Sadu võib olla tuhandeid autosid vurab iga päev enne Keilat mööda kuumana. Teeristist ja tuhandetest jääb märkamata maakivimürakas teeveerel, mis lähemale astunule teatab. Lahingupaik. 23. september 1944. Selles paigas peeti Mandri-Eesti üks viimaseid ohvriterohkeid lahinguid. Läinud nädalavahetusel tuli nagu aasta varemgi Harju muuseumi ja Keila muinsuskaitse seltsi kutsel mälestuskivi juurde toona lahingus käinud mehi. Ajaloolane Mati Mandel. Me oleme siis kogunenud siia järjekordsele Keila ja teiste endaga toimunud lahingute mälestuspäevale ja on rõõm näha, et Neid on ikka veel nii palju rivis. Isegi mõni mees on juurde tulnud. Nendest, keda me ei ole osanud varem üles leida kõigepealt paluks või annaksime sõna, siis paneks väikeseks tervituseks või keeleina peale. Tere. Oli väga hea meel, sellepärast et eelmine aasta ma värske linnapeana siin sellel üritusel osalesin, siis oli teid tõesti tunduvalt vähem. Ja nii kummaline, kui see ka ei ole, on teid juurde tulnud ja minu meelest on see väga tore, see tähendab, et üritus on seda väärt, et siia tuleksite ja et me seda meenutaksime. Sellepärast et ma arvan, et, Nii kangeid mehi ja nii otsustusvõimelisi kui teie vajab Eesti riik ka täna ja ma arvan, et teie olete tõesti need mehed, kellest kui võtta ja mul on hea meel, et täna jälle nii rohkearvuliselt siia olete tulnud. Meenutame, et siis oli väga ilus sügispäev ja Keilasse oli kogunenud mitmesuguseid väeosi, kes ootasid edasi transporti, evakueeriti Keila koolimajast haiglaid siis samuti ka oli Keila jaamas range eraisikutega. Mina sattusin siia Eesti 20.-st diviisist ja olin sõja teises pooles saadetud Kehrasse väljaõppele allohvitserikooli tuntud nimega Uuelka Untor, füüralleerganud kompanii. Ja hiljem sain Marshrefeli patteltsi esimesel septembril, kuid vaetult võeti siis armeesse viimased Eesti reservohvitserid, kes olid töötanud siis, kas pangadirektorit tänava jaama ülematena toodi Kehrasse, moodustati füürer, umbsurnuks leer, kang ehk ohvitseride täiendõpe. Ja sellest allohvitseride kooli õppejõududest. Bilderitest võeti paar meest neid eestiaegseid ohvitseri välja õpetama. Mina sattusin ka nende hulka, see asi kestis ainult nädalapäevad. Sest rinne oli juba niivõrd ligidal, neid saadeti rindele. Siis moodustati soomepoiste teisest pataljonist, kes olnud rindel olnud ja olid väljaõppel igal pool Kloogal ja Kehras. Erikomando selle allohvitseride kooli juhtkonna poolt. Kooli ülemaks oli Oboston Federer pakki kes oli rahvuselt soomlane. Nii imelik, kui see ei ole. Ja staabiülemaks oli koera Müller. Meid oli kolm, kes said siis rühma ülemateks, kui siin puudub Aksel Kübar, kes hiljem siin selle sama kivi juures lahingus sai väga raskelt haavata. Ja sakslane. Selgus, et meid taheti viia Saksamaale. Võitsin samas treppoja tee ristil. Seal auto peal olnud soomepoisid, hüppasid maa ja meie koos nendega, nii sattusime meiegi Loogale, kus juba terve Klooga laager oli evakueerunud neetud, organiseerisime rongi 22. septembril ja jõudsime siia Keila paiknesime Keila surnuaias kiriku juures õhtul ja järgmisel päeval, 23. mõned soome vaimulikud, kes võitsid organiseerida seal nii-ütelda kindralstaabi stiilis rinnet saadeti meid siia Kunna teeristile, me võtsime oma positsioonid sisse siit 300 meetrit natuke Keila poole, kiviaia ta osa mehi paiknesid siis siin kummna tee ääres. Ja, kuid sellist üldjuhti, keda meile teatati, et olevat üks Eesti lennuväeohvitser. Seda meie siin ei näinud. Nii et tegelik juht jäid siin rindel, oli ainult needsamad kaks allohvitseri, keda ma mainisin. Varsti saabus Pealtlõunat, veomasin siia, kes peatusin tee ristil. Ja minu kolleeg Aksel Kübar Roomas piki seda teed ja püüdis seda autot omale haarata, siin läks laskmiseks ja olid esimesed haavatud sel momendil, kui kübar tahtis seda autot hõivata. Ta sai ta kuulipildujavalangut püstolkuulipildujast vastaskaldast. Mina jälgisin neid sündmusi, seal me oli kolm kuulipildujat siin paremal pool tee ääres, kuni raudteeni, see lõik oli meie käes. Ja ma roomasin siia ja siin siis leidsin siis kübara siinsamas sai ka haavata. Me kaasvete Tois, näed, siin tema on, kes kaotas oma paremalt käelt sõrmed peale sidumist ja äraviimist. Lahingu ajal see toimus roomates, tekkis väike vaheaeg ja siis järgnes tankide rünnak ja algas kohe tulistamine siit sõnas teeristilt kuni Keilani. Tank oli niivõrd palju, et mehi, kes ei olnud Vendel olnud siin 26. aasta mehi, 27. aasta meeneid langes väga mitmel pool. Meie otsustasime tõmmata rindelt lõuna poole ja. Neid mehi kogunes sinna minu juure umbes 40 ringis ja võtsime siis suuna lõunasse ja minuga liitus ka üks Soome vändlik. Leppisime temaga kokku, tema jäi kolonni lõppu, mina olin kolonni alguses, minul oli kaart ja kompass ja jõudsime üle nende väljade. Seal täiendasime toidutagavarasid, aga ennem kui jõudsime harude vahele välja. Tankikolonn oli meile ette jõudnud ja seadis meile varitsuse. Ja see väljamurre meile ebaõnnestus. Sellest 40-st mehest jäi järgi üheksa, mina olin vahetult teeristist 15 20 meetrit. Nägin Emmgeegoloysi haudu tuli aga see vend Pariasse võsa, mind varjas võsa mind. Ja automaatselt läksid siin tuli lahti. Võib-olla see tulevahetus kestis üks minutit, 15 Audu seisis siin ees. Soome Värnikud, üks sai pihta, see jooksis, toetati läksina sena sidumispunkti tuli tagasi, tuli peale seda pikki maarjakraavis oli maanteekraav, siin anti meile käsk tulla siiapoole maanteekraavi ja nii me järjest tulime. Esimesed mehed, ühesõnaga, oli veel tulistamist. Vaat keegi oli kuskil, haavatuid ei olnud, vangi langenud ei olnud. Mina olin kuskil võib-olla seal üheksas 10., kes selle ahelikuga üle teispool veel tuli tuli, nii et minul ei olnud muud teha, kui korjasin laipade juurest Konesid kokku. Ja sel momendil mina nägime oma langenud Need olid siinsamas kraavi servale vaid kolmekesi dokumendid olid poistel välja võetud ja siit üks meeter 100 hoid, need laibad, korjasin kokku need konid ja asjad, mis siin olid. Ja jagasin siin meestele välja ja see moment, kui see autosid ära viiti, audiomootor töötas, tema siin siin üks nurga peal oli vene dete Robiga kettaga ja see hoidis seda, ühesõnaga seda kraavi hoidis tule all ja kahjuks ei ole seda meest. Põhilise lahingusi otsustas tema, ütles põld, kelle sa saad pea ja tõmmati, tuli peale ja poisid hüppasid autosse, viisid auto eest ära ja nii selgesti meeles veel jalaga lükati, kabiinist lükati neid Kunesi välja. Ja nii toimus see lõpp ja siis läks üks umbes veerand tundi või rohkemgi, isegi pool tundi. Ja meestel oli meeleolu raamistik tulevat, Polux. Aga tutkit meil ei olnud enam mitte midagi millegagi lõi tankirusikaid põld, siin vist maadlike oli üks läks lahti meil käes ja, ja ei olnudki midagi teha, lugesin 20 tanki ja siis lasin varvast. Muidugi tuli oli meil peal siin ja, ja, ja hiljem kui läksime üle tee, see hakkas juba pimedaks minema, läksime tähena, aga laskmine toimus Keilas toimustav seal harude vahel. Ja kuidagimoodi saime siis selle maantee ületada ja jõuda ööseks Sauele ja siis järgmisel päeval hakkasime edasi minema. Läks kaks päeva aega, enne kui ma olen Pärnust pärit, jõudsime Pärnusse kahe päeva pärast. Niiulise meditsiin, vaadake, mina olin nendel päevadel, olin siin side mootorratturina, sõitsin ringi siin BMW-ga ja peale Tallinna langemist me siin mehed tuletasid meelde, minul ei olnud meeleski. Me käisime isegi vaatamas siit kaugel nüüd vene tankid on. Aga nüüd tähendab, sellel ajal, kui seda asja siin organiseeriti, mina otseselt muidugi ei tea, kui palju see sidet oli. Aga põhiliselt siiski juhtkond oli selles kiriku vastas seal selles majas seal kohaliku omakaitsetegelasi oli soome nooremaid ohvitsere ja noh, kõike ma muidugi ei teadnud, aga seal olid mitmed inimesi ja nii nagu mina sellest asjast aru sain, nendel isegi minu silma järgi paistis, neil oli mingisugune side, neil oli mingisugune raadius. Aga kas ta otseselt siia sile jõudis, seda mina ei oska ütelda. Aga niisugune tõsine organism seal käis ja rinnet rinnet siia loodi ja see oli niisugune stiihiline nagu niisugune ettevõtmine, sellepärast need inimesed põhiliselt suurem osa vähemalt mina ja ka paljud teised Saksamaale ei soovinud minna. Ilmselt oli näha, et see okupatsioon tuleb meil uus, aga siin taheti siiski veel ikkagi näidata, lüüa lasta mõni pauk, et näidata, et Eesti rahvas siiski ei alludel ilma vastu hakkama. Ja selle tõttu siia tekkis, siin oli ju igat, oli Saksa sõjaväemehi, oli soomlasi, oli oma kaitsemehi ja kiriku juures ma nägin, see oli üsna üsna hulga mehi oli. Ja nüüd kui nii edasi võtta, siis nagu siin juttu oli, leiti seda, et tankirusikaid oli, aga ei olnud neid ütleme, süütikuid seal sisse panna, need olid kaduma läinud. Minule anti ülesandeks minna otsida ülesse Pitkast staapide, arvati, et pikameestel on sütikud tuua siia tankirusikaid. Ma sõitsin mootorrattaga koos Soome ohvitseriga välja. Me otsime, käisime siinile, tähendab niisiis, mis siis oli siis veel mõned üksikud valitsuse esindaja oli seal ja rahvast oli oma kaitserahvas seal kirikus. Kuid nendel ei olnud midagi anda, aga arvati, et Pitka staap on Kohilas. Sõitsime Kohilasse ja coilast, me saime kaks kasti tankirusikaid. Nüüd hakkasime uuesti sõitma, teeme harude vahel siit tagasi tuua tankirusikaid kuid kogu see asjaajamine võttis nii palju aega, et tankid olid harude vahel ennast läbi murdnud. Tankikolonn sõitis Pärnu peale ja me tulime täiesti silm, siis tulime niikuinii tankideni välja, kuid sealt võimatu oli läbi saada ja samas meie mehed olid seda pressitud suu võssa, sealt paugutasid nad vastu tankidele. Aga tankid olid kahuritest, sinna võssa tähendab Summisid sinna lasta, nii et lai parasjagu käis. Nüüd me arvasime, et me saame sealt Kernu poe juurest. Saame uuesti Pärnu maanteel, tankid pole võib-olla nii kaugele jõudnud. Aga siis oli nii, et ma sõitsin tankidele võib-olla üks paarikümne meetri peale ja õnneks ei olnud, nendel need ei ole, kui nad ei ole lahingu ütleme nii korda ennast viinud siis nendel need mehed, kes olid tanki taga kõhuli, need olid veoautodes kolmneli tanke, siis oli üks veoautodes Mei Konedega jälle kolmneli tanki, et ma sattusin parasjagu siis, kui seda veomasinat ei olnud ja esialgu ostsime maa mõlemad võtsime tracki, rusikad nagu nüüd tank pöörab või on siis kohe tankiloname. Aga kuna nägime moment oli hea ja kuna ma olen väljaõppinud küllaltki kiirelt sõitma, siis me olime sealt kadunud ja esimesed lasud kostsid, me olime juba 100 150 Merrit kurve, juba olime peaaegu kadunud, kui esimesed paugud käisid ja ka üsna eemale meist. Ja siis sõitsime Kohilasse ja sellel tähendab, punaarmee jõudis Kohilasse alles järgmise päeva hommikul, tähendab, kui siia ta tuli, ütleme keskpäevale, millal ta siia tuli sisse tankidega siis tema jõudis alles Kohilasse, jõudis järgmise päeva hommikul pimedas ja meie olime seal, oli veel üks 150 meest või rohkem oli seal. Nad olid väsinud osakesi Tanina kehvalt tulitsid nende väikeste viskuse löökidega. Nadeld osa mehi oli niivõrd väsinud. Me ei saanud neid maast lahti, magasid seal ja luuremasin vene luuremasin, punaarmee luuremasin, sõitsid meie vahelt juba läbi ja me saime sealt ikkagi minema haavatud, viisime taludesse laiali haavatuid kõvemaks kümmekond meesmil. Ja siis mind saadeti jällegi selle kontrolli kaitseks taganema kolonni kaitseks luuresse, mis nüüd Punaarmeega sünnib, kui tuleb, et millal ta tuleb, nii et see vahe ei olnud võib-olla meie taganema üksuse ja punaarmee vahel, kui see sisse tuli. Ei olnud kilomeetreid maad, ei olnud vahet. Ja oli niimoodi, et sinna tuli kahurvägi, tuli sisse, mitte tankid. Ja nemad muidugi läksid selle mõisamehed magasid, siis käisid suured paugud ja kisa ja vene keelest vandumist ja ma hiljemale ühe meiega kokku saavad, kes siis ütles, ma küsisin, et kuidas siis pääsesite tõsta, mis seal olijat. Me magasime, käed tulid, et me viskasime enne granaadid akendest välja, ise hüppasime ka välja ja siis tekkis suur segadus, et minu teada, et me saame kõik sealt tulema, neid oleks peaaegu rühma jagu mehi kes jäid magama, kes ütles ta meid, küll me siis tuleme, siis tulevad. No vot, see oli niimoodi ja ütleme, selle päeva keskpaiku leiti, et enam edasiminekut ei ole, siis grupp hargnes laiali ja Pitka need staabiohvitserid, kes järgi jäänud nende grupiga liigsem niikaua kuni peaagu virssoni välja, kus käis veel toimus meil üks suur ragin ja siis läksime veel pooleks. Mina jäin Soome maadiga kahekesi ja kolm ohvitser läksid oma teed. Ja nüüd tuli välja neist ohvitseridest, üks on ka ameeriklastel alles ja osa meie meest, kes oleks need oma peale läinud tankidele vastu. Aga siis üks pika kasvuga mees, seda ma ei mäleta nimega midagi postviimaks, et ma olen neid hävitanud tankisi ja andke minu hoolele, aga siis Kurslejad saadeti seda, mina ei mäleta midagi sinna. Teiselt poolt mitte, see jäi, vist ei tulnud leid lolli asi ja mina olin tegelenud selle ala tanki 20 diviisi juures, lõpetanud erikursust Londonis sel alal. Aga nii jah, et Soome ohvitser tundis ka väga hästi. Aga siis hiljem ma kuulsin, et tankis oli hävitatud ka. Aga jah, nii et ma mäletan seda, et 36 ja ütles, no väheseks, tead, nii palju tuleb tankisi ja arutad kõike seda, see on meele. Täitsa tankida laviini seal ja ma tegin nii et ega seal ei olnud lõpu sul mürin, aga, aga mootorratas ka müriseb jama. Ta mõtles, et liiv on läbi enne ja kohe-kohe külje alla. On keegi, kes on maikuus haavatuid rongi peale Keila jaamas, päeval enne lõunat ja päeval seal reisijaid ei olnud, võib-olla mõni läks kaasa, olid haavatud ja taga olid platvormid miinidega. Kas on selles rongis keegi? Teie olete ristini sõitsime ja mina olin seal veduri peal siis? Jaa jaa. Et kas te jäite venelaste kätte, see oleks. Vaat kui tore. Siis oli ikka sellel rongil mõtetest, noh, mina olin Lianna taga ja tuli üks Soome Vändrik noor ka minu juurde ja palus, et minge veduri peale ja aidake see rong sõidaks, ärasid jaamast, et kohe tulevad tankimood, haavatuid, Simmo. Ühte küüni. Ja läks veel pool tundi või tund aega või esmaabi anti ja siis tuli käsk, tuleb needsamad haavatud uuesti rongi peale panna ja nii me vedasime haavatud uuesti rongi peale. Sõitsime Haapsallu. Ei läinud, ei läinud haapsalu, haiglast. Tuli mingisugune väike sõidumasin, kes viis neid haavatuid sealt rongi pealt ära, kes ei olnud suhteliselt käima. Mina läksin omal jalal, ma tean. Mina läksin ristilt jala Virtsu ja sõitsin praamiga üle Saaremaale aga nende vedurijuhid olid jumala purjus. Jäljed luurehädaga, kui meie, minu sõbranna ja mina ei oleks sütt lisanud vedurid katlasse kogu aeg siis ei oleks üldse edasi läinud, sest need mehed ei taha mitte midagi teha. Jäätmed neid tange, liigutasin. Vedur, mis Paldiskist toodise viimane vedur, mina toda vagunid olid, aga vedurit ei olnud. Kaks reisivagunit. Liin oli taga. Mina panin ja avatud taha jäid platvormid miinidega ja keegi neid ära ei haakinud. Küll küll all ja võib-olla küll aga pisike mõni meeski on, sellest kasu saan, aga mis puutub haapsalusse, siis mina enne seda päev enne siinset lahingut, Me käisime Haapsalus, meil oli saatnud üks laevakapten, oli saatnud sõna, et tuleks meie esindajad sinna, et juhul, kui me siit hakkame taganema, et tema hoiab laeva väikese laeva, et me saame sealt laevaga minema panna. Kuid me sõitsime kuni Uuemõisamäeni välja kolmekesi Malaisia samasse leitnanti ja tuli välja, et plassovi mehed võtsid ju uuesti teeks meie need SS Miele haavatut, kes olid Haapsalu haiglas, nüüd võitsid aarsus, võimu tahtsid üle võtta ja sakslased saatsid Clazzuymeed sinna need meil hästi iga 10. lasti seal maha ja Vlassov võtsid, võtsid Haapsalu üle ja sellel ajal, kui me sinna jõudsime, siis oli Haapsalus Vlassov, mehed võimul, need venelased olid ühelt poolt ja teiselt poolt kuhugi minna. Ja 24. hommikul, kui me haapsalu saime ja mina Läänemaa haiglasse tolleaegse nimetusega siis need haigla töötajad panid minu kirja nagu eelmise ööpommi, mis ohvrina või oleks tulnud Kavilsime reis. Ja nii, et mina jäin haigla kirja nagu pommitamise ohver. Ja siis nad rääkisid, et olid eelmise öösel linnas röövitud ja rööviaid olisi Ruskaia Osco tiitel, Armija, nagu nad nimetasid seda Harroa ja Uuemõisas mäe peal oli kogunenud terve hulk inimesi ja ütles, ärge minge sellepärast, et kui alla linnalähedaste kindlasti võetakse kinni, sellest lahingust ju pikka aega üldse ei räägitud. No ja ega seda ei ole, varjas noh. Mina hakkasin koguma, nüüd on raha ja siis hakkasin vaatama, et ei lähe kokku, kui ei lähe kokku ja noh, siis vahepeal tuli täitsa nõukogude ajal ei saanud eriti midagi, korjatas aga vaikselt siin kogusid kohalikud midagi alles siis, kui nüüd lehed kokku tulid, siis sa ei oleks midagi informatsioon. Kohalikud inimesed olid enamasti ära läinud linnast tol ajal Keilas ja nad teadsid pärast lahingut näha oli siin nõukogude korraga ei, on ju sellest kuskil nende nõukogude oma andmetes ei olnud sellest ka mitte üks, siiski mainitud on selles nõukogude kahe kolme Eesti rahvas suures isamaasõja kolmes jah, paari-kolmesajaga ja ühesõnaga jah, on harjunud, et väga suured jõud taadi arudele, sakslased olid väga suured jõud läbi oma muidugi. Viis 60 või, või sadakond inimest, mitte rohkem. Kuskohal teie olite, kus teenele paugu külge saite, me olime sellesamase puu juures seal Emmgeega kuulipildujaga ja suunaga sinna kardule põllu peale. Ja kui laskmine juba alustati, siis ma tõusin sealt nagu põlvili. Vaatan, eks see siis viis töiti, nüüd hiljem sain sellest teada. Kandiline kandiline jah, seisis selle valge mustvalge, noh umbes seda ka parempoolse teeäärses seal ligidal oli, seal nõialaskmine hakkas ja ma tõusin püsti võimete püsti, põlvili ja vintpüsse oli ka minul, aga mul hakkas siis niisugune tunne, et masinat Pole lasta ei saa, et meie oma mehed on ju seal selle kiviaia taga. Ja siis ma sellise kähmake kätte saingi. Momendil nemad hüppasid seal, vaat kui tulistama, nemad hüppasid siiapoole kraavi ja kohe-kohe oligi, kes, keda nad nägid, siis lasin aia siia põlve. Selle korra ma sain siis noh, nagu kaks sõrme pöidlatäkk ja õlast läbi püstolkuulipilduja, see paistis olema jah panev ala. Ala, aga läbivad kuulid kõik sisse, midagi jäänud. Tülite samas lähedal, mina kõrvuti õelmuti olime seal, minul oli, MG oli suunaga tule põhjal polnud mingit juhtimistega asja olnud, kui hakata mõtlema, kes sealt tuleb, siis metsatulekuuli printsuga. Seal on siiapoole olema, aga nad ise ei jõudnud enam pöörata ka siis oli võlli, aga mida seal tulistati oma meestele, peab ütlema seda, et sõjalises mõttes oli see mõttetu ettevõtmine. Need Soomest tulnud vaimulikud ei omanud üldse lahingulised välja. Tähendab ei olnud lahingupraktikat täpsemalt öeldud nadolid otse sõjakoolist tulnud ja kujutanud seda olukorda meil siin ette tekkisid väikesed arusaamatused. Sellepärast et niisugust idealismi nagu oli vabadussõja ajal ja lootust, et üks armee taganeb. Ja teine tuleb peale selle vahealale aks võimalik Eesti riiki. Ühesõnaga taastada, see ei olnud 44. aastal absoluutselt mõeldav, kuna Leen, tagane, Saksa armee oli täielikus võitlusvõimes. Ta oli lihtsalt üle võimu tõttu sunnitud taganema. Ja pealetungiv Nõukogude armee, kes oli varustatud võimsa Ameerika tehnikaga, see oli niivõrd võimas, et siin ei olnud mingisugust mõtet, et see oli inimeste tapmine. Kandis langesid siia, mitmele pool on maetud, tuletaksin seda meelde kõigepealt 16 meest on maetud sellest teeristist sibloodesse, omaaegsetesse liivaaukudesse, kuhu hiljem ehitati nõukogude ajal peale kalaalad. Ja noh, seda kohta nagu ei ole võimalik praegu sinna lilled Riia siis mõned mehed on maetud siia luteri ausamba alla ja kõigi haudu polegi teada, mõned veel tankitõrjekraavi endisesse ja olevat ka siia välgad väljade peale siia-sinna mehi maetud, aga nende kõigi matuse kohta polegi enam täpsemalt teada. Nii et meil ei ole muud paremat kui ilmselt, et praegu lilli panna selle tagasihoidliku kivi juurde, nende meenutuseks ka nende paljude nende meeste nimed on teadmata elamu enamiku nimed, nii et võtan vast siis neid langenuid, paneme neile lilli ja siis on veel ettepanek, lauldaks sall. Laulame, mehed, astume ligemale Eestimaa su mehe viimase salmi mälestuseks ja sellel laulu ajal asetage siis lilled mälestuskivi juure. Mälestuskivi juures kõnelesid Mati Mandel, Leino Mägi, Elvi Birk, Roland Maurer, Heino Jalakas, Albert Oja, Friedrich SaluV, Ülo palu, Edward Tois. Sõduritund ootab teateid teises maailmasõjas langenud ja kadunuks jäänud eesti meeste kohta. Juhkama Emil Ervin sünniaasta 1900 oli osa võtnud ka Eesti vabadussõjast. Enne teist maailmasõda töötas raudteel. Teenis 1944. aasta suvel viienda Eesti piirikaitse rügemendi staabis ning selle aja kohta palutaksegi teateid temast. Mees langes Tartu rindel Luunjas seitsmeteistkümnendal septembril 1944 Lillemäe Vello enne nime eestistamist Felix Linberg. Sünniaasta 1916 pärit Virumaalt. Mobiliseeriti veebruaris või märtsis 1944 teenis piirikaitse rügemendis ja langes hilissuvel 44 Narva rindel. Kas keegi teab midagi tema teenistusaja, tema üksuse või langemise kohta? Pauts Karl ka Kaarel sünniaasta 1905 töötas Loksa tellisetehases, mobiliseeriti augustist 1944 arvatavasti mereväkke teda viimati nähtud sõja lõpul tantse, kes, kas kellelgi on teada tema saatus või midagi tema teenistuskäigust? Puu Arvo sünniaasta 1914 pärit Muhumaalt teenis Eesti 20. diviisi suurtükiväe rügemendis jäi kadunuks sügisel 1944. Jällegi oodatakse teateid tema teenimise ja langemise kohta. Rõigas Riho enne nime eestistamist Valentin Petrov. Sünniaasta 1918 teenis Eesti leegionis kahekümnendas diviisis 40 viiendas rügemendis. Arvatavasti langes kompaniiülemana Opelnis Sileesias. Ehk teab keegi tema langemisest. Vares Eduard sünniaasta 1909 pärit raadi vallast Tartumaal. Mobiliseeriti veebruarist 1944 ja langes sama aasta hilissuvel Narva rindel. Kuremäel vajatakse teateid tema väeosa ja langemise kohta. Kordame nimesid. Emil Ervin Juhkama, Vello Lillemäe varem Feliks Linberg, Karl ka Kaarel Pauts. Arvo puu. Riho rõigas Enn eestistamist, Valentin Petrov, Edward vares. Palume saata nende meeste kohta teated Eesti raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, postiindeks e-null üks, 100 Eesti sõduri tund. Iga teade aitaks kedagi. Sõduritunni toimetus lahendab teie kirja välisõigusabi advokaadibüroole, kes on pikemat aega esindanud rindemeeste ja leskede huve sõjaohvri pensioni taotlemisel Saksamaalt. Ivo mahov. Me oleme töötanud nendes asjades ütleme, 90.-st aastast peale, nüüd juba kokku kuus aastat ja tööl lõppu ei paista, mis oli päris esimene asi keskel üles asi Frindamineid, Teid, endised sõjamehed, teid või teie neid, õieti alguse sai see asi mitte rindemeestest, vaid ühest või kahest lesest, kelle abikaasad langesid, sõja ajal leiti Tallinna pommitamise ajal üksi Eesti Eesti ohvitser või allohvitser ning tema lesk siis ja tema lesk arvas, kaske arvas, et kuivõrd tal oli sõjaõigus saada ja ta sai ütleme, Saksa riigilt toetust. Et kas siis see ei võiks taastuda ja seda toetust taotleda ka praegu. Ja noh, me arvasime, et küsida võib, nagu öeldakse, küsija suu peale ei lööda. Ja uurisime välja ja sealt hakkaski hargnema kogu see asi, kus selgus, et tõesti, et ühel või kahel isikul vaid praeguseks juba need, kes saavad 500 600 inimest Eestist, sellised õigused olid olemas ja on. Kas päris esimene asi oli võidukas ja, ja kuigi võttis palju aega, aga lahenes positiivselt. Kas te ise olete ka üldse käinud, toimik kaenla all, nii-öelda Saksamaal õigustega? Ei nendesse asjadesse, kogu asjaajamine käib siiski põhiliselt posti ja arhiividokumentide alusele suulised seletused ja ütleme eriti mina, kes ma olen siin pärast sõda. Niimoodi kinnitus ei maksa mitte midagi. Üllatuslik on kirjavahetus tõendite kogumisel ja kirjavahetus on küll ulatuslikke. Me oleme otsinud andmeid ja materjale üle terve maailma. Hiljuti saime uusi andmeid Ameerika Ühendriikide rahvuslikust arhiivist. Yammeri laagri nimekiri, Saksamaad neljale, viiendast aastast. Ja kohal oleme käinud või olen käinud ka näiteks Moskvas eri arhiivides, kus on vangilaagrite toimikud. Aga arhiividega käib kirjandus siiski ikkagi posti teel, põhiliselt kui lihtne või kui raske oleks näiteks Venemaalt andmete hankimine üksikisikul praegu sõltuvalt ametiasutustest või konkreetsete ametiasutuste Venemaal. Paistvat mingit süsteemi küll ei ole, mõni saab vastuse otse sellelt asutuste asutuselt, kuhu pöördutakse. Põhiliselt selline võimalus ja õigus ka on, aga teinekord saadetakse materjale tõesti läbi välisministeeriumi, siis võib võtta aastaid, enne kui mingit vastust saab. Kuidas teil on suhted kujunenud sealsete arhiividega? No ma olen isiklikult kohal käinud, sõlminud arhiividega lepingu, kus arhiividest teatavad aktsiaseltsid saavad oma töö eest reaalset tasu. Selle tõttu oleme me olnud Venemaa arhiivides. Ma ütleksin, väga edukad noh, meie järelpärimisi keedetaksegi suhteliselt kiiresti ja põhjalikult, missugused põhilised vead, mida inimesed on teinud, kes on püüdnud omal käel Saksmalt pensionile taotleda noh, iga asja täiesti eripärane ja omapärane. Ja no ütleme, üks viga on olnud see, millest olnud juttu, et hakataksegi otsima andmeid. Aga samal ajal ütleme, taotleja ei tea ja tegelikult ei peagi teadma, milliseid andmeid tal vaja on. Tal võivad olla andmed juba ammu koos selleks, et pensionit saada, aga ta ikka otsib ja arvab veel piisav. Ja siis, kui ta need lõpuks kätte saab, need andmed esitab andmeid, siis tuleb välja, et tal oleks olnud juba õigus päris suurtele summadele juba paljude aastate jooksul, kui ta oleks avaldanud õigel ajal. Aga teine tavalisem asi ja, või probleem, mis samal kellaajal seal tekib. Et see, nende andmete otsimine, tõlketööde tegemine ja kõik need asjad on küllaltki kulukad. Ja lahendus ühte üksikut, oma iseenda asja on see inimesele tegelikult päris kallis meil, kus meil on neid sadu asju on, need lähevad vooluliini peal ja, ja see asjaajamine meie büroo kaudu ei ole niivõrd kallis inimene, kes arvab, et ta advokaadi poole pöördumata jättes hoiab raha kokku, antud juhul nendes asjades küll tegelikult minu arvates kõvasti kaotab. Räägime nüüd rahast, räägime avameelselt, millal teie sirutate käe, oma kliendi rahakott ja kui me sellise asja sisse võtame, siis me mingisugust ette tasu ei võta ja meie tasu suurus sõltub meie asjaajamise edukusest. Juhul kui klient pensionilt lõpuks ikkagi kas objektiivsetel põhjustel, et talle oli täitmata mingisugused eeldused, mis ei vasta seadusele, näiteks ta ei tee nad just selles väeosas, mis oleks pensionile õigust andnud või subjektiivsetel asjaoludel ütleme, ei õnnestu hankida kokku kõiki neid tõendeid, mis vaja oleks ning pensioni lõpuks ei maksta, siis me tegelikult tarvet kliendile eesid isegi nende ulatuslike tõlketööde eest. Mis me nendes asjades oleme teinud. Sel juhul klient ei kuluta sentigi selles mõttes, et meie ei esita mingeid, arvad, loomulikult ka klient ise ütleme, sõidud ja helistamised ja sellised asjad noh, midagi läheb maksma. Aga büroo poolt mingisugust arvet ei esitata ja me oma Arved esitame või veidi tasu saame ainult siis, kui me tõesti asja võidame ainult nendest summadest, mis inimene kätte saab. Me saame tavaliselt nendes asjades viis protsenti nendest summadest. Inimesele välja mõistetakse. Advokaadibüroo telefoninumber Tallinnas on 44 44 11. Head kuulajad. Ma tahaksin teid paluda appi selgitama Eesti sõdurilaulude päritolu ja saamislugu. Kui vanad võiksid olla kõige vanemad eesti rivilaulud, kas keegi teab, kuidas üks või teine sõduri laul sündis? Kas keegi mäletab mõnd vahvat lugu seoses sõduri lauluga, olgu siis omaaegses Eesti kaitseväes või sõja päevilt, kirjutage eesti sõduritunnile. Kirjutage ka vähetuntud sõdurilauludest või ainult oma väeosas lauldud rivilauludest. Mida on teada eesti sõdurilaululoojatest, kes tundis isiklikult Viktor. Oxfordi meest, kes on loonud meile kõigile tuttava jää vabaks