Eestlaste ülemaailmne kokkutulek ESTO 96 kestab. Üle maailma, on kohale sõitnud ka relvavendi kunagisi idarindevõitlejaid. Eile oli nende päev eesti sõduripäev. Kuulete põimikut linnahallis korraldatud konverentsilt Eesti sõdurit võitluses Eesti vabariigi iseseisvuse eest teises maailmasõjas. Konverentsi avas Eesti vabadusvõitlejate liidu esimees Hudo räst. Vaba mees kannab relva vööl vaid oma vabaduse kaitseks. Sellepärast täna tuletan meelde, kallid kaasvõitlejad, meie võitlus, veid, olgem täna sõdurid, rahusõdurid, jätkakem, võitlust nüüd mitte mõõgaga, müü vaid vaimujõu ja sõnaga vaba Eesti eest. Sellega avan tänase konverentsi. Tänan tähelepanu eest. Vabariigi president on saatnud konverentsist osavõtjatele Järgneva läkituse. Läkitus ESTO 96 sõjameeste konverentsile linnahallis üheksandal augustil 1996. Tahe on relvast tugevam. Vabadussõjas tõestasime iseendale ja demokraatlikule maailmale, et Eesti suudab teostada kõigi rahvaste võõrandamatut õigust enesemääramisele ja oma õigust lõpuni kaitsta relvaga käes. Eesti vabariik sündis rahva ühendatud, sest mille ülimaks eesmärgiks oli iseseisev demokraatlik riik. Teise maailmasõja lahinguväljalt kinnitavad, et oskame võidelda. Kuid nad sisaldavad ka traagilist sõnumit totalitaarsete surritidel Läks korda sundida rahva üht osa võitlusse teise osa vastu. Kahe totalitaarse riigi omavahelises heitluses ei saanud eesti rahvas võidelda oma riigi lipu all. Ta võis võidelda üksnes võõra lipu vastu. Alles seitsmendal veebruaril 1944 andis presidendi kohusetäitja peaminister Jüri Uluots oma raadiokõnes korralduse kaitsta okupeeritud Eestit punaarmee okupatsiooni vastu. Selle otsuse sisuks ei olnud ühe okupatsioonirežiimi eelistamine teisele. Peaminister uluotsa otsuse sisuks oli Eesti riikliku järjekestvuse tagamine iseseisvuse taastamiseks. Nii mõistis seda ka eesti rahvas. Sinimägede lahingud on selle kõige veenvamad kinnituseks. Sümbolina On Sinimäed. Nii eeskujuks kui hoiatuseks. Ühiselt suudame sinimägesid lõpuni kaitsta. Aga kui oleme ühtsed, ei ole sinimägedele vallutajat. Tahe on rell, on teise maailmasõja tänane sõnum. Tahe ei roosteta. Tahe on relvast tugevam. Eesti tänab kõiki, kes oma elu hinnaga oma teotahtega on säilitanud. Eesti vabariigi. Lennart Meri. Pikema kõnega esines Eesti vabariigi kaitseminister Andrus Öövel kes tervitanud ja tänanud kohal viibinud vabadusvõitlejaid peatus eesti sõduri võitlusteel võitlus tahtel läbi aegade. Läbi aegade nii tähtsa geopoliitilise asendiga kohas suurte riikide ning nende huvide riskidel elavate eestlaste üheks keskseks probleemiks on ikka ja alati olnud püsimajäämine. Mitmedki teised sarnastes oludes elanud väikerahvad iseolemise võimaluseta rahva kildudeks, sootuks hääbunud või tugevamate poolt hävitatud. Meie oleme hoolimata ajaloo keerdkäikudes ja vastaste tugevusest mitte ainult säilinud rahvana vaid suutnud ka rajada oma riigi. Eesti sõjameest on lisaks vaprusele ikka iseloomustanud visadus ning läbimõeldud ja külmavereline. Tegutsemisviis. Juba ümmarguselt tuhatkond aastat lahutab meid ajast mil siitkandi mehed viikingiretkedel kaugetele maadele jõudsid ning seal hirmu. Aga usun, et ka armu. Külvasin meenutame hetkeks Sigtuna Eestlaste esimene sõda iseolemise nimel, muistne vabadusvõitlus ligemale kaheksa sajandit tagasi. Läbimõeldud ja otsustava tegutsemisega sõjakavalust appi võttes polnud võit küll võimatu nagu näitas Ümera lahing 1210. aastal. Kuid üldkokkuvõttes jäädi tõhusamalt relvastatud ning õpetatud ning mis eriti oluline märksa paremini organiseeritud ja juhitud vastasele alla. Hoolimata eestlaste süüdist vastupanust ajutiseks kokku kogutud eesti meeste väljaõpe, tegutsemise ühtsus ning juhtimine jättis soovida. Ning nii kaotati ka muistse vabadusvõitluse suurim välilahing madisepäeva lahing 1800 seitsmeteistkümnendal aastal hoolimata arvulises ülekaalus vastaste ees. Usun, et tänastel ülematel on paljutki sellest ajaloo käsitlusest õppida. Järgnevatel pikkadel sajanditel tuli Eesti sõjamehel teenida ja võidelda võõraste lippude all ning kodust kaugel. Eestlased lõid kaasa nii Vana-Liivimaa sõjakäikudel itta kui ka sealt lähtunud retkede tõrjumisel ning hiljem Rootsi kuninga Karl 12. väes põhjasõjas. Möödunud sajandil ja selle sajandi alul jõudsid Vene väes teeninud eestlastest sõdurid rinda pista türklastega kaugel lõunas kui jaapanlastega Kaug-Idas. Eestimaa mehed ei puudunud ka puuri pojas Lõuna-Aafrikas ning teistelgi kaugematel sõjatandritel. Esimeses ilmasõjas sepitseti Vene armee ridades meie vabadussõja võiduka võiduks vajalik ohvitserkond. Kooliõpetajatest järgsetest talumeestest võrsusid lihtsad sõja lipnikud kellest hiljem said tulevase Eesti vabariigi armee kõrgemad ohvitserid. Ilma nende ja suure sõja ning suure armee kogemuseta polnuks järgnev priiuse kätte võtmine mõelda. Oma oma rahvusliku vääna astuti aga välja alles vabadussõjas 1918. aastal. Iseseisvalt iseseisvusvõimaluse tekkimisel ja vabadussõja võitu võitmisel etendasid loomulikult olulist Buddy määravadki osa, ajaloo üldisem kulg, suurriikide huvide ning eesmärkide põrkumine, sealhulgas ka Läänemere ruumis välisabi ja paljud muudki välised tegurid. Kuid ilmarahva enda sõdikuse ja vajadusel sõjakusetagi pole kellegile siin ilmus Spriiust kätte toodud ja mitte miski poleks saanud siin asendada eestlaste iseolemist tahet ning selle otsustavat väljundit. Rahvusliku. Mitte ühegi siinsetes vabadussõjaaegsetes sündmustes osalenud suurriigi eesmärgiks polnud iseseisva Eesti riigi loomine. Otsustavaks kaalukeeleks sõltumatuse kättevõitmisel ning rahvuse säästmisel sai eestlaste endi tahe ning oskus sõdida selleni. Kahe maailmasõja vahel 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel oli kaitse arendamine Eesti riigi üks esmaseid eelistusi. Riigikaitsele eraldati keskmiselt ligemale veerand kogu riigieelarvest. Sõjalise ettevalmistusega hõlmati sisuliselt kogu meessoost elanikkond. Toonane ühe miljonilise elanikkonnaga Eesti oli nähtavasti maailma väikseim riik, kellel oli suurriikidele omane sõjaväetäis struktuur sealhulgas välja arendatud väeliigid, maandada ülesehitusväekoondis täna oma sõjatööstus ja palju muud. See võimaldas vajadusel riigi kaitseks kohe rakendada kogu olemasoleva meestepotentsiaali. Ning tänu pikaajalisele ja põhjalikule riigikaitsetööle võinuks Eesti teise maailmasõja eelõhtul 1939 paari päevaga rinda võistluseks võitluseks välja panna. 100000 sõjaväelased välja õpetatud ning organiseeritud ning relvastatud meest. Võinuks, kuid teatavasti Eesti kaitsejõud alistusid toonase poliitiku otsusel vastupanuta. Ja tulemuseks oli kaitseministri sõnul 50 aastat okupatsiooni. Võimalik, et suuremgi kaotuste hulk elavjõus, kui see oleks olnud lahinguväljal alandust ja häbi. Usun, ütles kaitseminister, et ka sellest õppetunnist tuleks tänaseks tarkust ammutada. Siinkohal oleks sobiv jätkata kaitseministri tänapäeva käsitleva kõnelõiguga. Meie iseseisvusaeg meie taasiseseisvusaeg pole olnud kuigi pikk. Eesti riigikaitset tuli taastama hakata sisuliselt tühjalt kohalt kuid tänaseks on edasiminek juba silmnähtavalt. Siinkohal on mul Heame tänada kõiki neid mehi, kes on andnud endast parima selleks et Eesti riigikaitse tekiks. Areneks ja et temale loota võiks. Täna juba ja me näeme valgust tunneli lõpus. Me oleme suutnud leida Eestile omade riigikaitsemudeli ning saavutanud sellele mudelile Parlamendi üksmeelse heakskiidu. Me oleme kavandanud eesmärgid ning konkreetselt teeb nende eesmärkideni jõudmiseks aastateks 1997 kuni 2000. Tänaseks on välja joonistunud viis põhiülesannete gruppi. Nendes tähtsamad oleksid aktiivne rahvusvaheline kaitsealane koostöö, millega liigutakse julgeolekugarantiide poole ning toetatakse Eesti üldist integreerimisprotsessi läände. Eesmärgiks on tagada võimalikult tihe osavõtt rahvusvahelistest sõjalistest õppustest, korraldades neist osa Eesti vabariigi territooriumil. Me tahame luua pikaajalise varustusprogrammi koostöös lääneriikidega eesmärgiga haarata kaasa valdav osa kodumaisest tööstusest. Me oleme valmis suurendama investeeringuid riigikaitse infrastruktuuri, ehitades välja üksuste paiknemiskohad. Me pöörame olulist tähelepanu meie sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride väljaõppe taseme tõstmiseks kasutades siin kõikide meie partnerriikide abiinstruktorite näol, keda nad on valmis meie koolitamiseks saatma. Ning võib-olla kõige tähtsam ülesannete kompleks. Me oleme täna valmis selleks, et väärtustada ohvitseri kui riigikaitse elukutse, tagades talle seadusega ette nähtud sotsiaalsed garantiid. Eesti kui väikeriigikaitse ei saa rajaneda ainuüksi meie relvajõudude tegevusele Nende tule ja purustusjõule. Me iseolemise kaitseks on kõigepealt oskus kiiresti adekvaatselt hinnata olukordi muutuvas maailmas paindlikult reageerida rahvusvahelise elusündmustele ja hoida heanaaberlike suhteid meie naaberriikidega. Meie taotluseks on, et kõikide riikide jaoks oleks kasulik iseseisva demokraatliku Eesti riigi olemasolu ja äärmiselt kahjulik nii välis- kui ka sisepoliitiliselt. Nii majanduslikust sõjalisest aspektiks aspektist oleks püüda selle väikese maa iseolemist. Et me oleme tuleneb läbi ajaloo püsima jäänud rahva vaimu ja vastupanujõust. Usun, et teie teadmiste ja kogemuste Ning meie noorusliku energia ja tegutsemistahte läbi sündiva koostöö jääb see jõud igavesti. Kestma jõudmine. Sõduri päeva järgmine kõnemees oli Eesti riigikaitseakadeemia professor, sõjaajaloolane Rein Helme. Kaitseminister rääkis oma kõnes Eesti kaitseväe arengust enne teist maailmasõda ja siia juurde jääks üle vaid lisada hinnang või küsimus, kuidas suhtuda meie sõjaeelsesse kaitseväkke. Ma ei kahtle üldse selles ja faktid kinnitavad seda, et see kaitsevägi oli võitlusvõimeline ja me ei hakka siin üle kordama seda poliitilist ummikseisu, kuhu me olime sattunud. Et see kaitsevägi ei leidnud rakendamist. Kuid loomulikult ei olnud see kaitsevägi sügiseks 39, kui oli õige hetk tema rakendamiseks mingisugune maailma tipparmee. Ta ei olnud instrument, mille abil tõesti täie kindlusega oleks saanud lahendada. Neid probleeme oleks saanud vältida neid ohte, mis Eesti riigi kohale olid tõusnud. Eesti riik oli Euroopat haaranud relvastuse võidujooksus maha jäänud. Kahjuks Me juhtkond kolmekümnendatel aastatel ei hoomanud. Et ollakse sattunud erakorralisse olukorda. Ja riiki arendati vaid tavaliste abinõude abil. Samas aeg nõudis erakorraliste pingutuste tegemist. Kuid oli see armee, missugune ta oli. Tema saatus kujunes laagilisemaks, kui ükski lahing seda oleks võinud kaasa tuua. Punane okupatsioon. Saksa-Nõukogude sõda tõi kaasa õieti Eesti rahvusliku kaitseväe lahustumise. Kõigepealt hävitati Eesti kaitseväele omane struktuur. Kasvatustöö või ideoloogia, kui soovime seda nii nimetada. Eesti sõjamehed pillutati sündmuste arenedes laiali ja nad otsisid oma identiteeti. Nad püüdsid leida võimalust jääda eestlasteks mis tahes vormis. Kui kümned tuhanded Mobiliseerusid Saksa poolele siis väeosades, kus ju? Väeosad komplekteerib täielikult eestlastega ja eesti ohvitseride juhtimise all oli tud väeosades, nagu näiteks ütleme piirikaitse rügementide võib-olla kergem saavutada või säilitada või taasleida seda eesti identiteeti. Samas meie eliitüksuses Eesti leegionis pärastilises brigaadis diviisis mis formeeriti, struktureeriti ja kasvatati ja välja õpetati hoopis teiste mõõdupuude järgi, oli seda eesti identiteeti palju raskem säilitada. Jah, oli tugev eesti vaim, kuid ta oli surutud hoopis teise vormi, mis kindlasti ei ole see mudel, mida me tahaksime kasutada Eesti kaitseväe ülesehitamisel praegu, kuid see oli paratamatus. Ja kui me täna räägime eesti sõdurist minevikus, siis ma tahaksin üles kutsuda just nägema seda selle rahvusliku kaitsejõu lahustumisena ja katsena seda taas leida selle traagilise katsena. Isegi nisugune detail siia juurde, kui 41. aastal sõda oli alanud ja taas haarati relvad, paljud olid seda teinud küll juba varem ja oli võimalus formeerida rahvuslikke väeüksusi siis isegi ei tullut nimetusele mitte meile harjumuspärane, nimetas kaitseliit, kuigi paljud relva haarajatest olid ju vanad kaitseliitlased vaid tuli hoopis uut aega iseloomustav ja ilmselt uues ajas nõutav nimi omakaitse. Ka pärast punaste väljakihutamist sakslaste ja eestlaste ühise jõupingutusega loodud valitsus ei olnud enam Eesti valitsus vaid kandis eesti keeles nime, omavalitsus saksa keeles hoopis aga nimetust maa direktoorium. Aga ka selle sildi all tuli töötada. Ja küsida tulevaid ja mitte ainult küsida, vaid otsida teaduslike uuringute kaudu vastuseid sellele, miks Eesti sõdur läbi kogu selle pika sõja, mis ei olnud ju meie sõda. Ometi võitles just nii, nagu ta oli seda harjunud tegema vapralt külmavereliselt truult. Kuigi kui esimese vaimustusega ja selle abil suurel määral suudeti punased eestist välja kihutada siis juba talvelahingutes, mis argnesid sügaval Venemaal oli märgata ka tüdimuse märke. Ja see küsimus tõusis üha rohkem ja rohkem südametest hulile, miks seal ja kas see aitab kaasa Eesti riigi taastamisele? Me teame, et kahjuks see liitlane ja relvavend, kes saatis meile oli määranud Saksa kolmanda riigi näol ei andnud meile võimalust ja ei tahtnud taastada meie omariiklust. Eesti sõdur neelas ka selle kibedus alla. Ja küsimus, miks ei tõusnud enam südamest huulile, kui vana vaenlane oli jällegi meie piiridel kuid tuli välja panna kõik selleks, et neid piire kaitsta? Me loos daamid ja härrased Maitsema tahame toos võidelda, hoos tema armee õisi ees või taga ühe läbismida armees. Eesti sõduri päeval toodi tervitusi igast ilmakaarest. Ülemaailmse Eesti vabadusvõitlejate keskuse esimees August Jurss. Meie teame, kes meie elame välisriikides. Teie, kes olete Eestis praegu, olete palju rohkem vaeva näinud peale sõda, kui seda meie oleme teinud. Te käisite, igal pool, saadeti nöögiti, teiega tehti kõik. Meie välismaa riikides ei saanud küll sõdida enam relvaga, kuid me võitlesime edasi kirja ja sõnaga. Me kirjutasime artikleid kohalikes ajalehtedes. Me töötasime kohalike poliitikute juures, me tegime kõik, mis võimalik oli, et meie kallis Eesti kodumaa saaks jälle vabaks. Me oleme praegu ka minemas vanemasse ikka. Aga sellepärast ärge kunagi kaotage ära oma usku ja midagi üleval iki, oma vabadusvõitluse vaimu. Sellepärast seda nõuab meie kallis Eesti iseseisev vabariik. Sellepärast ma tervitan teid kõiki. Minu armsad kaasvõitlejad, kellega nii üle hulga aja olen jälle kokku saada, ei ole kõige paremad tulevikus. Mis telemeele meie vanustele kõige tähtsam on? Head tervist, armsad kaasvõitjad. Kanada vabadusvõitlejate liiga esimees Raimond Tralla Iga rahvakohus on kanda oma hinges vabaduse vaimu seda hoida ja lasta lõkkele tulla, et see päriks vabaduse ühest põlvest edasi teise. Mul oli hea meel kuulda täna kahte ajaloolist sõnavõttu selle kohta, mis inspireeris mind ka täiendama seda ajaloolist tõika, kust on alganud meie Lembitu vaim. Ilma läbitu vaimuta ei oleks mitte meie saanud üle 750 aasta oma vabadusvõitlust pidada ja hoida. Aastal 1216 pääle Ümera lahingut saatis Lembitu kodupaikadesse teate käskjalgadega, et need lehed võitlesid kui üks süda ja üks hing. See oli Lembitu vaimu ja eesti rahva võitlusvaimu algus. See kandus edasi Pahla lahingusse, taandus edasi hiljem teistesse võitluslikesse kodupaikadesse ja on püsinud edasi kuni tänapäevani. Eriti on mul hea meel tohtinud edasi anda meiega Nata liidu tervitused meie noorele Eesti kasvavale armeele. Kalke edasi Lembitu vaimu, hoidke vabadust tungalt kõrgel ja olgem ausad ja õiglased. Eesti sõjamehed ja võidleke edasi, kuni saab täielikult Eesti demokraatlik vabariik iseseisvad. Sellepärast võtke vastu. Sõjameeste tervised, ma tänan teid kuulamast. Soomepoiste rügemendi E R 200 Rootsi sõprusühingu aseesimees Ilmar Laane. Oleks palju öelda. Aga selleks ei ole võib-olla praegu õige aeg ja koht. Mulle andeks ainult õieti üks soov. Mis oleks nii-öelda minu kui ka meie, kes seal Rootsis oleme nüüd 42 taastad oma ühingu tegevuses olnud. Et tuleks valitsema noores põlves. Teine mentaliteet. Et tuleks ühistunne. Et tuleks see, mis oli vanasti Eestis, külades tehti talgud. Nüüd oleks vaja eesti talgute tegijaid. Mina jääks rohkem tahapoole, vaid et tuleks meie ja eesti noored, pidage meeles. Kui Eesti tahab õitseda, siis ei saa esikohal olla mina, vaid see on meie ja Eesti.