojana sündinud ja nõudepesija karjääri alustanud Lili ei surnud vaese mehena. Seitse aastat enne surm aadliseisusesse tõstetud helilooja jättis endast mahapäratu rahasumma. Viis luksusliku maja Pariisis, neist neli kuninglikus kvartalis ja kaks suvelossikirikusse, kuhu lüli maeti, laskis tema lesk püstitada suurejoonelise mausoleumi, mis aga suure prantsuse revolutsiooni käigus purustati. Kui sellisest õilsate eesmärkide varjus korraldada pandaalitsemisest piisas paljude mälestuse kustutamiseks ei saanud kuidagiviisi juhtudes hambadist Lili päikesekuninga, ihuhelilooja ja prantsuse rahvusliku ooperialuse pani, aga tema elutöö jääb alles alatiseks. Vahest küsin endalt, miks ei ole lüli muusika jõudnud meie kaasaega nii populaarne varesena kui paljude teiste meistrite teosed. Ja kas prantsuse barokkmuusikast tervikuna meenub meile midagigi, mille kohe ära tunneme ja selle äratundmise üle uhked oleme? Usun, et saan ühe episoodiga pakkuda äratundmisrõõmu kõigile ka neile, kes võivad muusikaajalugu ka maailma ebahuvitavaimaks asjaks pidada. Steni kõrval tegutses Pariisis, lüli lõi 14. kaasaegsena markantuansharpantjee. Ja vaatamata asjaolule Charpantiine tähendab tõlkes puusepa pärines tema hoopis teistes oludes kui möldri poeg lüli. Ka sai ta suurepärase hariduse lüli. Elukäiguga sarnasusi otsides leiab aga paralleele mõnes teises eluepisoodis. Sharpantjelgi oma seos Itaaliaga, kus ta õppis mitu aastat Roomas. Seejärel naasis ta Prantsusmaale, kus asus tööle Mariidello renni ehk hertsoginna tegici ihuheliloojana. Mäletate liialit Itaaliast üles leidnud šarlidel Loren hertsog kiis jättes kõrvale teised tähenduslikud ja vähem tähenduslikud detailid sammude lähemale põhjusele, miks tema nimi hetkel meile nii põnev tundub. Ütleme ette vaid, et temagi on kirjutanud oma De Teumi ja selle algus, prelüüd ehk eelmäng kõlab täpselt nii. Panite tähele, niipea kui lõppes avaosa, alustas solist kohe jumala kiitmisega. Niisiis helistab Eurovisiooni sügavalt vaimulik heliteos pea muutmata kujul Sharpandjeedeedeemia avaosa olnud Eurovisiooni tunnusmeloodia juba aegade algusest saati. Nagu kinnitas Beethoveni sõbrale Eurovisiooni sõber. Pihlamägi vallandas uue sajandi alguses küll lühiajaline arutelu teemal, kas uus aeg ei nõua mitte moodsamaid tunnushelisid. Aga see vaibus kiiresti. Lauluvõistlus muutub ja niikuinii. Seda kindlamini peavad paigas olema sümbolid, vundament. Iga kõlab Marcantonio Sharpantiemmuusika lühemalt ja pikemalt ka tuleval kevadel, kui jälle kokku tullakse ja kolme minuti kaupa lauldakse. Seitsmeteistkümnenda sajandi viimaseks veerandiks on prantslased oma rahvusliku ooperikunstijalgadele aidanud, edasi tuleb vait kosuda. Oma panuse annab siin ka tänase teekonna kangelane shambatist lüli ise kirjutades pärast kaad must ühe ooperiaastast kuni surmani. Itaalias meenutame, tähistas ooperis sajandi lõpuks juba sajandat sünnipäeva vaja Veneetsias tegutsesid ooperiteatrid lausa üksteise kukil. Kaugeltki sama ei olnud märgata aga Saksamaa ja seda mitte põhjuseta. Muusikaajaloolane ja dirigent Toomas Siitan. Sakslased pelgasid natukene britt sellepärast, et see tuli katoliiklikust Itaaliast ja seitsmeteistkümnendal sajandil oli see usulõhe, katolitsismi ja protestantismi vahel hästi terav, eriti pärast kolmekümneaastast sõda. Seega oli kõik Itaalia lik oper eriti veidike põlu all. Ooperi laadseid laulumänge on kindlasti üritatud seitsmeteistkümnendal sajandil saksa õukondades, aga niisugust linna päriteatrit ei tunta Saksamaal, enne kui selline avatakse Hamburgis 1678 ja kaks aastat hiljem 1680 on siis ooper, tall. Seega jõuab ooper Tallinn vähem kui pool sajandit pärast maailma esimese ooperimaja avamist Veneetsias ja vaid seitse aastat pärast lüli esimest rahvuslik ooperis Pariisis ja vaid kaks aastat pärast ooperiteatri sündi Saksamaa põhjaosa südames Hamburgis. See on just täpselt see õige koht, kus põnevus õhku, et juba järgmisel korral siitsamast koduselt kamarat ühes asjatundjatega Helme avastamist jätkata ning küsida, milline paik oli seitsmeteistkümnenda sajandi lõpusirgel lõunaeurooplaste silmis külm, kauge ja tundmatu põhjamaa ühes Rebaliga ja mille kõigega siinses muusikaelus hakkama saadi. Suurmeeste mõtteid vahendas Toomas Lõhmuste. Saate pani kokku Märt Treier. Kuulmiseni.